Originaali tiitel: Umberto Eco Il pendolo di Foucault Bompiani 1988 Eestikeelne tõlge sisaldab Umberto Eco viimatisi parandusi ja täpsustusi, mida seni välja antud trükistes ei leidu Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Kujundanud Mari Kaljuste Toimetanud Eva Kolli Korrektuuri lugenud Krista Mõisnik Konsultant Jaakko Hallas RCS Libri S.p.A. Milano Bompiani 1988 2009 Tõlge eesti keelde. Mailis Põld, 2014 Tõlkija tänab Kristiina Rossi, Marju Lepajõed ja Terje Pallit ISBN 978-9985-3-2749-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Üksnes teile, õpetuse ja teadmise lapsed, oleme kirjutanud selle teose. Uurige seda raamatut, süüvige tollesse mõtlemisviisi, mille oleme hajutanud ja paigutanud mitmele poole; mille mõnes kohas peitsime, tõime teisal päevavalgele, et teie endi tarkus sellest aru küüniks saama. Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim, De occulta philo sophia, 3, 65 Ebausk toob õnnetust. Raymond Smullyan, 5000 B. C., 1.3.8
1 Keter
6
Siis ma nägingi Pendlit. Koorivõlvile kinnitatud pika traadi otsas liikuv kera sooritas oma laiahaardelisi võnkeid isokroonse suursugususega. Ma teadsin kuid igaüks võinuks seda märgata tolle tasase hingamise lummuses, et võnkeperioodi määras traadi pikkuse ruutjuure ning tolle arvu π suhe, mis maiste mõistuste jaoks mõistuspäratuna seob iga mõeldava ringjoone diameetri jumalikul kaalutlusel paratamatult ühte ümbermõõduga, mistõttu keral ühelt võnkepooluselt teisele jõudmiseks kuluv aeg oli kõige ajatumate mõõtude riputuspunkti ühesuse, abstraktse tasandi kahesuse, π kolmese loomuse, juure salajase nelinurga ja ringi täiuse vahelise sõnatu konspiratsiooni tagajärg. Ühtlasi teadsin, et magnetseade riputuspunkti pikiteljel asuval alusel tagab kera südamikus peituvale silindrile tõmmet edastades liikumise pidevuse: kunstlik võte, mis, suuteline trotsima mateeria vastupanu, ei ohustanud Pendli seadust, võimaldades sel hoopis avalduda, sest tühjuses oleks kaalutu ja väändumatu varda otsas rippuv punktmass, millele ei rakendu õhutakistus ja mis ei hõõrdu toetuspunkti vastu, jäänud korrapäraselt võnkuma igaveseks ajaks. Vaskkerast levis kahvatu varjundiga helke seal vitraažidest immitsevate viimaste päikesekiirte kumas. Juhul kui teravik riivanuks 7
koori põrandale puistatud niisket liivakihti nagu muiste, tõmmanuks ta iga võnke korral maapinnale õrna uurde, uure laienenuks aga hetk-hetkelt murdosa võrra suunda muutes üha enam sõõri-, lohukujuliseks, millest aimub kiirjas sümmeetria otsekui mandala algmuster, viiskanna, taevatähe, müstilise roosi nähtamatu struktuur. Ei, pigem sündmustik, mille kõrbelagedale on üles märkinud lõputuist rändkaravanidest jäänud jäljed. Jutustus pikaldastest ja aastatuhandeid kestnud ümberasumistest; võib-olla olid sedasi liikunud Mu kontinendi atlantiidid visalt ja saamahimuliselt ringi rännates: Tasmaaniast Gröönimaale, Kaljukitse tähtkuju alt Vähi alla, Prints Edwardi saarelt Svalbardini välja. Teravik toonitas üle, pajatas äärmiselt kokkusurutud ajas taas kord sellest, mida nemad olid ette võtnud jäävaheaegadel, ja võib-olla võtsid Isandate salakullereiks saanuna ette nüüdki kas vist teekonnal Samoa saarelt Novaja Zemljale riivas teravik oma tasakaaluasendit läbides Agarthat, Maa keskpunkti. Ja ma aimasin, et üksainus tasapind ühendas Avaloni ja Hüperboread Ayers Rocki mõistatust varjava lõunapoolkera kõrbega. Sel hetkel, 23. juuni pärastlõunal kell neli aeglustas Pendel oma käiku võnketasandi ühes ääres, et vajuda siis loiult jälle keskpunkti suunas, koguda poolel teel kiirust, vihisemaks usaldavalt salapäraste jõudude kvadraadis, mis määrasid tema saatuse. Jäänuks ma seda linnupead, piigiotsa, seda alaspidist kiivriteravikku tundide kulumist mikski panemata pikalt vahtima, sellal kui ta oma astigmaatilise ümbermõõdu äärepunkte riivates joonestas tühjusesse iseenda diagonaale, saanuks minust fabulatoorse pettepildi ohver, sest Pendel veennuks mind, et võnketasand oli sooritanud täisringi, jõudes kolmekümne kahe tunniga lähteasendisse, visandades lapiku ellipsi ellipsi, mis pöörleb omaenese keskpunkti ümber laiuskraadi siinusega võrdelise ühtlase nurkkiirusega. Kuidas pöörelnuks ta siis, kui ots olnuks kinnitatud Saalomoni templi kupli tippu? Äkki 8
olid rüütlid ka seal kaugel eemal katsetanud. Äkki ei oleks arvestus, lõplik tähendus sellest muutunud. Äkki Saint-Martin-des-Champsi kloostrikirik oligi too õige Tempel. Nii ehk naa kulgenuks katse täiuslikult üksnes poolusel, ainsas paigas, kus riputuspunkt paikneb Maa pöörlemistelje jätkul ja kus Pendel teostaks oma nähtava tsükli kahekümne nelja tunniga. Kuid see hälve Seadusest, mida Seadus liiati ette nägi, selle kuldreegli rikkumine ei kahandanud tolle imetaolise nähtuse imelisust. Ma teadsin, et Maa pöörleb ja mina ühes temaga ja Saint- Martin-des-Champs ning kogu Pariis ühes minuga ja et me seltsis pöörlesime Pendli all, mis tegelikult ei kaldunud eales oma tasandist kõrvale, sest seal ülal, kust ta rippus, ja traadi lõputul mõttelisel jätkul, kõrgel kaugeimate galaktikate kandis, asus igavesti paigalolev Püsipunkt. Maa pöörles, kuid traadi ankurduskoht oli universumi ainus kinnispunkt. Seega ei pöördunud mu pilk niivõrd maha kui sinna üles, kus pühitseti täieliku liikumatuse müsteeriumi. Pendel kõneles mulle, et maakera, Päikesesüsteemi, udukogude, mustade aukude ja suure kosmilise emanatsiooni kõigi eluavalduste liikumise juures, ürgeoonidest kleepuvaima mateeriani välja püsis üks punkt poldi, tüübli, mõttelise haakekonksuna, võimaldades universumil liikuda iseenda ümber. Ja hetkel osalesin mina selles ülimas eksperimendis, mina, kes ma ju samuti liikusin ühes kõige ja ühes kõiksusega, kuid võisin näha Seda, Mitteliikujat, Kindlust, Tagatist, valguskirgast udupihu, mis ei kujuta endast keha, mil pole nägu-kuju-kaalu-kogu ega muid omadusi, mis ei näe, ei kuule ega allu meelelisele tunnetusele, mis ei paikne üheski kohas, ajas ega ruumis, mis ei ole hing, arukus, kujutlusvõime, arvamus, arv, korrapära, mõõt, substants, igavik, mis pole pimedus ega valgus, pole eksitus, pole tõde. Mind rabas täpne ja tuim kahekõne ühe prillidega noormehe ja ühe neiu vahel, kellel kahjuks prille ei olnud. 9
See on Foucault pendel, rääkis noormees. Esmakordselt katsetati seda 1851. aastal ühes keldris, seejärel Observatoire is ja siis Panthéoni kupli all kuuekümne seitsme meetrise traadi ning kahekümne kaheksa kilose keraga. Lõpuks, 1855. aastast asub ta vähendatud kujul siin ning ripub sealt august ristvõlvi keskel. Ja mida ta teeb, pendeldab, ja kogu lugu? Tõestab Maa pöörlemist. Kuna riputuspunkt jääb paigale Ja miks ta paigale jääb? Sest üks punkt nii öelda oma keskpunktis, pane tähele, iga punkt, mis asub otse sinule nähtavate punktide keskel, vaat seda punkti geomeetrilist punkti sina ei näe, tal pole mõõtmeid, ja see, millel pole mõõtmeid, ei saa liikuda paremale ega vasakule, alla ega üles. Järelikult ta ei pöörle. Kas mõistad? Kui punktil ei ole mõõtmeid, ei saa ta iseendagi ümber keerelda. Tal pole iseennastki olemas Isegi kui Maa pöörleb? Maa pöörleb, aga punkt mitte. Nii see juba on, võta heaks või pane pahaks. Nõus? Ta oma asi. Armetu kuju. Ta pea kohal oli kosmose ainus paigalolev punkt, ainuke lunastus panta rhei needusest, tema arvates aga oli see Tema, mitte aga tema asi. Ja kohe seejärel paar eemalduski noormees, kes üles kasvanud mõne õpiku najal, mis ähmastanud tema võimet tajuda imet, neiu aga mõttelaisana, lõpmatusvärinale ligipääsmatuna, ilma et kumbki jäädvustanuks oma mällu vapustavat kogemust kohtumisest esimesest ja viimasest Ühega, En-sof iga, Öeldamatuga. Kuidas saab jätta põlvili langemata tõsikindla teadmise altari ette? Ma vaatasin aukartuse ja hirmuga. Tol hetkel olin ma veendunud, et Jacopo Belbol oli õigus. Kui ta mulle Pendlist rääkis, panin ta meeleliigutuse esteetilise luulumõtte, tolle vähkkasvaja arvele, 10
mis pikkamööda oli vormituna ta hinges vormunud, muutes mängu sammhaaval, talle enesele märkamatult tõeluseks. Aga kui tal oli Pendli suhtes õigus, äkki pidas paika ka kõik muu, Plaan, Üleilmne Vandenõu ning oli igati õige tegu, et olin suvise pööripäeva eel siia tulnud. Jacopo Belbo ei olnud arust ära, ta lihtsalt oli mängu abil, Mängu kaudu saanud tõe jälile. Asi on selles, et Numinoosse kogemine ei saa mõistust vapustamata kuigi kaua kesta. Katsusin siis pilku mujale suunata, silmitsedes looget, mis poolringis paiknevate sammaste kapiteelidelt suundus võlvisiilude servakante pidi päiskivi poole, korrates ristvõlvi diagonaalkaare müsteeriumi, mis tugineb puudumisele, staatika ülimale silmakirjalikkusele, veendes sambaid, et nad suruvad võlviroideid ülespoole, ja päiskivist tõukuvaid roideid, et nood kinnitavad sambaid maa külge, kusjuures võlv on kõik ja eimiski, ühtaegu põhjus ja tagajärg. Kuid ma tõdesin: jätta unarusse laevõlvilt pendeldav Pendel, imetledes võlvi, on sama hea kui hoiduda joomast allikal, et joobuda lättest. Saint-Martin-des-Champsi koor oli olemas vaid seepärast, et Seaduse jõul saaks olemas olla Pendel, ja üks oli olemas, kuna oli olemas teine. Ühe lõpmatuse eest pole pääsu, kinnitasin ma endale teise lõpmatuse poole pagedes, samase ilmsikstuleku eest pole pääsu, eksitades end võimalusega kohata erisust. Suutmata ikka veel silmi päiskivi küljest lahti saada, taganesin sammhaaval sest mõne minuti jooksul alates sisenemishetkest oli teerada mulle meelde jäänud ja kummastki küljest mööda libisevad suured metallist kilpkonnad olid piisavalt imposantsed, et nende kohalolu silmanurgast märgata. Taganesin, selg ees, läbi löövi sissepääsu poole ning jälle olid mu kohal need ähvardavad metalltraadist ja repetanud puldanist esiajaloolised linnud, nood õelad kiilid, mis kellegi salapärasel tahtel olid pandud löövi lakke rippuma. Ma võtsin neid kui mõttetarkuse metafoore, märksa tähenduslikumate 11
ja vihjelisematena võrreldes sellega, mida petlik õppeotstarbeline ettekääne oli silmas pidanud. Juura-ajastu reptiilide ja putukate lend, nende pikaajaliste rännete allegooria, mida Pendli liikumine maapinnal hõlmas, arhondid, perverssed emanatsioonid kõik see oli Bréguet, Blériot, Esnault aeroplaanide ja Dufaux helikopteri kujul oma pikkade arheopterüksi-nokkadega mu peale vajumas. Selline pilt avaneb Conservatoire des Arts et Métiersis Pariisis, kui selja taha on jäänud XVIII sajandil rajatud õu ning astutakse üle vana kloostrikiriku läve, mida raamib hilisem kompleks, nagu seda muiste oli raaminud algaegade prioraat. Kohe sisse astudes pimestab too salasepitsus, mis omavahel ühendab ristvõlvi taevalike diagonaalkaarte ülemist universumit ja ktoonilist mineraalõlide õgijate maailma. Maapinnal laotub lahti sõiduautode, kaherattaliste sõiduvahendite ja auruveokite rivi, ülalt suruvad peale lennunduspioneeride masinad, mitmel puhul on eksponaadid heas korras, ehkki mahakoorunud värviga ja ajahambast puretud, ja nad kõik näivad osalt loomuliku, osalt elektrivalguse kahetises paistes olevat kui paatina, vana viiulit katva lakikorra all; tükati on järel skeletid, šassiid, logisevad kepsud ja vändad, mis ähvardavad kirjeldamatute piinadega; niigi juba paigale aheldatult näed end vaimusilmas piinapingil, mille ogad võivad liikvele paiskuda ja sult ihuliikmeid surkides ülestunnistuse välja pressida. Ning teispool seda vanade roostes hingega, omal ajal liikuvate, nüüd aga liikumatute esemete rodu, teispool neid puhtakujulisi tehnoloogilise uhkuse märke, mis oli soovinud neid eksponeerida külastajate aupaklikule pilgule, vasemast küljest Vabadussamba vähendatud mudel sellest, mille Bartholdi oli kavandanud ühe teise maailma tarbeks ja paremast küljest Pascali kuju valve all avaneb koor, kus Pendli võnkumist ümbritseb haige putukateadlase luupainaja sõrad, nokapoolmed, tundlad, proglotiidid, tiivad, käpad, kalmistu mehaaniliste korjuste tarvis, mis kõik võiksid 12
üheaegselt jälle elu sisse saada magneetod, ühefaasilised trafod, turbiinid, muundurid, aurumasinad, dünamod, ja päris lõpus, Pendlist kaugemal, kooriümbriskäigus, Assüüria, Kaldea, Kartaago väärjumalad, varemalt hõõguva sisikonnaga vägevad Baalid, Nürnbergi neitsid oma naeltest turritava alasti südamega, mis muiste olid olnud lennukimootorid sõnulseletamatu pärg simulaakrumeist, mis lebavad Pendlit ülistades, otsekui olnuks Mõistuse ja Vaimuvalguse lapsed mõistetud igaveseks ajaks valvama Traditsiooni ja Tarkuse sümbolit ennast. Ja igavlevad turistid, kes tasuvad kassas üheksa franki, pühapäeviti aga pääsevad sisse tasuta, võivad järelikult mõelda, et nikotiinist kollakaks tõmbunud habeme, võidunud ja kortsus kõvakrae, musta kikilipsu, nuusktubakast haisva redingoti, hapetest pruunistunud sõrmede, akadeemilisest kadedusest kibestunud meelega XIX sajandi vanahärrad, nood vodevillilikud viirastused, kes kõnetasid üksteist viisakalt cher maître, olid paigutanud nood kultuuriväärtusega asjad siia võlvide alla kiiduväärt eksponeerimissoovist, et rahuldada käremeelse kodanlasest maksumaksja nõudmisi, et pühitseda uhket elu edendamist. Ei-ei, Saint-Martin-des-Champs oli alul mõeldud prioraadina, pärast aga revolutsioonimuuseumina, ülisalajaste tarkuste varasalvena, ja pealegi olid nood lennukid, nood elektrisõidukid, nood elektromagnet-toesed laskunud seal keskustellu, mille vormel jäi minule veel tabamatuks. Kas ma pidanuks uskuma, nagu kataloog silmakirjalikult kinnitas, et Konvendi isandad olid selle toreda ettevõtmisega soovinud rahvamassidele võimaldada ligipääsu kõikide kunstide ja ametite pühamusse, kui oli ometi pikemata selge, et kavand, isegi keelepruuk oli ju sama, mida Francis Bacon kasutas oma Uue Atlantise Saalomoni koja kirjeldamiseks? Kas oli võimalik, et üksnes mina mina ja Jacopo Belbo ja Diotallevi olime tõde aimanud? Õhtul pidin ma sellele ehk vastuse 13
saama. Tuli ilmtingimata pärast sulgemist muuseumisse jääda ning kesköö ära oodata. Kustkaudu pidid Nemad sisenema, seda ma ei teadnud oletasin, et mõni käik Pariisi kanalisatsioonivõrgus võib muuseumi ühendada linna mingi punktiga, kusagil Porte-Saint-Denis kandis, küll aga teadsin, et kord juba väljunud, poleks ma sealtkaudu osanud uuesti sissepääsu leida. Järelikult pidin end ära peitma ning muuseumi jääma. Püüdsin paiga lummusest vabaneda ning silmitseda löövi külmal pilgul. Ma ei jahtinud nüüd enam millegi ilmsikstulekut, ma vajasin teavet. Karta oli, et mujal saalides olnuks keeruline leida sobivat kohta valvurite kontrollkäigu vältimiseks (nende amet on saalid sulgemishetkel läbi käia ning järele vaadata, ega mõni suli ole kuhugi peitu pugenud), kuid siin, sõidukeid tulvil löövis kas üldse oligi paremat paika, kuhu end reisimehe kombel sisse seada? Peita end elusast peast mõnda surnud sõidukisse. Kas me vähe mänginud olime, miks mitte ühtlasi seda proovida. Pane vaim valmis, sõnasin endamisi, ära enam Tarkuse peale mõtle, palu Teaduselt abi. 14
2 Meil on hulgaliselt isevärki kellasid ja muid mehaanikariistu ja meil on ka igiliikureid. Ja meil on ka meelepetete maja, kus me näitame kõiksuguseid silmamoondusi, trikke ja meelepetteid Niisugused, mu poeg, on Saalomoni koja rikkused. Francis Bacon, New Atlantis. London, vlj Rawley, 1627, lk 41 42 Olin jälle oma närvide ja kujutlusvõime peremees. Pidin mängima irooniaga pooleks, nagu olin toiminud veel mõni päev tagasi, laskmata end mängust kaasa haarata. Ma viibisin muuseumis ning pidin olema pööraselt terane ja ergas. Usalduslikult silmitsesin lennukeid oma pea kohal, ma võinuks ronida biplaani juhikabiini ning oodata öö saabumist, otsekui lendaksin üle La Manche i väina, nautides juba ette Auleegioni ordenit. Põrandapinnale paigutatud sõiduautode nimed kõlasid mu kõrvus hella nostalgiaga Hispano Suiza 1932, kena ja õdus. Jääb ära, kuna on liiga lähedal piletikassale, aga ma võiks teenistuja ära petta, ilmudes välja, jalas nikerbokerid, ja lastes ette tolle kreemikarva kostüümis proua, kel pikk sall niitpeene kaela ümber, poisipead katmas väike kellukesekujuline kübar. Citroën C6G aastast 1931 pakkus endast vaid avali sisemust; asjalik õppemakett, kuid naeruväärne peidupaik. Cugnot aurumasinast, mis tervenisti üks päratu katel, või pada, ei maksnud rääkidagi. Tuli kiigata paremale, kus seina ääres seisid suurte floreaalstiilis ratastega jalgrattad, tõukerattalikud raamita draisienne id, manades esile torukübaras härrasmehi, kes progressi rüütleina vuravad Bois de Boulogne is. Jalgrataste vastas asjalikud autokered, ahvatlevad peidikud. Panhard Dynavia aastast 1945 vahest mitte, kuna liiga kitsas ja 15
läbipaistev oma voolujoonelises aerodünaamilisuses, kuid mansardi või alkoovi meenutav kõrge Peugeot 1909 oli täiesti arvestatav. Kui oleksin kord juba sees ja nahkistmete sügavuses peidus, ei aimaks keegi mu kohalolu. Kuid sisselipsamine osutus keeruliseks, üks valvur istus pingil otse vastas, selg rataste poole. Tõsta jalg astmelauale, liigutused karusnahkse kraega mantli tõttu veidi kammitsetud, samas kui tema, sääristes ja nokkmüts näpus, avab mulle lakeilikult autoukse Hetkeks koondasin tähelepanu Obéissante ile aastast 1873: esimene mehaanilise veosüsteemiga Prantsuse sõiduk, mis kohane kaheteistkümnele reisijale. Kui Peugeot puhul oli tegu korteriga, siis too oli palee. Aga sellele polnud mõeldavgi ligi pääseda üleüldist tähelepanu äratamata. On alles raske end peita, kui peidupaigad on pildid näituselt. Kõndisin uuesti läbi saali: Vabadussammas kõrgus éclairant le monde ligi kahemeetrisel soklil, mis kujutas endast terava ninamikuga laevakäila. Selle sisemuses peitus midagi valvuriboksi sarnast, kust vööri illuminaatori kaudu vaadates paistis otse kätte New Yorgi lahe dioraam. Väärt vaatluspunkt, kui käes on kesköö, sest varju jäädes oli võimalus hõlvata koori vasemal ja löövi paremal käel, seljatagust aga kaitsnuks Gramme i suur kivikuju, mis omamoodi transepti paigutatuna seisis koridoride poole näoga. Ent valguse käes oli boksis viibija suurepäraselt näha ning iga jumala valvur oleks pärast külastajate lahkumist sinna südametunnistuse rahustamiseks kohe pilgu heitnud. Mul polnud kuigipalju aega, kell pool kuus pidi kinni pandama. Ruttasin uuesti kooriümbriskäiku uurima. Ükski neist mootorsõidukeist ei suutnud mulle varjupaika pakkuda. Isegi mitte paremat kätt asuvad laevade hiigelseadmed, mõni veevoogude rüppe neelatud Lusitania vrakk ega ka Lenoiri päratu gaasimootor oma hammasrataste mitmekesisuses. Ei, pigem haaras mind nüüd, mil tuhmuv valgus immitses vesiselt sisse hallidest vitraažidest, jälle hirm peita end nende loomade sekka ja avastada hiljem pimedas 16
taskulambi valgel, et nad on varjude vallas elule ärganud, pakil lämbet telluurset eluväge, luud ja sisikond nahata, krigisevad ja õlisest ilast lehkavad. Kuidas suutnuks ma vastu pidada sel väljanäitusel, mis tekitas minus juba vastikust oma diiselgenitaalide, turbiintuppede, anorgaaniliste kõridega, kust omal ajal oli pursanud ja mis võib-olla juba samal ööl hakkasid jälle purskama tuleleeke, aurujugasid, vilevisinaid, või inisema loiult nagu põderpõrnikad, krõbisema tsikaadide kombel; kuidas saanuks ma ellu jääda nende abstraktsete, puhtfunktsionaalsete luukerelike ilmutiste hulgas, keset neid roboteid, mis suutsid lömastada, saagida, teisaldada, purustada, viilutada, kiirendada, nakkuda, sisepõlemise jõul neelata, silindrihäälselt luksuda, kurjakuulutavate marionettide kombel väänduda, trumleid pöörlema panna, sagedusi konverteerida, energiaid muundada, hoorattaid keerutada? Nad oleks mulle vastu astunud Maailma Isandate kihutusel, kes, andmaks märku eksitusest loomisloos, olid ihaldanud neid kasutuid seadeldisi, madala universumi peremeeste väärjumalaid kuidas jaksanuks ma vankumatuna vastu panna? Pidin lahkuma, pidin lahkuma, see oli ju hullumeelsus, olin astumas mängu, mis oli röövinud Jacopo Belbolt mõistuse, mina, ilmalaps Tea, kas minust oligi üleeile õhtul tark tegu paigale jääda. Vastasel juhul teaksin täna küll loo algust, kuid mitte lõppu. Tõenäoliselt ei viibiks ma üksinda siin sellel künkal, samas kui koerad hauguvad kaugel eemal allanõlva, ega küsiks, kas see oli tõepoolest lõpp või peab lõpp alles saabuma. Otsustasin edasi minna. Gramme i kuju juurest vasakule käänates ja galeriisse suundudes väljusin kirikust. Olin raudteede osas ning lokomootorite ja vagunite kirevad mudelikesed näisid mulle rahustavate mänguasjadena, Disneylandi, Madurodami, mini- Itaalia killukestena Olin selle ängi ja avameelsuse, hirmutunde 17
ja lummusest vabanemise vaheldumisega juba ära harjumas (kas pole see mitte haigusidu?) ja kinnitasin endale, et kirikus nähtu oli mõjunud mulle häirivalt, kuna saabudes olin Jacopo Belbo lehekülgede lummas, mida olin lahti muukinud paljude salanippide hinnaga teades ühtlasi, et tegu on väljamõeldisega. Ma olen tehnikamuuseumis, kinnitasin endale, sa oled tehnikamuuseumis, ausas, võib-olla nõmedavõitu paigas, kuid ohutute surnute riigis, tead ju isegi, millised need muuseumid on, eales pole La Gioconda androgüünne peletis, Medusa pelgalt esteetide meelest kedagi nahka pistnud, ammugi ei pista sind nahka Watti masin, mis suutnuks ehmatada vaid Ossiani ja neogooti stiilis aristokraate, eks ta seepärast näegi välja nii pateetiliselt kokkuleplaslik, läbini funktsionaalne ning korintoslikult lihvitud, vänt ja kapiteel, katel ja sammas, ratas ja kolmnurkviil. Jacopo Belbo, ehkki kaugel, üritas mind vedada uimastavasse lõksu, mis oli ta hukutanud. Tuleb käituda teadlase kombel, kinnitasin ma endale. Kas vulkanoloog põleb siis Empedoklese kombel? Kas Frazer lidus tagaaetava kombel Nemi metsas? Ole nüüd mõistlik, sa oled Sam Spade, nõus? Sul tuleb vaid ühiskonna põhjakihte uurida, ametiasi ju. Naine, kes end su külge haakis, peab enne lõppu surema, ja võimaluse korral sinu käe läbi. Head tervist, Emily, oli väga tore, kuid sa olid kõigest üks südametu mänguautomaat. Juhuse tahtel aga järgneb transpordigaleriile ülakorrustele viiva suure trepi poole avanev Lavoisier aatrium. See külguvate vitriinkappide mäng, too alkeemia-altari moodi asjandus keskel, too XVIII sajandi tsiviliseeritud macumba le omane liturgia polnud mitte juhusliku paigutuse, vaid sümboolse sõjakavaluse tagajärg. Esiteks too peeglite küllus. Inimese arengutase on peeglifaasis kus leidub peegel, seal tahad sa end näha. Aga sa ei näe. Sa otsid, otsid oma asukohta ruumis, kus peegel ütleks sulle sa oled siin ja oled sina ise, kuid piinlemist ja muret on kõvasti, sest Lavoisier 18
peeglid, olgu nad siis nõgusad või kumerad, veavad sind ninapidi, narritavad: taganedes leiad end üles, kohta muutes aga kaotad end. Too katoptriline näitelava oli üles seatud selleks, et riisuda sult viimnegi isedus ning hägustada su kohataju. Otsekui ütlemaks: sa pole Pendel ega Pendli asupaigas. Ja sa tunned end ebakindlalt mitte üksnes iseenese, vaid isegi sinu ja mõne peegli vahele paigutatud eseme suhtes. Füüsika oskab sulle loomulikult öelda, mis ja miks leiab aset: paigalda üks nõguspeegel, mis koondab esemelt antud juhul vaskkatla kohale asetatud destilleerimiskolvilt levivad kiired, ja peegelpinnaga lõikuvad kiired põrkuvad tagasi nii, et ese ei paista selgepiirilisena peeglis, vaid aimub tontliku, hägusa, õhus alaspidi rippuvana sellest väljaspool. Loomulikult piisab vaid korraks liigatada ja kunsttükk haihtub. Aga korraga nägin end alaspidi ühes teises peeglis. Väljakannatamatu. Mida tahtis Lavoisier öelda, mida tahtsid sisendada Conservatoire i loojad? Juba keskaja araablastest, Alhazenist peale tunneme ju kõiki peegli maagiaid. Kas tasus vaeva saada maha Entsüklopeedia ja Valgustussajandi ja Revolutsiooniga, et lõpuks tõdeda: peegli pinna painutamisest piisab, et söösta kujuteldavasse? Ja kas too hariliku peegli pilt polegi siis illusioon, too teine, kes vaatab sulle vastu igaveseks vasakkäelisusse mõistetult igal hommikul, kui ajad habet? Kas ikka tasus vaeva öelda ses saalis vaid seda või sisaldub öeldus ehk soovitus vaadata teise pilguga kõike ülejäänutki, neid väikseid vitriine, pealtnäha valgustusajastu füüsika ja keemia koidikut pühitsevaid töövahendeid? Nahast kaitsemask kaltsineerimiskatsete tarvis. Kas tõesti? Kas tõesti pani küünalde isand klaaskupli all endale ette selle võhrumaski, tulnukast hõivarile tüüpilise ilustuse, et vältida silmade ärritust? Oh, how delicate, doctor Lavoisier. Kui soovisid uurida gaaside kineetilist teooriat, mispärast taastada siis nõnda pedantselt väikest aurujoageneraatorit, seda püstakalt väljuva torukesega kera, mis kuumutatuna pöörleb auru süljates, kui esimese auru- 19
joageneraatori ehitas ometigi Heron Gnoosise ajajärgul, kõnelevate kujude ning Egiptuse preestrite muudegi imeasjade lisaseadmena? Ja mida kujutas endast see roiskumise uurimiseks loodud aparaat aastast 1789, kas kena vihjet Demiurgi läpastele ebarditele? Ridamisi klaasvoolikuid, mis ühest mullikujulisest emakast kerade ning juhade kaudu hargnedes suunduvad kahte kogumisnõusse, toimetades ühest teise mingit essentsi tühjusse suubuvate spiraaltorude kaudu Roiskumine? Balneum Mariae, elavhõbeda sublimatsioon, mysterium coniunctionis, Eliksiiri tootmine! Ja (järjekordne) veinikääritamise aparaat? Klaaskaarte mäng, mis kulgeb atanorist atanori, väljudes ühest destilleerimiskolvist selleks, et sattuda teise? Ja need näpitsprillid ja tibatilluke liivakell ja väike elektroskoop ja suurendusklaas, kiilkirja märgiga sarnanev prepareerimisnoake, labidake, klaasist lõiketera, kolmesentimeetrine šamott-tiiglike päkapikumõõtu homunkuluse valmistamiseks, lõpmata väike emakas tibatillukeste kloonimiste tarvis, mahagonipuust kastid täis külaapteekri pulbrikotikesi meenutavaid valgeid pakikesi, arusaamatus kirjas pärgamendipaberid ümber, sisuks mineraloogilised näidised (öeldavasti), tegelikult aga Basileidese surilina tükid, relikviaarid Hermes Trismegistose eesnahaga; ning pikk ja peenike sadulsepahaamer, et kuulutada imeüürikese viimse kohtupäeva algust, kvintessentside enampakkumine, mida läbi viia Avaloni elfide kääbusrahva keskel, kirjeldamatult väike aparaat õlipõletuse analüüsimiseks, neljalehelise ristikulehe laadselt sätitud klaaslibled, hulk omavahel kuldtorudega ühendatud ristikulehti, siis ristikulehed järjekordsete klaastorudega, nood omakorda vasksilindriga ja siis püstloodis alla järjekordne kullast-klaasist silinder, järjekordsed laskuvad torud, rippjätked, testiikulid, näärmed, vohandid, kukeharjad Kas see on uusaja keemia? Ja seepärast tuli autor giljotineerida, kui nagunii ei saa midagi luua ega hävitada? Või tapeti ta põhjusel, et vaikida maha see, mille ta arvas olevat avastanud. 20
Lavoisier saal Conservatoire is on ülestunnistus, šifreeritud sõnum, kokkuvõte muuseumist tervikuna, mõistuseajastu ülbuse pilamine, kahin muist müsteeriumeist. Jacopo Belbol oli õigus: Mõistus eksis. Lisasin sammu, kell oli kukkumas. Kannäe: meeter, kilo, mõõdud tagatise valetagatistena. Olin Agliè käest teada saanud, et Püramiidide saladus ei ilmne mitte meetrites, vaid muistsetes küünardes arvutatult. Kannäe: mehaanilised aritmomeetrid, kvantitatiivsuse fiktiivne triumf, tegelikult aga numbrite salaomaduste tõotamine, tagasipöördumine Euroopa avarustes pagevate rabide notarikoni lätete juurde. Astronoomia, kellad, robotid, häda teile, kui soovite mind lõbustada nende uute avastuste keskel. Olin tungimas ratsionaalse Theatrum i laadse salasõnumi südamesse, ruttu-ruttu, küll ma pärastpoole, sulgemishetkest keskööni jõuan uurida neid esemeid, mis keset längus loojanguvalgust omandasid tõelise palge mitte instrumentide, vaid sümbolitena. Üles, töönduse-, energeetika-, elektrieksponaatide saalidest läbi; sealsete vitriinide vahele ei saanuks ma end nagunii peita. Sedamööda, kuidas avastasin või tajusin nende jadade mõtet, haaras mind ärevus, et ma ei jõua endale peidupaika leida, kust vaadata pealt nende salajase olemispõhjuse öist ilmsikstulekut. Nüüd liikusin juba inimese kombel, keda sunnib tagant kell ja numbri õudustäratav edasinihkumine. Maa pöörles halastamatult, kellaaeg ligines, peatselt oleks mind välja aetud. Jätnud selja taha elektriseadeldiste galerii, jõudsin väiksesse klaaskeraamika saali. Milline loogikapuudus oli sätestanud, et moodsa mõtte eesrindlikemate ja kalleimate aparaatide kõrval tuleb varuda koht ka kunstidele, mida foiniiklased tundsid juba aastatuhandeid tagasi? Sisult mitmekesine oli too saal, kus vaheldumisi Hiina portselan ja Lalique i androgüünsed vaasid, savitööstuse tooted, majoolika, fajanssnõud, Murano klaas; kolmemõõtmeline elusuuruses lõvi oli tagaseina hiigelvitriinis ametis mao surmamisega. 21
Pealtnäha oli väljapanek tingitud tõsiasjast, et eksponaadid olid läbinisti klaasimassist, kuid sügavam põhjus pidi peituma milleski muus Katsusin meelde tuletada, kus kohas olin ma seda pilti juba näinud. Ja tuligi meelde. Demiurg, too Sophia kõlvatu sünnitis, esikarhont, Jaldabaoth, kel lasus vastutus maailma ja sellesse istutatud kurja juure eest, oli ju mao- ja lõvikujuline ja ta silmad pildusid tulevalgust. Äkki oli Conservatoire läbinisti pilt sellest häbiväärsest protsessist, mistõttu algprintsiibi täiusest, Pendlist ja Pleroma välgust alates, eoonist eoonini, laguneb Ogdoaad ning jõutakse välja kosmilisse kuningriiki, kus valitseb Kurjus? Aga sel juhul kõnelesid too madu ja too lõvi mulle ju sellest, et mu initsiatsiooniretk paraku à rebours oli lõpule jõudnud ning peagi taasnäen ma maailma mitte sellisena, nagu ta peab olema, vaid nagu ta on. Ja ma märkasingi parempoolses nurgas akna vastas periskoobi boksi. Astusin sisse. Leidsin end armatuurlauaga sarnaneva klaaspaneeli eest, kus hästi uduste filmilike liikuvkujutistena nägin läbilõiget linnast. Seejärel märkasin, et kujutise projitseeris minu pea kohal asetsev teine ekraan, kus see paistis alaspidi, too teine ekraan aga osutus ühe algelise periskoobi okulaariks, mis oli ehitatud nii-öelda kahest nürinurkselt teineteise sisse monteeritud kastilahmakast, mu pea kohal ja selja taga boksist torukujuliselt välja sirutuv pikem kast ulatus aga ülemise aknani, kustkaudu see mõistagi avarat vaatenurka võimaldava suurendusklaaside omavahelise mängu varal püüdis kinni pilte välismaailmast. Arvestades ülesjõudmiseks kulunud aega, taipasin, et periskoop võimaldas mul välja vaadata otsekui Saint-Martini apsiidi ülemistest vitraažakendest otsekui vaataksin Pendli küljes rippudes lõõgatõmmatu viimset vaatamist. Teritasin pilku, mis kohanes pikapeale tolle tuhmi kujutisega: nüüd õnnestus mul näha kooripoolset rue Vaucansoni ja löövi mõtteliseks jätkuks olevat rue Contéd. Rue Conté läks vasakul üle rue Montgolfier ks ja paremal jätkas seda rue de Turbigo, nurga peale jäid vastavalt baarid Le Week End ja 22
La Rotonde, vastas asuvalt fassaadilt aga paistis kiri, mida polnud niisama lihtne välja lugeda: Les créations Jacsam. Periskoop. Polnud sugugi nii endastmõistetav, et see ei paiknenud optikariistade, vaid klaaskeraamika saalis märk sellest, et välisilma uuring pidi tingimata toimuma just selles kohas ja sellesuunalisena, kuid ma ei mõistnud säärase valiku põhjusi. Mispärast see positivistlik ja verne ilik kambrike kõrvu lõvi ja mao sümboolse meeldetuletusega? Igatahes, jätkuks mul jõudu ja julgust veel kümmekond minutit vastu pidada, ei paneks valvur mind ehk tähele. Ja allveelaevnikuna jäin sinna minule hiigelpikana tundunud ajaks. Kuulsin viivitajate samme, viimaste valvurite minekut. Tundsin kiusatust pugeda armatuurlaua varju, et oleks kergem vältida mõnd juhuslikku hajameelset pilku, kuid hoidsin end tagasi, sest püsti seistes võinuks ma vahelejäämise korral iga kell teeselda kogu seda imetegu nautivat mõttesse vajunud külastajat. Pisut hiljem kustusid tuled ja saal mähkus poolhämarusse, boksis muutus valgemaks tolle kergelt helendava ekraani tõttu, mida ma aina üksisilmi vahtisin, kuna see kujutas endast mu viimset kontakti maailmaga. Ettevaatuse mõttes pidin jääma püsti seisma, jalavalu korral aga kükitama, ja sedasi vähemasti kaks tundi. Külastajatele mõeldud sulgemisaeg ei lange ühte teenistujate lahkumisega. Korraga haaras mind õudus koristamise ees: mine tea, äkki nad hakkavad kõiki saale jalatäis jalatäie haaval küürima? Seejärel pidasin aru, et kuna hommikul tehakse muuseum hilja lahti, töötavad koristajad ilmselt päevaajal ja mitte õhtul. Küllap see oligi nii, vähemalt ülasaalides, sest ma ei kuulnud kedagi liikumas. Üksnes kauge sumin, mõni paugatus, sulguvad uksed vist. Tuli paigale jääda. Mul oli aega, et kümne-üheteistkümne vahel, ehk hiljemgi kirikusse minna, sest Isandad pidid tulema alles kesköö paiku. Sel hetkel väljus noortepunt La Rotonde ist. Üks rue Contéd 23
pidi minev neiu käänas rue Montgolfier le. Piirkond ei olnud kuigi rahvarohke; kas ma ikka pean vastu tundide kaupa oma selja taha jäävat ilmetut maailma vaadates? Aga kui periskoop asus siin, kas ei pidanuks ta mulle siis läkitama sõnumeid mõne olulise saladuse kohta? Tundsin vajadust põit kergendada: sellele ei tohtinud mõelda närvidele käiv tõsiasi. Mis kõik ei meenu, kui viibid üksi ja põrandaalusena periskoobis. Küllap valdab sama tunne inimest, kes poeb peitu laevatrümmi, et kaugele välja rännata. Eks lõppsiht ju olnukski Vabadussammas ühes New Yorgi dioraamiga. Aga äkki mul tuleb tukk peale, ehk oleks see isegi asja eest. Ei, ärkan veel liiga hilja üles Kõige kardetavam olnuks paanikahoog: kui tead eksimatult, et veel hetk, ja hakkad karjuma. Periskoop, põhja kinni jäänud allveelaev, võib-olla ujuvad su ümber juba mustad süvamerekalad, aga sa ei näe neid, üksnes tead, et sind vaevab õhupuudus Hingasin mitu korda sügavalt sisse. Keskenduda. Ainus, mis sind neil hetkil alt ei vea, on tegevusnimekiri. Tuleb faktidele toetuda, neid loendada, tuvastada põhjused ja tagajärjed. Esile kerkisid selgepiirilised, täpsed, järjestikused mälestused. Esmalt kolmest viimasest hullumeelsest päevast, siis kahest viimasest aastast läbisegi neljakümne aasta taguste mälestustega, nagu ma olin nad leidnud Jacopo Belbo arvutisse sisse muukides. Ma meenutan (ja meenutasin), et anda mingi mõte meie kiiva kiskunud loometöö segadikule. Praegu, nagu ka üleeile õhtul periskoobis, tõmbun ma ühte oma kaugesse vaimusoppi, et tuua sealt esile üht lugu. Pendli kombel. Diotallevi ju ütles mulle: esimene sefirà on Keter, Kroon, alglähe, ürgtühjus. Ta lõi esmalt ühe punkti, millest kujunes Mõte, kus ta kavandas kõik kujud Ta oli ja ei olnud nimesse sulgunud ja nime eest pagenud, tal polnud veel muud nime kui Kes?, puhtakujuline tung olla nimepidi nimetatud Esialgu visandas ta märke tuulde, tume leek paiskus ta salajasimast sügavikust kui värvitu udu, mis annab kujutule kuju, 24
ja niipea kui ta oli hakanud laiali laotuma, moodustus ta südamikus leegiuhk, mis valgus alla, valgustamaks alamaid sefiràsid Kuningriigini välja. Aga võib-olla varjas see tsimtsùm, see endasse tõmbumine, see irdumine, nagu arvas Diotallevi, endas juba naasmistõotust. 25