1. Sissejuhatus. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Transcript

1 Keskkonnaministri määruse Tegevuse künnisvõimsused või saasteainete heite künniskogused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Eelnõu koostamise põhieesmärk on kõrvaldada välisõhu kaitse seaduse alusel kehtestatud keskkonnaministri 11. juuni a määruses nr 20 Saasteainete heitkogused ja kasutatavate seadmete võimsused, millest alates on nõutav välisõhu saasteluba ja erisaasteluba esinenud (praktika käigus ilmnenud) puudujäägid ning sätestada uued õhusaasteloa künnised valdkondades, kus need on aegunud või ei ole asjakohased. Käitajate ja Keskkonnaameti koormuse vähendamise eesmärgil analüüsiti kehtivaid künniseid ning kaaluti nende muutmist seal, kus see on asjakohane ja põhjendatud. Eesmärk on vältida olukorda, kus õhusaasteloa omamist nõutakse väiksematelt käitistelt, mille tegevusest keskkonnaohu või keskkonnariski tekkimine on vähetõenäoline. Määruse eelnõu koostamiseks analüüsis Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ (edaspidi EKUK) kehtivaid künniseid ja vajadust nende muutmiseks ning koondas tulemused töösse Tegevuse künnisvõimsused või saasteainete heidete künniskogused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba. Tuginedes analüüsi tulemustele esitati ka ettepanekud künniste kohta, mille ületamisel tuleb tegevus registreerida (Keskkonnaametis). Käitised, mille tegevuse tulemusel õhku eralduvate saasteainete heitkogus jääb alla uutele õhusaasteloa künnistele, peavad end registreerima Keskkonnaametis. Tavaliselt on need väikesed käitised, mille tegevusest on keskkonnariski ja -ohu tekkimine vähetõenäoline, kuid siiski olemas (nt koosmõju tõttu), mistõttu on nimetatud nõude rakendamine vajalik. Määruse eelnõu koostas Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna peaspetsialist Kaidi Virronen (tel , kaidi.virronen@envir.ee). Eelnõu ettevalmistamisel osalesid EKUK õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa (tel , erik.teinemaa@klab.ee), õhukvaliteedi juhtimise osakonna teadur Marek Maasikmets (tel , marek.maasikmets@klab.ee), Keskkonnaagentuuri keskkonnaanalüüsi osakonna juhtivspetsialist Elo Mandel (tel , elo.mandel@envir.ee), andmehaldusosakonna peaspetsialist (välisõhk) Natalja Kohv (tel , natalja.kohv@envir.ee) ja andmehaldusosakonna peaspetsialist (välisõhk) Ardi Link (tel , ardi.link@envir.ee) ning Keskkonnaameti keskkonnaosakonna välisõhu peaspetsialist Dagmar Undrits (tel , dagmar.undrits@keskkonnaamet.ee ). Eelnõu keeletoimetaja oli Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel , aili.sandre@envir.ee). Õigusekspertiisi tegi Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna nõunik Mari-Liis Kupri (tel , mari-liis.kupri@envir.ee). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Atmosfääriõhu kaitse seaduses on loobutud erisaasteloast, sest erisaasteloa eesmärke on võimalik ellu viia ka õhusaasteloa muutmise kaudu. Seetõttu ei käsitleta eelnõukohases määruses erisaasteloa künniseid. Võrreldes kehtiva õigusega jäid saasteainete künniskogused valdavalt samaks (v. a lenduvad orgaanilised ühendid, edaspidi LOÜ-d). Ulatuslikumalt muudeti seadmete võimsusi, millest alates on käitajale õhusaasteluba nõutav

2 (tanklad, terminalid ja põletusseadmed). Selleks, et välisõhu õhusaasteloa omamine / mitteomamine oleks seotud emiteeritava saasteaine keskkonnamõjuga, on eelnõukohases määruses välisõhu saasteloa omamise nõue seostatud konkreetse välisõhu kvaliteedi piirväärtusega. Eestis on kehtestatud piirväärtused kokku 90 saasteainele, millest 12 on reguleeritud ELi tasemel ning ülejäänud Eesti tasemel. Analüüsis välja pakutud uued künnised lähtuvad põhimõttest, et saasteainete heitkogused (ja seadmete võimsused) on sellised, mis tagaksid välisõhu kvaliteedi piirväärtuse (SPV) 0,2 täitmise (ehk ei ulatu üle 20% SPV-st). Põhimõte on võetud aluseks seetõttu, et tagada välisõhu kvaliteedi piirväärtustest kinnipidamine. SPV 0,2 võeti aluseks, kuna sellisel juhul on enamasti praktikas (isegi kui mitu heiteallikat on kõrvuti) tagatud välisõhu kvaliteedi piirväärtustest kinnipidamine uuring põhineb eeldusel, et kõrvuti asetseb viis heiteallikat. See pole praktikas kuigi tavapärane, reeglina ei asetse saasteallikad üksteise kõrval. Seega on võetud halvim võimalik olukord, mille korral tagatakse piirväärtustest kinnipidamine. Loomulikult võib esineda ka juhtumeid, kus seda koosmõjul ületada võidakse, kuid kogemustest lähtuvalt võib väita, et see on pigem erandlik nähtus. Kui praktikas peaks selline olukord tekkima, on käitisel ikkagi kohustus tagada välisõhu kvaliteedi piirväärtustest kinnipidamine. Paragrahv 1 käsitleb määruse reguleerimisala ning lisaks esitatakse õhusaasteloa definitsioon, mis varem oli -s 2. Paragrahv 2 sätestab saasteainete heitkogused, millest alates on õhusaasteluba nõutav. Saastainete heitkogused jäävad kehtiva korraga võrreldes samaks, v. a LOÜ-d, mille künniskogust suurendatakse 0,1 tonnilt 0,5 tonnini aastas. Senise praktika käigus on ilmnenud, et LOÜ-dele seatud künnis on liiga madal. Keskkonnamõju sellise künnise korral on marginaalne, lisaks toob see kaasa põhjendamatu koormuse nii käitistele kui ka Keskkonnaametile. Kehtiva künnise kohaselt peaks näiteks õhusaasteluba omama iga isik, kes kasutab desinfitseerimisvahendeid üle 100 kg aastas või autode keretöödega tegelev ettevõte. LOÜ-de künniskoguse suurendamisel on lähtutud tööstusheite seadusest, mille kohaselt algab lahusteid kasutavate tegevusvaldkondade regulatsioon alates 0,5 tonnist aastas (v. a keemiline puhastus, millele on sätestatud nullkünnis). Tõstes LOÜ-de heitkoguse künnise 0,5 tonnini aastas, võib eeldada, et olulist keskkonnahäiringut ei ilmne. Saasteainete heitkoguste künnised on esitatud tabeli kujul määruse lisana. Tabeli kujul on saasteainetest ja nende künniskogustest parem ülevaade, samuti on selgem saasteainete arvutamise loogika kas arvutada saasteaineid eraldi või summeerides. Tahkete osakeste korral tuleks silmas pidada, et üldjuhul arvestatakse fraktsioonid kokku need summeerides, kuid kui tegemist on eraldi PM2,5 ja PM10 fraktsioonidega, siis neid PMsum-ile juurde ei liideta. Paragrahv 3 sätestab seadmete võimsused, millest alates on nõutav õhusaasteluba. Lõikes 1 sätestatakse uued künnised põletusseadmetele. Uuendusena on eristatud eri kütuseliikide nimisoojusvõimsusi, millest alates on õhusaasteloa omamine kohustuslik. Kütusel põhinev eristamine on vajalik, kuna võimaldab diferentseerida ja reguleerida keskkonnaloa kaudu kütuste põletamisest johtuvat keskkonnaohtu. Sarnaselt seni kehtinud korrale tuleb liita kõikide ühel tootmisterritooriumil olevate põletusseadmete nimisoojusvõimsused, kuna aga uuendusena sätestatakse künnisvõimsused kütuseliigiti, tuleks silmas pidada järgmist: 1) kui tootmisterritooriumil kasutatakse põletusseadmetes ühte kütuseliiki, liidetakse nende seadmete nimisoojusvõimsused ning künnis loa omamiseks sätestatakse kütuse liigi järgi. Nt: käitis, kus on kolm biomassi kasutavat põletusseadet, võimsustega 0,1, 0,3 ja 0,2, mille liitmise

3 tulemus on 0,6 MW ning loa omamine seega kohustuslik; 2) kui tootmisterritooriumil kasutatakse eri põletusseadmetes mitut kütust ning eraldi põletusseade kütusepõhist künnist ei ületa, liidetakse nende seadmete nimisoojusvõimsused ning lähtutakse mitme kütuseliigi künnisest (ehk 1 MW). Nt: kaks biomassi kasutavat põletusseadet võimsusega 0,3 MW ja põlevkiviõli kasutav 0,9 MW katel (ehk ei ületata biomassi 0,4 MW ja vedelkütuse 1 MW künnist). Kokku liites on võimsused aga 1,5 MW ehk loa omamine on kohustuslik; 3) kui ühes põletusseadmes kasutatakse üheaegselt kahte või enamat kütust, lähtutakse loakohustuse määramisel kütuseliigist, millel on rangem künnisvõimsus. Nt: kui põletusseadmes kasutatakse üheaegselt turvast ja pelleteid, lähtutakse turba künnisvõimsusest, mis on 0,4 MW. Vedelgaasi korral lähtutakse vedelkütuste künnisest, sest vedelgaasi kasutatakse vedelas olekus. Põletusseadmete künniste määramisel tegi EKUK hajumisarvutused heiteallikaga, mille kõrgus oli 10 m ja saasteaine hetkeline heitkogus 1 g/s (temperatuuril 180 C, korstna läbimõõt 1 m). Sellisest heiteallikast tekib 100 m kaugusel välisõhus (eeldatavalt tootmisterritooriumi piir) gaasilise saasteaine kontsentratsioon suurusega 162,8 μg/m 3. Arvutati välja riiklikul metoodikal (keskkonnaministri määrus Põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramise kord ja määramismeetodid, lisaks teostati arvutused projekti Välisõhku eralduvate saasteainete eriheidete täpsustamine (EKUK, 2014), raames kogutud eriheidete põhjal) põhinevad saasteainete hetkelised heitkogused kütuseliigiti ning määrati nimisoojusvõimsused (MWth), mille korral saavutati saasteainete SPV-ks 0,2. Lõikes 2 on uus säte, mille kohaselt ei ole luba vaja käitajatel, kes omavad põletusseadet, mis töötab alla 500 töötunni aastas. Need on tavaliselt avarii- või varuseadmed (tipukoormuste katmiseks) ning loa omamise kohustus ei ole põhjendatud, kuna keskkonnamõju on väike. See tähendab, et seade töötab aastas ligikaudu 20,8 päeva. Peagi jõustuv Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv keskmise võimsusega põletusseadmetest pärinevate heitmete piiramise kohta vabastab samuti piirväärtuste järgimisest käitajad, kes omavad seadmeid, mis töötavad alla 500 töötunni aastas. Eelnõukohases määruses on rakendatud sama põhimõtet. Alla 500 töötunni töötavad seadmed registreeritakse Keskkonnaametis keskkonnaministri määruse Tegevuse künnisvõimsused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav välisõhu registreering, registreeringu taotluse, tõendi ja aastaaruande vorm ning esitamise kord kohaselt. Kui ettevõttel on mitu põletusseadet ühel tootmisterritooriumil ning üks nendest töötab alla 500 töötunni aastas, siis seda seadet võimsuste liitmisel ei arvestata. Kui aga ülejäänute (üle 500 töötunni aastas töötavad) põletusseadmete võimsused ületavad liitmisel künnisvõimsust ning loa omamine on kohustuslik, märgitakse loale ka alla 500 töötunni aastas töötav põletusseade. Kui ettevõtte ükski põletusseade ei ületa künnisvõimsust ning ettevõttel on ka alla 500 töötunni aastas töötav seade, tuleb see Keskkonnaametis registreerida. Lõikes 3 sätestatakse, et kui põletusseadmes kasutatakse vaheldumisi või koos eri kütuseliike, lähtutakse suurema keskkonnamõjuga (eelkõige mõjuga õhu kvaliteedile) kütuseliigist ehk rangemast künnisest. Lõike 4 kohaselt on õhusaasteluba nõutav, kui terminali või tankla summaarne naftasaaduste, muude mootori- vedelkütuste või kütuse komponentide ning muude kütusesarnaste toodete laadimiskäive aastas on m 3 või enam. Kütusesarnase toote definitsioon on esitatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse -s 20. Uus künnisvõimsus on võrreldes kehtiva määrusega (2000 m 3 või enam) oluliselt leebem, kuna määruse eelnõu analüüsi käigus leiti, et tanklad on välisõhu kvaliteedi seisukohast ebaolulised heiteallikad ning nende koormamine keskkonnaloaga ei taga paremaid keskkonnakvaliteedi näitajaid.

4 Võrreldes kehtiva õigusega täpsustati ka terminalide ja tanklate laaditavate kaupade üldnimetust, sest mõiste bensiin jätab katmata näiteks põlevkiviõli, diislikütuse, kütusekomponendid jne. Terminali summaarse laadimiskäibe all mõistetakse aasta jooksul kõikides laadimistoimingutes (sh sisse-, välja- ja ümberlaadimine) kokku käideldud produktide kogust (summaarselt). Tankla korral on summaarne laadimiskäive tankla mahutitesse ja tankuritest mootorsõidukitesse laaditava bensiini / või muu kütuse summaarne kogus aastas. Näiteks sisendina laaditav kogus 5000 m 3 ning väljundina laaditav kogus 5000 m 3 kokku täidab künnise m 3. Muude ainete näiteks kemikaalide laadimisel lähtutakse -s 2 esitatud saasteainete heitkoguste künnistest. Lõikes 5 esitatud põllumajanduskäitiste künnisvõimsused on samad mis kehtivas õiguses. Kõik mõisted on defineeritud keskkonnaministri määruses nr 8 Looma- ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid. Lõikes 6 määratakse, millistel juhtudel ei rakendata -s 2 esitatud saasteainete heitkoguste künniseid neid ei kohaldata 3 lõigete 1 5 korral. Paragrahvis 4 määratakse juhtumid, mille korral vabastatakse käitaja, kelle seade ületab künnisvõimsust, loa omamise kohustusest (ehk 3 lõike 1 kohaldamisest). Vabastada saab käitaja, kelle põletusseadmed vastavad 4 punktides 1 ja 2 esitatud definitsioonidele, kuid mis ei ületa -s 2 (lisas) esitatud saasteainete heitkoguste künniseid. Nimetatud vabastused tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2015/2193 keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise kohta. Näiteks vabastatakse õhusaasteloa omamisest järelpõletusseadmete käitajad. Selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused: seade peab olema projekteeritud tööstusprotsessidest eralduvate heitgaaside puhastamiseks ehk selle ülesanne on heitgaaside puhastamine enne välisõhku väljutamist. Seadet ei saa kasutada eraldi ehk selle töö sõltub otseselt gaasidest, mille puhastamiseks on seade loodud. Näiteks aerofontäänkolle. Samuti vabastatakse põletusseadmete käitajad, kui põletusseadme gaasilisi põletussaadusi kasutatakse otseseks kuumutamiseks, kuivatamiseks või esemete või materjalide muul viisil töötlemiseks. See tähendab, et luba ei vaja enam näiteks viljakuivatite, leivaahjude jm käitajad, kui nende seadmete töö tulemusel ei ületata -s 2 esitatud saasteainete heitkoguste künniseid. Kui toodetakse sooja või auru, energiat vm tootmiseks vajaliku sisekliima, elektrienergia või sooja vee saamiseks näiteks lauda või tibude inkubaatori jaoks, kohaldatakse 3 lõiget 1. Paragrahv 5 tunnistab kehtetuks keskkonnaministri määruse nr 20 Saasteainete heitkogused ja kasutatavate seadmete võimsused, millest alates on nõutav välisõhu saasteluba ja erisaasteluba. Paragrahv 6 sätestab määruse jõustumise aja. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu vastab ELi õigusele. 4. Määruse mõju Määruse kehtestamine ei avalda olulist sotsiaalset, majanduslikku ega keskkonnamõju, kuna

5 eelnõukohase määrusega muudetakse peamiselt tegevuse künnisvõimsusi. Määruse rakendamisega muudetakse leebemaks põletusseadmetele, tanklatele ja terminalidele rakenduvaid künnisvõimsusi. Kuna sellega seoses väheneb õhusaasteloa omamiskohustusega ettevõtete arv, väheneb ettevõtete ja Keskkonnaameti halduskoormus ning vähenevad ka laekumised keskkonnatasudest. Künniste muutumisega kaasnevad muutused loa kohustuslaste koosseisus LOÜ-de künniste muutmine 0,1 t/a 0,5 t/a vähendab ettevõtete arvu, kes nimetatud saasteainete gruppi kuuluvate ainete tõttu luba peavad omama a andmete kohaselt on 110 ettevõtet, kes omab õhusaasteluba ainult LOÜ-de künniskoguste ületamise tõttu. Deklareeritud heitkoguste põhjal võib järeldada, et künnise tõstmisel võib hinnanguliselt ettevõttel kaduda õhusaasteloa omamise kohustus. Oluliselt on mõjutatud tanklad ja terminalid, mille kaupade laadimiskäivet suurendatakse m 3 (seniselt 2000 m 3 ) aastas. Seetõttu ei ole neil enam kohustust omada õhusaasteluba. Uued loakünnised tähendavad loakohustuse asendamist registreeringu kohustusega umbes 250 tanklale, terminalile. Suurendatud on ka põletusseadmete künniseid, millest tulenevalt väheneb ka selles valdkonnas luba omavate käitiste arv. Keskkonnaagentuurile aasta esitatud aruannete informatsiooni kohaselt on põletusseadmete künniste tõstmisel põletusseadmete arv, mis jäävad alla künniskoguse ligikaudu 300. Hetkel kehtivad õhusaasteload jäävad kehtima ning põhjendatud juhtudel (kui tegevus jääb alla uute seatud künniste) tunnistab Keskkonnaamet õhusaasteloa kehtetuks loa omaniku taotluse alusel. Õhusaasteloa omamise kohustuse kadumine tähendab ka keskkonnatasude laekumise vähenemist. Mõju keskkonnatasude laekumisele on aga marginaalne, sest tasu maksmisest vabastatakse käitised, mis ka hetkel tasuvad väikeste koguste eest hinnanguliselt paarsada tuhat eurot. Õhusaasteloa omamise kohustus eelpoolnimetatud tegevusaladel, asendub registreeringu omamise kohustusega (Keskkonnaametis). Registreeringu künniskogused sätestatakse atmosfääriõhu kaitse seaduse 80 lõike 2 alusel. Registreering puhul ei pea ettevõte tasuma keskkonnatasu, lisaks on registreeringu taotlemine ja ka aruandlus tunduvalt lihtsam, kui see on õhusaasteloa kohustuslastel (taotlemisel ei pea esitama lubatud heitkoguste projekti, tunduvalt väiksemamahulisem aruandlus jne). Määruse rakendumisel väheneb märkimisväärselt käitajate ja Keskkonnaameti kui loa andja halduskoormus, kuna edaspidi ei pea välisõhu õhusaasteluba taotlema väikesed ja välisõhu kvaliteedi seisukohast ebaolulised käitised. Käitajate saastetasu üldiselt ei muutu, kuna kõikide määruses nimetatud saasteainete heitkogused olid maksustatud ka varem. 5. Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamine ei too tulusid. Käitajate kulutused põhimõtteliselt ei muutu, kuna määruses nimetatud täiendavad saasteained kuuluvad saasteainete gruppide hulka, mis olid määruses ka varem arvestatud ja saastelubades käsitletud. Vähenevad nende käitajate kulutused keskkonnatasudele, kes ei pea enam õhusaasteluba omama. Määruse rakendamine nõuab riigieelarvelisi kulutusi andmebaasi arenduseks.

6 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub aasta 1. jaanuaril. 7. Eelnõu kooskõlastamine Määruse eelnõu kooskõlastatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga õigusaktide eelnõude infosüsteemis (EIS). Marko Pomerants Minister Andres Talijärv Kantsler