A R V A M U S 2 Kolumnist küsib: milleks meile sõltumatus ja iseseisev Eesti Vabariik? Anna-Liisa Vaher soovitab mõelda oma pead selgeks. T E G U 3 Laagrikeskus Talu sai traktori Tänu sõpradele Soomest läheb elu Talus lihtsamaks. K O D A N I K 4 Siim Kiisleril on sõnum vabariigi aastapäevaks www.eestikirik.ee Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajaleht 23. veebruar 2010 Nr 9 (1012) Hind 10 krooni Ain Kaalepi vaade Eesti vabariigile Eesti Vabariigi 92. aastapäeva eel ajas Eesti Kirik juttu rahvusmõtte kandja, kirjaniku, luuletaja, esseisti ja tõlkija Ain Kaalepiga. Käesolev aasta on vanameistri jaoks eriline, tema looming, selle vormikultuur, mitmekesisus, eetiline ja esteetiline nõudlikkus on leidnud äramärkimist ja tähelepanu. Vabariigi valitsus määras Ain Kaalepile Wiedemanni keeleauhinna, mis antakse kätte homme. Samuti pälvis Kaalep Jaan Krossi kirjandusauhinna luuleraamatu eest «Muusad ja maastikud. Luuletusi 1945 2008». Eesti keel maailmateaduses Ain Kaalep tõdeb, et on kahtlemata rõõmus ja tänulik taolise tähelepanu ja tunnustuse eest. «Siiski küsin enda käest kas ma olen ikka seda kõike väärt? Eks siin on oma sõna öelda lugejail,» arutleb poeet. Küsimuse peale, kas tunneb Kaalep mingisugust hingesugulust või sarnasust ka Ferdinand Johann Wiedemanni endaga oli too ju üsna käänulise eluteega ja n-ö vastuvoolu ujuja, sõnab Kaalep, et tõenäoliselt oli nõukogude periood väliselt selline, mil oli ehk raskem avalikult oma põhimõtteid välja öelda. «Kui olnud nõukogude aega üldse mingiks vooluks saab nimetada, siis sellele olin ma jõudumööda ja vaikselt vastu küll,» lisab Kaalep. Wiedemanni kiituseks rõhutab laureaat omaaegse keelemehe põhjalikku tööd, mille kaudu viidi eesti keele uurimine oma aja kõige kõrgemale teaduslikule tasemele. «Ma arvan, sellest ajast saadik me võime öelda, et eesti keel on maailmateaduses!» Eesti riik on olnud alati reaalsus «Mina pole ehk suutnud suhtuda eesti keelde alati kui teadlane. Olen ikka kirjanik,» mõtiskleb Ain Kaalep, «kuid Eesti Vabariik on olnud minu jaoks alati reaalsus. Ma arvan, et Ain Kaalep ütleb, et tema jaoks on Eesti Vabariik olnud alati reaalsus. «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» (Eesti iseseisvusmanifest, mis võeti vastu veebruaris 1918 Eesti Maapäeva vanematenõukogu poolt ja loeti esimest korda ette 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult toim.) võiks meie jaoks olla kui üks püha tekst. Olen ka mõelnud, et selle tekst tuleks iluväljaandes uuesti trükkida ja see võiks rippuda iga Eesti kooli seinal. Ja, kas olete mõelnud, see manifest lõpeb ju sõnadega Su üle Jumal valvaku! Eesti Vabariik on tekkinud Jumala õnnistusega.» Ain Kaalep kõneleb, et eestlaseks olemine on võrreldav ühe pere liikmeks olemisega. «See saab alguse emast ja isast ja kasvab rahvuse kaudu terve inimkonnani välja. See on julgustav teadmine.» Muutused keeles ja rahvuste vahel ei ole vanameistri arvates meeldimise või mittemeeldimise asi. «Me kas võtame need vastu või mitte. Nii nagu väheneb riigipiiride tähendus, nii leiame ühe pere liikmeid tervest maailmast, nagu ka eri kombeid ja usundeid.» Ain Kaalep µ Sündinud 4. juunil 1926 Tartus. µ Lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogina. µ Kirjaniku, tõlkija ja kriitikuna avaldanud loomingut 1962. aastast. µ Auhindu ja tunnustusi: Juhan Liivi luulepreemia 1984, Riigivapi III klassi teenetemärk 1996, Rahvusmõtte auhind 2008, Wiedemanni keelepreemia 2010, Jaan Krossi kirjanduspreemia 2010. Praeceptor Estoniae, Eesti õpetaja ALDO LUUD Ehk olen ka kirjanikuna mingil määral õpetaja mõõdu välja andnud. Oma üheks mälestusväärsemaks vabariigi aastapäevaks peab Ain Kaalep tähtpäeva 1946. aastal. «Olin siis vangis. Meil oli suur kamber, oma sada meest. Korraldasime väärika tähtpäeva, jumalateenistuse pidas endine koolmeister ja köster. Laulsime palju ja keegi valvuritestki ei tulnud meid keelama.» Elule tagasi vaadates tõdeb Kaalep, et tal on läbi aegade olnud suur hulk õpetajaid ja eeskujusid, paljud neist niisugused, kes seda isegi ei tea. «Olen nõrk ja patune, aga Jumala abiga on mul üht-teist olnud siiski öelda. Tahtsin koolipoisist peale õpetajaks saada, esialgu koolis ja, mõtlesin, ehk siis tasapisi ka tulevikus professoriks... Suurt õpetajat minust ei saanud, aga ehk olen ka kirjanikuna mingil määral õpetaja mõõdu välja andnud. Seepärast on mul eriti hea meel, et minu hea sõber Jaan Kross on minu kohta öelnud praeceptor Estoniae, Eesti õpetaja. Omal ajal öeldi ju Philipp Melanchthoni kohta praeceptor Germaniae.» MARI PAENURM Lilled mantlipärijale. Rohkete õnnitlejate hulgas oli ka endine koguduseõpetaja Ivar-Jaak Salumäe. TIIU PIKKUR Olla sillaks koguduse ja üldkiriku vahel Pühapäev, 21. veebruar jääb kindlasti Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse ajalukku, sest just sel päevas seati ametisse koguduse uus õpetaja Urmas Viilma. Ametisseseadja oli peapiiskop Andres Põder, teda assisteerisid praost Jaan Tammsalu ja titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe. Kaasa teenisid emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, abipraost Patrik Göransson ja koguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt, jutlustas Urmas Viilma. Muusikaga teenisid organist Kadri Ploompuu ja koguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri dirigeerimisel. Peapiiskop iseloomustas Urmas Viilmat kui kogemustega õpetajat, konsistooriumi assessorit ja kantslerit. Tallinna Piiskoplik Toomkirik on EELK peakirik, olles juba aastasadu Eesti kirikute emakirik matrix ecclesiae. Siinse hingekarjase töö on tihedalt seotud peapiiskopi ja kogu kirikuga, ka riiklike üritustega. Õpetaja on nagu sillaks toomkoguduse ja üldkiriku vahel. Toomkoguduse poole pöördudes sõnas peapiiskop: «Võtke õpetaja Viilma vastu Kristuse sulasena ja olge talle toeks tema töös!» «Suure hingevärina ja aukartusega olen tõusnud täna siia selle katedraali kantslisse,» sõnas Viilma. «Omal kombel on see hetk erakordne, sest mitte kunagi varem ei ole ma toomkiriku kantslis viibinud. Olen küll mitmel korral siin vaimulikuna teeninud, sakramenti pühitsenud, vaimulikus ametis või kirikulisena olnud. Sümboolne on esmakordselt siit kantslist sõna kuulutada just päeval, mil mind selle koguduse sõnakuulutajaks on seatud.» Viilma lisas veel, et omamoodi tähenduslik on see, et oma esimest kogudust Pärnu-Jaagupis teenis ta 11 aastat samasuguse altaripildi ees, mis kaunistab toomkiriku altarit. Pärnu-Jaagupis on ainuke selle maali koopia. Õpetaja ametivande andis ta samuti sama altari ees peapiiskop Jaan Kiivitile. «Vaimuliku amet on raske, kuid ka kaunis. Selle ameti kaunidus seisneb eesõiguses teenida Jumalat ja kogudust, inimesi, kelle hingekarjaseks ja vaimulikuks teenijaks mind seatud on.» Õpetaja Viilma muretses jutluses aastasadu püsinud väärtuste muutumise üle, kus ka kirikul soovitatakse kaasa minna üldiste muutustega. Ajaga kaasa minek ei tohi siiski saada kiusatusele allumiseks. Kuskil on ometi piir, mida ei saa ületada. Et kiusatusi võita, saame loota vaid Jumalale. Jumalateenistuse järel oli palju õnnesoove ja tervitusi. Teiste seas tervitasid uut õpetajat sõpruskoguduste esindajad Rootsist ja Soomest, Urmas Viilma leeriõpetaja Toomas Paul ja spordiõpetaja Sirje Kiivit. Koguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt soovis õpetajale jõudu ja edu, tegemaks head koostööd. Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril astub toomkoguduse õpetaja Viilma sõna otseses mõttes kogu Eesti rahva ette toimub ju aastapäeva peajumalateenistuse teleülekanne toomkirikust. TIIU PIKKUR Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)
arvamus Kange eesti vaim Usutunnistuse puudumine ei ole usutunnistus Igal aastal võetakse Eesti Vabariigi aastapäeva paiku mõnes meediaväljaandes tähelepanu alla kiriku koht ühiskonnas, eriti EELK esindajate roll riiklike tähtpäevade tähistamisel. Enamasti lahatakse teemat samas kulunud võtmes: Põhiseaduse 40 sätestab, et riigikirikut ei ole. Miks siis kõneleb peapiiskop lipuheiskamisel, peakaplan palvetab kaitseväe paraadil ning president osaleb jumalateenistusel luteri kirikus, millest teeb veel omakorda ülekande rahvusringhääling! Sarnast retoorikat kasutab Kaarel Tarand oma artiklis «Põhiseadus ja palvehelmed» (Sirp, 19.02): «Lipuheiskamise tseremoonia osalised on kodanikud ja kui nende hulgas peaksid olema enamuses kristliku usutunnistuseta inimesed (mis on statistiliselt tõenäoline, kuna usuorganisatsioonidesse kuulub elanikkonna vähemus), siis on neil oma riigivõimult õigus oodata usutalituste puudumist, mitte nende korraldamist. Jätan siinkohal spekuleerimata sellega, mida võiksid tunda või arvata kristlastega põhiseaduslikult võrdsed muud usku inimesed.» Eurobaromeetri 2005. aasta uuringu tulemuste kohaselt on eestimaalasi, kes ei usu mingi jumala, vaimu ega elujõu olemasolusse, 26%, neid, kes usuvad teatud vaimu või elujõudu, on 54% ning Jumala olemasolusse uskujaid 16%. Et Kaarel Tarand argumenteerib statistikaga, siis pole tema loogikast lähtuvalt kristliku usutunnistuseta inimestel põhjust oodata riigivõimult riiklikel tähtpäevadel mitte usutalituste puudumist, vaid vastupidi need usutalitused peaksid kindlasti toimuma ja olema korraldatud enamuse «usutunnistusele» vastavalt. See tähendab, et pälvingu peab ära teenima mingi teatud vaim või elujõud. Kes võiks seda rituaali korraldada? Kellel oleks selleks rahva enamuse volitus? Arvestades vastavate telesaadete populaarsusega, kasvataks näiteks mõne sensitiivi kutsumine lipuheiskamise tseremooniale kindlasti sellel osalejate arvu. Kas see aitaks väärtustada meie rahvuslippu, riiki, kodanikke? Kiriku kaasamisel riiklike tähtpäevade tähistamisse osutub demokraatlikus riigis määravaks selle kiriku liikmete arv kodanike hulgas. Nõnda on Eestis põhjendatult esiplaanil just EELK. Kuna usutunnistuse puudumine ei ole usutunnistus, pole Eestis ühtegi ametlikku agnostilist, ateistlikku, astroloogilist ega newage likku institutsiooni, kellel oleks liikmeid kokkugi sama palju kui Eestis kristlasi või isegi luterlasi. Nõnda ei ole ka põhjendatud Kaarel Tarandi seisukoht: «Riigis, kus riigikirikut ei ole ja ateistidele kehtivad usklikega võrdsed vabadused, ei ole minu arvates mõistlik panna ateistidest kodanikke tarbetult sundolukorda: kui tahad osaleda riiklikul tseremoonial, pead osa võtma ka palvusest või vaimulikust laulmisest.» Kas ilmalik-ateistlik tseremoonia poleks samuti diskrimineeriv kristlaste, muslimite, maausuliste suhtes? Kuidas saavutada õiglust ja samas talitada õigesti? Kuidas seista võrdsuse eest? Eestis ei ole seni olnud demokraatia põhimõtete vastane rahastada riigieelarvest erakondi vastavalt nende esindatusele riigikogus. Teame, et sellega on loodud peamiselt riigikogus esindatud erakondadele eeldused status quo säilitamiseks. Seda hoolimata tõsiasjast, et riigikogus on Eesti erakondadest esindatud vaevalt pooled. Kas see on võrdsus? Olukorra põhjenduseks tuuakse esile just erakonna liikmete arvu ja nende arvulist esindatust riigi esinduskogus. Samal ajal ei ole vähetähtis fakt, et ka kõikide Eesti erakondade liikmete arv kokku ei suuda ületada EELK ristitud liikmete arvu. Riigikiriku puudumine pole sama mis kiriku lahutatus riigist. Ometi tõlgendatakse põhiseaduse sätet just nõnda. Kirik ei ole riigist lahutatud, ja vastupidi. Peapiiskop ei esinda riiklikul tähtpäeval kõneldes luteri kirikut kui institutsiooni, vaid usutunnistuslikult kõige arvukamalt määratletud Eesti Vabariigi kodanikkonda. Ta kõneleb neile, nende nimel ja nende eest! Urmas Viilma, kantsler Anna-Liisa Vaher, Eesti kiriku kolumnist Inimene kogu oma olemusega kannab sisimas sügavat soovi saavutada midagi täiuslikku. Täiuslikku töökohta, perekonda, haridust, riiki. Lühidalt öeldes igatseme täiuslikku elu, kus iial ei puuduks rahulolu ning kindlustunne. Vanahiina tarkuse kohaselt ründavad inimest tema teel täiuslikkuse poole viis koletist: argus, laiskus, rumalus, füüsiline nõrkus ning usu puudumine. Ilmselt polegi vaja, et kõik need viis tingimata üheskoos esineksid, piisab kas või ühest neist, et tee täiuse poole oleks veelgi okkalisem. Eesti rahvas pole kindlasti laisk, rumal ega füüsiliselt nõrk pigem vastupidi. Ent aeg-ajalt, kui ajad on raskemad ning tulevik tumedam, peame ikka endale tunnistama, et julguse ja usu säilitamiseks on vaja eriliselt pingutada. Eks ole just usk ning julgus kõige kärmemad kaduma me südametest. Teoloog Paul Tillichi üheks probleemiks oli inimliku julguse olemus. Üheks suurimaks julgustükiks luges ta iseendale küsimuste esitamist ning raskeimaks küsimust: milleks? Võime ka endalt küsida, milleks meile vabadus. Milleks võitlus vabaduse eest? Milleks meile oma riik? Paul Tillich leiab, et siiski leidub vähemalt üks olukord, kus too nn neetud küsimus osutub Avo Üprus, EELK diakooniatalituse juhataja Annaks Jumal meile isamaa-armastust, sest üksnes armastus on edasiviiv jõud. Käbi Kanter liigseks. Ja see on armastuse olukord. Tõeline armastus see on julgus olla ise teineteisele. Olukord, kus inimene ei pea kartma iseenda puudusi ja ebatäiuslikkust ega ka kellegi teise puudusi ning ebatäiuslikkust. Oma riiki tõeliselt armastades ei tule meile kunagi pähe küsida, milleks see kõik. Ka siis, kui tulevik näib tume. Armastuses ei saa kaduma minna julgus ning usk tegutseda tõeliste väärtuste hoidmise nimel. Meil on praegu keeruline aeg, kriisist ja kitsikusest kõneldakse pidevalt. Näib, et Eesti kohal lasub kestev ärevus ja hämming ning lõputult peas tiksuv küsimus: mis saab edasi? See on muidugi õigustatud küsimus. Eesti areng on pärast taasiseseisvumist olnud hingematvalt kiire. Näib, nagu peaksime kiiruga tasa tegema kõik, mis Nõukogude okupatsiooni ajal tegemata jäi. Enamasti on igasugune areng edasiviiv ja positiivne, kuid vahel näib, et aeg lippab meist ette ning sellises Diakoonia või ühiskonnatöö See, mille olemust Uues Testamendis püütakse edasi anda diakoonia mõiste kaudu, on usul ja andidel baseeruv üleüldine teenimine positiivse muutuse esilekutsumiseks inimeses ja ühiskonnas. Eelduste ja andide kasutamata ning edasiarendamata jätmine on väär. Edasiarendamine eeldab õppimist ja tööd. Mida rohkem osatakse kasutada erinevaid võtteid, tehnikaid ja meetodeid, mida erinevamates valdkondades seda tehakse, seda tulemuslikum diakooniline (teeniv) kirik maailmas on. Teenimine võib toimuda erinevates valdkondades, nt kultuuris, hoolekandes, majanduses. Kõikides valdkondades on kiriku tegevus põhjendatud teoloogiliselt ja filosoofiliselt, jõustatud õiguslikult ja poliitiliselt ning rakendatud praktiliselt. Viimane toimub mitte vaakumis, vaid sootsiumis. Selleks, et mõjutada isikute gruppi, tuleb mõjutada hoiakuid. Algkristlastele omane ja tänapäevani ristikirikus säilinud hoolivus konkretiseerub praktikas inimsuhetes ja keskkondades, kaasa arvatud teenimisametite ja struktuuride loomise kaudu, ka kaplanaatide ja diakonaatide kaudu. Teretulnud ja kogu maailmas elavnenud väitlus diakoonia teemadel muutub kohati väitlemiseks diakooniaga. Lu- Armastuses ei saa kaduda julgus ning usk tegutseda tõeliste väärtuste hoidmise nimel. peadpööritavas kiiruses on oht kaotada iseend ja usku sellesse, mis on tõeliselt väärtuslik. Küllap on vahel vaja hoogu maha võtta ning mõelda oma pead selgeks. Me oleme seda ajaloo vältel korduvalt suutnud, oleme läbi elanud palju raskemaid aegu ning ikka püsima jäänud. Miks ei peaks me seda suutma ka nüüd? Lõppude lõpuks on ju kõik veel päris hästi seni, kuni pole sõda ja kuni oleme iseenda peremehed. Nii, võiks öelda, oleme täiuslikkusele juba õige lähedal. Kuulates nõukogude aja küllust ja muretut elu taga nutvaid inimesi, mõtlen vaid üht: annaks Jumal meile mõistust ja usku vabaduse väärtusesse. Annaks Jumal meile isamaa-armastust, sest üksnes armastus on edasiviiv jõud. Konstantin Päts, Eesti Vabariigi esimene president ja mahlakas kõnemees, on öelnud kord ühes oma kõnes nõnda: «Kui meelde tuletame ilusaimaid ajaloo lehekülgi meie rahva elus, siis peab ütlema, meil kõigil on lootust, et see noor mets, kes siis kohinal oma pead tõstis, kui isamaa oli hädas, kasvab, tugevneb, ja see töö ja vaev, mida meie esimesed sõdurid ja nende juhid on teinud ja näinud, ei ole kaduma läinud. Ei lähe kaduma, mitte iialgi. Kõige kiuste elab edasi see kange ja paindumatu eesti vaim...» Mõelgem sellele vabariigi aastapäeval, mõelgem sellele iga päev. gedes ja kuuldes arvamusavaldusi diakoonia ohtlikust prevaleerimisest jutluse ja liturgia ees, peab palvetama. Diakooniaga väitlejad libisevad osavalt kahel tasapinnal. Ühel väidavad nad, et diakoonia on midagi enamat kui lihtsalt kiriklik sotsiaaltöö, ja neil on õigus. Teisel aga vastanduvad nad otsustavalt sotsiaalsele aktiivsusele ja vastutusele, milleta kirik eemalduks aga diakoonilisest olemusest. Tark jutt karitatiivsest ja liturgilisest teenimisest meenutab, et liturgia ja diakoonia on sisuliselt samad mõisted. Ma võin meelerahus nimetada nii Kopli kodutute toitmist kui osalemist valitsuse töörühmades diakooniaks, aga ka liturgiaks. Mäletate ju küll, missugune on Jumalale meelepärane ja mõistlik jumalateenistus. Tegelikult on tegemist väitlusega ristiinimese ja koguduse kohast ühiskonnas. Seetõttu võime tehtavat nimetada ka ühiskonnatööks. Kas aastatetagused väitlused niši- ja sotsiaalkiriku üle tulevad tagasi? Positiivse muutuse esilekutsumiseks inimeses ja ühiskonnas on vaja teha tööd. Selleks on vaja omandada teadmisi, oskusi ja vilumusi. Mitte projektijuhtimise, eelarvestamise ja kohaliku kogukonna elu korraldamise protsessis ei kaotata tundlikkust ja pädevust vaimulikes küsimustes. Kaaskodanike jaoks olulistest ning hoiakuid ja keskkondi kujundavatest tegevustest kõrvale hoides aga küll. Võtkem end kokku, õppigem, tehes head, arendagem oma elukeskkonda ning arenegem ise. Et elaksime oma elu tõepoolest paremaks muutumise maal rahva hulgas, kelle vastutust me jagame.
uudised P l u s s j a m i i n u s Talu sai lumerikkal talvel toetust L ü h i d a l t + Laagrikeskuses Talu tehti vastlapäeval pikad liud Vastlasõitu Talus nautis 184 last. Hommikul tulid lasteaialapsed koos kasvatajatega ja lõuna ajal gümnaasiumiõpilased koos õpetajatega. Sõideti reega, mängiti loodusmängu, soojendati end püstkojas lõkke ääres, toas meisterdati ja söödi vastlakukleid. Laagrikeskus oli õhtuni kõigile tulijaile avatud. Sai sõita saaniga, juua kuuma teed ning süüa vastlakukleid. Paide Püha Risti kiriku tornikuulis olnud ürikud osutusid loetamatuks Vanad kirikudokumendid omavad hindamatut ajaloolist väärtust. Nende kultuuriloolist pärandit on raske alahinnata. Seepärast on väga kahju, et Paide Püha Risti kiriku tornikuulis olnud ürikud, mis viidi oktoobri keskel pärast kuuli ja risti mahavõtmist ennistuskotta, osutusid loetamatuks. Et tornimuna tabanud püssikuulide tõttu oli kahjustada saanud ka silinder, olid paberid aastaid ilmastiku meelevallas. «Dokumendid olid vett täis nagu pesukäsn,» ütles õpetaja Algur Kaerma. Kapslist leitud paberid on ka pärast ennistustööd suuresti loetamatud, arusaadavad on vaid üksikud sõnad. N ä d a l a r i n g v a a d e Vanavanemad Euroopasse Eelmisel nädalal pälvis mu tähelepanu postkasti toodud ebatavaline infokiri, kus kutsutakse üle 50aastasi inimesi vabatahtlikuks mõnesse Euroopa riiki. Esmane mõte oli, et milleks vanainimesi väntsutada. Kuid samas, kas 50+ on ikkagi vana inimene? Eesti ühiskonnast moodustavad selles eas inimesed umbes neljandiku, Euroopa liigub suunas, kus iga kolmas elanik on üle 60aastane. Uurisin asja lähemalt. Selgus, et tegemist on ELi täiskasvanuhariduse alase koostööprogrammiga Grundtvig, mis alates käesolevast aastast toetab rahaliselt eakate vabatahtliku teenistuse projekte. Lühidalt on need kahe asutuse (nt sõpruslinn või -vald, varasem hea koostööpartner, muusem, raamatukogu või ka mõni kogudus) vahelised kindlale temaatikale pühendatud projektid, mille käigus lähevad 2 6 vabatahtlikku 3 8 nädalaks teise Euroopa riigi asutusse ja samadel tingimustel tulevad sealse asutuse vabatahtlikud Eestisse. Eesmärgiks on ühelt poolt pakkuda üle 50aastastele inimestele võimalust vabatahtliku töö kaudu teises riigis ennast proovile panna ja uusi oskusi õppida, teisalt toetada koostööd projektis osalevate organisatsioonide vahel, aidates kaasa ka kohaliku piirkonna arengule ja kodanikuühiskonna tugevdamisele. Projektis võivad osaleda praktiliselt kõik asutused (aga eriti MTÜd, kodanikeühendused, seltsid) ja tegevuseks võib olla näiteks koostöös sõpruslinnaga festivali korraldamine, tähistamaks vastastikuste sõprussuhete aastapäeva; temaatilise rändnäituse või loengusarja planeerimine teise muuseumi või raamatukoguga, aga ka looduspargi või eakate päevakeskuse rajamine. Sellised koostööprojektid kestavad kaks aastat ning olulise osa moodustavad vanemaealiste koolitus ja toetamine kogu projekti vältel. Programmi raames kaetakse vabatahtlike reisi- ja elamiskulud, samuti vajalikud ettevalmistavad tegevused, näiteks esmane keeleõpe, tõlkematerjalid jms. Tõepoolest, arvestades eelnevat ja seda, et meie kogudustes on 50+ väga viljakas tööjõud, siis miks mitte hea tahtmise korral projektis kaasa lüüa! eesti kirik Merje Talvik Ülikooli 1, 51003 Tartu Telefonid: 733 7790, 5743 0227 Faks: 733 7792 E-post: ek@eelk.ee Koduleht: www.eestikirik.ee Väljaandja SA Ajaleht Eesti Kirik, registrikood 90007336, nõukogu esimees Jüri Ehasalu (juri.ehasalu@eelk.ee) Toimetuse kolleegiumi esimees: Mihkel Kukk (mihkel.kukk@eelk.ee) Peatoimetaja: Sirje Semm (sirje.semm@eelk.ee) Teoloogiline konsultant: Kaido Soom Tegevtoimetaja: Liina Raudvassar (liina.raudvassar@eelk.ee) Toimetajad: Rita Puidet (rita.puidet@eelk.ee), Mari Paenurm (mari.paenurm@eelk.ee), Keeletoimetaja: Sirli Lember (sirli.lember@eelk.ee) Reporter: Tiiu Pikkur (tiiu.pikkur@neti.ee) Küljendaja: Salme Uustare (salme.uustare@eelk.ee); pildifailid: pildid@eestikirik.ee Laagrikeskuse Talu töötegijad said abi soome sõpradelt Tampere kogudused eesotsas Risto Itämetsäga kinkisid neile töökorras traktori. Luterlikule kirikule kuuluv laagrikeskus asutati 1997. aastal eesmärgiga korraldada noorteüritusi, laagreid, koolitusi ja õppepäevi. Aastaid on olnud sealse töö eestvedajaks proua Sirje Kiivit, kelle entusiasmi ja kontaktide toel ehitati keskuse peamaja ja püstitati kämpingud. Viimased poolteist aastat on tööd käinud Sten Luige juhtimisel, kel plaan keskus korralikult välja ehitada ja regulaarne töö käima lükata. Kaunis ja looduslähedane Selle aasta algusest on laagrikeskuses kõik nädalavahetused broneeritud ja tegemist on jätkunud hulgale noortele. Koos naabertaludega pakutakse programmi, kust ei puudu nuputamismängud, lõkkeõhtu püstkojas ja reesõit. Just looduslähedusega tahetakse tulijale vaheldust pakkuda. «Siin käivatest inimestest on suurem hulk meie kiriku rahvast, oleme suviti võõrustanud ka baptistide perelaagreid. Tavaliselt on nii, et tulijatel on oma programm, mida nende noortejuhid on ette valmistanud, aga ka meie pakume omalt poolt veidike skautlikku tegevust. Programmi osas on kindlasti arenemisruumi, häid ideid on tohutult,» arutleb Luik. Talu laagrikeskus laiub 2,4 hektaril, ehitustöödesse ja tegevusse on vaja saada veel kõvasti investeeringuid, Sten Luik on leidnud rahastajaid erinevatest programmidest. Ise koordineerib ta tööd oma Viru praostkonna vaimulikud said kokku Kadrinas, et rääkida leeritööst kui olulisest koguduse töövaldkonnast. Praostkonna vaimulike konverentsid toimuvad Viru praostkonnas vastavalt vajadusele ja võimalusele. Eelkõige siis, kui õhus mõni põletav teema, mida vaimulikkond soovib üheskoos arutada. Sel korral saadi Kadrina koguduse leerimajas kokkku, et rääkida leeritööga seonduvast. Abipraosti kohuseid täitva Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu kinnitusel sujus päev meeldivas ning asjalikus õhkkonnas. Olulise päevakorrapunktina võeti luubi alla äsja EELK vaimulike töölauale jõudnud Jaak Ausi ja Meelis Holstingu leeriõpik «On seal keegi?». Praostkonna kutsel oli Risto Itämetsä on koos kingitud traktoriga jõudnud lumisesse Tallu. Elisabet Itämetsä Selle aasta algusest on laagrikeskuses kõik nädalavahetused broneeritud ja tegemist on jätkunud hulgale noortele. põhiameti kõrvalt. Suur abi on vabatahtlikest. «Tegelikult muidugi kuluks siia ära mitu täiskohaga töötegijat keegi, kes tegeleb puhtalt laagritega, teine, kes otsib rahastajaid, keegi, kes haldab kogu keskust, ning keegi, kes veab ehitustöid,» arvab Sten Luik. Abilisi lähedalt ja kaugemalt Jaanuaris käis laagrikeskuses külas sõber Risto Itämetsä, kes Tampere lähedal juhatab kahe laagrikeskuse tööd ning on Talu alati tublisti aidanud. Seekord tuli jutuks lumine Viru praostkonnas võeti kõneks leeritöö Jaak Aus tutvustas vaimulikele leeriõpikut «On seal keegi?». Eesti Kiriku arhiiv talv ja ta uuris, kuidas on Talu rahvas suure lumega hakkama saanud. «Ütlesin, et meeskond on tubli ja kuna mingit mehhanismi ei ole, lükkame lund käsitsi,» räägib Luik ja lisab, et varasemalt on mõnel korral pidanud ka naabritelt traktorit tellima. Seepeale tuli Risto Itämetsäl meelde, et Tampere luterlikele kogudustele kuulub üks sahaga traktor, mida ta on näinud viimasel ajal seismas. Selgus, et kõnealune traktor oli tehnilise rikkega. Risto Itämetsä sai Tampere koguduste kinnisvarajuhilt Pekka Niemilt loa traktor Talule kinkida. Seejärel viis ta masina Lielahti autokeskuse remonditöökotta, kus see Mikko Leppälahti abiga väljaspool järjekorda ja tasuta ka korda tehti. «Oleme rõõmsad ja tänulikud, et meil on nii palju sõpru ja toetajaid,» võtab Sten Luik päevakajalise rõõmusõnumi kokku. Mari Paenurm seda esitlemas Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus, kes tutvustas raamatu valmimisprotsessi aastatel 2008 2009, sisu ning võimalusi leeritööks kasutamisel. Koosolijatel oli võimalik autorile küsimusi esitada ning ühtlasi oma kogudusele leeriõpikuid osta, mõlemat võimalust ka kasutati. Kadrina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson ja Tauno Toompuu tutvustasid ideed korraldada eesoleval suvel 27. 31. juulini praostkondlik leerilaager Kadrinas. Juba kaks aastat on Kadrina ja Rakvere ühist leerilaagrit pidanud, nüüd on plaan see praostkondlikuks laiendada. Eelseisvatest sündmustest käsitleti veel Viru praostkonna laulupäeva 29. mail Jõhvis ning sellega seotud konverentsi «Oikumeenia». Viru praostkonda kuulub 19 kogudust, mida teenivad üheksa vaimulikku, kaks neist ei saanud osa võtta praostkonna vaimulike konverentsist. Liina Raudvassar Martin Lutheri Ühing (MLÜ) pidas Põltsamaal oma korralist täiskogu Pärast armulauaga palvust Põltsamaa kirikus peeti koosolek pastoraadis. Arutati 2005. aastal asutatud MLÜ kui juriidilise isiku staatust ning otsustati, et esialgu ühingut MTÜna ei registreerita. Ka katse sõnastada ühingu teoloogiline platvorm, milleks juhatuse liikmed olid eeltööd teinud, otsustati edasi lükata. Uude juhatusse valiti eelmisest koosseisust Tiina Janno, Tiit Kuusemaa, Andres Mäevere ja Vallo Ehasalu. Jaan Lahe asemele, kes palus ennast taandada, valiti Urmas Paju (pildil). Avatud kirikute projekt «Teeliste kirikud» alustab uut, juubelihooaega 2010 Juba kümnendat aastat hoiavad Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) projekti «Teeliste kirikud» raames paljud Eesti pühakojad suveperioodil oma uksed turistidele avatud. 16. veebruaril lõpetati EKNi liikmeskirikute vaimulikele registreerimine aadressil www.teelistekirikud. ekn.ee/haldus/, aga projekti juht Kaisa Kirikal lubab veel arvestada hilinenud soove. Pärast andmete kontrollimist ning töötlemist antakse eelmiste aastate eeskujul välja projekti tutvustav tasuta buklett, mida on võimalik saada infopunktidest, liikmeskirikute keskustest ning projektis osalevatest kogudustest. Üle Eesti peetakse jumalateenistustega ülemaailmset naiste palvepäeva 19. sajandil alguse saanud kristlike naiste ülemaailmse liikumise Maailma Palvepäev Eesti koordinaator Katrin Oidjärv kinnitab, et huvi palvepäeva vastu on Eestis, mis ühines ülemaailmse palvepäevaga 1990. aastate keskel, jätkuvalt suur. Jumalateenistused toimuvad üle Eesti, mitte üksnes suuremates keskustes Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Selle aasta juhtmõte on «Kõik elav kiitku Jumalat!», millest inspireeritult on palvetekstid koostanud Kameruni naised. Reedel, 5. märtsil kell 18 toimub Tallinnas Nõmme baptisti kirikus (Puuvilja 4) oikumeeniline jumalateenistus, kus musitseerib Tallinna oikumeeniline naiskoor.
4 elu ja inimesed Siim Kiisler hindab põlvkondade jä Regionaalminister Siim Valmar Kiisler (44) on viie lapse isa, kelle sõnum vabariigi aastapäeva eel kõlab: tahtes teha midagi isamaa hüvanguks, too oma perre üks laps juurde ja loo talle turvaline ning kõlbeline kasvukeskkond. Kui eesti pere on tugev, on seda ka Eesti riik. Siseministeeriumi koridorid tunduvad pikemad kui Pikk tänav ise, kus valitsushoone paikneb. Ilma teejuhita ei oskaks kindlasti õige töötoani jõuda. Tõsi, seda ei näe ka üldisi turvanõudeid arvestavad sisekorraeeskirjad ette. Lahke ministriabiga läbin koridorilabürindi valutult ning regionaalministri kabineti nahksohvale juhatatult tunnen ennast juba kindlamalt. Seda süvendab minister Kiisler oma vahetu olekuga veelgi. Lasterohke pere isana ning oma ametikohustuste tõttu palju ringi liikuva riigimehena pole suhtlemine talle võõras ega vastumeelne. Kiislerid on Nõmmel juba viiendat põlve «Kui vaatan oma sõpruskonnas ringi, siis paljud elavad nii, nagu nende vanemad on elanud. Mis puudutab tõekspidamisi, maailmavaadet, hoiakuid ning suhtumisi,» arutleb Siim Kiisler. Tema meelest on sotsioloogidel õigus, et purunenud peredest sirgunutel on ka endal raske püsisuhet hoida. Kodu- ja peremudelit õpitakse eeskuju najal. Ministri eluhoiakuid on aidanud kujundada vanematekodu. Nüüdseks pealinnaga kokku kasvanud, aga vanemate elanike mälus veel iseseisvas väikelinnas Nõmmel elavad Kiislerid juba viiendat põlve. Vanavanaisa ehitatud majas on minister Kiisleri kodu ka praegu. «Vanemad olid mul sellised eestiaegsed, kasvatus oli ühemõtteliselt eestimeelne,» räägib Kiisler, kelle lapsepõlvekodus kuulati raadiojaamu Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa, meenutati Pätsi aega ning hellitati igatsust omariikluse taastamisest. Lastele sai maast madalast selgeks okupatsiooni tähendus. Seda ei suutnud kallutada ametlik ideoloogia koolis ega ühiskonnas laiemalt. Raske oli uskuda punast muinasjuttu helgest kommunismist, kui kodused lood, mille keskel poiss üles kasvas, kõnelesid muud. Tabuteemasid ei olnud. Siim Kiisleri isa rääkis pojale oma läbielamistest Patarei vanglas, Karaganda vangilaagris ja asumisaastatest Siberis. Samuti sellest, kuidas vabadus võideti kätte Vabadussõjas ja omariiklus kinnitas kanda paarikümne napi aastaga. «Minu vanemad rõhutasid, et tänu kahekümnele iseseisvusaastale, mil eestlastesse süstiti iseteadvust ning usku oma riigi võimalikkusesse, suutsime rahvana vastu pidada. Esimese vabariigi suur õnnestumine tagas rahvale vaimse tervise allesjäämise ka raskemal ajal. Vanemate kinnitusel oli kahekümne iseseisvus- Ma pidin siis suhteliselt väike olema, kui mu vanemad ütlesid, et kui Eesti saab taas vabaks, too meie hauale lilli. aasta puhul tegemist suure õnnistusega,» meenutab Kiisler. «Ma pidin siis suhteliselt väike olema, kui mu vanemad ütlesid, et kui Eesti saab taas vabaks, too meie hauale lilli. See jäi hästi meelde,» toob Kiisler esile ühe kalli mälupildi. Õnneks elasid Siim Kiisleri vanemad nii kaua, et said näha, kuidas Pika Hermanni torni taas sinimustvalge tõusis. Suurim rikkus ja kalleim vara Vanematelt on Siim Kiisler saanud palju sellist, mida oma lastele edasi anda. «Lastekasvatamises on erinevad perioodid. On aeg, mil nad võtavad kriitikat paremini vastu, ja siis selline, mil ollakse märkuste suhtes ülitundlikud,» mõtiskleb Kiisler lapsevanema rollist olla paindlik ning vajadusel reageeriv. Kodust algab kõik, on ta kindel. Samuti selles, et lapse sirgumisel täisväärtuslikuks, eneseteadlikuks ning elus hakkama saavaks kodanikuks on vajalik vanemate osalus. Kõige tähtsam on olla olemas, leiab ta. «Nii on ka selle isamaalisusega. Ma ei usu, et seda saab kuidagi kopaga pähe kallata, et rivistad lapsed üles ja pead ideoloogilise loengu. Aga tasa ja targu läbi üksikute lugude, näidete, kogemuste,» mõtleb ta edasi. «Ma olen nendes asjades üsna vanamoeline,» naeratab minister. Lapsed on suurim rikkus ja kalleim vara, on Kiisler kindel. Ja mitte üksnes oma pere, vaid kogu riigi seisukohalt. Kahjuks oli ka möödunud aastal loomulik iive Eestis negatiivne. «Muud asjad sõltuvad palju sellest, kui palju meid on. Olen ikka öelnud neile, kes soovivad Eesti heaks midagi konkreetset ära teha, et suurendage oma peret, tooge ilmale lapsi. See on midagi väga konkreetset,» räägib Kiisler, kinnitades, et on oma viie lapse üle väga uhke. «Jah, ega me pisikesse sõiduautosse enam koos ära mahu ja veekeskusesse minnes ei kiirustata meile perepileti andmisel,» laiutab ta käsi, märkides, et ühiskond tervikuna peab veel kasvama, võtmaks omaks suure pere mudelit. Inimesed kardavad seda, mida nad ei tea Oma töö tõttu puutub Tallinna Kaarli kogudusse kuuluv regionaalminister kokku erinevate kirikute ja kogudustega, hoiab silma peal Eesti Kirikute Nõukogu tegemistel ning kohtub kirikujuhtidega. Saadud pildi põhjal väidab ta, et kiriku roll ühiskonnas on kasvanud. «See, et põhiseadusliku sõnastuse järgi pole meil riigikirikut, ei tähenda, et peaksime üksteisest kaarega mööda käima,» arutleb ta. Liikudes mööda maad näeb ta, et kirikul on autoriteet ja temalt oodatakse sotsiaalsete ning eetiliste küsimuste puhul reageerimist. «Võib-olla on siin väike vastuolu: kirikud soovivad näha ennast rohkem eraldiseisvatena ning ühiskond jälle näeb kirikutes tihti ainult usuga tegelemist. Mina tahaksin küll, et see kasvaks rohkem läbi,» leiab Kiisler. Tal on usku, et aeg annab arutust. Oleme veel üleminekuajas, mil inimeste meelsus pole vanast taagast prii. «Kohati tunnen, et rahvas on allergiline mingite küsimuste vastu,» arutleb ta. Näitena toob kooli religiooniloo: «Tundub, justkui oleks paljudel raske mõista, et tegemist pole ühe konfessiooni keskse usuõpetusega. Jääb mulje, et selles nähakse tagasiminekut 13. sajandisse. Inimesed kardavad seda, mida nad ei tea. Ei anta aru, et just teadmised, mis selles aines jagatakse, teevad vabaks, mitte ei ahista. Samuti et religioon pole maailmast kuhugi kadunud, vastupidi,» muutub Kiisler juba päris ärritunuks. Teine ministrit häiriv näide puudutab Tallinna Niguliste kirikut: «Mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab selle objekti puhul kerkida küsimus omandisuhtest. Kas tõesti keegi kahtleb, et sada aastat tagasi polnud see kirik? See, et vahepeal on igasugused röövlid üle maa käinud, pommitades, põletades ja Preester Vello Salo avas loengusarja Tartus Mõistus ja usk Prantsuse Akadeemias Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) 140. tegevusaastale pühendatud loengusarja «Eestlased Eestis, Eesti maailmas 21. sajandil» avaloengu pidas seltsi vilistlane Vello Salo (pildil). Tõlkija, literaadi, kirjastaja, teoloogi ja katoliku kiriku vaimulikuna laiemale üldsusele tuntud, sel aastal 85. sünnipäeva tähistava Vello Salo etteaste oli religioonist ja selle rollist Eesti ühiskonnas. Kuulajate ette astuv Salo retsiteeris algatuseks Eesti hümni kolmandat salmi: «Su üle Jumal valvaku», kommenteerides ise, et kuna meie rahvushümni sõnad on kirjutanud esimese laulupeo eel EÜSi asutajaliige Johann Voldemar Jannsen, siis on just seltsi ajaloolises majas paslik alustada sellega. «Siin on kõige õigem koht rääkida usust ja eesti rah- va ajaloost,» märkis ta, rõhutades, et 1870. aastal «Kalevipoja õhtutest» alguse saanud esimesse eesti soost üliõpilastele mõeldud organisatsiooni on alati kuulunud teolooge. «Usuküsimusse suhtutakse sageli emotsionaalselt,» nentis Salo, kinnitades, et tema soovib oma ettekande üles ehitada «kuivadele faktidele». Saamaks teada, kuidas on eesti inimesed ise väljendanud oma seisukohta usuasjades, võttis ta aluseks 1922., 1934. ja 2000. aasta rahvaloenduse andmed. Kuigi viimasel rahvaloendusel ei olnud usuga seotud küsimustele vastamine kohustuslik, vastas siiski kolmveerand Eesti elanikkonnast. Ja kuigi ei küsitud kiriklikku kuuluvust, nii nagu vabariigi esimese iseseisvuse ajal, vaid ainult suhet religiooni, sai vastusevariantidest aimu inimeste konfessionaalsest orientatsioonist. Vello Salo ootab huviga järgmise aasta rahvaloendust. Võimalust esitada lektorile teemakohaseid küsimusi kasutati innukalt. Liina Raudvassar Prantsuse Akadeemia on Prantsusmaa vanim teaduslik selts ja koosneb neljakümnest liikmest. See asutati 1635. aastal kardinal Richelieu algatusel prantsuse keele arendamiseks. Kui mõni akadeemia liikmeist sureb, saab tema «tool» vabaks ja sinna valitakse keegi silmapaistev kultuuritegelane, kirjanik, jurist, filosoof või ka vaimulik. Kui Pariisi peapiiskop Jean- Marie Lustiger 2007. a suri, mõeldi peaaegu automaatselt ühele tema sõbrale ja endisele kaastöölisele, Pariisi ülikooli filosoofiaprofessorile Jean- Luc Marionile (s 1946), kellest sai Lustiger järeltulija akadeemias 2008. aastal. Tegu on rahvusvaheliselt tuntud filosoofi ja kirjanikuga. Tema teosed kuuluvad eduka tõlkekirjanduse juurde. Teda on tõlgitud ka jaa- Prantsuse Akadeemia uus liige on Jean-Luc Marion. Internetifoto pani ja vene keelde, isegi hiina keelde. Jean-Luc Marion on avanud teid «kristliku ratsionaalsuse» saavutamiseks. Juba oma väitekirjas «Descartes i hallist ontoloogiast» (1975) paneb ta kahtluse alla mõtlemise lähtepunkti. Descartes on endale keskendunud, kuid «ise» saab endaks kellegi teise kaudu. Ja siin tundub Augustinus palju realistlikum. Selleks, et aru saada, peab olema usku. «Me kaotame mõistust, kui me kaotame usku,» kirjutab Marion. Kuidas mõelda Jumalast? Kõigepealt tuleb loobuda olemise kategooriatest ja tunnistada, et Jumal ilmutab end Kristuses, kes on «nähtamatu Jumala ikoon». Ikoon ei vähenda kaugust, kuid teeb ta sügavamaks. Siin on tarvis rakendada «erinevat loogikat: armastuse metafüüsikat». Usk aitab näha, aga uskudes teostub mõistuse looming. Ajakirjanduses räägitakse «prantsuse fenomenoloogia teoloogilisest pöördest», s.t et mõistus annab teatavas mõttes alla usule. Fanny de Sivers
elu jasuur inimesed lugu 5 ärjepidevust Koorilauluvõistlus kloostris ja parim keeletegu Siim Kiisler µ Sündinud 6. novembril 1965. µ 1991 lõpetas Tallinna tehnikaülikooli. µ 2003 2007 X riigikogu liige. µ 2007 2008 majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi abiminister. µ 2008. aastast regionaalminister. µ Abielus Merly Kiisleriga. µ Lapsed: Taavi Kalle (16), Heiki Rein (14), Mati Kalev (8), Mari Helmi (5) ja Arti Tanel, kes on sündinud novembris 2009. natsionaliseerides, ei peaks sisuliselt midagi tähendama,» kehitab ta õlgu. Siim Kiisler pole veel kuulnud, et kirik oleks keeldunud katu se alla heatasemelise kunsti lubamisest. See tõttu võiks ka Niguliste puhul toimida skeem, kus pühakojas peetakse nii jumalateenistusi kui kontserte. Paigas pole skaala, kuhu väärtushinnangud, nii üldrahvalikud kui isiklikud, asetada. Kul tuuritausta teeneks hindab minister seda, et meie inimesed on ikkagi pigem usklikud, kes aktsepteerivad tegevusjuhisena kümmet käs ku. Mis siis, et enamasti alateadlikult. Siim Kiisler hindab hetki pere keskel. Koduaias Nõmmel koos abikaasa Merly ning laste Taavi Kalle, Heiki Reinu, Mati Kalevi, Mari Helmi ja pesamuna Arti Taneliga. Liina Raudvassar Daisy Lappard Arm kannab Tallinna Jaani koguduse naiskoori lauljaid Juba poolsada aastat on Issanda kiitus olnud Tallinna Jaani koguduse naiskoori suus, seda katkematut laulmist tähistati 14. jaanuaril kontserdiga. Kontserdi kavasse võeti eesti naisheliloojate loomingut Mii na Härmast Tuuliki Jürjo, Pi ret Ripsi ja Maris Lendini, kel le laul «Ma tänan Issandat» (Ps 34) kandis juubelikontser di peamist mõtet. Koori juha tas dirigent Aivi Otsnik, orelil saatis Kersti Petermann. Koori algusajaks on veeb ruar 1960, mil Alma Viienõmm ja Elsa Kink kutsusid kokku üheteistkümne laulja ga ansambli, keda hakkas ju hatama koguduse organist Rolf Uusväli. Taktikepi võt tis varsti üle ansambli üks asu tajaliige Silvia Põld. Peatselt kasvas ansamblist välja koor, mida on juhatanud veel Senta Tallinna Jaani koguduse naiskoor juubelikontserdil. Tooming, Elsa Rikandi, Lea Mäeväli ja viimased 26 aastat Aivi Otsnik. Praegu laulab kooris 33 eri vanuses laulmist armastavat Marju Raabe naist, kes Aivi Otsniku sõnul mitte ei kaunista jumalatee nistust, vaid teenivad lauluga Jumalat ja Tema rahvast. Laine Kõrm, Helju Mikker ja Liidia Mikker on kooris laul nud enam kui 40 aastat, kaua aegseid lauljaid on veelgi ja nad kõik said juubelipäeval ki rikumuusika liidu tänukirja lii du peasekretärilt Marika Kaharilt. Poole sajandi jooksul on sel geks õpitud 290 laulu. Kaua aegne koorivanem Katrin Oidjärv ütleb huumoriga, et «koori juures on märgata mõ ningaid ealisi iseärasusi lau lud lähevad ikka lühemaks ja nende õppimiseks kuluv aeg pikemaks». Repertuaar on 1994. aas tast, mil liituti Tallinna oiku meenilise naiskoori tegevuse ga, muutunud nõudlikumaks. Lauldud on vaimulikel lau lupäevadel Pärnus ja Tartus, kontserdireisidel Saksamaal ja kahel korral Soomes ning muidugi paljudes kirikutes üle Eesti. Rita Puidet Vello Salo ja Indrek Hirve uustõlge Taaveti lauludest on innustanud heliloojaid ja pürgib parimale keeleteo auhinnale. Eesti Heliloojate Liidu ja Piri ta kloostri heliloomingukon kursile saabus 22 laulu 21 au torilt. Oma võistlustööd saat sid Mari Amor, Ahti H. Bach blum, Kaido Janke, Riivo Jõgi, Liis Jürgens, Sirje Kaasik, Tõ nis Kaumann, Heli Kendra, Tiina Kiilaspää, Aare Kruu simäe, Kadri Laanes, Riho Esko Maimets, Kristo Mat son, Erki Meister, Hideyuki Ni shimura, Evelin Seppar, Mar tin J. Sildos, Kadi Uibo, Pärt Uusberg, Age Veeroos ja Mari Vihmand. Kontserdile Pirita kloostri kabelis, kus esines kammer koor Voces Musicales Endrik Üksvärava juhtimisel, valiti välja järgmised nominendid: Riivo Jõgi «Taaveti laul nr 103» (meeskoorile), Kristo Matso ni «Psalm 131», Evelin Seppa ri «Taaveti laul nr 88», Mari Amori «Jehoova valitseb to redus ta rüü!», Liis Jürgensi «Taaveti laul: Ei ole uhke mu süda», Martin J. Sildose «Taa veti laul nr 146», Pärt Uusber gi «Taaveti psalm nr 121» ja Tõnis Kaumanni «Paabeli jõ gede kaldail». Lisaks pakuti kuulamiseks Cyrillus Kreegi loomingut: «Kui armsad on su hooned», «Õnnis on inimene», «Taave ti laul nr 141» ja «Taaveti laul nr 121». Žürii, koosseisus Olav Eha la, Ene Üleoja, Veljo Tormis, Iris Oja, Margo Kõlar ja Ülo Krigul, andis I preemia ning 13 000 krooni Pärt Uusbergile, II koha 10 000 krooniga pälvis Mari Amor ning III preemia, mille võidusummaks oli 7000 krooni, läks Martin J. Sildose le. Samuti rahalised eripree miad anti Tõnis Kaumannile ja Evelin Sepparile. Kirjastuselt Maarjamaa 2009. a ilmunud «Psalmid» Vello Salo ja Indrek Hirve uustõlkes on pälvinud laial dast tähelepanu. Tänu viima sele heliloomingukonkursile on Taaveti laulud rikastanud lauluvaramut. Lisaks on tõl ge esitatud 2009. a parima eesti keelt väärtustava teo ja selle tegija üheks kandidaa diks kuuest. Kuni 10. märtsi ni on võimalik haridusminis teeriumi kodulehel aadressil www.hm.ee/keeletegu2009 anda oma hääl parima keele teo eest. Eesti Kirik Kammerkoor Voces Musicales Endrik Üksvärava juhtimisel esitas Pirita kloostri kabelis Taaveti laulude uustõlke sõnadele loodud koorilaule. Erakogu Teoloog ja folklorist kirjutas noorteromaani Noorteromaani konkursi peapreemia ja rahalise auhinna sai Reeli Reinaus. Noorteromaani konkursi le laekus 34 tööd. Reeli Rei nausi (pildil) peapreemia pälvinud käsikiri «Must va res» räägib rassismiproblee midest koolis. Kirjastus Tä napäev lubab nii selle kui ka teised võidutööd raamatuna lugejateni tuua kevadeks. Reeli Reinaus on õppinud teoloogiat ja folkloristikat, lõpetanud Tartu teoloogia akadeemia ja Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule erialal 2002. aastal. Eesti Ki rikule on ta teinud kaastööd aastail 2005 2006. Tema su lest ilmusid nt lood kaplan Monika Talist, õpetaja Kalle Gastonist, «Ajaliku ja ajatu» saate tegijaist. Reinaus kaitses ülikoolis ma gistritöö 2007. a, uurides rase date uskumusi. «Vanarahva ti tetarkused» on ilmunud 2004. aastal raamatuna. 2008. aasta lastejutuvõist lusel sai II koha Reinausi «Sala duslik päevik». Noorelt autorilt on ilmunud teinegi lasteraa mat «Mõistatus lossivareme tes». 2005. a ilmus luulevihik «Tuhkatriinu». Eesti Kirik
mälu j ä r j e j u t t Toomas Paul, teoloogiadoktor Piibli mõjust eesti keelele 5. osa (Algus EK nr 4, 27.01.2010.) Palju on aga vastuseta küsimusi. Näiteks: kas sõna päev mitmusevormide metafoorne kasutus tähenduses (elu)aeg oli eesti keelele juba enne piiblikeelega kokkupuutumist omane või mitte? kuidas on sõnade vaim ja hing soomeugriline taust mõjutanud vastavaid sõnu sisaldava piiblifraseoloogia kujunemist? Mõndagi põnevat on veel avastada. Nüüd ka paar konkreetset näidet lahtiseletatult. Metsaline, metsalise kuju, märk ja arv Ilmutusraamatust on läinud käibesse väljendid metsaline, metsalise märk ja metsalise arv. UT 1989 Ilm 13: «1 Ja ma nägin merest üles tulemas metsalist, kel oli seitse pead ja kümme sarve, ning ta sarvede peal kümme peapaela, ning ta peade peal Jumala teotamise nime. 2 Ja metsaline, keda ma nägin, oli pantri sarnane ning ta jalad olid otsekui karul ning ta suu oli lõvi suu. Ja lohemadu andis temale oma väe ja oma trooni ja suure meelevalla. 3 Ja üks ta peadest oli nagu raiutud surema, ent tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa oli hämmeldunud, käies metsalise järel, 4 ning nad kummardasid lohemadu, et ta metsalisele oli andnud meelevalla, ning nad kummardasid metsalist ja ütlesid: «Kes on metsalise sarnane ja kes võib temaga sõdida?» 5 Ja talle anti suu rääkida suuri asju ja teotada Jumalat ning talle anti meelevald tegutseda nelikümmend ja kaks kuud. 6 Ja ta avas oma suu Jumala teotamiseks, et teotada Tema nime ja Ta telki, neid, kes viibivad taevas. 7 Ja talle anti pidada sõda pühadega ja neid võita, ning talle anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja paganahõimu üle. 8 Ja teda võtavad kummardada kõik, kes ilmamaa peal elavad, kelle nime ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse 11 Ja ma nägin maast tulevat üles teist metsalist ning sel oli kaks sarve otsekui Tallel ning ta rääkis nagu lohemadu. 12 Ja ta teeb kõik esimese metsalise meelevallaga tema ees ning ta teeb, et ilmamaa ja need, kes seal peal elavad, kummardaksid esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud. 13 Ja ta teeb suuri tunnustähti, nõnda et ta teeb ka tule taevast tulema maha maa peale inimeste silme ees, 14 ning ta eksitab neid, kes elavad ilmamaa peal, tunnustähtedega, mis talle on antud teha metsalise ees, kästes neid, kes elavad ilmamaa peal, teha kuju metsalisele, kel on mõõgahaav ning kes on tõusnud ellu. 15 Ja talle anti meelevald vaimu anda metsalise kujule, et metsalise kujugi räägiks ja teeks, et tapetaks kestahes, kui nad ei võta kummardada metsalise kuju. 16 Ja ta teeb, et kõik pisukesed ja suured, ja rikkad ja vaesed, ja vabad ja orjad paneksid endale märgi oma paremale käele või oma otsaette, 17 ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv. 18 Sel puhul olgu tarkust! Kellel on mõistust, see arvutagu välja (ψηφίζειν) metsalise arv, sest see on inimese arv, ja tema arv on 666.» Tavaline on gematria, nime arvutamine täheväärtuste järgi, kuid huvitav on ka arvutamine, mis oli hellenismis levinud ja mis läheb tagasi Pythagorasele; seda kasutab Aleksandria Philon ja gnostikud. Arv 666 on nn kolmnurgaarv, s.t kõigi arvude 1st kuni 36ni summa on 666. Ent 36 on kolmnurgaarv 8-le. Igal kolmnurgaarvul on sama tähendus mis rea viimasel liikmel, seega 666=36=8. Arvu 8 tähendus on aga ühemõtteliselt antud Ilm 17:11 (P 1989): «(9 Sel puhul olgu mõistust, millel tarkus sees: Need seitse pead on seitse mäge, kus peal naine istub. Ja on seitse kuningat: 10 viis on langenud, üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks.) 11 Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole: seesinane on kaheksas, ja on seitsme eest, ning ta siirdub hukatusse.» Mõte: ta on vägevusele vaatamata üürikeseks ajaks. 666 on Antikristuse «inimlik», 8 «deemonlik» arv. A ja O Ilm 1:8: ««Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.»» Ilm 21:6: «Ja Ta ütles mulle: «See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele eluvee allikast ilma tasuta.»» Ilm 22:13: «Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots!» Kristus ütleb, et ta on Α ja Ω = alfa ja oomega, tähestiku esimene ja viimane aabe. See on üks vanu ja samas tänini tarvitusel püsinud Kristuse sümboleid, osa tema monogrammist (seal on Χ ja Ρ kui ΧΡΙΣΤΟΣ algustähed Ρ ka kui võidulipp ning Α ja Ω külgedel). ( Järgneb.) Enn Soosaart meenutades Ennu isa praost magister Albert Soosaar oli aastatel 1967 1985 Tallinna Jaani kiriku õpetaja ja nad elasid Magdaleena tänava (tollal küll Lasteaia, sest Piiblist pärit kõlvatu naise nimi oli Eesti NSV pealinnas tänava nimeks sobimatu) ametikorteris. Kui minust sai Usuteaduse Instituudi õppejõud ning mitmete kiriklike komisjonide liige, pidin käima tihti Saaremaalt Tallinnas. Aega jäi rohkesti üle ja nii ma käisin sageli ametivennal külas. Praost Soosaar oli väga laialdaste huvidega, Eesti kirikuloos tõeline asjatundja, lisaks mäletas ta suurepäraselt Eesti aega ning toonast elu ja temaga vestlemine oli mulle äärmiselt põnev ja hariv. Enn, kes oli aheldatud voodisse ja ratastooli, kutsus isa külalisi ka oma tuppa ning seal jätkus vestlus, küll teistel teemadel. Olime ju Ennuga enamvähem eakaaslased, tema minust kaks ja pool aastat vanem. Vestlus käis tihti mõne ta just ilmunud raamatu üle, mul oli huvitav saada tõlkijalt lisateavet autori ja tausta kohta, tema jälle ootas minult tagasisidet. Kuna ta oli tõlkinud ameerika kirjanike tähtteoseid, siis läks jutt loomulikult ka sealsele elule ja selle erinemisele meie omast. Ta oli juba tollal väga innustunud poliitikast. Nagu ta isa, oli ka tema avameelselt süsteemikriitiline. Enn luges minu tõlgitud Uue Testamendi käsikirju ning andis mulle rohkesti head nõu. UT tõlke trükist ilmumise järel kirjutas sellele retsensiooni (ainsa!) «Kolmas (?) katse» (Eesti Ekspress 13.04.1990) ning arvustas ka mu esimest raamatut «Ta tuli omade juurde» («Mõtteärgitusi jõulude eel», Rahva Hääl 29.11.1994). Kui tulin Tallinna Jaani kirikusse Ennu isa emerituuri siirdumise järel 1986. aastal, sai nende korter minu elukohaks. Enn oli saanud osta kooperatiivkorteri Mustamäele majja, kus oli selline lift, kuhu sai ratastooliga sõita (see oli tollal suur haruldus) ja nende pere oli aegsasti sinna kolinud. Mu külaskäigud jätkusid, mõneks ajaks sai minust ka tema hingekarjane, kes toimetas nende pere kiriklikud talitused. Kõige intensiivsem oli meie läbikäimine nendel aastatel, mil olime mõlemad Eesti Vabariigi kultuuripreemiate žürii liikmed ning koos käidi Enn Soosaare kodus, s.t aastatel 1990 1994. Ennul oli kaalukas osa kirjanduspreemiate määramisel, kuid ta orienteerus üllatavalt hästi ka teistes kultuuri valdkondades. Enn on öelnud, et kui temaga ei oleks juhtunud mootorrattaõnnetust, oleks temast nooruse huvide põhjal võinud saada arhitekt, astronoom või ajaloolane (intervjuus Kalev Keskülale «Suurest kurjast väikeste Rahva südametunnistuseks kutsutud ja nüüd igavikuteele läinud Enn Soosaar pidas igaühe jaoks oluliseks meeleparandust. Mari Paenurm Vaim teeb, vaim juhib, vaim otsustab ja just vaim saab hakkama. inimesteni», EE 22.07.2007). Aga sai hoopis tõlkija. Ta oli otsekui selle elav tõestus, et vaim teeb, vaim juhib, vaim otsustab ja just vaim saab hakkama. Ennu kõige suurem eeskuju, keda ta tõepoolest imetles, oli ta isa, nagu ta ka oma autobiograafias «Isa ja aeg» (2007) on kirjeldanud. Nad olid paljudes asjades tublisti erinevatel seisukohtadel, kuid sirgjoonelisus, mingi kangekaelsuse joon iseloomustas mõlemat. See oli tal küll geenidest ning kodusest kasvatusest: mida teed, seda tee maksimaalse täiuslikkusega. Uuel ajal, kui ta tõlkimise asemel pühenduse poliitikale, olid tema esseed ja kolumnid niisama kõrgel professionaalsel ja vaimsel tasemel nagu kõik ta tõlketööd. Ennu latt oli väga kõrgel ning ta ületas selle alati. Soosaarte kodu oli kahtlemata nõukogude ajal paljudele eesti intellektuaalidele vaimseks oaasiks. Kohaks, kus sai tunda ennast teisiti, vaba(ma)lt. Pärast pööret jäi talle arusaamatuks, et endine EKP ladvik tunnistab küll okupatsiooni, kus nemad olid number üks tegijad, aga keegi ei võta mingit vastutust. Tunnistatakse, et midagi üsna kohutavat tollal sündis, aga kelle kätega? Kes ikkagi viis suurtest ninadest väikeste tegelike käsutäitjateni siin Moskva tahet ellu? Arengud taasiseseisvunud Eestis ei rahuldanud meest, kes leidis, et kui nõukogude aeg sünnitas küünilisust, siis tänapäev inkubeerib relatiivsust. Enn Soosaar oli idealist. Võibolla üks viimaseid Eesti arvamusliidrite seas. Nagu ütleb Ain Kaalep: «Tema puhul ei saa kuidagi mööda vaadata sellest, et ta oli oma elus ja tegevuses kristlane» (Kaarel Kressa, «Enn Soosaar: Vaimuhiiglane ratastoolis», EPL 13.02.2010). Ta uskus, et kui religioosne mõõde oleks tänapäeva Eestis jõulisemalt esindatud, võiks ühiskondlik kliima paraneda. Nii ta lootis generatsioonide vahetumisele. Seejuures mitte lihtsalt uusi inimesi, vaid inimesi, kes suudaksid esile kutsuda või endaga kaasa tuua mentaliteedi, suhtumise, hoiakute muutumist, mis oleks senisest sisulisem ja sügavam. Heebrealaste kõrberänd kestis nelikümmend aastat just selleks, et vanasse kinnijäänuid Egiptuse mentaliteedist mõjutatud ning sealseid lihapotte tagaihkavaid asendaksid uues olukorras üleskasvanud ja uut mõtteviisi kandvad inimesed («Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda», PM 21.11.2009). Ent ta möönis, et ühe sugupõlve asendamine teisega ei ole siiski imerohi, mis asjad iseenesest õigeks ajab. Inimkond vajab hoopis tõsisemat pööret meelsuses ja suhtumistes meeleparandust kristlikus tähenduses. Kuigi Homo sapiens ide ühiskonnast ei ole võimalik kaotada rumalust, ahnust, alpust, isekust, meeletust, on üksikisiku teiseks saamine tänu Jumala armule ja Kristuse lunastusele võimalik. Enn Soosaar tuletas oma kaasajale meelde: «Ükskõik kui usutavalt kirjeldab teadus neid väliseid tegureid ning sisemisi mehhanisme, mis tekitasid Suure Paugu ja kõik järgneva või teisendasid ahvi mõtlevaks olendiks, jäävad inimest painama küsimused süüst ja lunastusest või vabanemisest, kannatustest ja surmast» («Koormat kergendav usk», EPL 25.04.2003). President Toomas Hendrik Ilvese sõnul tõestab Enn Soosaare töö rahvusliku vaimse maailma kujundamises, kuidas riigimeheks saab olla ka väljaspool valitud ja määratud ametikohti. «Ta oli üks neist, keda austusega nimetame oma rahva südametunnistuseks,» ütles president järelehüüdes. «Meenutan tänutundega meievahelisi vestlusi ja vaidlusi ning jään neist isiklikult puudust tundma, nii nagu Eesti rahvas jääb puudust tundma ühest oma moraalsest ja eetilisest eestkõnelejast.» Võime Jumalat tänada, et meie hulgas on selliseid mehi olnud. Toomas Paul
Lehekülje toimetaja Rita Puidet rita.puidet@eelk.ee, 733 7797 TEATED JA KUULUTUSED 7 Meedia Eesti Raadio 22.2. 28.2. peab hommikupalvusi MATTHIAS BURGHARDT (EELK). 1.3. 7.3. RAIDO ORAS (EEKBKL). Hommikupalvused on Vikerraadios E R kl 6.32 ja L P 7.35 ning Klassikaraadios E P kl 7.15. «Kirikuelu» saade on Vikerraadios pühapäeviti kl 19.05.. EESTI TELEVISIOON Ajalik ja ajatu 26.2. kl 13.50. Ukraina Kreekakatoliku Kiriku Kolme Käe Jumalaema koguduse vanem Anatoli Ljutjuk. 28.2. kl 14.40. MPEÕK Haapsalu Maarja Magdaleena koguduse preester Daniel Lepisk. 24.2. kl 9.30 Eesti vabariigi 92. aastapäeva piduliku jumalateenistuse ülekanne Tallinna toomkirikust. Jutlustab peapiiskop Andres Põder, laulavad Tallinna koguduste koorid.. Pereraadio Piibel kaanest kaaneni Saated on eetris igal tööpäeval Tartu Pereraadios kl 17.30 (kordus kl 6.00 ja 12.30), Kuressaare Pereraadios kl 15.30 (kordus kl 6.00) ja Raadio7s kl 20.30. Loeb õpetaja Aare Kimmel. 23.2. Kes saadab eksitusse (2Ts 2:11 17) 24.2. Palvegi on Issanda käsk (2Ts 3:1 8) 25.2. Käsi adra küljes, süda taevas (2Ts 3:9 18) 26.2. Purunenud südamega prohvet (Jr 1:1 3) 1.3. Valitud enne sündimist (Jr 1:4 15) 2.3. Kahekordne patt (Jr 1:16 2:13) E-post: tartu@pereraadio.ee. Raadio 7 E-post: raadio7@raadio7.ee Õnnitleme Avo Kiir, praost 23. veebruaril 58 Esra Rahula, praost emeeritus 27. veebruaril 84 Jaan Nuga 27. veebruaril 36 Raivo Asuküla 28. veebruaril 62 Toivo Treiblut, diakon 2. märtsil 47 Enn Salveste 2. märtsil 49 Ordinatsioonitähtpäev 23. veebruaril 18 Ahto Mäe, reservis (preestriordinatsioon 31.05.1993) 27. veebruaril 37 Kalle Kasemaa, dr, emeeritus 28. veebruaril 20 Raivo Asuküla Arne Hiob, dr Enn Salveste (preestriordinatsioon 05.06.2007) Kõigil õnnitletavatel on preestriordinatsioon, kui pole märgitud teisiti. Täname HELI SINIKAS Head lugejad, teil on võimalik annetada jumalasõna levikuks SA Ajaleht Eesti Kirik 221020430989 Swedbank EELK Usuteaduse Instituudi lahtiste uste päev 20. märtsil on Usuteaduse Instituudis (Tallinnas Pühavaimu 6, fotol) oodatud kõik, kes soovivad rohkem teada õppimisvõimalustest. Uksed on huvilistele avatud kella 9 15. Kuulata saab avatud loenguid kristliku kultuuriloo magistrikursuse sessioonõppe raames: dr Arne Hiob (UI) räägib fundamentaalteoloogiast, professor dr Randar Tasmuth (UI) teeb sissejuhatuse kreeka mõtlemisse ja Uude Testamenti, mag Katre Pärn (TÜ) annab ülevaate kaasaegsetest kultuuriteooriatest, dotsent Mart Siimeri (EMTA) teemaks on muusika ja kristlus. Keskpäeval tehakse ekskursioon UI vanas ja väärikas õppehoones ning alates Vastuvõtt diakonikoolitusele Usuteaduse Instituudi pastoraalseminar teatab, et on alanud vastuvõtt 2010. aasta diakonikoolitusele. Esimene kursus toimub 19. 20. mail Usuteaduse Instituudis. Diakonikoolituse läbimine on üheks eelduseks diakonieksamile kutsumisele ja hilisemale teenimisele diakonina. Koolitusele tulijate vastuvõtt toimub konsistooriumis 20. aprillil algusega kl 10. Diakonikoolitusele tulija peab omama teoloogias bakalaureusekraadi või olema õppinud teoloogilisi aineid vähemalt 20 ainepunkti ulatuses vastavalt diakoniameti taotlejate haridus- ja kutsenõuetele ning eksamineerimiskorrale. Diakonieksam toimub 19. oktoobril. Diakonikoolitusele tulija peab esitama peapiiskopile 15. aprilliks järgmised dokumendid: Ühendus Naised Teoloogias korraldab vaimulikele retriidi, mille motoks on «Mina annan teile hingamise...» (Mt 11:28). Eri aegadel ja erinevates kohtades toimuvad vaimulikele suunatud retriidid, mille eesmärgiks on olla vaikuses ja palves, koguda ja taastada vaimuliku töös vajaminevaid jõuvarusid ning saada algteadmisi retriidist. Palume osalejatel korraldada oma elu nii, et retriidi ajal on mobiiltelefon välja lülitatud. I retriit toimub 17. 19. märtsini Läänemaal Altmõisas (www.altmoisa.ee) ja selle viivad läbi Kristel Põder, Urmas Nagel, Heino Nurk jt. Algus esimesel päeval kl 18, orienteeriv lõpp kl 13st tutvustatakse UI üksusi: kirikumuusika osakonda, usuteaduskonda, pastoraalseminari ja täiendusõppe osakonda. Huvilistel on võimalus tutvuda Usuteaduse Instituudi üksuste tööga. Samuti on avatud raamatukogu ning võib osta teoloogilist kirjandust. Usuteaduse Instituudi avatud uste päeva raames saab kohtuda nii UI praeguste kui ka endiste üliõpilastega ning õppejõududega. Vt ka www.eelk.ee/ui. EESTI KIRIK avalduse; õpetaja või mõne teise kirikliku teenimiskoha esindaja taotluse vastava isiku kutsumiseks diakoniameti eksamile koos praosti või peakaplani kinnitusega; elukookirjelduse, mis sisaldab üksikasjaliku haridus- ja teenistuskäigu ning annab võimalikult igakülgse ülevaate usulisest arenguteest koos põhjendusega, miks tahetakse astuda EELK diakoniametisse; ristimis- ja leeritunnistuse koopiad; teoloogilist haridust tõendava diplomi või akadeemilise õiendi koopia; enesetutvustuse ordinatsiooni taotlemisel (vastav vorm on leitav UI kodulehel); kolm iseloomustust ordinatsiooni taotlemisel (vastav vorm on leitav UI kodulehel); foto suuruses 3,5 x 4,5 cm. Info: Liina Sander, e-post: liina.sander@eelk. ee; tel 611 7405; 5817 3444; www.eelk.ee/ui. Vaikuse ja palve päevad vaimulikele Õiendus Küljendamise käigus on 17. veebruari EK 4. lk artikli «Teet Hanschmidt pole ühtegi kala minema lasknud» autori nimi kaduma läinud. Vabandame Andres Tshumakovi ees. See on uue südame laul, mida laulda saame ka siin, kuni tee meid ülesse viib, kus avatud meile on taevas, on seljas meil valge rüü! (U. Rips) Mälestame Issanda rahusse jõudnud UUDO RIPS i ja avaldame kaastunnet dirigent Maarja Vardjale perega. Misjonikoor ja kaastöölised EELK Misjonikeskusest kolmandal päeval kl 15. Kohtade arv on piiratud. Osavõtutasu ei ole, täispansion; osaleja kanda on sõidukulud. Registreerumine 12. märtsiks: Kadri Lääs, ÜNT juhatuse sekretär, e-post kadri.laas@eelk. ee või tel 611 7401, 5698 2420. Palve ja soovitus: loe läbi Anselm Grüni raamat «Vaikimisest» ( Johannes Esto Ühing 2009, vt http://www.johannes.ee/kirjastus/ book.php?code=82); saada oma ootused retriidile ja kui on, siis ülevaade varasematest kokkupuudetest retriidiga 12. märtsiks Kristel Põderile e-posti aadressil magnoolia@gmail.com; võta kaasa soojad ja mõnusad õues jalutamise riided-jalanõud, binokkel (Matsalu laht...) ja saunatarbed. PL Muusikute Toetusfondi kontsert 23.2. kl 15 Sillamäe Astangu koolis Annaliisa Pillak (metsosopran) Mati Kõrts (tenor) Ralf Taal (klaver) EELK Tallinna Püha Vaimu kogudus avaldab sügavat kaastunnet juhatuse aseesimehele Allan Krassile lähedastega isa TÕNU KRASS i surma puhul. Teated Tartu kogudused Pauluse 23.2. kl 17 meeste palve- ja piibliring kohvikus Sodiaak. 25.2. kl 17.30 palvus Taizé lauludega. 28.2. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Kl 13 venekeelne jumalateenistus armulauaga. 1.3. kl 17.30 ülistuslaulude õhtu. Kl 19 leerikursus. Peetri 25.2. kl 12 vestlusring kohvilauas. 26.2. kl 12 piiblitund kantseleis. 28.2. kl 10 jumalateenistus armulauaga. 2.3. kl 10 hommikupalvus, seejärel naisring. Maarja 24.2. kl 11 jumalateenistus. 25.2. kl 9.15 hommikupalvus. Kl 17.30 leeritund. 28.2. kl 12 jumalateenistus. Tallinna kogudused Jaani 24.2. kl 13.30 hardushetk, Tiia Tenno (orel), Maire Haava (sopran). Kl 14 piiblitund. 25.2. kl 12 armulauaga palvus. 28.2. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Toomkogudus 27.2. kl 12 orelipooltund: Kristel Aer. 28.2. kl 10 jumalateenistus Integratsiooniprojekt «Südamest südamesse» 27. veebruaril jätkub projekt eesti ja vene õppekeelega koolide kaheksandate ja üheksandate klasside õpilastele kultuurialaseks Sõidame koos Tallinna Eesti Kiriku sünnipäeva tähistama! Eesti Kiriku taasilmumise 20. aastapäeva tänujumalateenistus toimub neljapäeval, 4. märtsil kell 14 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Teenivad peapiiskop Andres Põder, Urmas Viilma, Tiit Salumäe, Joel Luhamets (jutlus), Mihkel Kukk ja Kaido Soom. Ootame seda ajaloolist sündmust tähistama meie lugejaid, autoreid armulauaga, organist Kadri Ploompuu. Kaarli 23.2. kl 17.30 muusikaõhtu: Vaike Kiik (sopran), Tiit Kiik (orel). 28.2. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Segakoori sünnipäev. 1.3. kl 13 missa. 2.3. kl 17.30 muusikaõhtu. Püha Vaimu 28.2. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Kl 12 viipekeelne jumalateenistus ja kl 15 ingliskeelne jumalateenistus armulauaga. 1.3. kl 18 muusikatund. Rootsi-Mihkli 28.2. kl 12 jumalateenistus rootsi keeles. 3.3. kl 18 õhtupalvus eesti keeles. Soome 28.2. kl 10 jumalateenistus Rootsi-Mihklis. Nõmme Rahu 25.2. kl 14 jumalateenistus Nõmme hooldushaiglas. 28.2. kl 10.30 jumalateenistus. Peeteli 24.2. kl 11 sõnajumalateenistus. 27.2. kl 11 venekeelne jumalateenistus. 28.2. kl 11 jumalateenistus armulauaga. Viimsi 25.2. kl 18 armulauaga palvus. 28.2. kl 11 jumalateenistus armulauaga. Kevad algab noortepäevadega Juba viiendat korda toimuvad kevade algul Lääne praostkonna noortepäevad «Mida Sa veel ootad?». Reedel, 9. aprillil toimuvad üritused Haapsalu kutsehariduskeskuses Uuemõisas. Kl 18 on piiblitund ja kl 19 kontsert, kus esinevad ansamblid HB ja Saraste. Laupäeval, 10. aprillil on kontsert Kirbla rahvamajas, esinevad ansamblid HB, Saraste ja CasaKama. Info: Kari Tynkkynen, tel 5346 9041. ühistoimetamiseks Mäetaguse põhikoolis. Päeva mahub kontsert, töötoad, viktoriin, ühislaulmine. Tegevused toimuvad nii eesti kui ka vene keeles. Päeva juhib muusik Pille Lill. ja toetajaid. Lõuna-Eesti rahvale oleme tellinud sõiduks Tallinna bussi, mis väljub Tartust Vanemuise alumisest parklast kell 10 hommikul. Buss toob rahva õhtul ka Tartusse tagasi. Oleme valmis teel tegema peatusi Tartu-Tallinna maanteel, aga see tuleb eelnevalt kokku leppida tel 733 7790. Samal telefonil info sõidu ja jumalateenistuse kohta. EESTI KIRIK Eesti Kiriku tellimiseks µ helistage toimetusse tel 733 7795 (levijuht Sirje Kasemaa) µ kirjutage sirje.kasemaa@eelk.ee µ pöörduge lähimasse sideasutusse µ külastage kodulehte www.eestikirik.ee Tellimus maksab 450 krooni aastas, otsekorraldusega 35 krooni kuus. SA Ajaleht Eesti Kirik 221020430989 Swedbank Eesti Kirik ilmub nädalalehena kolmapäeviti. Leht ei ilmu juulis. Lehe kojukande probleemid lahendab AS Eesti Post, tel 661 6616.
8 pühapäevaks 28.02 µ Paastuaja 2. pühapäev e reminiscere (tuleta meelde) µ Liturgiline värv on violett. µ Piiblilugemised: 2. Ajaraamat 20:1 9 1. Tessalooniklastele 4:1 8 (jutlusetekst) Matteuse 15:21 28 µ Psalm: 25:1 10 Päevalaul: KLPR 327 «Oh ära jäta mind» P ä e v a t e e m a Palve ja usk Eeloleva pühapäeva tekstides astub Kristus otsesesse võitlusesse saatana enda käsilastega. Prohvet Eelija radu järgides on Ta koos oma jüngritega teel Tüürose ja Siidoni aladel. Üks Kaanani naine palub teda kurja vaimu käes vaevleva tütre pärast. Tema püsivus oma palve esitamisel saavutab eesmärgi. Naise lakkamatu palve ja kindel usk võivad olla ka meile kinnituseks ja eeskujuks. Palves kõlavad lauliku sõnad: «Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust» (Ps 25:6). Jeesus ei peida end inimeste ja nende murede eest. Kurja poolt vaevatud lapse ema, kes ei kuulu tõotatud rahva liikmete hulka, üksnes ei palu, vaid hüüab appi Jeesust: «Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.» Esimesele palvele vastab Jeesus, et ta on tulnud vaid Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Naine ei lõpeta siiski oma anumist. Iisraellased peavad end Jumala lasteks ja paganaid koerteks või nende kutsikateks. Naine ei lase end Jeesuse esmasest selgitusest segada, vaid palub Jeesuse sõnast lähtuvalt abi oma tütrele. Kui võiksime aimata piiri, millest Jumala rahva kadunud lastele suunatud arm kandub kõigile neile, kes Teda vaimus ja tões kummardavad, siis selle sündmuse osalised võivad olla sellise hetke tunnistajad. Issand ei saa teisiti, kui aidata ema ja imestada tema usu üle. Sellel hetkel paraneb ka tema tütar. Issanda õnnistavad käed toovad talle abi. Anti Toplaan e e s t p a l v e Meenuta oma heldust Issand, ära unusta mind, ära jäta, kui olengi hajevil. Mäletan, kust olen tulnud, seda pimedust ja lootusetust. Meenuta uut elu, mille andsid oma armus üle kaduva kasvama. Seisa minu poolt ja anna usku raskel tunnil Sind kindlalt oodata! Tekst ja foto: Elve Bender µ Armas Jumal, hoia oma kaitse all Eesti riik ja tema juhid ning kogu rahvas. Kingi meie inimestele ühtehoidmist ning mõistmist. Porvoo µ Eestpalves on Läti kirik, peapiiskop Jānis Vanags ja piiskopid Pāvils Brūvers ja Einārs Alpe. Samuti Inglise kiriku Lichfieldi piiskopkond ja piiskopid Jonathan Gledhill, Mark Rylands, Gordon Mursell ja Clive Gregory ning Walesi kiriku St. Davidsi piiskopkond ja piiskop Wyn Evans. j u t l u s Kas ma usun või arvan? Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame... Rm 5:1 2 Tauno Kibur, Juuru koguduse õpetaja Head sõbrad, õed-vennad Kristuses, armas lehelugeja! Nii hea on lugeda, kuidas Paulus ütleb, «et me nüüd oleme saanud õigeks usust»; kõik eranditult, igaüks, kes loeb (loe: kes usub). Millest Paulus räägib, millest räägib Piibel või kõnelevad usklikud, kui nad räägivad usust? Mis või kes see on, kuidas see on kas on? Jeesus küsib Luuka evangeeliumis: «...kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?» «Uskuma» piibliheebrea keeles ( āman meile hästi tuntud aamen) on mitmete varjunditega ja tähendab põhiliselt kinnitas, toetas, hoidis püsti, aga ka toitis või samast tüvest kasuema, amm; kasuisa jms. Samamoodi kutsuti üht Egiptuse ürgjumalust, hiljem peajumalat Amonit, kelle nimi tähendab varjul olev, nähtamatu. Sarnane mõttelaad esineb ka Vanas Testamendis Jumal on nähtamatu; «kes mu palet näeb, peab surema»; kuid mitte igal pool ja igal ajal. On neid, kellele JHWH end ilmutab ja sõnumi annab; mõni võib teda vaadata «selja tagant»; mõnele ilmub ta maavärisemise, tormituule ja tulemöllu järel «mallisas tasases hääles» peaaegu märgatamatus ja kuuldamatus (vaikuses). Amonit kujutati ikkagi mingisuguse kujuna (algupära ei teata), iisraellased oma Jumalat mitte Lion Feuchtwanger kirjeldab «Juudi sõja» triloogias Jeruusalemma vallutajat Titust, tulevast keisrit, kes vallutaja õigusega ning suure uudishimuga siseneb templi kõige pühamasse paika (sest keegi ei tea täpselt, mida juudid seal kummardavad), tõmbab eesriide kõrvale ning jahmub: seal pole ühtki kuju, seal pole midagi. Titus ei saagi üle sellest mõistatusest, sellest, et polegi kedagi, samas on uhke tempel, teenistus jms. Mõistus ei võta seda vastu, ei saa sellega hakkama. Jeesus on teist meelt: «Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.» Midagi ei ole varjus, peidus ega salajas. Usk ka pole midagi salajast, Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis tihti «tõesti, tõesti... (āmen, āmen), ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu» või «kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu». Jeesus on Isast tulnud, Ta teab varjatut, kuid ütleb veel: «Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.» Ta ütleb veel: «Mina ja Isa oleme üks.» Pange üks ja üks kokku ning mõelge, või pigem ärge mõelge, hoopis kuulake kusagil on seesama «mallis tasane hääl». Paulus jätkab mõtet sellega, et kellel usk on, see kiitleb ka viletsusest, sest viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse ja lootus ei jäta häbisse. Meister Eckhart jutlustab «tõelisest kuulmisest», kasutades Siiraki tarkuseraamatu ütlust: «Kes mu sõna kuuleb, ei jää häbisse...» (24:22), ja selgitab, et tõeline sõna kuulmine võrdub armastuse leidmisega. Ta illustreerib seda näitega apostel Paulusest: «Ma selgitan seda Püha Pauluse ütelust («ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased»). Kõrgeim loobumisakt inimesele on Jumala pärast anda ära Jumal; ja see on, mida Püha Paulus tahab teha; anda ära kogu õnnistus, milleni ta võib jõuda Jumalas. Kui Jumala pärast antakse ära Jumal, Jumal siiski jääb temaga, nagu Jumala olemus on temas; ja ei ole ühtki Jumala tundmust ega vastuvõtmist. Kes selline on, on tõeline inimene; sellele ei saa juhtuda mingit südamevalu, mitte rohkem kui seda juhtuks taevases olemises. Ses hetkes on midagi, mille hing omandab, mingil moel nn veresuhte Jumalaga. See on üksolemine, ühendus mittemillegagi, see on mittemidagisus, mitte miski. Kõik loodu on eimiski, kõik kauge ja võõras hingele. Suudan ma aga leida iseennast ühes selles silmapilgus, siis selles ongi puhas olemine ja ma saaksin end vaadelda nii väiksena, et jääksin märkamata.» Sellist olemist ja ühtlasi märkamatuksjäämist sarnastab Eckhart taeva inglitega, kes teenivad loodut nad ei usu, nad on usus. Paulus ju ka räägib protsessist: usk, rahu, kiitlemine, lootus ja see, mis häbisse ei jäta, on armastus. Hiljaaegu ETVs nähtud film «Jumalaga kohtus» selgitab usu protsessi. Kogu tegevus toimub Auschwitzi koonduslaagri barakis, kus juudid on moodustanud kohtu Jumala vastu ning kuulavad tunnistusi. Enamik arvab midagi ning toob näiteid elust ja Piiblist selle kohta, et Jumal pole käitunud hästi ei oma rahvaga ega teistega. Kohtuotsus kõlab: Jumal on lepingut rikkunud! Keegi küsib siis rabi käest: Jumal on süüdi mõistetud, mida me teeme? Rabi vastab: nüüd palvetame!