Roland Gööck. Tee. 50 retsepti kogu maailmast Hans Joachim Döbbelini fotodega

Transcript

1 Roland Gööck Tee 50 retsepti kogu maailmast Hans Joachim Döbbelini fotodega

2 Paremal: Oota ja joo teed või Joo teed ja oota valige ükskõik kumb versioon sellest Ida-Preisimaalt pärit kõnekäänust, mõlemad kommenteerivad tabavalt külalislahke marokolase sisemist rahu ning annavad mõista, et teed eristab kõigist teistest jookidest sajanditepikkune pidulik austus ja tseremoonia, millele jookide ajaloos sarnast ei leia. Tee maitses, nagu ütles Jaapani teetark Kakuzo Okakura, on peen võlu, mis teeb tee vastupandamatuks ja idealiseerimiseks sobivaks. Ta on tarkade, vaikijate ja tasakaalukate, tundlike ja kannatlike jook nende inimeste jook, kes vaikselt enese üle muigavad ning kes suudavad suhtuda elu kitsaskohtadesse naeratava irooniaga.

3 5000 aastat tee ajalugu Nagu tänapäeval arvatakse, on roheline, hiljem ka must tee olnud Aasias tuntud juba kauem kui viis tuhat aastat ning sellest kolm tuhat aastat kui kultuse- ja kultuurijook. Erialaspetsialistid pole selles, kas teepõõsas pärineb Kagu-Hiina, Põhja-Birma, Ida-India kõrgendikelt või on levinud Indiast Assami regioonist edasi Hiinasse, tänini selgusele jõudnud. Hamburgis asuva Saksamaa Teebüroo väitel on teel kolm komponenti, millest kujuneb tema ainulaadne lummus: tal on elustav, kontsentreerumist soodustav mõju, mis erutab, aga ei ärrita; efekt, mis kosutab ning rahustab magu ja soolestikku; ning ainulaadne aroom, mis sõltub külluslikult sortimendist ja valmistamisviisist. Tee on maailmas vee järel kõige enam levinumaid jooke. Taimede maailmas ei ole midagi, mille mõju ühiskondlikule elule oleks mõjusam kui tee oma, kirjutatakse ühes üle-eelmise sajandivahetuse erialases raamatus. Aasias on ta despoot, aga Euroopa ja Ameerika maksavad talle vabatahtlikult lõivu. Üks rahvas teise järel allutab end tema leebele ikkele. 5

4 Teemaja tähendab hiinlastele sama, mida eurooplastele kõrts ja melu. Seal saavad külastajad valida enam kui kahekümne teesordi vahel. Tee Hiinas müüdid, legendid, oletused Kes tee-nimelise joogi leiutas, võivat täpselt öelda ainult hiinlased ise see oli nende keiser Shen Nung, kes valitses Henani (Honani) provintsis, Huang He (Kollasest) jõest lõuna pool. Ühe hiina pärimuse järgi oli tal mao keha ja inimese pea. Teiste allikate järgi aga inimkeha ja härja pea ning ta kuulunud Kolme Väljavalitu, kõikide kunstide ja käsitööde loojate hulka. Shen Nung olevat esimesena kandnud hoolt põlluharimise eest ja läinud sellega ajalukku kui Jumalik Põllumees. Peale selle kirjutas ta klassikalise meditsiiniraamatu, milles leidub palju retsepte surematuse pilli ja kulla valmistamiseks. 6 Shen Nungi kui kuuma tuule jumalat eriti ei armastatud, sest ta kuivatas põllud ära. Tänu vihmade valitseja Chih Sung Tzu sekkumisele said hiinlased rikkaliku saagi ka siis, kui Shen Nung liialt kuuma tuult tegi. Shen Nung reisis palju, et külastada oma rahvast või lihtsalt jahti pidada. Reisil olles kosutas ta ennast värskelt keedetud veega. Nii oli see ka ühel ilusal päeval aastal ekr. Sellal, kui katlas vesi veel kees, kukkusid mõned lehed tema kohal olevalt puult pulbitsevasse vette, mis muutus kiiresti kuldkollaseks ja millest hakkas levima võrratut lõhna. Keiser proovis tekkinud jooki. Selle maitse oli suurepärane ja peagi tundis ta end meeldivalt värskemana. Sellest päevast peale ei tahtnud Shen Nung enam midagi muud juua.

5 7 Ka tema alluvad vaimustusid neist lehtedest tekkinud joogist, ja tee oligi leiutatud. Nii palju sellest hiina pärimusest, mille õigsuses on hakanud kahtlema ka ortodokssed Hiina ajaloolased, sest aastal ekr ei eksisteerinud veel ühtset Hiina riiki, mis oleks vajanud ühist keisrit, samuti polnud veel leiutatud kirja, mille abil oleks saanud jutustust edasi anda. Ja see, et värsked rohelised teelehed otse puult võiksid ilma töötlemiseta anda oivalise joogi, on nende meelest vägagi kaheldav. Teist Kaug-Ida teemüüti kuulis 17. sajandi lõpupoole üks saksa maadeuurija, nimelt Lippe regioonis asuvast Lemgo linnast pärit preestri poeg ja arst Engelbert Kämpfer ( ), kes oli aastatepikkustel ekspeditsioonidel Venemaale ja Pärsiasse teejuhiks nii Tseilonisse kui Indiasse, Indoneesiasse ja Jaapanisse, kus ta viibis tervelt kaks aastat. Tema teoses Amoenitates exoticae, mis ilmus aastal tema kodulinnas, kuhu talle hiljem ka ausammas püstitati, on ära toodud lugu jumalakartlikust Darmast, India kuninga Kosjuwo kolmandast pojast, kes viibis budistliku saadikuna Hiinas. Ta tavatses veeta oma öid religioossete harjutustega. Kui seejuures ükskord uni vastu tahtmist tema üle võimust võttis, rebis ta välja oma silmalaud ja viskas need vihaselt maha. Seal kasvasid neile järgmiseks hommikuks juured ning nende peale igihaljaste lehtedega puukesed. Maitsnud nende puude lehti, leidis ta, et nende pruukimine peletab une. Kämpferi raamatust võib lugeda, et see olevat juhtunud 519. aastal pkr. Kämpfer on sinna lisanud ka Darma portreejoonise, mille võib ära tunda tõeliselt hiiglaslike silmalaugude järgi. Ta on tõepoolest olemas olnud ja tal oli oluline osa budismi sisseviimisel Indiast Hiinasse. Ta suri 495. aastal pkr. Siin lõikuvad legend ja ajalooline tõelisus, aga lähtuda võib sellest, et dr. Kämpferi poolt edastatud loos leidub tõetera isegi ka juhul, kui detail silmalaugudega kõlab liialt ebatõenäoliselt. Legend, mis seob budistlikku religiooni teejoomise kunstiga, jutustab hiina õpetlasest Gan Lust, kes lasi end Indias buda usku pöörata ning tuli Hiinasse tagasi mitte üksnes uue usuõpetuse, vaid ka kotitäie teeseemnetega. See pidi juhtuma küll ammu enne Darma taimeimet. Seda saab väita tänu ühele luulevormis orjalepingule, mille olevat 59. aastal ekr kirjutanud Wang Pao, keiser Hsyni õuelaulik Sichuanis. Selles lepingus kirjeldatakse täpselt orja kohustusi, mille hulka kuulus ka tee ostmine Wu Yangi turult, selle valmistamine ja tasside serveerimine aasta paiku pkr kirjutatud Kolme riigi kroonikas leidub lugu kuningas Sun Haost ja Wei Chaost. Kuningas tavatsenud sageli oma sõpru kutsuda lõbusatele joomingutele ning sundis neid seejuures sügavalt kannu vaatama. Igaüks pidi vähemalt seitse shengi, see tähendab veidi rohkem kui liitri jagu veini ära jooma. Wei Chao ei suutnud parimagi tahtmise juures hakkama saada rohkema kui kolme shengiga. Kuna ta pidi aga näitlema, nagu talle vein ikka veel maitseks, lasi ta salaja ühel sõbral endale veini asemel teed kallata. Kuningas avastas pettuse peagi ja tagandas Wei Chao kõigist ametitest ning lasi ta koguni kongi pista. Lõpuks tehti teesõber peajagu lühemaks. See olevat juhtunud 273. aastal. Juba mitu aastakümmet varem tegeles selle, veel harjumatu uue joogiga kirjanik Chang Hua ( ), milles ta ei osanud leida häid omadusi. Ühes oma kirjutises, mille pealkirjaks on Toit, mida tuleks vältida, hoiatas ta tee undpeletava mõju eest. Sel ajal peeti teed eelkõige seedimist soodustavaks ja rahustavaks ravimiks. Teed võis kasutada aga ka kompressideks reuma ja podagra vastu. Kunagine tee valmistamise kunst Jaapani teetark Kakuzo Okakura postuleeris oma kirjutises Raamat tee kohta järgmist: Tee on kunstiteos ja vajab meistri kätt, et ta avaldaks oma õilsaimaid omadusi. Okakura järgi tuleb tee valmistamise juures jälgida

6 kolme tõika: keedetud tee, vahule klopitud tee ja kuuma veega ülevalatud tee. Tee keetmise klassikalisel perioodil, mis kestis 850. aastani, oli Hiinas tavaks teelehti aurutada, uhmris purustada, koogiks vormida ning keeta koos riisi, ingveri, soola, apelsinikoorte, vürtside, piima ja mõnikord ka sibulatega. Selle siirupist ja õhukesest spinati segust teega sarnaneb jakipiimast valmistatud võiga tee, mida veel tänapäevalgi valmistatakse Tiibetis ja mida keedavad ka mõned mongoli hõimud. Aga vene komme, serveerida tee juurde sidrunilõike, võibki pärineda just sellest ajast. Romantiliseks epohhiks peetakse vahule klopitud teeperioodi Songi dünastia valitsemise ajal ( ), mil jahvatati fermenteerimata (rohelised) teelehed väikeses kiviveskis pulbriks, kallati keeva veega üle ning klopiti paksuks lahti lõigatud bambusest tehtud pintsliga. Teevaimustus jõudis kõrgpunkti Songi valitsemise ajal. Siis korraldati isegi võistlusi, kus prooviti ja hinnati uusi teesegusid. Keiser Hui Tsung ( ) kulutas suuri summasid haruldaste teesortide ostmiseks ning koostas ise kirjutise kahekümne teesordi kohta, millest ta pidas kõige haruldasemaks ja peenemaks valget teed. Sellest ajast peale ei peetud tee nautimist enam poeetiliseks ajaviiteks, vaid enese teadvustamise viisiks. Wang Yu Cheng kiitis teed, mis ujutas tema hinge üle nagu vahetu väljakutse ning mille õrn mõrudus meenutas talle ühe hea nõuande järelmaitset. Su Tung Po kirjutas tee tugevast ja veatust puhtusest, mis trotsib rikutust nagu üks tõeliselt vooruslik mees. Lõunapoolse zeni sekti mungad kogunesid 8 Tee oli Hiinas kuni 850. aastani pkr mitte üksnes joogiks, vaid ka toiduks. Nii on see ka tänapäeval tiibetlaste ning mõnede Mongoolia ja Himaalaja rahvaste puhul. Aurutatud teelehed hõõrutakse uhmris puruks ning neist valmistatakse koos soola ja jakivõiga pisut harjumatu jook võitee.

7 Darma kujutise ette ning Okakura ütlusel jõid kõik teed ainsast piaalist püha sakramendi sügavas pidulikkuses. See zeni rituaal sai lõpuks eeskujuks teetseremooniale, mis levis Jaapanis 15. sajandil ning mille aluseks on kuni meie aegadeni jäänud vahule klopitud roheline tee. Kolmas tee koolkond, mida on nimetatud ka naturalistlikuks, jääb Mingi dünastia ajajärku ( ), mil unustati vahule klopitud pulbritee ja esiplaanile kerkis kuuma veega ülevalatud tee, nagu seda tänapäeval terves maailmas eelistatakse juua. Samas vabastas traditsiooniline roheline tee enamikes maades koha mustale teele. Lu Yu Chajing Veel keedetud tee aegadel, Tangi dünastia valitsemise ajal ( ), mis viis teekultuuri suure sammu võrra edasi, kirjutas Lu Yu oma Chajingi Püha raamatu teest. Luuletaja ja filosoofi Lu Yu eluloost puuduvad täpsemad andmed. Teada on vaid, et ta suri kõrges vanuses 804. aastal. Ta pidi seega olema sündinud 8. sajandi esimesel poolel. Tema raamat ilmus 780. aastal. Legendi järgi jäeti Lu Yu vanemate poolt imikuna maha ning teda kasvatas leidlapsena üks budistlik preester, kes lootis temast endale järeltulijat. Sellest polnud Lu Yu esialgu aga sugugi vaimustatud. Ta lahkus oma kasuisa juurest ja töötas klounina tsirkuses. Hiljem, juba tunnustatud teeteadlasena, elas ta keiser Tai Tsungi ( ) õukonnas. Teekaupmehed andsid talle ülesande kirjutada raamat teest, mis varsti pärast ilmumist kuulsaks sai. Väidetakse, et vanema mehena läks Lu Yu eraku ja preestrina tagasi mägedesse, täites nii siiski oma kasuisa loodetud ideaali. Chajing koosneb kümnest peatükist kolmes köites. Esimeses peatükis käsitleb Lu Yu teetaime olemust, teises instrumente teelehtede koristamiseks, kolmandas tee sorteerimist. Tema arvates on parimad teelehed need, mis on voldilised nagu tatari ratsanike 9 nahksaapad, käharad nagu võimsa pulli rinnalott, laiali laotatud nagu mäelõhest tõusev udu, sätendavad nagu mahedast tuulest puudutatud järv ning niisked ja pehmed nagu peen muld, mida vihm on äsja kastnud. Oma raamatu neljandas peatükis kirjeldab Lu Yu 24 teeinstrumenti, alates kolmejalgsest söepannist kuni bambuskapikeseni kõigi nende esemete hoidmiseks. Tema veendumuse kohaselt tuleks eelistada sinise glasuuriga teenõusid, sest see tugevdavat veelgi joogi rohelist värvust. Valgetes nõudes mõjuvat tee seevastu roosavärviliselt ja vastikult. Tee valmistamist kirjeldab Lu Yu oma teose viiendas peatükis. Kõigist Tangi ajastul tavapärastest lisanditest peale soola ta loobus. Kõige sobivamaks pidas ta mägiallikast pärinevat vett, kuid selleks kõlbavat ka jõeja allikavesi. Täpselt kirjeldab ta vee keemisastmeid: Kui ta keeb esimest korda, ilmub pinnale midagi kalasilmade taolist ning võib kuulda tasast heli, peale mille ilmub midagi allika sarnast, mis kiirelt mööda tuhiseb, pärlite rida äärtes. See on teine keemine. Siis tulevad metsikud lained. See on kolmas keemine. Esimese keemisastme ajal lisatakse vette sool, teise ajal tee, kolmandal valatakse katlasse kulbitäis külma vett, et tee alla vajuks ja vee värskus jälle õitsele puhkeks. Seejärel valatakse jook piaalidesse ja serveeritakse joomiseks. Okakura on kirjutanud, kuidas teejoomise elamust kirjeldas luuletaja Lo Tung, Lu Yu kaasaegne: Esimene tass niisutab mu huuli ja kurku, teine peletab mu üksilduse, kolmas tungib läbi mu viljatu sisemuse, et leida sellest ei midagi muud kui oma viis tuhat köidet imelisi ideogramme, aga neljas tass paneb kergelt higistama kõik halb sellest elust kaob läbi mu pooride minema; viienda tassi juures olen ma õilistunud; kuues kutsub mind surematuse riiki; seitsmes tass oo, aga ma ei suuda rohkem, sest tunnen ainult jahedat tuuleiili, mis on takerdunud mu varrukaisse. Horaisan (hiina Elysion), kus ta asub? Laske mul selle maheda tuuleiiliga

8 Esimene klassikaline teos tee kohta on hiina luuletaja ja filosoofi Lu Yu Chajing, mis on kirjutatud 780. aasta paiku pkr. Üleval on aasta väljaanne, millele on lisatud veel teisigi teest vaimustunud sajanditest pärit traktaate. Paremal: Selle Kagu-Hiinas Yunnani provintsis kasvava teepuu vanuseks arvatakse olevat muinasjutulised 1700 aastat. 10

9 purjetada ja sinna liuelda! Oma teose ülejäänud peatükkides puudutab Lu Yu teejoomise argipäevaseid meetodeid, jutustab kuulsatest teejoojatest, kirjeldab teetseremoonia muutumisi ning on sinna lisanud teeinstrumentide joonised. Raamatu kümnes ja viimane peatükk ei ole säilinud. Chajingi ilmumine pidi äratama omal ajal Hiinas arvestatavat tähelepanu. Paljud õpilased püüdsid seda järgida. Leidus teetundjaid, kes väitsid enda kohta, et nad suutvat eristada Lu Yu poolt valmistatud teed kellegi tema õpilase poolt valmistatust. Lu Yu Chajingi mõju kestis Hiinas aastasadu ning mõjustas ka jaapani teetseremooniat. Kui hakati tarvitama kuuma veega ülevalatud teed, ei austatud seda sugugi vähem pidulikult, nagu tõendab üks keiser Kien Longi ( ) luuletus: Pane mõõduka tule kohale kolme jalaga nõu, mille värvus ja kuju annavad tunnistust sellest, et see on juba kaua aega kasutusel olnud. Täida see sulalume selge veega. Lase vesi soojeneda esimese astmeni, mille juures kala muutub valgeks ja vähk punaseks. Kalla see tassi ühe valitud teesordi hõrkudele lehtedele, jäta veidikeseks seisma, kuni esimesed aurud, mis moodustavad paksu pilve, aegamööda vähenevad ning pinnal hõljub vaid kerge udu. Seejärel joo seda oivalist jooki aeglaselt ning sa muutud tugevaks viie mure vastu, mis teevad tavaliselt meie meele rahutuks. Seda magusat rahu, mille eest me võlgneme tänu niimoodi valmistatud joogile, võib maitsta, tunda, ent mitte kirjeldada. Juba Lu Yu aegadel oli tee kasvatamine Hiinas laialdaselt levinud. Enamus teeaedadest paiknes Jangtse (Chang Jiangi) ülemjooksul Anhui ja Zhejiangi provintsides. Tangi dünastia kuulutas teekaubanduse riigi monopoliks. Suurtalunike kohustuseks oli viia teesaak pealinna Changi. Neile maksti võlakirjadega, millega sai tasuda kaupade eest. Tee-võlatähed, mis on üks Hiina leiutisi aastast, olid eelkäijateks paberraha tekkele, seda pikka aega enne selle kasutuselevõtmist Euroopas. 12

10 1776. aastast pärit jaapani värviliste puulõigete kogumikust Roheliste majade ilusate naiste peegel : Kolm kurtisaani teetseremoonia chanoyu juures. Jaapanis sugugi mitte põlatud naised ühe oma hinnatud tegevuse juures. Nagu palju muudki, võtsid jaapanlased ka teejoomise ja teekultuse üle hiina naabritelt. Hiinast imporditud teed mainitakse Jaapanis esimest korda Nara ajastul ( ). Buda preestrid hakkasid uut jooki kasutama esimestena, nimelt ravivahendina. Jaapanlastest asjaarmastajad läksid teejoomisele üle alles Heiani ( ) perioodil. Keisri õukonna algatusel laiendati teeistandusi. Tee sai laialdaselt tuntuks alles Kamakura ajastul (alates aastast), kui buda preester Eisai Myoan tõi Hiinast Jaapanisse uusi Jaapani teekultus 13 teeseemneid. Teekultus (chado) algas Ashikaga, ehk Muromachi ajastul ( ), aga jõudis oma suurima levikuni alles Tokugawa ajastul ( ) aastal kutsus keiser Shomu ( ) enda juurde sada preestrit, et lugeda koos nendega budistlikku pühakirja Hannyakyod. Esimene teadaolev teekultuur on Saicho, tendai sekti asutaja, teene. Saicho istutas 805. aasta paiku Hiinast kaasatoodud tee Shikageni regiooni Sakamotosse, mis pole kaugel Kyôto linnast. Järgmistel aastatel huvi tee

11 Teetseremoonia jaoks piisab vähestest asjadest: umbes üheksa ruutmeetri suurune ruum, selle keskel tulease, mõned instrumendid, nagu kulp, bambuspintsel rohelise tee vahule löömiseks ning lihtsad, käeshoidmiseks mugavad keraamilised piaalid. Traditsioonilise jaapani arhitektuuripärased on õhukesed lükandseinad, mis eraldavad eluruumi või teetuba puude ja kaljudega aiast, mis peaks olema rajatud kunstiliselt loomulikku keskkonda. 14

12 vastu vaibus. See taastus alles pärast seda, kui preester Eisai, zeni sekti asutaja Jaapanis, hakkas aastal Hiinast kaasatoodud teed kasvatama erinevates kohtades Fukuoka linna lähedal Kyushu saarel. Eisai poolt kaasa toodud teeseemnetest on pärit veel tänapäevalgi Ujis eksisteerivad istandused. Teetseremoonia sisseviimine arvatakse olevat budistliku riigipreestri Muso Kokushi teeneks. Talle anti üle Hiinast pärinev daisu riiulisarnane raam teekultuse instrumentide paigutamiseks. Muso kasutas daisud tee valmistamise juures, mis jäädvustati oma klassikalisel kujul aastal kuulsa teemeistri Sen no Soeki poolt, kes on rohkem tuntud oma hilisema nime Rikyu all. Ta kirjutas nad Kyôto linna lähedal Higashiyamas asuva esimese teemaja ootesaali seinale: Kui külalised on tulnud ooteruumi ning osavõtjad kogunenud, tuleb endast teada anda löökidega puust lati (hani) pihta. Ainult siis, kui ollakse häälestanud ennast basseini ääres mõttelaadi puhastama, ollakse õpetuse olemusega õigesti kooskõlas. Niipea kui majaisand tuleb ja külalised sisse palub, peavad nad astuma külalistetuppa. Instrumendid tee ja söökide jaoks ei kujuta endast midagi täiuslikku ning tegemist pole ka valitud maitsega. Inimesed, kes ei oska hinnata teeaia puu- ja kaljugruppide looduslähedast stiili, lahkugugu koheselt. Kui keev vesi sosistab nagu tuul pedaja latvades ning kui kõlab kellukese helin, tulevad külalised teist korda (teetuppa); vee ja tule seisukorraga mitte arvestada on rangelt keelatud. Juba ammusest ajast on seespool ja väljaspool teetuba keelatud vestlus ilmalike asjade üle. Majaisanda ja külaliste vahel ei tohi tõelise kogunemise puhul toimuda meelituste ütlemist sõnas ega ilmes. Kogunemine ei tohi kesta kauem kui kaks tundi (vana arvestuse järgi vastab see tänapäeval neljale tunnile). Pole lugu, kui vestluses budismist või esteetilistest küsimustest minnakse ajast üle. Need seitse reeglit moodustavad teeseltskondade suure seaduse, ning kes tahab teed nautida, ei tohiks neid eirata. Mis on teetseremoonia saladus? Kakuzo Okakura räägib oma teeraamatus teeismist kui kultusest, mis on rajatud sellele, et austada ilusat keset argipäeva räpaseid tõsiasju. Ta hõlmab puhtuse ja harmoonia, kaasatundmise saladuse ja ühiskondliku korra romantika. Oma olemuselt on ta ebatäiuslikkuse austamine, sest ta on õrn katse viia midagi võimalikku lõpule selles võimatuses, mida me nimetame eluks. Okakura kirjutab: Teeismi arenguks on andnud suure eelise Jaapani pikk, eneseteadvuse jaoks niivõrd soodus isolatsioon ülejäänud maailmast. Meie kodu ja meie tavad, riietus ja köök, portselan, lakk, maalikunst ning isegi meie kirjandus kõik see on olnud allutatud selle mõjule. Mitte keegi, kes õpib tundma jaapani kultuuri, ei saaks eales mööda vaadata selle olemasolust... Oma argikeeles me räägime inimesest, kelles pole teed, kui ta pole vastuvõtlik iseenda elamuste tragikoomikale Seevastu me tõrjume taas ka iga ohjeldamatut esteeti, kes laseb ennast kaasa haarata vallandunud tunnete voolust, hoolimata maisest tragöödiast, kui seda, kelles on liiga palju teed. 16

13 Üheks rituaalseks tegevuseks enne teetseremooniat on puhastus aias oleva basseini ääres. Seeläbi peab saama õilistatud ka mõttelaad ning teejoomise ajaks unustatud osalejate sotsiaalne seisund. Teeruum ja teekunst Jaapanikeelne teetseremoonia nimetus chanoyu ei tähenda sõna-sõnalt tõlkides midagi muud kui kuuma teevett. Ajakohasem oleks tõlkida see teekunstiks, sest tegemist ongi kunstivormiga, mis on võrreldav happeningiga igatahes on sellisel arvamusel Irmtraud Schaarschmidt-Richter oma essees Okakura teeraamatust. Ta lisab: Esialgu näib chanoyu ühise teejoomisena, mis toimub siiski kindlas raamis ja täpselt määratud liigutustega. Seejuures osutuvad liigutused vägagi funktsionaalseteks: nad ei mõju mitte mingil viisil sunnitult, etteantult ega liigselt. Pigem on nad suunatud vaid sellele, et valmistada ja pakkuda teed täiuslikus vormis. 17 Sellest tulenebki rütm käeliigutuste jaoks, mis haaravad kaasa kogu kandadel ja põlvedel istuva keha, nii et rääkida võib väga redutseeritud, abstraheeritud tantsust. Teoreetiliselt võib teeseltskond koguneda igasse suvalisse kohta. Praktikas tavatsetakse siiski eelistada spetsiaalset teetuba, mis on ruumiliselt seotud teeaiaga. Kakuzo Okakura ütleb teeruumi kohta: Ta on koht fantaasia jaoks nagu religioosse tunde ajutine peavari. Ta on koht selleks, et tunda ennast tühjana, kuivõrd ta on ilma igasuguse kaunistuseta, kui välja arvata see vähene, mis rahuldab silmapilgu esteetilist vajadust. Ta on puuduliku sümmeetriaga koht, et teda saaks täiustada, austades ebatäiuslikku fantaasiamängus. Nõuded teeruumile määras kindlaks teemeis-

14 18 ter Jowo juba 15. sajandil. Selleks piisab vaid pinnast, mida katavad neli ja pool põrandamatti (tatamit). Võõrustaja ja külalised astuvad ruumi erinevatest sissepääsudest külaliste sissepääs on niivõrd madal, et sellest pääseb läbi ainult sügavalt kummardudes. Ruumi keskel on tuleaseme koht koos laest alla rippuva teekatlaga. Instrumentide koht on võõrustaja jaoks määratud mati läheduses. Alkoovisarnases seinanißis, mida nimetatakse tokonomaks, jätkub ruumi üksiku lahtirullitava pildi, kirjadega plakati, väikese skulptuuri või lillevaasi jaoks. Need on teeruumi ainsateks kunstilisteks kaunistusteks. Teeaed sümboliseerib mägimaastikku, kus on poolkõrged puud ja põõsad, paljude käänakutega astumiseks mõeldud kivirada ning suu ja käte puhastamiseks mõeldud bassein, enamasti lihtsalt õõnestatud kivikausi kujul. Aiavärava juures on sageli pisike vastuvõturuum, kus külalised väikse tassi kerge tee juures kogunevad. Aias on ka teine, pingikujuline ootekoht, kus võõrustaja tavaliselt oma külalisi tervitab. See kõik toimub vaikides. Seejärel hakatakse teeruumi poole minema. Tee peal puhastatakse endid tseremoniaalselt basseini ääres. Külalised astuvad teeruumi madala lükandukse kaudu, ning enne, kui nad põrandamattidel või nendel asetsevatel zabuton-patjadel istet võtavad, väljendavad nad austust tokonoma-nißis asuvale kunstiteosele. Sellele järgneb kaiseki-söök kerge suupiste hoolikalt valitud ja serveeritud toitudega. Iga külalist teenindatakse eraldi kandikult või lakitud lauakeselt, millel on palju väikesi kausikesi hoolikalt valitud maiuspaladega. Söömise kestel kujuneb iseeneslik ja lõõgastunud rõõmsameelne vestlus, milles sageli on esiplaanil erialased kommentaarid einet serveeritavate portselan- ja lakknõude kvaliteedist ning kunstiväärtusest. Pärast einestamist lähevad külalised tagasi aeda, et oodata pingil istudes ära võõrustaja ettevalmistused tegelikuks teetseremooniaks. Majaperemees, olles teemeistri funktsioonis sageli võtab selle ülesande üle ka majaperenaine, õhutab ja puhastab teeruumi ning paneb teeinstrumendid etiketikohaselt valmis. Gongilöögi või kellukese helinaga kutsub ta külalised tagasi teeruumi. Nad tulevad läbi aia, loputavad kivikausis veelkord suud ja käsi ning võtavad jälle sisse oma kohad teeruumis. Tuleaseme kohal vuliseb juba veega täidetud teekatel. Õhus on tunda suitsupulkade hõngu. Piaale soojendatakse kuuma veega; siis pannakse piaali peenikese bambuslusikaga veidi teepulbrit ning kallatakse teekatlast kuuma vett peale. Samal ajal pakutakse külalistele lamedalt vaagnalt kooki. Teemeister kastab bambuspintsli (chaseni) piaali ning klopib tee püdelaks massiks. Piaal ulatatakse alati esimesele külalisele, kes selle kas tühjaks joob, tagasi annab või proovib ainult lonksu ning annab edasi järgmisele külalisele. Enne edasiandmist puhastatakse teerätiku või tükikese koogipaberiga koht, mida külalise huuled juues puudutusid. Kui kõik külalised on teenindatud, pakutakse veelkord kooki ning selle juurde kerget teed, mille valmistab teemeistri abiline. Võõrustaja ise vestleb sel ajal oma külalistega, kusjuures teeinstrumente ulatatakse käest kätte ning imetletakse neid sageli on tegemist vanade väärtuslike esemetega, millel on huvitav ajalugu või graveering. Lõpetuseks saadab võõrustaja oma külalised aeda, kus nad temaga hüvasti jätavad ning läbi aia peaväravani lähevad. Selline teeseltskonna koosistumine võib kesta neli tundi ja kauemgi. See on argipäevast väljalõigatud aeg, mille vältel vaim saab vabaneda kõigest, mis teda koormab (Okakura). Range korrapärasus tseremoonia läbiviimisel kui seda vabalt teha tekitab lõpuks ilusa, harmooniliselt lõõgastunud liikumise, mis sulandub üheks tervikuks ruumi ja instrumentidega. Nii tekib midagi, mida tahaks nimetada sõna otseses mõttes terviklikuks kunstiteoseks. Chanoyu, mille kohta leidub Jaapanis palju näiteid, on ka maalikunsti ja poeesia teema. Kuulus Keizani luuletus Keizan no Bun üt-

15 Need dekoratiivsed keraamilised esemed piaal ja lootoseõis kuuluvad jaapani teekultuuri juurde. leb mõttelt umbes järgmist: Keegi küsis minult, kas oled sa tee reegleid õppinud? Siis ma vastasin, et veel mitte, aga kord sain ma teada järgmist. Ta maitselt kibe olevat, kuid oma kibeduses magus. Instrumendid lihtsad olevat, kuid lihtsuses just ilusad. Tuba tagasihoidlik, rahulik. Aed väike olevat, kuid hoolitsetud see. Siiras suhtlemine sõprade vahel olevat, ja siiski viisakas. Kokku saavat sageli, väheke tüli aga ettevalmistusega olevat. Seal tegeldavat küll nautimisega, välditavat luksust. Tegemist on ainult nende asjadega, ning kes sellele vastu vaidleb, sellel pole minuga midagi pistmist. Nii nagu meil käivad poisid ja tüdrukud tantsutunnis, õpivad nende jaapani eakaaslased teekoolis teetseremoonia õiget regelementi ja head käitumist, lõpetades edu korral diplomiga. 19

16 Tee Euroopa tassides Teejoomisest jõudsid esimesed teated Euroopasse araablastelt. Nad valitsesid alates 9. sajandist kaubavahendamist Kaug-Idast, toimetades kaupa Euroopasse osalt maad ja osalt mereteed pidi. Araabia kaupmehed olid eurooplaste varustajateks eksootiliste vürtsidega, nagu pipra, kaneeli, muskaadi ja vürtsinelkidega, tõid aga samas kaasa ka viirukit ja siidi ning lõpuks ka rohelise tee. Vanim teade teesaadetistest arvatakse pärinevat 9. sajandil elanud suure reisimehe al-masûdilt. Ta toetus Ibn Wahabi reisielamustele, kes 20 jutustas Hiina kohta, et Kantonis (tänapäeval Guangzhous) saavat Hiina keiser alates 879. aastast oma põhisissetulekud tollidest ja maksudest soolale ning teele, millele Ibn Wahab andnud nimeks assâch ning öelnud, et selle lehtedest valmistatakse tõmmist kuuma veega üle kallates. Järgmised teated pärinevad Iraanist (Pärsiast) 13. sajandist. Nendes on ära märgitud, et hiina teed veeti Pärsiasse väikestes kinnipitseeritud pakikestes. Tee-ajaloolased imestavad tänaseni, et Marco Polo ( ) märkmetes ei ole teest

17 Maailmas kaubeldi teega eelkõige mereteed pidi. See tulutoov äri oli peaaegu täielikult koloniaalvõimude käes. üleüldse juttugi, kuigi Messer Milione on pea kõik oma tähelepanekud kahekümne aasta pikkusest viibimisest Kaug-Idas üles tähendanud suurima põhjalikkusega. Marco Polo kirjutab üksnes vallandatud Hiina finantsministrist, kes tõstis teemaksu. Peale selle kirjutab ta matmistavadest Zipangu (Jaapani) templikalmistutel, kus olevat tavaks matta surnuid istuvatena. Tema põhja poole suunatud pea taha jalad on alati lõuna poole asetatakse teelehtedega täidetud padi. Marco Polo pidas seda viletsvõitu 21 toiminguks: Jah, nad ei pühenda liialt palju tähelepanu just oma kallitele surnutele Zipangus. Veidi teed ning valgest pehmest puidust kast ja kõik. Kas midagi niisugust võib mõista rahva puhul, kes sõna otseses mõttes ujub kullas? Selle üle, miks Marco Polo kohtles teed nii võõristavalt, on palju mõeldud, kuid lahendust pole tänini leitud. Võib-olla oli tee tema ajal midagi täiesti argipäevast, mitte mainimisväärset? Võib-olla joodi seda suurkhaani õukonnas liialt vähe, kuna haritud teetundjad

18 Hongkongist pärit teekasti rikkalikult kaunistatud etikett, mis pärineb umbes aastast ning mis on valmistatud sellal moodsas värvitrükis. 22

19 olid ju keisri õukonnast välja tõrjutud ning oma teerituaalid kaasa võtnud Lõuna-Hiinasse, kuhu suurkhaani käsi ei ulatunud. Teega seotud hiina kommete ja tavade üksikasjaliku kirjelduse sai Euroopa alles aastal Giambattista Ramusiolt. See itaalia õpetlane avaldas pärsia kaupmehe Hajji Mahommedi, kes müüs peale rabarberi Euroopasse ka teed, reisikirjelduse. Üks unts (30 g) Hiina teed Chai Catai maksis sama palju kui terve kott rabarberit. Araabia kaupmehed, portugali meresõitjad ja jesuiidi misjonärid aitasid tee levikule Euroopas tublisti kaasa aastal kirjeldas portugali jesuiit Alvarez Semedo, kes rändas läbi Hiina, tee valmistamist ja kasutamist. Portugallane Pedro Terixeira jõi Hiinast eksporditud rohelist teed 17. sajandi alguses Malakas. Albrecht von Mandelslohe kohtas aastal Surati linnas, Mumbaist (Bombay st) põhja pool, teed joovaid hollandlasi ja inglasi aastal jutustas Adam Olearius Erfahâni (Isfahani) linna kohta, et juba siis olid seal teemajad olemas. Madalmaad Euroopa esimene teemaa Kaubavahetus Ida-Aasiaga muutus Euroopa maade jaoks aina huvipakkuvamaks ajast, mil portugallastel oli õnnestunud Ida-Aasia rannikul sisse seada arvukalt tugipunkte. Eelkõige madalmaalased tegid kõik selleks, et Kaug-Ida hinnalistest varudest kasu lõigata. Nad lõid aastal Üldise Ida-India Kompanii (Generale Oost-Indische Compagnie V. O. C.), ühe nendest 17. sajandi kaubanduskompaniidest, kes omas kaubandusmonopoli ning oli varustatud kaugeleulatuvate volitustega. Ida-India Kompanii võis oma laevad varustada relvadega, rajada meretagustes regioonides kindlustatud asundusi, vermida münte, rajada oma armee ning pidada kohut. Hollandlaste Ida-India Kompanii võttis üle kõik hollandi kaupmeeste poolt Ida-Indiasse juba rajatud asundused ning töötas välja 23 plaani, kuidas saaks vallutuste ja uute tugipunktide väljaehitamisega Portugali ülemvõimu murda. Kõigepealt kindlustasid hollandlased ennast Tais, mida tollal nimetati veel Siiamiks, siis hõivasid Amboni saare, vallutasid portugallaste tsitadelli Tidore saarel, ründasid Malakat ning kindlustasid end kõikjal Jaava saarel. Seejuures ei olnud neil tegemist mitte üksnes portugallaste, vaid ka inglastega, kes olid juba aastal asutanud Ida-India Kompanii (E. I. C.) ning arendasid ettenägelikku koloniaalpoliitikat. Madalmaade kompanii laevad tõid esimese laadungi hiina teed kaasa aastal. Uus jook võitis Madalmaades suhteliselt kiiresti suure populaarsuse. Ta sai ka heakskiidu arstide poolt ning teda müüdi algul apteekides. Esimese teekaupmehena läks ajalukku ärimees Jan Snyder, kellel oli esialgu siiski raskusi oma teekastidest lahti saamisega. Kui tal ei õnnestunud neid Amsterdamis lossida, võttis ta ette katse teha seda Londonis, kus keegi ei tahtnud kaubast samuti midagi teada, ning siis lasi ta kastid Hollandisse tagasi tuua. Need eksirännakud põhjustasid talle tõsiseid makseraskusi. Madalmaade arstid väitsid, et tee suurendavat elujõudu ja tugevdavat mälu, kiirendavat kõiki hingelisi tegevusi ning aitavat kaasa vere vedeldamisele. Peale selle kirjutasid nad teed välja palaviku ja kõhulahtisuse vastu. Tee pooldajate hulka kuulus ka meedik Dircks, kes ordineeris Nicolaas Tulpi pseudonüümi all. Rembrandt jäädvustas ta oma kuulsal maalil Dr. Tulpi anatoomia. Selle arsti veendumuse kohaselt, mille ta on pannud kirja raamatus Observationes Medicae, pidi tee aitama eelkõige sapikivide ja väsimuse vastu aasta esimesele teesaadetisele järgnesid peagi uued. 2. jaanuaril aastal andis V. O. C. kõigile oma laevadele korralduse tuua Indiast kaasa nii hiina kui jaapani teed. Ilmselt oli äri rohelise teega eriti tasuv, vaatamata sellele, et kõrgemat hinda maksti mitte tee eest, mis jõudis Läände sageli kopi-

20 Hiina ja tema inimesed, tema eksportkaubad ning maa ise ärgitasid ikka ja jälle jäädvustama teoseid, millel on pisut eksootika hõngu. Nagu seda on nähtud ja kujutatud koloreeritud lõigetel kahe 19. sajandi inglise kunstniku silmade läbi: Tee töötlemine (üleval) ja teekastide ümberlaadimine Tseen Tangi jõel, mis suubub Zhu Jiangi (Pärlijõkke) enne Guangzhou (Kantoni) linna (paremal). 24

21 Hiinast kujunes omamoodi suurmood! See võis olla põhjuseks, mis inspireeris aastal tuntud Augsburgi freskomaalijat Gottfried Bernhard Götzi maalima vesipiipu suitsetavat hiinlast, kes laseb end palmide all teega võõrustada. Götz kujutas selles allegoorias tule elementi kuumust tassis, kannusoojendajas ja piibus. Donauwörthi linna lähedal asuva Leitheimi lossi rokokoo-pidusaalis täiendavad tule elementi maa, vee ja tuule elementide samalaadsed kujutised. tanud ja kitsastes laevatrümmides, vaid selle tee eest, mida veeti karavanidega Sise- ja Ees-Aasia ning Venemaa kaudu. Kuidas see iganes ka oli, aga edukas merekaubandus, muu hulgas ka teega, tegi kuldse 17. sajandi Hollandi rikkaks. Seda kinnitasid suursuguste kaupmeeste majad Amsterdamis. Hollandi kaubanduskompanii ühel delegatsioonil, mida juhtis tuntud meresõitja Johannes Maatsuyker, õnnestus saada kutse külastada Kantonis keisri õukonda. Selle võimaluse puhul anti Maatsuykerile üle Manchu keisri soovituskiri, mille kohaselt oli hollandlastel lubatud tulla Hiinasse iga kaheksa aasta tagant 100-mehelise saatjaskonnaga ja iga kord tohtisid nendest ainult 20 külastada keisri õukonda. Nii sai Kantonist Hiina teekaubanduse keskpunkt. Sealt said hollandlased ka ihaldatud hiina toorsiidi. Tee ja siidi eest tuli tasuda hõbedas. Kantonis oli olemas omaette kaubanduse järelvalveametnik hoppo, kelle ülesandeks oli vastutavaid tegelasi õukonnast hõbedaandidega tänulikult meeles pidada. 17. sajandi keskpaigas jõid teed mitte ainult kõrgema positsiooniga madalmaalased, vaid peagi muutus see Ida-Aasiast pärit jook ka rahvajoogiks. 26

22 Inglismaa pöördub teeusku 27 Kolmest eksootilisest joogist, nimelt kohvist, teest ja kakaost, mis 17. sajandist alates olid Euroopas populaarsuse saavutanud, eelistasid Briti saarte elanikud esialgu kohvi. Juba aastal avati Oxfordis esimene kohvimaja. Seda pidas süüria juut Cirques Jobson, kes seadis end sisse ühes idapoolses linnajaos Saint Peteri kihelkonnas asuvas majas Edmund Halli ja Queens College i vahel. Seal jõid need, kes olid vaimustuses kõigest uuest, tähendas kroonik Anthony Wood. Kaks aastat hiljem avas kreeklane Pasqua Rosée kohvimaja Londonis Cornhilli linnaosas. Levandi maades tegutsenud kaupmees Daniel Edwards oli kreeklase kaasa toonud Ragusa linnast ning lasi tal igal hommikul türgi kohvi keeta. Heast kohvist meelitatud Edwardi sõprade jaoks kujunes peagi harjumuseks koguneda varahommikuti oma sõbra Rosée juurde kohvi jooma. See muutus Edwardile lõpuks tülikaks ja ta üüris Roséele omaette ruumi St. Michaels Alley l, kus peagi arenes välja elav kohvimajade olustik. Tobacconist and coffee-man nii nimetas ennast Thomas Garraway, kes aastal asutas Londonis Change Alley l oma kohvimaja Garraway s. Vahepeal oli tee muutunud juba salongi joogiks, nagu on kirjutanud Garraway, tõusnud millekski peeneks, millega tavatseti teha kinke vürstidele ja suursugustele. Aegamööda hakkasid kohvimajade kliendid tundma rohkem huvi tee kui kohvi vastu. Aastast aastasse toimetasid aastal asutatud Briti Ida-India Kaubanduskompanii laevad kohale üha suuremaid koguseid teed aastal ei ületanud see veel kilogrammi, sada aastat hiljem oli aga koguseks juba neli miljonit kilogrammi. Monopoliseeritud Ida-India kompaniil oli õnnestunud muuta potentsiaalsete kohvijoojate rahvas teejoojaks rahvaks, ning seda ainult mõne aastaga nii kirjutas W. H. Ukers oma aastal ilmunud raamatus Kõik tee kohta ( All About Tea ) aastal abiellus Briti kuningas Charles II Portugali printsessi Catharina de Braganzaga. Vaimustunud teejoojana viis see daam teejoomise kombe sisse Londoni õukonnas. See avaldas positiivset mõju teekaupmeeste käivetele, ning seda hinnati kui võitu alkoholi üle, mida lordid ja leedid olid senini joonud hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Kuningas Charles jagas oma kuningliku abikaasa teevaimustust vägagi reserveeritult. Ta maksustas tee impordi drastiliselt ning kehtestas seaduse kohvimajade ja teeaedade edasise leviku vastu, sest need tundusid talle olevat poliitiliselt ebasoovitavate ideede taimelavaks. Teeharrastajad protesteerisid energiliselt oma vaba aja tegevuse piiramise vastu, nii et kuningas oli juba mõne nädala pärast sunnitud seaduse tühistama see oli Briti ajaloos tolle ajani ainulaadne juhtum. Maksud aga jäid, nii et teed tuli Inglismaal müüa tunduvalt kallimalt kui mandril. Tulemuseks oli elav salakaubavedu, mille käigus Madalmaade kutrid viisid teekastid Briti ranniku vahetusse lähedusse, kus nad paatidesse ümber laaditi ja maale toimetati aasta paiku imporditi ametlikult 5,5 miljonit naela teed aastas. Sellele lisandus ümmarguselt seitse miljonit naela tollimata salakaupa. Vaatamata sellele, sai Londonist maailma teekaubanduse keskpunkt aastal tegutses Briti saartel jae- ja hulgimüügiga ümmarguselt teekaupmeest, ning umbes 2000 tee- ja kohvimaja ja -aeda suutsid teenindada britte väljaspool kodu. Kuid mõistagi hakkasid britid teed kodus ise keetma. Tee igaks võimalikuks juhuks sellest sai 19. sajandil parim traditsioon. Esimene tass joodi varahommikul voodis, järgmine hommikusöögi juurde. Leiutati low tea koos kerge, aga luksusliku einega, five o clock tea (kellaviietee) hämariku tunnil, lõpetuseks õhtune high tea kui briti perekonnaelu kõrgpunkt. Aegamööda kujunes büroodes ja töökodades rohketest teepausidest igapäevane reegel. Majanduskriitikud nurisesid, et

23 Teejoomine tsaariaegsel Venemaal seltskondlikus ringis samovari juures (vasakul üleval), teeseltskond koos härrade külaskäiguga (vaskul ülevalt teine) või peenel inglise moel Thames i jõe lähedal aias vahetult enne 19. ja 20. sajandi vahetust (paremal). 28

24 sagedased teepausid päevas viivat majanduse kokkuvarisemiseni, unustades seejuures selle, kui palju kasu sai ja saab siiani terve rida Inglise firmasid teekasvatusest ja -kaubandusest. Tass teed aitab alati nii kurbuse, murede kui ka rõõmu puhul, aga eelkõige keerukates olukordades. Selle kohta üks tüüpiline lugu, mille vahendas briti pühapäevaleht News of the World : Pauline Jenkins elas oma pulmaööl üle oma elu kõige suurema ehmatuse, kui ta pidi nentima, et temaga äsja paari pandud abikaasa osutus naiseks. Ma tahtsin õigupoolest otsekohe majast lahkuda, selgitas proua Jenkins reporterile, aga selle asemel läksin kööki ja tegin enesele tassi teed. Ajaleht Süddeutsche Zeitung märkis selle teate kohta, et kogu tee-kirjanduses ei leidu säravamat tunnistust tassi tee põhiomaduse kohta: tema võimest mahendada iga konflikti, aidata taluda iga katastroofi, leevendada hingevalusid, lihvida klasside erimeelsusi ning aidata Briti ühiskonna keerulist masinavärki üle surnud punktidest. Tee kuulub Inglismaal hea tooni juurde, vaatamata sellele, et kohvi tarbimine on viimastel aastakümnetel selgesti kasvanud. Isegi prominendid, näiteks Winston Churchill, on tunnistanud, et nad armastavad teed külmalt ja kollaselt, tähendab viski kujul, ning niimoodi rünnanud Briti teetööstust selja tagant. Prantsusmaa, Rootsi, Íotimaa ja Venemaa Tänu Madalmaadele õppisid hiinlaste teejooki tundma ka prantslased. See oli aastal. Üheks esimestest teeharrastajatest oli kuningas Louis XIV, kes oli saanud teada, et hiinlased ja jaapanlased ei kannata tänu tee tarbimisele podagra ega ajurabanduse käes. Nii lasigi ta regulaarselt ennast kondivalu vastu teega ravida. Mida hindas kuningas, pidi head tegema ka tema õukonnale. End looduse kroonideks pidavad härrased vaimustusid sellest eksootilisest joogist ning 30 püüdsid end ümbritseda hiinapäraste rituaalidega, mille juures etendasid suurt osa peen portselan, hiina vaibad ja tapeedid. Daamid aga jäid parema meelega kakao ja kohvi juurde. Versailles i õukonnas tutvus teega ka Liselotte von der Pfalz ( ), kuninga vennanaine, kes tunnistas selle kõlbmatuks: Tee meenutab mulle heina ja sõnnikut, mu Jumal, kuidas võib midagi nii kibedat ja haisvat kedagi rõõmustada? kirjutas kriitiline daam ühes oma kuulsatest kirjadest Saksamaale. Sellest hoolimata püüdsid prantslased seda hiina taime Prantsusmaal kodustada aastal istutas Dionysius Jonquet teepõõsaid Jardin des Plantes i, Pariisi kuninglikku aeda paraku edutult. Taimed arenesid kasvuhoonete kaitsva hõlma all küll päris hästi, aga nende avamaal kasvatamisele ei saanud mõeldagi, sest Pariisi kliima oli teekasvatuseks sobimatu. Teetaimede kasvatamiskatsed huvitasid ka Rootsi botaanikut ja loodusuurijat rüütel Carl von Linnéd, kes paigutas tee oma botaanilisse süsteemi nimega Camellia Thea. Camellia sellepärast, et tema arvates oli tee kameelia sugulane. Et seda tõestada, oli tarvis hankida Hiinast teeseemneid, aga sellega polnud härra von Linnél aastate jooksul üldse õnne. Esimesed katsed ebaõnnestusid, kuna hiinlased tõkestasid teeseemnete igasuguse väljaveo. Pealegi kestis vedu meritsi kuni kaks aastat, mis ei mõjunud teeseemnete idanemisvõimele sugugi hästi. Rootsi preestril Osbekil õnnestus hankida Hiinast üks teetaim, mille ta tahtis Linnéle kaasa tuua, aga keeristorm Hea Lootuse Neeme juures nurjas ka selle plaani. Mõnda aega hiljem andis Rootsi kommertsnõunik Langerström Uppsala botaanikaaiale, kus Linné tegutses, üle kaks põõsakest, mida peeti üldiselt teeks. Taimede õitest oli aga näha, et tegemist polnud mitte tee, vaid kameeliatega. Langerström oli oma Hiina partnerilt tüssata saanud. Seejärel võeti ette uus katse ehtsa teepõõsaga, mis jõudis ka Rootsi

25 31 sadamasse pärale. Laeva meeskond asetas taime kajutisse lauale, et sellele hiljem järele tulla ning lahkus laevast. Vahepeal tegelesid taimega aga rotid ja närisid selle nii ära, et see peagi hävis. Esimese heas seisukorras teepõõsa andis rüütel Linnéle üle kapten C. G. Eckeberg alles 3. oktoobril aastal, see leidis koha Uppsala botaanikaaias. Ka Rootsis jäi tee kasvuhoonetaimeks. Esimene katse teed Íotimaal tutvustada lõppes edutult aastal saatis Monmouth i hertsogi lesk pakikese teed oma Íoti sugulastele. Kuna tarbimisõpetus puudus, keetis pakisaaja teelehti vees ning lasi keedetud lehti serveerida aedviljana. See meetod polnud joogi tutvustamiseks kuigi soodus, kuna vesi kallati lihtsalt ära. Samas oli ka Prantsusmaal teel raskusi ennast lõplikult maksma panna. Ühelt poolt pidi ta konkureerima mitmete taimeteedega, mis olid armastatud jookideks eelkõige maapiirkondades, teisalt maitses kohv prantslastele paremini kui tee. Lõppude lõpuks võtsid sõna ka meedikud, kes needsid teejoomist kui ebatervislikku tegevust. Kui Jean de Mauvillain avaldas 17. sajandi keskpaiku oma doktoritöö pealkirjaga Kas hiina tee arendab vaimu?, pidi see äärepealt viima ülestõusuni. Mõned arstid põletasid selle töö avalikult, teised pöördusid ränkade etteheidetega doktoritöö juhendaja dr. Morissot vastu. Vaatamata kõigile, asusid tee poolele paljud tolleagsed prominendid, nagu kardinal Mazarin, keda vaevas podagra, või Madame de Sévigné. Hessen-Kasseli maakrahv jõi oma abikaasa printsess von Tarenti sõnul kuni nelikümmend tassi teed päevas, mistõttu tema eluvaim muutus märgatavalt erksamaks, kuigi ta oli juba pea ühe jalaga hauas. Teistsugune oli teeajaloo kulg tsaariaegsel Venemaal. Juba aastal pöörasid selle hiina joogi olemasolule tähelepanu kaks kasakahetmanit, Ivan Petrov ja Boornaß Jalißev. Ent nimetamisväärsed teekogused jõudsid Moskvasse alles aastal. Vene diplomaat Vassili Starkov juhtis sel aastal delegatsiooni, kes külastas Mongoli khaani õukonda. Aasia valitseja andis oma külalistele kingiks tsaar Mihhail I ( ) jaoks kaasa mõned kastid teed. Üpris vastumeelselt koormasid reisijad end nende meelest tarbetu anniga, mis sai aga tsaari õukonnas suure heakskiidu osaliseks ning aitas kaasa sellele, et peagi leidus Venemaal palju tee pooldajaid. Pikk vedu maitsi Hiinast Euroopasse läbi kõrbete ja üle Sise-Aasia mäestike oli tee jaoks ilmselt sobivam kui vedu kopitanud ja niisketes laevatrümmides. Nii hinnati karavanidega saabunud teed sajandeid kõrgemalt kui seda teed, mida oli veetud laevadega. Venemaa kaudu müüdi aga suuri koguseid teistesse Euroopa maadesse. Sellest kujunes Venemaal jook, mis kuulus igapäeva kavva ka lihtsates majapidamistes, alates hommikusest kuni õhtuse teeni, nii kodus kui ka reisidel. Vältimatuks teekeetmise instrumendiks sai nagu Pärsiaski samovar. Sageli kunstiliselt kaunistatud anumas hoiti kogu päeva teevett kuumas. Väike kannuke sisaldas kanget tee-ekstrakti. Kellel tekkis soov tassi tee järele, valas ekstrakti tassi või teeklaasi ning lasi sellele samovarist kuuma vett peale, kuni saadi joogiks soovitud kontsentratsioon. Tee juurde pakutakse Venemaal lisaks suhkrule või tükksuhkrule tavaliselt ka sidruniviile, sageli ka magusat keedist. Vene joogikaartidest võib leida aga ka teega vürtsitatud viina. Kõige suurema valiku karavanidega saabunud teest võis omal ajal leida Peterburi rohkearvulistest teepoodidest. Need olid kõige ilusamad, mida maailmast leida võib: Euroopa maitse, Peterburi luksus ja Hiina peensus on liitunud selleks, et neid ruume kaunistada ja kaupu meelepäraselt paigutada. Kõige esinduslikumad härrased tulevad siia ise oma sisseoste tegema. Valida võis mitmesaja teesordi vahel. Veetlev aroom täidab ruume, milles on nii lihtne ja meeldiv hingata, nii et tekib soov igavesti hingata nende Peterburi

26 teepoodide atmosfääri. Teelõhn joovastab meeli kõige meeldivamal moel ja täidab hinge rõõmuga, ainult mõni hollandi juustukaupmees, kes ei näita üles entusiasmi millegi muu üle kui oma Edameri juustu ja heeringasabade lõhna, on võimeline nautima seda teeõhku vaimustuseta, kirjutas parun Eugen von Vaersti oma Gastrosophie 2. köites. Ajad, mil läbi Venemaa avaruste liikusid sadade veoloomadega teekaravanid, on ammugi möödas. Vene teeks ei nimetata tänapäeval enam karavanidega toodud teed, vaid vene maitse kohast teesegu. Peale selle on olemas kohalikest istandustest pärit vene tee, mida võib sageli kohata ka välismaal. Esimesed katsed Krimmi rannikul teed kasvatada pärinevad 1840-ndatest aastatest, ent see ei toonud nimetamisväärset edu. Töönduslik kasvatamine algas alles 1890-ndatel aastatel Kaukaasia Musta mere rannikul ja Gruusias, hiljem ka AserbaidΩaanis ja mõnes teises Põhja-Kaukaasia regioonis (Krasnodari lähedal) ning Ukrainas. Kõige rohkem teed saadakse Gruusiast. Samovaride maal koristatakse teepõõsaste saaki moodsate noppemasinatega. Sellist meetodit pole tundlikud teearmastajad ikka veel omaks võtnud. Vene tee tähendab tänapäeval teatud erilist õhkkonda. Selles ei mängi oma osa mitte ainult jook, mida valmistatakse samovaris, vaid ka lisandid, nagu sidruniviilud, kaneel, suhkrustatud puuviljad ning mõnikord ka klaasike viina. Varem mõisteti vene tee all enamasti väga kõrge kvaliteediga kaupa, mis oli toodud Euroopasse karavanidega. 32

27 Laske endid meelitada lõhnade ja hea maitse riiki. Sellest suure armastusega sisustatud Bremeni teekauplusest leiab rohkel arvul teesorte kui ka palju rohuteesid. Sealt saab hõlpsasti valida ka teretulnud lisandeid rikkalikuks hommikusöögiks või pikemaks teetunniks. 34

28 Saksamaa ja tema teejoojad Saksamaa aladel mainitakse teed esimest korda aasta paiku. Sellest annavad tunnistust vanad apteegimaksud aastal esineb Herba thea Nordhauseni maksus, aastal ka Liegnitzi ja Ulmi omades. Teejoomise kõige tähtsamaks arendajaks peavad spetsialistid Madalmaade arsti dr. Cornelis Dekkerit ( ). Ta oli pärit Alkmaari linnast, õppis tunnustatud loodusarsti Franciscus Sylviuse juures Leidenis ning praktiseeris Amsterdamis ja Hamburgis, enne kui kuursuurvürst Friedrich Wilhelm ta oma ihuarstina Berliini tõi ning ta ühtlasi Oderi-äärse Frankfurdi ülikooli professoriks nimetas. Dekker on rohkem tuntud oma koduse nime Bontekoe na, mis tulenes kirju lehma (hollandi keeles bonte koe ) kujutisest tema isamajal. Dr. Bontekoe avaldas oma poolehoidva tunnustuse oma kirjutistes Traktaat ekstsellentsest teetaimest ( Tractat van het excellenste kruyt thee ) aastast ning Tee tarvitamine ja kuritarvitamine ( Gebruik en misbruik van de thee ), mis on avaldatud mõned aastat hiljem. Bontekoe veendumuse järgi võis teed soovitada peaaegu kõigi tervisehäirete puhul, mitte ainult üksnes tema kuurvürsti podagra vastu. Ta postuleeris, et tee võib inimesele, kelle jõud on peaaegu lõpukorral ning kes on ühe jalaga juba hauas, anda uut jõudu ja uue elu. Pärast piisavat teejoomist tundvat inimene ennast tubli, rõõmsa, tugeva ja lõbusana ning tulvil jõudu. Piisavaks pidas Bontekoe umbes viitkümmet tassi päevas. Neid võis olla aga rohkemgi, aga alles kahesaja tassi juures nägi ta looduse poolt etteantud piiri. Bontekoe arvates tuli arvestada tee üheksat väge: Esimest suus, teist maos, kolmandat soolestikus, neljandat veres, viiendat ajus, kuuendat joobe vastu, seitsmendat skorbuudi vastu, kaheksandat, millega tee on üle vannidest ja soojast veest, üheksandat palaviku vastu. 35 Tee ei aidanud aga kõige vastu. Kui doktor ise ühel päeval vaid 38-aastasena Berliini lossi trepil õnnetult kukkus, polnud kogu arstikunstist kasu. Dr Bontekoe karjäär leidis liialt varajase lõpu. Nii ei saanud ka kunagi tõestada talle esitatud etteheited, et doktor olevat olnud kinni makstud Madalmaade Ida-India Kompanii poolt. Vähemalt oli ta tee-propagandaga andnud oma panuse selleks, et rahvas jõi edaspidi süütumaid asju kui napsi, õlut ja veini. Tee kui kõike raviv vahend oli ka ühe luuletuse põhisõnumiks, mis ilmus aasta paiku ja mille pealkirjaks oli Täielikus looduse ja mineraalide kambris ( Vollständige Natur- und Mineralien-Kammer ). Siin üks näide sellest seitsmesalmilisest poeemist: Wiltu der Gesundheit pflegen Und vor Krankheit mancher Art Biß ins Alter seyn verwahrt Laß dir diß seyn angelegen: Recipe Edlen Thee! Der verschafft durch seine Tugend Daß wir werden wie die Jugend. ( Kui sa tahad kanda hoolt tervise eest ning säästa ennast kõrge vanuseni igasugu haigustest, siis jäta endale meelde: tarvita hinnalist teed! See laseb tänu oma voorusele tunda meil endid nagu nooruses. ) Tee, kirjandus ja teadustöö on ammendamatuks teemaks. On enesestmõistetav, et sellised kirjamehed, nagu Goethe, ei kosutanud ennast mitte üksnes jaheda veini, vaid ka kuuma teega. Selle saksa sõnameistri teostes leidub viiteid tee-vastuvõttudele ja - seltskondadele. Näiteks kirjutas Eckermann aasta sügisel järgmist: Sel õhtul viibisin ma Goethe juures suurel teejoomisel. Seltskond meeldis mulle. Kõik oli nii vaba ja sundimatu: seal seisti, istuti, tehti nalja, naerdi. Goethe kõndis kord ühe ja kord teise juurde ning paistis, et ta alati parema meelega kuulas ja lasi oma külalistel rääkida, kui et