Täiendused Põhjala algkeelele st. traktaadile Mulgid mäletavad Põhjala algkeelt

Täiendused Põhjala algkeelele st. traktaadile Mulgid mäletavad Põhjala algkeelt Mati Laane Olen aegamisi Põhjala algkeelt edasi uurinud ja varasemale kodulehes avaldatule hulga täiendusi kirja pannud. Kui ma oleks need vanale tekstile sobivasse kohta vahele toimetanud, oleks need, kes kord mu traktaati juba lugenud, pidanud neid ühekaupa üles otsima. Jätan nad esialgu kõik eraldi ja hiljem muu teksti lõppu kobarasse. ML. Lohkudega kivide täiendused: Nii Nebra lähedalt leitud arvatavalt 7000 aasta tagune observatorium kui ka umbes 5000 aasta vanune Stonehenge megaliitrajatis arvatakse olevat eelkõige pööripäevade määramiseks. Miks ei võiks siis meiegi arvata, et meie eellaste lohukivide kombinatsioon taevasõelaga oli alguses eelkõige pööripäevade kätte jõudmise ette ennustamiseks. Pööripäevasid peeti aastatuhandeid tagasi ja peetakse tänapäevalgi (Jaanipäev ja Jõulud) aasta suurimateks tähtpäevadeks ja nendega kaasnesid olulised rituaalid ja suured pidustused. Kõike seda pidi nädal-paar ette valmistama ja seega pidi olema tähetarkade poolt täpselt ette öeldud, millal pööripäev tuleb. Et siinmail on juba alates mai keskpaigast (kuni juuli keskpaigani) tsiviilne hämarik, mil tähistaevast pole ega saa taevasõela sihtida Põhjanaelale, siis pidi täpse ennustuse saamiseks kivile olema juba varem raiutud 2 lohku, mille järele sai alati võtta asimuudi nähtamatule Põhjanaelale ja siis päikese tõusu- või loojumispunki järele taevasõelalt lugeda päevi, mis on jäänud pööripäevani. Neid lohkusid sai lund ära pühkides kasutada ka talvise pööripäeva eel, kui muidugi selget ilma oli. Setu sõlg (sõle, sõel???) võis olla nö. lihtsustatud ja suurema veariskiga abivahend ainult pööripäevade määramiseks. Kui tõusev või loojuv päike (silmapiir) paistis koduõuele, võis ükskõik mis tasapinnale, kasvõi aiaposti otsa, Põhjanaela hästi nähes teha Põhjanaela suuna järgi asimuudiks kriipsu, millele siis paar nädalat enne pööripäeva asetati suur sõlg, nii et selle noolekujuline pulk oli täpselt Põhjanaela suunas. Sõle servale pidi aga juba varem, aastaid varem mitmekordselt täpsustatud või vanaemade aegadest pärit tõusu- ja loojumissuundade märgistused: jooned, sälgud, aukude rida või mingisugune teravikuga kujund. Arvatavasti ka paari nädala pikkuselt kõigi päevade tõusude ja loojumise suunad, mis olid samal kohal nii enne kui pärast pööripäevi. Nii sai enam-vähem täpselt kokku lugeda, mitu päeva pööripäevani on jäänud. Eks ligikaudselt teadsid selliseid asju kõik ka peast ja päikese kõrgust vaadates, aga pühade rituaalide toimetamiseks pidi täpsus suur olema, muidu rituaal läks tühja, ega avaldanud soovitud mõju, võis isegi vastupidiselt ja kahjustavalt mõjuda, näiteks ei tahtnud keegi peretütart naiseks võtta, tarvajahid ei õnnestunud, viljasaak ikaldus vms. Jumalatest: Traktaadis on mitmes kohas, et U võis või pidi Põhjala algkeeles tähendama Jumalat, loojat vms. Kui jo oli vesi (??) ning maa ja kõige loomine algas kuidagi veest (veelind munes või havikala toimetas midagi) siis jo-u-(mal) peakski olema veest looja. Nimetuse lõpp ma-l(o) < meile (või: mulle) lõi (sõnast: looma), kokku: veest Jumal meile lõi. Hääldamine oli enne ja kirjutamine tekkis hiljem, ning kui o ja u oli algselt ehk sama häälik, siis skandinaavlaste peajumal Odin hääldatakse ju skandinaavia keeltes siiani Uudin ja Tor Tuur(a). Kui kõige algsemas Põhjala algkeeles olid a, o, u ja ü kõik ükssama häälik, siis sel ajal, kui elati veel ürgmetsas ja kui lõunapoolsete druiidide uskumuses olid veel puud Jumalad või vähemalt hinged tulid puust ja läksid puusse, siis võime kujutleda, et kui keegi ju täpselt ei teadnud, millistes puudes ta 1

esivanemate hinged on, siis igaks juhuks ei tohtinud ühtki puud vigastada, veel vähem maha raiuda. Kui see uskumus oli üldisem ja nii tunnetati inimese hinge tulemist ja minemist üldiselt ka Põhjalas, siis võis Tar tuleneda Tor ist ja Tor Tur ist: Tar < Tor < Tur. Tar oli puu, Tor vägev piksejumal, kes lõi mõne hinge peale vihastades tulise noolega puu sisse, mida igaüks ju oma elus nägi, nagu maal tänapäevalgi. Hilisemas kirjapildis on Tur lahknenud Tar ks ja Tor ks. (Kirja pandud 28.02.2017 hommikul, ajendatuna sellest, et eelmisel õhtul Soomest tulnud viikingite ajaloo saates hääldati Odini ja Tor i ou-na). Kusagile levan luhta/leva raba juurde lk. 93 ja 97 kanti tuleks lisada siitkandi sõnu: rootsi k. leva (elama), liv (elu, hing), myr (soo, raba). Soome k. levätä (puhata, lamada, lebada), levitä (laiali laguneda, laiali minna), luhta (luht), luhistaa (maha suruda, hävitada), ravan vt. rapa (pori, õlleraba), ravata (lüüa, rukist rabada), suo (raba). Mida peaks algselt tähendama mõiste läks luhta = midagi läks hukka (või kedagi hukati?), läks halvasti, ebaõnnestus st. kellegi ebaõnn, kui näit. ohverdatavaid valiti loosiga. Luhta minekust on murdesõnastiku järele räägitud nii saartel, Põhja-Eestis kui ka Mulgimaal. Miks siis just luhta? Hüpotees: luht < la-ta = lai, avatud ta (võrreldes ümbritsevate põlismetsadega). Luhaks muundunud algsõna võis käia järvega soo või raba kohta, näib et selliseid järvi või laukaid on kasutatud inimeste elusalt või surnult (põletatute) uputamiseks (ohverdamiseks?). Luht-luha peaks siis olema väga vana mõiste, hoopis noorem aga on raba < ra-pa = raua kuumutamine, peaks tulenema alles umbes 2000a tagasi alanud soo-maagi töötlemisest. Arvi Lauringson on kirjutanud Kuidas soomaagist rauda saadi, et Eestis teatakse umbes 40 soo- või raba-äärset rauasulatuskohta. Soomaaki sulatati põletuskolletes umbes 800 kraadi kuumuses koos puusöega 3 ööpäeva, kolde põhjale valgus pehme käsnraud e ferriit, seda töödeldi tihedamaks sepistades. Nii saadi rauast tööriistu ja relvi. Kui uskuda meie eepose (sepa)lugusid, võis rauast sepistatavatele relvadele hinge või väe sissepuhumiseks soomaagiga sohu juba enne maagi väljapuhastamist inimesi ohverdada, et maak väge täis oleks Mitme toponüümi sarnasus Leva rabaga on Audru Varbla vahelises Võlla rabas, mille lauka- ja järverikast loodeosa nimetatakse Nätsi rabaks e Neitsirabaks. Naabruses on vanasti ilmselt Nätsi rabaga ühes massiivis olnud Tõhela raba, ka Tõhela järv ja Tõhela küla (vrdl. Tuhala jõgi ja mõis Kosel) ning Kiraste küla rabade vahelisel kõrgemal põndakul (vrdl. Leva Kirivalla küla). Muide, Kirivalla küla kõrgemal künkal on siiani olemas Kääpa talu, kus on ehitustöödel leitud korralikult ritta maetud luukeresid (kohaliku roosikasvataja Mart Ojasalu edastatud andmetel). Naistesooks nimetati varem ka tänapäeval ametliku nimega Hara sood, rahvakeeles Suursoo lääneloode osa, see on osaliselt kuivendatud ja turvas välja veetud. Kõige lihtsam oleks oletada, et küllap naiste- ja neitsisoodes käisid naised marju korjamas, siis oleks aga pidanud enamus rabasid naisterabad olema. Võime aga soomlaste põhjalikumalt uuritud Levan luhta näitel kahtlustada, et meiegi rabades võidi kunagi naistega hoopis karmimaid rituaale sooritada? Põrm Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale põrm järgmised tähendused: 1. peenike puru, kõdu; 2. vaimulikus keeles: muld, mullapind, mullapõu, selle tolm; 3. surnukeha; 4. väike hulk, natuke. Põrmu langema tähendavat: hävima, varisema, purunema, hukkama, surema, olematuks muutuma. Põrmu paiskama tähendavat: tapma, surmama. 2

Tuuakse ka näiteid: Tuul pillutab tuleasemel halli põrmu. Isa põrm puhkab võõras mullas. Preester riputas vette templi põrandalt põrmu, mis vee vihaks teeb. Mitmed linnad tehti tuhaks ja põrmuks. Urn lahkunu põrmuga. Lisan (M.L.), et seletava sõnaraamatu autorid on püüdnud sõna põrm seletada näidete kaudu, kuidas kirjanikud ja luuletajad on seda sõna kasutanud, saades umbes 10 sõnaseletust. See meenutab väga juba inglise keelt, kus ühel sõnal võib olla ka kümme ja rohkem vastet. Minu jaoks on põrm alati tähendanud surnu põletamisel saadud tuhka ja kõik muu on piltlik või luuleline käsitlus ilukirjanduses. Väikeses murdesõnastikus (1989) on 2 vastet: nii Põhja-, Kesk- kui ka Lõuna-Eesti murretes tähendavat raas, kübe; ainult Harglas ka loori, tülli. Mõistlikumalt on asja käsitletud Eesti-saksa sõnaraamatus (1987, Kann jt.): põrm vasted saksa k.: 1. der Staub, 2. (pärast krematsiooni) die Asche. Saksa-Eesti sõnaraamat (1975, E.Kibbermann jt.) tõlgendab neid vasteid: Staub m. 1. tolm, näit. Staub wischen tolmu pühkima; 2. piltlikult põrm, näit: zu Staub werden põrmuks muutuma (või saama), jedem Staub in die Augen streuen kellelegi prügi silma puistama. Asche f. 1. tuhk; piltlikult: in Sack und Asche gehen pattu kahetsema; 2. piltlikult luuleliselt: põrm, näit. zu Asche zerfallen põrmuks saama, Friede seiner Asche rahu tema põrmule. Teistes Põhjala keeltes: soome-rootsi-islandi aska, taani aske. Millistest algsõnadest võiks koosneda põrm. Pa tähendab praegustes väljendites kuuma, palavat, põlemisega seotut. m sõna lõpus tähendab ehk lühenenud ma-me-meist-meilt. r- tuleneb arvatavasti ro või ru algsõnast, kuid tähendust veel ei tea. Aga sarnaseid hilisemaid näiteid on palju: murdesõnastiku järgi murdeti: ero, eru - lahku; erus - lahus; erutama -lahutama; era, eri, eräline - eraldi olev; eriti, erite, erildi, erale - eraldi; soome k.: ero - lahkumine, tänapäeval ka abielulahutus; erota - lahku minna, ära minna. Pa-ero-me = kuumas (e.põletades) lahkub meist. Ajapikku tagumised algsõnad on lühenenud, mugandunud. Tulemuseks: pae > põ; ro > r; me > m. Kokku: põ+r+m = põrm. Ja soome k. rovio - tuleriit, tulelõõsk; roviollapolto - autodafee, tulesurm. Siingi samad ro ja po=pa. Ka rootsi k. låga - leek, lõõmama; rov ohver; näiteks: bli ett rov för lågorna = tuleroaks langema. Ma arvan ikka veel, et sõna põrm võiks tähendada ainult tuhastatud inimese tuhka. Inimese põrm pannakse enamasti tuhaurni, ma soovitaks selle asemele: põrmu-urni. Eestisse on ehitatud ka mõni kolumbaarium. Seegi on ebaõnnestunud ja raskesti meelde jääv võõrsõna. Ladina keeles columba = emane tuvi, columbus isane tuvi ja columbarium tuvide pidamise ehitis e. tuvila. Meie kultuuris ei ole tuvikasvatus tavaks, me ei söö ega areta neid, miks siis kolumbaarium, pigem urnisein (mis on tõesti lõunamaise tuvila moodi), või urnimüür vmss. Lk.93 peaks kärajate mõiste selgituse juurde vahele panema: Grettini saagas olla juttu Kar-nimelisest müstilisest kangelasest (islandi) viikingite maailmas umb. 1000-ndal aastal, ilmunud ka eesti k. Loomingu raamatukogu formaadis. York Inglismaal, nime saanud viikingite (pealinna) keskuse nimest Jorvik (lühendatult). Võiks arvata, et kuna jord on taani-rootsi-norra k. maa ja muld, ja vik laht-abajas, siis kokku oleks nagu maalaht, 3

kaugele maasse ulatuv laht. Ouse (vanasti uz, ooz, vana-norra k. olla os-jõesuu) jõgi, mis voolab (84km pikkuselt) Humberi lahte, seal oli viikingipaatidel hea sõita. Aga algkeeles jor ja vik ei sobi, peab olema ühesilbiline, siis ikka jo-r(?)-vi-k(?): jo on vesi või jõgi, ri jahtimine, vi-ve-võ = nemad, võõrad??, ki = liiguvad, lähevad. Umbes et: vees jahtides nad liiguvad???. Ei tea, kas see käis algselt kohalike või viikingite kohta? Katusehari. Ari-sõna on kasutusel ilmselt mätas- ja roo-katuste ajast, aga võb-olla ka hilisem, õlgkatuste aegne, kus katuse mõlema külje kõige kõrgemale osale pandi rõhtsuunaliselt roogu või rukkiõlgi ja neid hoidma algselt oksad, hiljem malgad, latid, harjapuud või -pulgad, ükskõik, kuidas neid kusagil nimetati, igal juhul algsõnana aa, mis hoidsid tippu kinni, et tuul lõhkuda ei saaks. Ühe katuse (vastupidamise) ajal pidi harja mitu korda asendama või parandama. Võib kahtlustada, et kana- ja kukehari sai katuseharja järgi sarnasuse tõttu nime, ilmselt tehti meil katuseharju varem kui kuked-kanad siia jõudsid. Ri-sõnal on mitu tähendust olnud, kõige lihtsam on oletada, et tuleneb roo st. Gottlandi muinaskivid, vist need mõõgateritamise kivid pikkade vagudega. http://samla.raa.se/xmlui/bitstream/handle/raa/2471/1983_021.pdf?sequence=1&isallowed=y Gannholm, Sören: Gotlands slipskåror Stenålderns kalendrar? Gotland: Å-tryck 1993 Võrguversioon ISBN 91-630-1845-4 Juhan Eiseni kogumik, selles ka vihmakividest. https://et.wikisource.org/wiki/eesti_vana_usk/x._kivid_ja_metallid Metsade kujunemisest pärast jääaega kuni peaaegu metsakarjanduse aja lõpuni elati ja toimetati põlis- ehk ürgmetsas. Lagedat maad oli vaid rabades ja kevadise suurveega üleujutatud luhtadel. Alles tõsisema metsade raadamisega seoses tekkisid metsa-lagendikud, lagedad avarad ilma puistuta alad, mis algkeeles oli la. Koduloomad ja inimesed said siis olla (m.k.) vällan < ve-la-n =(tänapäevases keeles umbes) nad lagedal, nad väljas; sõnalõpu võrdluseks (m.k.) kodun, majan, mõtsan, veen, mille e.k. vasted on: kodus, majas, metsas, vees. See on seesama seesolev (tihti nn. vahelolev ) kääne, mille lõpp oli (m.k.) in, en, -an, -un, ja mis tähendas sees (sehen) või vahel olemist. Enne inimese tehtud la d elati ja oldi (m.k.) mõtsan, e.k. metsas, me-ta-se-en = me ta se(h)en, met(a)-s-an = meie tema sees. Olen algkeele käsitluses väitnud, et mets oli meie eellaste jaoks püha ja piisas kui selle kohta öeldi üldiselt tänapäevases sõnastuses umbisikuline ta. Tar, taara < ta-ra = ta kõva, ta tugev, aga mõeldi: puu, puud. Tabu < ta-pu = ta kõrge. Eesti keele seletavas sõnaraamatus on tabu-sõnast näide: Hiisi ja pühasid puid peeti tabuks, võõrsõnade leksikonis tabu-sõna pole, vist siis ei arvatud laensõnaks. Vikipeedias on, et sõna taboo tuleneb polüneesia keeltest. Ingl. k. taboo, saksa Tabu, skandinaavia keeltes tabu ja näib et paljudes keeltes 4

nii. See võiks siis olla üks alg-alg-algkeelne sõna, mis kõikjal oli algkeeles ühtmoodi ja on võimalus spekuleerida, et puude ja metsa pühadusest tulenev nende kahjustamise keelt võeti kasutusele just nimelt puude puhul ja et puud olid võrreldes inimmõõtmetega kõrged, siis sai pu ka kõrgust väljendavaks sõnaks. Usk ja Kunst ptk. sobiks lisada, et. ERMi uues ekspositsioonis on ersalasi näidatud tublide mesinikena. Ersad olevat arvanud, et inimeste hinged lähevad mesilasena või mesilase abil Jumala(te) juurde. ML. küsimus, kas siis nende hinged, kes talvel surid, ootasid lihtsalt ahju peal kevadet+ Mulgimaal on 2 veidrat talunime Lepavidiko ja Palevidiko, üks Kärstnas, teine Karistes, on ka mujal, näiteks Viljandi Karula mõisa ja Halliste Kariste aladel. Le-pa ja pa-le on samad algsõnad ümberpööratud järjestuses, seega põlemine ehk tulekahju. Vidiko < vi-ti-ko võiks olla m.k. viil tett kodu = e.k. uuesti tehtud kodu. Mulgi lapsed ütlevad läbi naeru ja mõnu: Tii viil!, kui neid silitatakse või kõditatakse ja kui nad seda kangesti veel tahavad. Viil, e.k. veel, tähendab jälle, uuesti, taas. Tii viil < ti-vi = vi-ti > vi-di + ko. Võin pakkuda, et talunimed pärinevad kaugest algkeele ajast, need võivad olla Mulgimaa vanimad talud, korduvalt maha põlenud ja taas üles ehitatud. Ehk tähendab ka teritamise riist viil, viilima seda, et terariist jälle ja taas uuesti nagu uueks saab. Kuigi tänapäeval pigem teritamisest räägitakse. Carl Russwurm. Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus. 1855. Tõlge e.k. Ivar Rüütli 2015. Lk 582 ja 583 vabas valikus. Peaks lisama Pi-pa-po ptk alguse lähedusse. Kratiga sarnane või suguluses paistab olevat olnud piksevaim, bisa, bise, kellest säilinud vaid üksikud jäljed. Esineb Rootsis tomptebisar, Soomes båla-bisar. Nimetus on ülima tõenäosusega seotud vene k. bes (tont, paharet), bit (lööma, tapma), leedu k. bêsas, soome k. piessa (kurat), isl. k. bisn (koletis), rootsi k. bisi (majavaim), Lääne Götamaa murdes busa, buse, bjäse (tont), Roslageni murdes besa, buslig (kohutav), vanaülemsaksa k. pison (sähvatama, sädelema), eesti rootslaste k.: bisa, bisen - kui äike lööb maasse, bisa-bylder (kuradimürin), bisaborg (suured tihedad äiksepilved). Kuna Bise on asunud vanu hiide ja kurje vaime jälitanud piksejumala asemele, nii nagu kristlik usk muutis vanad jumalad kõikjal deemoniteks ja kuraditeks, kutsutakse neid piksekive nimega bisawiggar, rootsi k, thorwiggar, seda võrreldakse vahel ukko-kiwi ga (Uku-kivi), mis tähistab aga ohvrikivi, kuna piksekivi kutsutakse vahel ka pikse-nool. See nimetus on säilinud ka vanades arusaamatutes vandesõnades: Ta pisen tê!, Ta biss te butt!, mis pikemalt väljakirjutatud variandis peaks olema: tag bisen dig bort! (Võtku sind kurat!) 03.06.2017 öises unenäos arutasin kandle küsimust. Kaenla all (e.k.) = kainle-kaenle all (m.k.). Kui kannelt kunagi õige vanasti mängiti nii, et pill oli kaenlas (mitte laual, põlvedel või süles, kus oli hiljem), siis oli see kaenle või kandle pill > kannel. Algsõnana pi = lööma ja l(l) < lo = looma, tekitama. Pill < pi-lo = lüües loob. Arvan, et algselt löödigi ülalt alla üle keelte, helisesid need keeled, mida teise käe sõrmedega ei puudutatud. Ka mu vanaema mängis kannelt sedamoodi. Hiljem või samaaegselt kujunes ka teine mängimise meetod, kus sõrmedega keeli ülespoole tõmmati (sõrmitseti), keeled olid 5

timmitud erinevaid toone andma. Nii räägitakse tänini kandle löömisest ja kandle tõmbamisest. Kui suus oleva keele liigutamisel (ki) tekitatud e. loodud (lo) helide jada kohta võeti samuti kasutusele sõna: keel, keel lõi keele, siis kandle keeled võisid algkeeles samuti luua keele < ki-lo < ke-lo > keel. Seega siis liigutamisel või tõmbamisel luuakse, tekitatakse. Lõi on mineviku vorm nii sõnast lööma kui looma, äkki oli algselt sama sõna, hiljem eraldus pi-pe, lööma-peksma. Tänini öeldakse laulu lööma, see oli ehk ka algselt laulu looma, kannelt löödi aga laulu loodi. Kandle vasteks indo-euroopa keeltes eraldi sõna polegi, öeldakse, et sarnane selle või teise pilliga: vene k. kannel, gusli, saksa ja ingl. k. Estonian zither. Aga soome-karjala k. kantele, mari k. kӳsle, ka kannel; Eesti-saksa sõnaraamat arvab, et kannel = Harfe ja kandlemängija = Harfenspieler. Eesti inglise sõnaraamat kirjutab, et kannel oli vanasti psaltery. Arvajad on arvanud, et laul on vanem kui kõnekeel, et keel tekkis laulust, järk-järgult laul asendus kõnega. Laulu oli vaja üleloomulike jõududega suhtlemiseks, sellest sai rituaalide taust ja osa. Omavahel suhtlemiseks piisas lihtsast kõnest: häälitsustest, hüüatustest, käratustest; jumalustega rääkimiseks (tänamiseks ja palumiseks) oli kombeks tavahäälitsustest erinevalt valmismõeldud või spontaalselt keelele tulnud sõnad laulda. Kui vajalikke sõnu (öeldavat) lauldi, siis saateks löödi (tihti) kandlel juba varem tuntud viisi, selleks võiks mälust ette manada pilte ja lugusid Vanemuise kandle löömisest, pildi puhul küll nii, et kannel pole mitte põlvedel, vaid kaenla all. Meil kuuleb nüüd sellist laulmist harva, vene kultuuris tunneme selle ära näiteks tšastuškade esituses. On isegi arvatud, et mingil ajal peeti kogu muusikat jumaluste tekitatuks, mingil määral usutakse seda ka nüüd (jumalik inspiratsioon jms.). Küllap siin ja mujal olid mõneauguline vilepill ja mingi trummi funktsioonides löökriist varasemad kui mõnekeelne kannel. Arvatakse, et algselt olid kandle keelteks hobusesaba-jõhvid. Ei tea, kas neil aegadel (kohe pärast jääaega) siinkandis hobuseid oli või kas ikka pingutatud hobusesaba-jõhvi näppudega sõrmitsedes piisavalt heli tuli, et laulu saata? Usun, et sabajõhve poognajõhviga hõõrudes sai küllalt valju heli, hilis- ja nüüdisajal on poognapillidel kasutatud pigem pingutatud lamba- või kitse vms. peensooli. Soome k. on siiski kantele kõrval ka kannel-sõna kasutusel. Samas soome k. jousi (vibu, amb, aga ka poogen ja keelpill), jousisoitin (keelpill, poogenpill), mis nagu viitakski, et algselt soome k. alal kannelt pigem poognaga mängiti. Eesti alal on vanast ajast tuntud veel poognaga mängitav mõne keelega Hiiu kannel e. Rootsi kannel e. talharpa, kusjuures rootsi k. tal (kõne) tala (rääkima), harpa (harf, kannel). Huvitav on veel seik, et soome k. kannella (kanda, ka keelt kanda), kantaja (kandja, juriidilises k.: kaebaja), kantelija (keelepeksja), kantele (kannel), kainalo (kaenal). Võidakse küsida, mis algsõnadest kandle-kannel ise koosneb. Olen seda proovinud tuletada kaenla järgi, mis omakorda peaks olema tuletatud ühest tähtsast lõikest looma naha võtmisel. Kaenal < kanle < ko-na-lo = naha loomalt lõikamine, nahk loomalt loodi. Suuremalt loomalt veiselt, kitselt, lambalt, põhjapõdralt, sealt, karult, hundilt naha võtmisel lõigati iidsel ajal ja lõigatakse tänini kõigepealt kõigi jalgade siseküljenahk läbi kuni nö. kaenlaauguni e. kerenahaga ühinemiseni, jalgade ülaosa ja keha vahel on kõige vähem karvu ja kaenlaaugud on peaaegu karvadeta (inimesel on vastupidi). Nahkumisel võetakse edasi juba kogu keha nahk ühes tükis, olles enne kõhualuse lahti lõiganud, et sisikond välja võtta. Kaenla-aluste lahtilõikamisest oleneb korraliku kasutuskõlbliku naha tekitamine e. loomine. See on määrava tähtsusega. Nahk loomalt lõigati e. loodi < ko-na-lo > kainalo (soome k.) > kaenal. Olen veidi eespool osutanud, et lõi tuleneb loomisest ja on praeguses keeleski loomise mineviku vorm. Algselt tuli loomisest ka lõikamise mõiste. Naha lahtilõikamise riist nuga < na-ko pidi vist algselt olema veel ühe lisandiga: na-ko-lo (= loomalt naha lõikamise e. loomise riist) aga hiljem mugandus lühemaks na-ko > nuga, nagu ka na-ko > na(h)-k(o) = nahk = looma nahk. Sama noaga aeti puude tüvedelt ka koort (ko e. nahk) maha katuse katteks, viiskudeks, torbikuks, märsiks, karjasepasunaks jm. Lõuna-eesti k. väits-väise tuleneb ehk rohkem liha söömisel tükeldamise riistast: va-i-ta-se = looma sööb ta sellega, väiss < va-i-se = looma sööb sellega. 6

Muudest seostest oletan, et laste puhul kasutatav sõna karupüksid, olidki vanasti tegelikult karult nii võetud nahk, et karu esimeste jalasäärte nahk jäeti terveks ja nende külge jäeti osa rinnanahka, mis parasjagu ümber lapse kere ulatus, soojad püksid olidki valmis. Mida juurdelõikajad arvavad, kas nii saab? Veel võiks kandle-sõna proovida tuletada kael-sõnast, s.t., et pill riputati rihma või paelaga kaela, nagu püsti mängides tänapäevalgi. Seega siis kaela-pill, või m.k. kaelan-pill = e.k. kaelas-pill. Sel juhul tuleks oletada, et m.k. algsõnade (ka-le-na) järjekord on kunagi muutunud: > ka-ne-lo, sellist muutumist on vist raske tõestada! Küttimise ja koriluse aegadest pärinevad iidsed laused, mida ema ütles lastele selle kohta, mida või keda metsas sünnib süüa, keda mitte. Söök < se-i-ki = see söögiks läheb, see süüa kõlbab; sõnnik < se-i-ne-ki = see söögiks ei lähe, see süüa ei kõlba, sest laps topib ikka igasuguseid pabulaid ja junne suhu; ka seen oli üldiselt se-ne = seda mitte, kuidas söödava seene kohta öeldi, ei oska arvata, äkki oli kuke < ko-ki = kogumiseks läheb, kõlbab, sest isase kodulinnu kukega pole ju kukeseenel mingit pistmist ja koriluse aegadel polnud kuked-kanad sealt India kandist meie maile veel jõudnudki, väidetavalt kodustati nad lõunamailgi umbes 5000a. tagasi. Kukeseened on seniajani kõige tuntumad söögiseened. Isegi puravike ja pilvikute seas on mürgiseid ja söödamatuid liike. Jahimehed ütlesid: sõnn < se-i-ne = see söögiks mitte, see söögiks ei kõlba, sest pulli liha ongi vastiku maitsega, võib-olla öeldi ka kuldi kohta samal põhjusel sõnn. Lehma ja emise liha ning juba kodustatud veise ja sea aegadel kohitsetud pulli e. härja ning kohitsetud kuldi e. orika liha on ilma paha maitseta. (lk.99 juurde) Turvas oli vanasti ehitusel kasutatav soojendusmaterjal, kui puitu polnud, tehti seinad ainult turbapätsidest, nagu loeme aastatuhande tagustest viikingite ehitistest gröönimaal ja Põhja- Ameerika rannikul. Meie alal oli ehk enne massilist kirveste kasutuselevõttu turvast lihtsam ehitusmaterjaliks võtta, lisaks veel soojapidav ka. Turba algsõnad võiks olla ta-ra-pi = ta rauaga löödud. Saksa k. Torf (turvas), Dorf (küla, siis turbast ehitatud onnidega); turvas on ingl. k. üldiselt peat, aga vahel ka turf, nagu väidab sõnaraamat (1980); rootsi k. torv (turvas), torvtak (mätaskatus), soome-rootslaste torpa (vaba üksiktalu); hollandi k. dorp (küla); islandi k. Ϸorpið (küla). Muidugi tekib siin kiusatus, et kas ka Dorpat (Tartu) aoaegadel kuidagi nii oma nime ei saanud. Aga turbarabasid polnud läheduses ja metsa oli külluses. Polli Hiirevariku juurde selgituseks veel, et õieti kuulus see varem Üriküla maadele, kuigi millalgi sinnakanti ka Veneküla tekkis. Uri on vanasti tähendanud ohvrit, see on isegi vastses Eesti etümoloogia sõnastikus kirjas. Samas on ohver pärit ladina ja alamsaksa keelest, vastavalt offere ja Opfer. Kivi, millel ohverdati uhri, oli urikivi. Soome k. uhri (uri e. ohver), uhraus (ohverdamine, ohver), uhrilehto (püha hiis); üri(küla) = uri(küla), siis urikivi lähedane küla või urikivi paiknemise küla. Õieti on ju ka uhri ja ohver samade algsõnadega. Seega mäletab ka praegune külanimi kunagist ohverdamiskohta (saksa k. Opferstätte, Opfer (ohver); ingl. k. offering = ohvriand, offer up = ohverdama; hollandi, taani: offer; norra, rootsi: offer, rov. 7

Peab kahjuks tõdema, et ohvrikividega seotud sõnavara uurinud A. Tvauri väidab, et pole urikivi e.k. üleskirjutistes kohanud; siiski on soome k. uhrialttari (ohvrialtar), uhrieläin (ohvriloom), uhka, uhkaus (oht, ähvardus), uhkea (uhke, hiilgav, särav), uho (hingus, hõngus). Eestimaal on mitmeid Urisaare jms talunimesid, Viljandi mõisa all oli Urrose talu. Kui uri tähendas enne vallutusaega ja ristiusku ohverdamist, siis urriluu, mida katoliiklikul ajal hakati (nagu paljusid muid rahvakombeid usuriitustel) kasutama vastlapäeval ehk suure paastu alguses, võis algsõnade järgi otsustades olla seotud ohverdamisega. Näiteks oli urriluu uugamine jumalustele märguandeks ohverdamisest, see kaasnes siinmail ohverdamisega, kui veel põhjapoolsemad šamaanid lõid trummi. Või muud sellist! Lapsed muidugi matkisid vanemate tõsiseid rituaale oma mängudes ning keerutasid sea sääreluud või nööpi.. Kujutlen, et korralik rituaalriist (vastlavurr) pidi tehtama väga kõvast nöörist, muidu katkeb, aga võib-olla hoopis keerutatiti kokku härjanahast lõigatud ribadest. Teoreetiliselt võis vist pika ja jämeda köiega saada küllaltki tugevat heli (mis Jumalateni kostaks), kui juba peenike niitki kõva uugamise võib sünnitada. Lehest loen, et Viljandi muusikapäevadeks kavandati mõni aasta tagasi isegi vastlavurridest orkestrit teha, ei tea, kuidas see õnnestus. 2017a ilmunud Mircea Eliade tõlketeos Uurimus usundiloost, originaal 1947, viidastes Howitt ile, kirjutatakse lk. 77, et Austraalia idaranniku hõimudel Initsiatsioon seisneb muuhulgas selleski, et seal toimub rombi pühalik ilmutus: see on ligi 15cm pikkune ja 3cm laiune puutükk, mille ühes otsas on ava, millest jookseb läbi nöör; kui rombi keerutada, tekitab see kõuekõminat ja härja möirgamist meenutavat häält. Ainult initsieeritud teavad, et romb on identne Taevajumal Daramulun iga, kes tegevat sellist häält. Lapsed, tütarlapsed ja naised, kes initsiatsioonides ei osale, ei saa seda kunagi teada ja peavad kohutavat jumalahäält kartma. Uurimus usundiloost lk. 226 Vana-germaani keeltes on üks saatust tähistavatest sõnadest (vanas ülemsaksa keeles wurt, vananorra urdhr, anglosaksi wyrd) tuletatud indoeuroopa verbist uert pöörlema, Tegelikult oli vanades ühiskondades inimestel igapäevaselt vajadus just saatust määravate ja kuduvate jumaluste poole pöörduda ja neilt soosingu saamiseks ohvreid tuua. Lisan (M.L.), et soome k. on ohverdamine uhraus ja ohver uhri, väga tõenäoselt oli ka meil enne vallutusaegse ristiusu laenu (ohver) uri, urikivi, samuti ohverdamise kohanimed Urissaare, Üriküla jne. Väidan, et Jumal, jumalus ja püha võiski siinkandis vanasti olla U, hiljem tekkis sellele ette J, kokku Ju või Jo-ga algav sõna (Jumal, Jommal), aga ehk võis see muunduda ka Y-ks (Yggdrasil, püha kosmiline puu Skandinaavia usundis)(m.l.). Lk.326 Yggdrasili juured ulatuvad maa tuumani, kus on hallahiiglaste riik või Põrgu, latv ulatub muidugi Taevasse. Puu kõrval on 2 allikat, Mimiri allikast saab tarkust värskendada ja kasvatada, teine allikas Urdr kust jumalad saavad oma igapäevast nõu, mille abil nad kohut mõistavad. Arutlus 8

Õieti peaks šamaanluse aega paremini mäletavate ja veel tänapäevalgi praktiseerivate tšukside käest uurima, et kui looma (põhjapõtra) ohverdamiseks tapeti, et mida nad arvasid, mis siis tegelikult Jumalale läks, kui liha ise ära söödi. Meie mõnesid tavasid uurides võiks oletada, et enne ürgmetsade põldudeks raadamist oli (veel metsakarjanduse ajalgi) kasvav puu püha ja seda ei tohtinud niisama raiuda e. tappa. Kütteks ja tarbeks tuli tarvitada kuivanud e. isesurnud puud. Arutleme lihtsamast keerulisema kombe poole. Tänapäevani on vähemalt Eesti maa-külades ja taludes komme ja oli ka nõuka ajal, kuigi pole vist kuidagi ristiusu komme, et surnud majalise matustel pannakse kahele poole õueväravat ja kahele poole surnuaia-väravat noored maharaiutud kuused, ka nende ladvavõrsed murtakse tagasi. Keegi ei mäleta, milleks selline komme. Arvan, et see komme pärineb veel sellest ajast, kui elus puu oli püha, seda tappes läks ehk puu hing taevasse Jumaluse juurde ja aitas kuidagi ka kadunukese hingel sinna minna. Matusteks tapeti ka üks loom (seakesik, kits, lammas, vasikas), kelle hing siis samuti Jumalusele ohverdati, võib-olla sai Jumal kuidagi ka verd kasutada, liha ja siseelunditega kaeti aga peielaud. Algsõnadeks lahutatult: peie < pi-e = löödud maha e. tapetud söögiks. Kas läks siis Jumalale ainult hing ja veri ning kõik ülejäänu võisid matuselised ära süüa? Selle käitumise seletus (ja üldse kõik Jumalaga seotu) võis olla tabuteema ja keegi ei saanud seetõttu ka oma järglastele seda seletada ning see on seletamata siiani. Teine taoline sündmus võiks olla jõulude ajal jõulukuuse tuppa toomine ja ehtimine. Samamoodi raiuti selleks elus kuusk või nulg, kelle hing ohverdati Jumalusele, või sai Jumalale see inimese hing või hinged, kes pesitsesid selle puu sees. Kambris pandi veel puu külge muid ande Jumalale, kui Jumalus oli oma osa võtnud, võisid lapsed õlejäänu nahka panna või omale mängimiseks võtta. Jõululauale käis samuti tapetud loom, kelle hing läks Jumalusele ja võib-olla ka veri ning ülejäänu võisid majalised ära süüa. Jõulu ajal tõusis seega Jumaluse juurde samuti ühe puu (või inimese) ja ühe looma hing. Kui usuti et nii puud kui loomad olid Jumala loodud, miks siis oli nii loodud, et nende hinged said Jumaluse jaoks vabaks ainult nii, et keegi inimene need ära tappis (pi), ülejäänust Jumalus ei hoolinud. Kas ei ole ikka midagi neis kommetes ja legendides viltu, äkki oli see kõik kuidagi teistmoodi põhjendatav ja seletatav. On üritatud seletada ja ka M. Eliade viitab sellele (Uurimus usundiloost, 2017), et algsed loojad Jumalad ei olnud needsamad, kes hiljem liigkuival ajal vihma saatsid ja üldse saadetud hingedest (vaimu)jõudu said, et kõiki oma kohustusi inimeste ja Maailma ees täita, sh. tagada naiste ja põldude viljakus, kalameestele kalasaak ja jahimeestele jahisaak. Kolmandaks massilisemaks nähtuseks on igasugune lindude-loomade ohverdamine tänapäeva mitmetes ühiskondades ja eriti muidugi varasem loomade ja ka inimeste ohverdamine vanades tsivilisatsioonides, templites, kloostrites, pühakodades ja riitustel. Kunagisi tsivilisatsioone uurides on arheoloogid rohkem käsitlenud vere jooksmiseks mõeldud renne, hingede liikumist pole arheoloogid osanud jälgida. Siit jääb nagu mulje, et veri oli Jumalatele ohverdamisel see kõige tähtsam element. Igasugusel ohverdamisel, nii tänuohvriks kui ka lootusel soovide edaspidiseks täitumiseks on ikka ohvriloomade verd lastud. Kuidas seda küll seletati? Kui tõesti Jumalused vajasid hingejõudu ja verest kuidagi Jumaluseni tõusvat jõudu, siis võiks neile meie tänapäevane elulaad ju eriliselt meeldida, kui puid ehk metsi raiutakse tohtutes kogustes ning ka linde-loomi tapetakse ju iga päev kauplustes müügiks uskumatutes kogustes, kas Jumalad jõuavad kõigi nende hingede (vaimu)jõu ära tarbida, või on hoopis Jumalad tasahilju välja surnud, et nad enam Maailma tasakaalus ei suuda hoida? 9

OHVERdamine, ohver Ladina offerre (vanasti ka ohver), sacrificium (ohverdama), victima (ohver); inglise sacrifice, offering; saksa opfergabe, opferung, Opfer; norra ofring, offer; ukraina ofiruvannja, ofira; poola ofiara; taani, rootsi offer; hispaania oferajo, ofrenda Läti sakrum, victima Vene žertva Soome uhraus, uhri; eesti ohver, uri Tatari, kassahhi kurbatš tšalu; türgi kurban sunma, krimmitatari feda, qurban Ladina keeles: offendo= lööma; offensio = löök (vrdl. eesti k. offerdama); vene k. pit < pi-ta = lööma ta, (ohvrilooma) maha lööma, st. Jumalusele ohverdamiseks ja peielauale panekuks. Peie < pi-e = (maha) löödud söök JUMAL islandi, taani, norra, rootsi gud; inglise god; saksa Gott; altai, kasahhi kudai; usbeki, tatari hodai, alla; usbeki, tadžiki hudo, olloh vene, valgevene, ukraina, poola bog; ungari jeg, evengi buga ladina deus; läti dievs; leedu dievas; itaalia dio, iddio; prantsuse dieu türgi alla, tann; krimmitatari alla, ilah, tann; vadja Jumala; isuri jummaala; soome jumala Pakun lugejale kaasamõtlemiseks mõned algsõnade seosed, kus järeldus on veel tulemata. e.k. elu, eluiga vene k.: žizn (elu, eluaeg), žit, kõnekeeles: poživat (elama), vek (eluiga), ježe(-godno) = iga(-aastane, m.k. egä-aastene), požiloi (eakas) saksa k.: Leben (elu), jederzeit (igal ajal), Lebensalter (eluiga), ewig (igavene) poola k.: zycie (elu, eluiga) tšehhi k.: život (elu, eluiga) sloveeni k.: živlenje (elu) läti k.: dzive (elu, eluiga), vecakiem cilvĕkiem (eakas), rootsi k. : liv (elu, eluiga) Kahtlustan, et elu hoidmiseks, elus olemiseks on esmatähtis söömine, ja nende ühiseks algsõnadeks olidki ii ja ee, nende erinevalt hääldamine tuli alles palju hiljem. 10

e-lu < e-lo = (on vist sisuliselt) elu loomine iga, m.k. ega < ee-ki = elu käib, elu läheb, m.k. elu lääp vene k. on iga vaste eže, hääld. ježe = ee-see (elab see), saksa k. jede < ee-ta = elab ta; hoopis mõistatuseks jääb, millest tulid slaavi ja skandinaavia keeltesse vi (ve) algsõnad: ewig, liv, život, živjot, dzive, mis elu ja elueaga seoses tänapäeval esinevad. Huvitaval kombel ei ole Eesti etümoloogia sõnaraamatus (2012) seletust sõnale surnu, on küll sõna surnuk, mis tähendavat mõnes murdes süstikut, sedasi on ka tõesti Väikeses murdesõnastikus. Ptk-s Usk ja kunst on (viidates Vseviovile), et Tšurr tähendas vene, õieti küll soome-ugrilaste aladel esivanemaid, mis ju tegelikult tähendab surnuid: tšurr < t(a)-sur > sur-nu. Vähemalt 20.saj keskpaigas sündinud Eesti lapsed mängisid õues veel mänge, kus hüüd Tsurr tähendas mängust välja minekut või mängu lõppu, mis ju täiskasvanud inimeste ütlemistes analoogselt pidi tähendama elu lõppu (e. surma), mida siis lapsed oma mängudes matkisid. Ütleme ka veel tänapäeval kadunukese kohta, et ta on ära surnud, ne ja nu tähendavad enamasti eitust, ka ära on eitus: läks ära, kadus ära, varastati ära jne. Surnuaed tähendas seega ja tähendab ka tänapäeval seda tara e. aiaga piiratud ala, kuhu surnud maeti. Surnute matmispaik oli taraga piiratud seetõttu, et kodu- ega metsloomad haudadele tuustima ega trampima ei pääseks. Kunagi ammu, kui veel (kodu)loomadega koos elati, ei hoitud loomi ehk ka inimeste matmiskohast eemale, aga alates sellest ajast, kui laut ja eluruum eraldi sai, tehti ka matmiskohale eristav tara ümber. Kunagise oletatava tootemlooma või lihtsalt põhilise elatisallika nimest kujunes toponüüme ja muid sõnu: Tarvanpää (= tarvamägi, mille tunnuseks tarva pealuu), nüüd Rakvere? > baltisaksa k. Tarvast > Tarvastu (kirikukihelkond) Tarbat(u) > baltisaksa k. Dorpat > Tartu tarvas > tabras > tõbras (= lehm, veis), linnarahva kõnepruugis sõimusõna Lohukivide loo juurde peaks sobituma Graham Hancocki arutlus tähtkujude tundmise alg-ajast ja tsitaadid raamatust Jumalate võlurid, Maa kadunud tsivilisatsiooniunustatud tarkus, 2015, mis e.k. ilmus 2017 Matti Piirimaa tõlkes. Tsitaadid: lk. 294. Saksa astronoom Michael Rappengluck on tuvastanud Sõnni tähtkuju täpse kujutise Prantsusmaal Lascaux koopa Sõnnide saali müüril, ning et selle kujutise õla kohal on kuuest punktist koosneva iseloomuliku mustriga kujutatud Plejaadide kuus nähtavat tähte, mis moodustavad Sõnni selgesti eristatava elemendi. Plejaadid asusid aastal 15300 ekr sügisese võrdpäevsuse punkti lähedal Salle des Taureaux kuus tähte osutuvad siis sügise alguse vapustavaks ja suurepäraseks markeriks Astronoomiliselt arvutatud epohh paikneb erakordselt lähedal radiosüsinikumeetodil dateeritud ajale 15300 ekr. Lk. 295: Rappengluck dokumenteerib la Tete du Lioni (Prantsusmaa) koopa kaljupannoo, millel on jäädvustatud tähemustrite kombinatsioon Aldebaran Sõnnis ja Plejaadid koos selle kohal asuva Kuu tsükli kujutisega. Mainitud kaljujoonised pärinevad Solutré epohhist (umbes 19000-20000 ekr.). Paleoliitikumi aja kütid-korilased nägid 21000a tagasi tähistaevast jälgides Plejaadide hajusparve 11

ning ekliptikat Kuldvärava lähedal või selles liikuvat Kuud ja Päikest. Hancocki seletus: Ekliptika Kuldväravaks peeti tavakohaselt Hüaadide ja Plejaadidega (need mõlemad on Sõnni tähtkujus asuvad hajusparved) piiratud taevaala, mille vahel arvati olevat taevavärav, mida ekliptika näib läbivat. ERM-is leidsin, et komi tare on hut (sarnaneb meie hütt iga), saami tare on sami hut. Aletamise loo juurde võiks kuuluda Art Leete Sirbi artikli netiviide: http://www.sirp.ee/s1- artiklid/c21-teadus/soome-ugri-aed/ Kodulehel lk.23 peaks koi seletuse juurde märkima: ko-i = nahka sööb, naha sööja. Lk.177 Usk ja kunst alguses võiks sellele, et lätlased laenasid kadakis sõna liivlastelt, lisada: või leedukatelt kadagŷs. Kodulehel lk. 204 Usu lõpu poole Kyriawanus kirjutatakse kroonikas ja mujal mitut moodi, on ka Kyriawan, Kirjavan jt. Hendriku Liivimaa kroonikas (tõlge 1982) on lk.35 inter Sackalam et Huganiam (Sakala ja Ugandi vahel) paiknevad asumid, milliste üle käib vaidlus, kas need kuuluvad Sakala (Ordu) või Ugandi (Tartu piiskopi) alla, need on: Rupenia, Kyriania, Humularia. Kommentaatorid on arvanud, et need võisid olla hilisemad Roobe, Koorküla ja Hummuli mõisate alad, kuid vallutusaegseid piire pole teada. Koorküla (saksa k. Korküll) nimetused on vanasti olnud ka Koerkull, Kurkull, Koerkul, Corkull. Ehk oligi see keskus, kust valitses vanem ja vaimset elu juhtis Kyrian (???). Üks oletatav koht on Koorküla Valgjärv, kus järve keskel saarel on olnud kellegi üliku väike loss (vt. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2315_2312.html), selles lühidalt: Algselt on Koorküla mõis rajatud Valgjärve äärde, hiljem üle viidud 3 km kaugemale. Valgjärv on üks sügavamaid järvi Eestis (28m). Ligikaudu järve keskel asuval veealusel seljandikul on palke ja mingi ehituse jäänused, seda on mitu korda uuritud. Palgijäänused on umbes 700 m2-l. Arvatakse, et praegu mõne meetri sügavusel olev seljandik on varem, madalama veetaseme ajal olnud saar ja selle poole on läinud ka üks poolsaar, mis praegugi vee all hoomatav. Radiosüsiniku meetodil palkide vanuseks määratud 1370 +- 60 a, vanema kihistuse vanuseks on 4575 +- 40 aastat (kammkeraamikaga kiviaeg). Keset järve on ilmselt olnud kindlustatud asula, mis oli kasutusel veel rauaajal, kui seal elas keegi ülik. Arvatakse, et 3x vallutatud või maha põlenud. Kohanime algsõnu uurides viitavad need šamaani või vanema või mõlema eluasemele (Kyriania). See on ka esimene juhus, kus kasutusel on eestikeelne vaste Koorküla, mis võiks soovitada, et šamaani eestikeelseks vasteks tuleks kyri, küri, köri, kära, kori, cor jt. seast valida kori < koorküla (= šamaaniküla). Analoogina on Kadrina vallas 13.saj pärinevas Taani hindamisraamatus olnud küla Corpius (ladina k.), mida nüüd tõlgitakse kui Kõrveküla ja on olnud Kõrve mõis, baltisaksa Corpes (I teade 1495). 12

Suurema osa Pärnu-Jaagupi khk alast on enne 13 sajandit olnud Kõrve ehk Korbe muinaskihelkond. Olgu siin näiteks toodud veel Kõrma küla nime moondumiskäik.,,lcd-s (s.o Taani hindamisraamat,1241, Dr. P. Johanseni kommentaar) on selle küla nime vanim kirjalik kuju,,korpywomais, mille eestikeelseks vasteks olla,,kõrvevõhma (lk.449). Hilisemais, XVI sajandi dokumentides on selle küla nime kirjalik kuju veel: Korpwomes,,,Korpwoyme,,,Korbewomes, Cortbomsz", Corbems,,,Korwomes,,,Korwoma,,,Kormes, Cormsz ja 1583. aastast koguni,,karroma. Veel hiljem, 1765. a., on ta,,korma ja 1837. a. alates Kõrma". Kõrma asub suure Alutaguse metsamassivi lääneservas Kunda jõe ääres (Oletame, et Korpi = kõrve e põlismets, womais = võhma e. kaubakoht, Korpywomais seega Kunda jõe äärne kaubakoht; mes, msz = mets ja ma = maa. M.L.) Nende näidete põhjal oleks cor (kor) jälle pigem kõr. Kõrb-kõrve sõna teket ja hääbumist on uurinud Jakob Kents (1883-1947), kes pärast II Ilmasõda oli paar aastat ka TÜ geograafia kateedri juhataja. Tema põhjaliku uurimuse leiab netiaadressil: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/17412/eesti_korve_nimelised_kohad_ocr.pdf?sequen ce=7&isallowed=y J.Kents seletab, et kõrb-kõrve l on eesti keeles 2 tähendust: algselt tähendas see e.k-s suurt põlismetsa (laant), hiljem piiblitõlgetega seoses hakati sellesama sõnaga ka meist kaugeid liivalagendikke nimetama, sest piiblis oli neist palju juttu. Ka Läti ja Liivi aladel on metsarikastes kohtades selliseid toponüüme nagu Korba, Corbatica. J. Kents toob üle 350 eestikeelse kohanime, milles kõrve-sõna, neist talukohti on umbes 170. Ta oletab, et Korba küla Paide khk-s ja Korbi talud paljudes Eesti osades on muundunud Kõrbe-toponüümid. Tartumaal on Kuuste vallas olnud Korbküla karjamõis, mida vahel on kirjutatud Kõrbküla karjamõis, 2 km Reola mõisast kirdes, hiljem nimetatud Tõrraste küla, mida võiksime tuletada Tõrra < Tarra < Taara. Karjamõisast 8km kaugusele jäi 20 taluga Kõrbküla, mis vanadel venekeelsetel kaartidel on Korbküla. J.Kents on ka pakkunud, et kvere ja vere-lõpulised kohanimed võivad suures osas olla seotud põlismetsa tähistava kõrvega. (Kaashäälikud on tõesti samad! M.L.) Soome keeleuurija J. Mikkola andmetel olla ingerikeelse vere-lõpuliste toponüümide vasteks vene keeles bor, mis tähendas suurt okaspuumetsa. J.Kentsi artiklis on ka tore näide, kuidas põlismetsade raadamise ajal sai ühe hilisemale Raadile asutatud küla nimeks Kõrveküla (ja on nii 2-3000 aastat praeguseni olnud). Läheduses, rohkem Emajõe ääres, kus oli palju sääski, raadati samuti küla rajamiseks põlismetsa ja eristumiseks nimetati see Sääsekõrve külaks, nüüd Sääsekõrva praeguse Luunja all, Kõrveküla ja Sääsekõrva vahele jääb nüüd ERM. Eesti kohanimede leksikonis on lugeda, et Raadi Kõrveküla varasemad nimetused on olnud 1582 Korwa, 1627 Korwekuella, 1796 Korbkülla. 13

Kas põlise ürgmetsa nimetuseks oli vanasti, ütleme rauaaja algul, tõesti kõrb? Minu arvates võib see ka ekslik olla. Kuigi õigekeelsuse sõnaraamatud ja leksikonid nendivad, et kõrb-korb on meie ja soome, liivi, vepsa, isuri jt lähikeeltes tähendanud põlismetsa, siis algsõnade järgi oletades, et kui ko tähendab ka kodu ja ra (metsa)raadamist, siis ko-ra võiks tähendada ainult koduks raadamist. Kui põlismets oli mingis kohas maha raiutud ja talukoht asemele ehitatud, siis pandi sellele talukohale ka nimi, mis tihti tuletatigi nendest algsõnadest (ko, ra) Korbi, Kõrve jms. Need sõnad ei tähendanud põlismetsa, vaid põlismetsast tehtud kultuurmaad. Kui põlismetsi laialdaselt põldudeks hakati raadama, siis kujunes ka uus kultuur, mis baseerus põllupidamisel, uus usk, mis põhines põlluviljakuse ja koduloomade eduka paljunemise palumisel, uus elulaad, mis põhines raskel metsaja põllutööl, mitte jahipidamisel ja söödavate juurikate ja viljade otsimisel. Aga kujunesid ka sellest kõigest ja omavahel rääkimiseks uued sõnad, sisuliselt uus keel. Kui tänapäeval šamaanina tuntud kunagise inimgrupi vaimne juht, ilmatark, üldse tark ja ravitseja oli Kori, siis oli ta nagu endisaegsest ürgmetsast välja tulnud tähtis tegelane. Põllupidamise ja karjakasvatuse arenguga kogunes talude ja külade aitadesse, lautadesse ja keldritesse palju varandust ja rikkust, mida teised hõimud omale himustasid, algasid lõputud vastastikused rüüsteretked, sõjakäigud ja vallutused, korbist e. šamaanist polnud enam rahvale kaitset, relvastatud rünnet ja kaitset korraldasid ja juhtisid vanemad, kori tähtsus hakkas hääbuma. 20saj. algul eestimaalaste hulka arvatud setude uskumustest võime oletada, et nende külavanemad proovisid Koride asemel ja veel ka palju hiljem kasutada üht samalaadset puust tehtud tegelast, kes viljasalve ja ka tütarlapsi pidi kaitsma ning ründajad ja röövlid minema lööma: Peko < pe-ko < pi-ko = lööb (kaitseb) kodu. Ptk Vesi, lõigus Maailmakaarti vaadates võiks lisada veel jõ-jo algusega jõgede nimesid: Jõku, jõgi Pikasilla lähistel, vist ainus eestikeelne jo-st tuletatud (ilus!) jõe nimi. Jaiki e. Uurali jõgi Tšeljabinski oblastis Komi peajumal (demiurg) oli Jen, metsavaim Jag mont, ehk nende mõlema nimed seotud veega, loodud vees(t) Üldiselt Eesti alal jõ-jo algusega oja- ja jõenimesid peaaegu polegi, need mis on, on kohanime järgi, näit. Järlepa. Veidrad on ka tänapäeval ojadele pandud ametlikud nimed, nagu Jõeoja või Jõeranna oja. Soome, isuri joki, vepsa jogi; vadja jõtsi; komi ju, moksa ljaj; evengi jene; krimmitatari (j)özen, neer ; kassahi (j)ezen; turkmeeni derja; tatari (j)elga, derja; usbeki, tadžiki darjo, ungari foljo (hääld.folijoo); islandi fljot; taani, rootsi flod, å (mõlemas j redutseerunud). Kust on pärit vene reka ja tema vasted: ukraina rika; valgevene raka; poola rzeka? Üks vene allikas (https://translate.academic.ru/%d1%80%d0%b5%d0%ba%d0%b0/ru/cu/) seletab, et vanaslaavi keeles oli reka tähtis sümbol mütoloogias, sakraalse topograafia element. See oli paljudes mütoloogiates, eriti šamaanlikus maailmas universumi telg ülemise, keskmise ja alumise maailma vahel. See on umbes sama kui Yggdrasil Skandinaavia vanas usundis. Mida see tähtede või häälikute jada tähendas, ühest selget seletust siiski ei ole. Minul on 2 hüpoteesi: 1) y-gg > å gi > o ki > (j)o-ki > jõgi, joki, jogi jt. O-ki > å-ki > åka tähendab tänapäevases rootsi k. ka sõitma, varem siis liikuma, jooksma, kui sõiduvahendit veel polnud. 14

2): y-gg-dra-sil: å = (rootsi k.) jõgi, oja; å > y gg = k(i) kiiresti, jooksma, liikuma ; ki > gg (i redutseerunud) dra = (rootsi k.) tõmbama, vedama, tirima sil = (rootsi k.) sõel, filter Ligikaudne tõlge: jõgi kiiresti liigub (läbi) sõela e. sõelub Ehk äraseletatult: (igaüht) filtreeritakse, kas ta saab keskmisest maailmas ülemisse või alumisse maailma. Ja ristiusus arvatakse samuti, et õndsus on ikka ülalpool ja põrgukaristus allpool. Aga kes jõuab kõiki tirida? Germaanlastel oli selleks ehk puu-kujuline jõgi ja slaavlastel, kes ka sealt germaanlaste kandist tulid reka e. eesti k. jõgi. Ptk. Maaviljeluse aeg alapeatüki viljakasvatuse alla tuleks lisada va-lõigule (lk.158): Mulgi keeles on 2 ütlemist: silma vaatme ja otsa vahtme. Silma vaatamist nõutakse tavaliselt lapselt, kes on ehk pahanduse teinud aga ei taha seda üles tunnistada, selliseks tõe selgitamiseks kasutatakse silma vaatamise protseduuri. Mis aga on ots, mida või kuhu vahitakse? Silmade kohal on otsa esine ja selle taga on nö 3-s silm, mida mõned näevad ja saavad nii tõde teada või ohu eest hoiatust. Võiks arvata, et vanasti kasutati seda meetodi rohkem. Kui (soome-ugri päritolu uurivad mõne koolkonna) teadlased arvavad, et soome-ugri alghõimud hakkasid kusagilt Altai kandist üldiselt loode poole liikuma pärast Jääaja lõppu ja jõudsid Põhjalasse umbes 5 tuhat aasta eest, siis 3. silma puudutav õpetus ja tava pidi sealt koos nendega liikuma hakkama. On ju teada, et sama tarkus ja arvamus on võetud omaks ja sulandunud nii lamaismi, budismi kui induismi, kuigi need arvatakse olevat tekkinud tuhandeid aastat hiljem, ehk umbes tuhat aastat tagasi. Arutleda saame siiski ühistest šamaanluse aegsetest tavadest. Ma kahtlustan, et Tiibetis stuupadele ja templitele ehitatud või joonistatud omapärase kujuga silm ongi see 3-nda silma kujund. Selgitamist vajab ka, miks Võru- ja Setumaal öeldakse vaatamise asemel kaemine. Lihtne seletus oleks, et kae < ki, mis tähendab algkeeles liikumist. Eks õige järele vaatamine ja karja või metsa vahtimine toimubki õieti ringi liikudes, mitte kännu otsas istudes niisama end päikese käes soojendades. Vahtimise sõna pidi tekkima metsakarjanduse aegadel, kui oli juba tarvis koduloomi karjatada. Nagu teisal seletan, hakati nägemise sõna (näe! < nä < na = jahiloom) kasutama enne metsakarjandust e. jahipidamise ajal sosistades teiste tähelepanu jahiloomale juhtimiseks. Samas: Vainu teema jätkuks: Eesti keele seletav sõnaraamat (2009, 6-s osa) toob muuseas näideteks: kari lasti vainule, lapsed olid vainul karjas, loomi karjatati vainutel. Arvan, et 20saj. luuletajad, kirjanikud ja 15

sõnaseletajad on vainu tähenduse lihtsalt unustanud. Eelmisest lausest on vast ainult teine näide peaaegu õige, et karjalapsed pidid hoolitsema, et kari vainule ei satuks. Kalevipoja esimeses 5-s loos on 16x mainitud vainu-sõna. Neist osa kordustena. Kordagi pole vain seotud loomade või karjatamisega. Näiteid: 1.loos: küla kiige vainulta; Leidis vareksepoja vainulta; 2.loos: viskas ratast vainuela; üle vainu veeremaie, saatis kurnid sõudemaie; 3.loos: veeres virgult vainuela, käänas siis isa kalmule; 4.loos: Eide armu koppelisse, venna vainu väravasse (431); 5.loos: võtsid tamme vainuelta, viisid tamme õue alla, kandsid kiige ligidale istutasid tütre iluks (140-150); vainu ääres koplit valvas kena tammemetsakene (358, 359); surnuvirnad matsid muru vainu hingevaakujad. Vööni tõusis vereoja voolas õuesta vainule, vainult alla koppelisse (500-510). Kommentaariks, et õue kõrval oli enamasti vain, kaugemas ääres oli kopliaed, mis ilmselt ümbritses vainu. Vain on ikka kuidagi seotud surnutega, surnu mälestusega (tammepuudega, hingepuudega). Olen mitmes lõigus sõnade nahk ja loomanahk üle arutlenud ning na ja ko algsõnadest püüdnud muid sõnu ja seoseid tuletada. Kõiki üle vaadates leidsin, et ma pole kusagil selgelt rõhutanud, et na = loom ja na+ko = nahk, seega loomanahk < na+na+ko. Esialgu jääb lahtiseks, et kas na alles kodustatud loomade ajal kasutusele tuli, või öeldi juba metsloomade jahtimise ajal nende kohta kuidagi teisiti. Mingil määral võiks algsõnade uurimisel kasutada ka hüüdnimesid, mis võivad püsida keeles aastatuhandeid. Näit lehma hüütakse vähemalt Mulgimaal viss, vissi, vissu. Kassi hüütakse kiss-kiss!, lammast till-till! Kanu kutsutakse tipp-tipp, koera kutsa-kutsa! Küll need on vaid väikesed muudendid vas ist, kassist ja tallest. A > i. Ehk oli kana nimetuseks algul tibu < ta-pu = ta kõrgel (magab), sest kanad läksid vanasti laudas kõrgele õrrele ja õues ka puuoksale magama, kanapojad ehk tibud õrrele ei läinud, enne kui suureks kasvasid. Ka rootsi murretes on kana tippa ja läti muuretes tiba. Võib-olla hüüame mõnda looma ka päris õige vana nimetusega, näiteks notsu-notsu võiks tähendada, et alguses oligi na-ta-se = liha temast Eesti etümoloogias kirjutatakse küll, et siga on läänemeresoome tüvi, aga ersa k. on tuvo, moksa k. tuva, mari k. sösna ja tuna (see on sama mis na-ta > notsu, aga teises järjestuses). Maride sösna on naabrite järgi: kassahhi šoška, altai tšotško, krimmitatari tšotška, tadziki tšutška, usbeki tsotska, läti k. on ka sedamoodi tšuka, see on nagu natuke ka tsiga. Olen vene neti abil proovinud võrrelda altai keele, krimmitatari, tatari, türgi jt. keelte sõnu meie ja üldse soome-ugri keeltega, siis sellepärast et ühe õpetuse järgi on eesti ja soome sugu rahvad sealtkandist siiapoole tulnud. Siis peaks ju kauge keelesugulus algsõnadena kuigivõrd nähtav ja kuuldav olema. Esimesel kohal altaikeelne-sõna: (altai) jalbõš leek (türgi alev, nagu e.k. ~alepõletaja), oletan, et altai k. on al > jal, hääldamisel suurt erinevust pole, samas altai k. abõs = pühamees, preester, papp, äkki albõs on algselt siiski tähendanud püha tuld või ohvrituld lausa jalan põld, väli (tür. tarla) bijik kõrgel (põhjala algsõna pu, pä) (tür. yüksek, yukarıda) kõimõktat, kõimõktan liikuma (põhjala algsõnana ki) (v.k. dvigat, dvigatsja)(tür. kımıldatmak, çekmek); (v.k. hodit = tür. gezmek, giymek = käima) 16