EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 1 2. TEEMA: Filosoofia ajaloo põhietapid. (Filosoofia tekkimine, esimesed mõtlejad) Filosoofia tekkimine. Filosoofia tekkis 6. saj. e. Kr. Sellest on räägitud kui "kreeka imest", kuid ei tasu arvata, nagu toimunuks see muutus üleminek müüdiliselt mõtlemiselt teoreetilisele äkki. Esimeste meile teadaolevate mõtlejate töödes on veel palju müüdilist. Ka ei saanud filosoofiast kunagi valdavat maailmamõistmise vormi valdas tragöödia (müsteeriumi teisenemine). MÜÜT: hõimu või sugukonna algkogum, etümoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Müüdis ei olnud loomuliku/üleloomuliku, meelelise/ülemeelelise eristust. Jumalad olid inimnäolised, viibisid inimeste keskel, neid iseloomustasid inimlikud pahed. Olulisim erinevus: jumalad ei suutnud surra, varjatusse minna. Surma mõistsid kreeklased ära-oluna, mitte olematusena. Olematust enne Parmenidest ei tematiseeritud. Siit võrsus ka esimene filosoofia küsimus: mis (milline olev) oli kõige alguseks-aluseks (arche). Müütide kaudu mõistsid inimesed endid kokkukuuluvana. Kui nüüd üritada seletada filosoofia tekkimist, siis üks põhjus võibki olla jumaliku kohalolu kadumine, müüdi kadumine. Seda võib seletada kaheti: * jumalad ise taandusid inimeste seast, varjusid * inimesed saavutasid kõrgema arengutaseme, lakkasid uskumast "muinasjutte" Pole juhuslik (kuigi selle tähtsust võib erineval määral rõhutada), et filosoofia teke langeb kokku suurte ühiskondlike muutustega demokraatlike linnriikide tekkimine. Inimesed mõistsid ennast kokkukuuluvatena ühiste seaduste, teatud võrdsustava kodaniku-staatuse kaudu (ka ühised sõjaretked jne). Müütide seletusjõud vähenes. Eri teoreetikud on erinevatel seisukohtadel ses osas, kas tekkiv filosoofia oli põhimõtteliselt uus maailmatunnetuse viis või mitte. Kindlasti aitas jumalate põlvnemise klassifitseerimine kaasa esimese filosoofia probleemi tekkimisele. Oli näha et kreeklaste müütides: 1) ei olnud seletatud tekkimist, millest kõik alguse sai lugu läks tagasi Chaoseni (vrdl. juutide mütoloogias: Jumal lõi maailma eimiskist). 2) Valitses see, mis ei olnud algupärane (3. põlvkonna jumalad). Müüdi kohta: Luik, T, Filosoofiast kõnelda Kasak, E. Müüdist. Akadeemia 1999, Nr. 1.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 2 Puhvel, J. Võrdlev mütoloogia. Tartu: Ilmamaa, 1996. Levi-Strauss, C. Müüt ja mõtlemine. Looming? Hamilton, Antiikmütoloogia. Oleva algete probleem. Järgnevalt vaatleme esimest filosoofia probleemi oleva algete probleemi. Tuleb tähele panna, et filosoofia on hilisem üldmõiste. On vaidlusküsimus, millest alates pidada mõnd mõtlejat filosoofiks (Heidegger näiteks alustab Platonist), kuid meie ei lasku nendesse peensustesse. Esimesena kasutas sõna "filosoof" teadaolevalt Pythagoras. Alge (arche) millest miski algab, tekkiva päritolu. Alguse ja alustavana samas ka alus: see, mis valitseb järgnevat. [vrd. Zeusvalitseb, aga ei ole algus]. Arche otsimine viib taotluse poolest hiljem metafüüsikasse: käsitada olevat tervikuna tema algprintsiipides (principum arche tõlge). Küsimus mis on? jääb filosoofias kestma. Mileetose koolkond. Thales Ainus elulooline fakt, mistõttu ka Thalest tunti, et ennustas 585. a. päikesevarjutuse. Oli üks kuulsast "seitsmest targast". Temal arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett, kõikjal leidub vett. Pärimuse kohaselt olla ükskord filosoofiliselt mõtiskledes ja taevasse vahtides kukkunud kaevu, mistõttu kaasaegsed tema üle naersid. Seda näidet kasutatakse tänini iseloomustamaks filosoofide eluvõõrust. Anaximandros (610-547). Esimene, kes kirjutas proosas. Oluline pööre abstraktse mõtlemise poole. Autentseid allikaid säilinud ei ole. Oleva alge tal apeiron (piiritu, mitte-piiriline). vt. fragmente ja kommentaare: http://www.klassik/eelsokraatik/ A 15 DK; Aristoteles, Phys. III 4, 203b10. Seetõttu, nagu me ütleme, sellel [algusel] ei ole algust, vaid ta ise kujutab endast algust teistele asjadele, ning kõike hõlmab ja kõike juhib, nagu ütlevad need, kes ei tunnista peale piiritu muid põhjuseid -- nagu mõistust või armastust. See on ka jumalus, sest on surematu ja hukkumatu, nagu ütleb Anaximandros ja enamus füsiolooge. M. Kõivu sõnutsi siin väga oluline tähele panna, et esmakordselt ajaline algus ja valitsemine ühendatud (tema arvates siin ka sarnasus teogooniatega). vt. Kõiv, Mait. Kreeka filosoofia ja mõttemaailma sünnist. Akadeemia, 1990 Nr. 3. Lk. 538-563. A 9 DK; Simplikios, Phys. 24, 13 juurde. Ta pidas selleks [algaineks] mitte vett või mingit teist niinimetatud elementi, vaid sootuks muud lõputut loomust, millest sünnivad kõik taevad ja nendes olevad maailmad.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 3 Kreeklaste maailmas oli kõik piiriline. Piir (peras) ja mõõt (metron) olevale loomuomased. Olev saab olla üksnes piiri kaudu. Kui inimene ületas oma piiri (hybris), siis ta viidi oma piiresse tagasi tavaliselt tähendas see hukkumist (vrd. Ikarose soov lennata). Tänapäeval piir mõistetud millegi negatiivse, piiravana. Ka jumalatele omane piir (ei suutnud surra). Ka kreeklaste maailma tervikut nimetav sõna kosmos tähendas kaunist korda. Miski piiriline ei saa olla igavene ega lõputu, seega Anaximandrose oletus apeironi kohta enneolematu: kuna pole piire, saab olla lõputuigavene ja nõnda tuua esile lõputu arv piirilisi maailmu. Kõiv toob olulise seose matemaatikaga: Anaximandrose arvates maa ei toetu millelegi, vaid püsib paigal võrdse kauguse tõttu kõigest. Anaximandrose õpetuse tähtsus igatahes selles, et tema mõttekäike ei saanud asetada vahetusse kogemusilma. Suund mõtlemise protsessidele endile, järeldustele. Anaximandrose õpilane Anaximenes (u. 585-525). Temal arche piiritletud, õhk nii aine kui ka samas apeiron. Pythagoras (580-500). Huvitav ja salapärane isiksus. Tuntakse eelkõige matemaatikuna, kuid teda ei iseloomustanud sugugi ennekõike deduktiivne mõtlemine, mis sai omaseks Elea koolkonnale. Õpetus segu filosoofiast ja religioossest salaõpetusest seetõttu on raske tekstide ja ütluste autentsust tuvastada palju teame temast just õpilaste ütluste kaudu. Matemaatikaga tegeles, kuna tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. Elea koolkond. Parmenides (u. 540-470). Oluline kuju teel metafüüsika poole. Säilinud on katkendid õpiluuletusest "Loodusest". Parmenides tegeleb samuti oleva alge küsimusega, kuid arendab eeldust, et arche peab olema ainus ja valitsev järeldusteni, mis on teravas vastuolus meelelise kogemusega. Alustab seda, mis juba Anaximandrose mõtlemises sees: dualismi mõteldava/tajutava vastuolu. Popperi arvates sai deduktiivne mõtlemine võimalikuks just eleaatide abstraktsioonidest. Parmenides laseb end teele juhtida jumalannal, rõhutades, et tema mõtlemine on midagi tava-arusaamade jaoks täiesti hoomamatut (filosoofia üritab tänaseni olla elitaarne) vt. fragmente ja kommentaare: http://www.klassik/eelsokraatik/ DK 28. B 1
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 4 Ole tervitatud! Ei paha jagu (μοιρα), vaid juhatasid eel sind käima seda teed (οδόν), mis on väljaspool inimeste astumist (astutud rada), nii Themis kui Dikegi. Sa pead kõike kogema (πυθέσθαι): nii varjamatuse (αληθείης) hästisõõrlevat (ευκυκλέος) värisematut südamikku kui ka surelike arvamisi, milledes ei ole varjujäämatut (αληθής) usaldust (πίστις). Parmenidese mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast: et on (oleva tervik). Toob sisse olematu (eimiski) mõiste, kui vastandi olevale. Piiritleb oleva archena vastandina olematule. Mõtlemises vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? DK B 2 (D 4) Hästi, nii ma kõnelen Sina aga hooli kuulvalt loost (µυθον) mis ainsad pärimise /küsimise/ (διζησιος) teed on /olnud ind. aor./ tähele panna /mõtelda νοησαι): siis see üks kuidas ON ning et-kuidas ei ole olemata (ei ole mitte-olemist) usaldamise ju teekond (varjulejäämatust ju seirav) siis too teine et-kuidas EI OLE ning et-kuidas vajatav (χρεών) on mitte olla( See küll on, lausun Sulle, lausa pärimatu (käidamatu) rada: ei ole sa ometi tundnud olematut ennast (το γε µη εον) sootumaks taotamatu(saavutamatu) ega lausunud (näidanud lausumaga). Otsustus on-või ei ole Parmenidese järgi hädavajalik. Ei saa olla pluralistlikükskõikne. Inimlik arvamus (doxa), milles pole kindlust on filosoofiale võõras. Taolise ebakindluse kohta ütleb: DK B6 Esiti juhatan sind sellelt küsimise teelt, siis aga tollelt, mida surelikud, olemata midagi näinud (midagi teadmatuna)sõtkuvad, kahepäised: nõutus (αµηχανιη) nende rinnus ajab ekslevat meelt (νοον); nii ajelevad nad, kurdid, samuti sõgedadki, jahmatatuna, eristamatu /vahet-tegematu/ sugu (ακριτα ϕυλα),kes on pidanud olla (το πελειν) niikui mitte olla (µη ειναι) selleks samaks /samaks-endaks/ (ταυτον) ega mitte selleks samaks /samaks-endaks/ (ου ταυτον).on taaskäänduv kõigi {nende} teekond (κελευθος). Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed, kuigi üks neist käimatu. Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks vaja jumalikku hoolt. et on (tõe tee) on ja ei ole (doxa) et ei ole (käimatu tee) vahetegu (kriis)
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 5 Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: arche, ainuline alus on olev järelduse, et olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv, tekkimatu, hävimatu (kõik tuntud atribuudid oleva algele, aga rakendatuna nüüd oleva tervikule). DK B 8. ainsana aga jääb veel teelugu, et-kuidas on (ως έστιν): sellel ju on näiteid ) üsna palju, kuidas tekkimatu olev ning hävimatu on, ainulinegi ning terveline niikui värisematu nii ka lõpule viidamatu (ατέλεστον); ei siis kunagi olnud ega siis tule (lee) olema, kuna on praegu, kõik täiesti koos (ομου) (kuna nüüd on, ühtlasi kõigiti), ainu (έν), kooshoiduv (συνεχές, pidev); mis sünni otsiksid temale? Kuidas kasvanuks kuskilt? Olematust (mitte olevast) ei lase sind ütelda (φάσθαι) ega mõtelda (νοειν, tähelepanna): ei ju üteldav (θατόν) ega mõteldav (νοητόν) ole, etkuidas ei ole. Mis vajadus (χρέος) siis ajanuks ta järgsemalt kui eelsemalt olematust alanuna tulema esile (θυν, puhkema, tõusma, sündima)? Nõnda kas tervenisti (kõigiti) olla (πελέναι) vaja on või mitte. Ei ju kunagi olevast (εκ <του ε>όντος) pole ütelnud usutavuse vägi tekkida midagi ema kõrvale; sellepärast ei tekkimist ega hävimist pole ulatanud Dike, kammitsaid vallandamaga, vaid hoiab (peab kinni): ju otsus (κρισις, vahetegu) selle üle on selles: on või ei ole (έστιν η ουκ έστιν). Olev ei saa seega tekkida ei olevast (kuna nii läheksime tekkides lõputusse regressi) ega olematust-kuna olematut ei saanud mõelda. (hiljem kasutasid sama mõttekäiku sofistid, tõestamaks, et midagi ei ole). Rangelt mõteldes näeme, et kõik vahetult paistev liikumine, tekkimine on doxa, paiste. Parmenidese õpetust demonstreeris oleva peal ta õpilane Zenon. Kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn. Kuulus kangelane Achilleus hakkab kilpkonnaga võidu jooksma, kuid annab talle ilmse ebavõrdsuse tõttu 100 m edumaad. Kuid kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne. lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Aporia põhineb eeldusel: kui olev pole ainu, oleks ta lõputult jagunev [moodne füüsika vahepealsel seisukohal]. Lendav nool: kuidas nool lendab vibult märklauani? Kui lahutaksime noole lennu lühimateks hetkedeks, siis mingil hetkel seisab nool alati kuskil punktis paigal. Kuid kuidas saab liikumine olla paigalseisude summa? Parmenidese õppetund: mõtlemine lahkneb paistmisest/arvamisest. Siit saab alguse järjekindla argumenteerimise traditsioon, mis põlistatakse Platoni dualismi poolt.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 6 Kõivu väitel arenes loogiline mõtlemine ka tänu vajadusele rahvakoosolekuil väidelda (vrd. sofistid). Kui Parmenidese puhul teose põhiseisukoht arusaadav, siis tema kaasaegne Herakleitos (540-480) sai juba eluajal endale hüüdnime "tume". [vt. pikk tõlgitsus Luige raamatus Filosoofiast kõnelda (ptk. Kreeka algne mõtlemine)]. Kui püsida algete probleemi juures, mis meil praegu kandev, siis ses osas leiame vastuolulisi fragmente. B30 (M 51) Clemens. Stromata V 105. Seda kõigile samat maailma (kosmos) ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, ta on ja ta jääb igavesti-elavalt olema, mõõdujärgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva tulena. Kui tuld tõlgitseda arche-na, siis näeme, et erinevalt Parmenidesest peab archet liikuvaks, mitte kooshoiduvaks. Igavese liikumise kinnitust leiame mitmetes Herakleitose oleva kohta käivates fragmentides: vt. fragmente ja kommentaare: http://www.klassik/eelsokraatik/ B6 Päike pole mitte üks, vaid nagu ütleb Herakleitos, ta on uus iga päev, uus alalõpmata. Vt. B 106. B90 Kõik vahetub tule vastu ja tuli kõige vastu, nagu asjad [vahetuvad] kulla vastu ja kuld - asjade vastu. B49 Samasse jõkke me astume <kaks korda> ja ei astu, me oleme ja ei ole. Kreeklastele omaselt ei ole selles igaveses liikumises rahumeelset harmooniat, vaid kosmos on polemoslik toimub võitlus. B 53 Sõda on kõige isa ja kõige valitseja; ühed ta tegi jumalateks, teised - inimesteks, ühed tegi orjadeks, teised - vabadeks. Herakleitoselt võib küll leida mitmeid fragmente inimlike tegemiste suhtelisuse ja pealiskaudsuse kohta, kuid ei saa öelda, nagu propageeriks ta relativismi. Teine temaatika, mida saaks tõlgitseda alusena (archena) on logos. LOGOS: kõne, lausumine. Verb legein ka koondama (näiteks vägesid). Seda aspekti rõhutas näiteks Heidegger. Eesti keelde on pakutud tõlkevasteks kogumus. Logose kohta ütleb Herakleitos: B50: Mitte mind, vaid logost kuulates on tark nõustuda [homologein], et kõik on üks. B 1: Sellele logosele olevale igavesti mõistmatuks jäävad inimesed, nii enne, kui on seda kuulnud, kui ka olles esmalt kuulnud. Olgugi, et kõik sünnib [nendele] selle logose järgi, sarnanevad [inimesed] kogenematutele, kogedes minu sõnu ja tegusid, nagu ma neid esitan, eristades kõike vastavalt loomusele ja seisukorrale.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 7 Ülejäänud inimeste eest on aga varjatud see, mida nad virgelt teevad, just nii nagu selle magavanagi ära unustavad. Ka lausus Herakleitos, et loodus/loomus armastab varjuda (B 123) ja et nähtamatu harmoonia nähtavast vägevam (B 54). Oleva algete ja maailma korrapäraga tegelemise tõttu nimetatakse eelsokraatikuid ka füüsikuteks. PHYSIS (lad. natura, sks. Wesen) koondab e.k. looduse ja loomuse tähendust. Iseenesest esile puhkev erinevalt inimese poolt valmistatust (techne). Selle kimbatusega lõpetame oleva algete probleemi (kuigi meie käsitus pole täielik) ja liigume Sokratese fenomeni juurde. Sokratese pööre: see viitab probleemiasetuse muutusele ning olulisusele. (Pole ka päris õige väita, nagu oleksid kõik eelkõneldud mõtelnud ainult oleva algete probleemi üle, see oli meie jälgimist hõlbustav konstruktsioon). Pööre seisneb üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Pärast Sokratestst ei saa enam rääkida kosmose korrast, puudutamata aspekti, kuidas me seda tunnetame. Kuigi metafüüsika dualistliku doktriinina saab alguse Platoniga, on selles Sokratesel suur osa. Anaximandros sai kosmose kohta väita ilma näitamata, kuidas mõtlemine sellise väite juurde jõuab. Ajalooline situatsioon. Sokrates vastandas ennast sofistidele (kuigi kaasajal seda ei pandud tähele). Sofistid olid professionaalsed õpetajad. Sofistidest filosoofid õpetasid eelkõige vaidluskunsti, mida läks vaja rahvakoosolekul esinemiseks. Seega juba ametist sõltuvalt ei otsinud nad viimset tõde, vaid õpetasid, kuidas argumenteerida. Siit ka tunnetuslik relativism, mistõttu sofiste on hiljem absoluudi poole püüdleva filosoofilise traditsiooni poolt põlatud. Kuulsaim sofist PROTAGORAS ( u. 480-410). Temalt pärineb lause: Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate et/kuidas need on, olematute et/kuidas need ei ole. (See ja järgnevad fragmendid Andrus Tooli tõlkes) See relativistlik tees, viitab, et üldist tõde pole. Teisi Protagorase ütlemisi: Igast asjast on võimalik väita (logoi) kahel vastandlikul viisil. (DK B 6a) Jumalatest ei saa ma midagi väita ei seda, et nad on, ei seda, et neid ei ole, ega seda, kuidas nad välja näevad. Palju takistab seda: jumalate mittenähtavus (tajumatus) nagu ka inimelu lühidus.
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 8 Mis ühele polisele tundub õiglane ja ilus, see seda talle ka on, senikaua kui ta niimoodi arvab. Sofistid eristasid nomost (inimlik seadus) ja physist. Inimlik seadus ei ole loomu poolest kindel (loodusseadusi järgiv), vaid kokkulepe. SOKRATES (469-399) läheb oma filosoofilistes otsingutes taoliste relativistlike õpetuste vastu. Eristamaks ennast sofistidest ei võta ta õpetamise eest tasu. Oli ka eraelus askeetlik. Kõndis Ateena tänavail ja kõnetas inimesi, et nendega filosofeerida, ajapikku koguski pooldajaskonna. Kuna ta ise ühtegi raamatut ei kirjutanud, tuleb tema vaated rekonstrueerida. Põhiline allikas Platon (kuid temal on Sokrates tark minategelane kõigis dialoogides, ka nendes, kus ta esitab oma isiklikke seisukohti). Ka e.k. leiduv teos "Sokratese apoloogia" ehk suhteliselt autentne, kuna Sokratese kohtuprotsessil oli palju tunnistajaid. Sokratese filosofeerimise meetod täiesi uudne. Ei esitanud doktriine, vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Lõhkus tavaarusaamu. Tema eeldus: selleks, et näit. olla mehine, peab teadma mis on mehisus jne. Kuid paljud väidavad end teadvat ühte või teist, kuid ei oska mõisteid sobivalt määratleda. Seega peavad inimesed endid targaks, kuigi nad ei valda olulistes küsimustes teadmist. Sokratese põhimõte leiab laialdast kasutusevõttu järgnevas filosoofias ja teaduses: mõtlemine olgu kriitiline oma aluste suhtes. Sokrates ei esitanud positiivset doktriini. Kui ta oma vestluskaaslase mõistete määratlemise juures kimbatusse ajab, siis ei paku ta kandvat määratust. Tema filosoofia võib kokku võtta paradoksaalsesse väitesse: ma tean, et ma midagi ei tea. (Loogiliselt on lause paradoks: kumbki pool kummutab eelmise). Erinevalt võltstarkadest lepin, et tarkus on jumalikku päritolu. Näeme, et Sokratese käsituses saab selgelt uue tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. Oma tegevuse mõtet nägi Sokrates n.ö. vaimses ämmaemandakunstina (maieutika): lasta määratlustel esile tulla (või veenda inimesi oma tunnetuse piiratuses). Tunnetusprotsess on lõputu. Seetõttu sobib Sokratese filosoofia esitamiseks just dialoogi, mitte näit. õpiluuletuse vormi. Sokratese mõisteanalüüs tõi ka eetika uuele tasandile (s.o. hüvesuse mõistmisel ei saa toetuda tavale, mis ei määratle mõisteid). Sokratese hüüdlause oli Delfi oraakli oma: tunneta iseennast! Revolutsiooniline väide: voorus (arete) on teadmine! [ARETEsse kuulus traditsiooniliselt nii päritolu, tublidus, mehisus, ausus, ilu kui ka rikkus].
EPMÜ, Filosoofia üldkursus. 2. loeng. Leo Luks 9 Siit järgmine Sokratese väide: keegi ei tee kurja meelega, vaid teadmatusest (võltsteadmistest). Kuigi Sokrates ei anna retsepti, kuidas saavutada teadmist ja vältida seega kurja, aitab tema intellektuaalne hoiak teatud mõttes seda siiski vältida: analüüs, kahtlus. Näeme, et Sokratese meetodit äärmusse arendades ei saaks me milleski kindel olla (s.o. olla kompetentne ükskõik mis alal). Moodsas filosoofias on Sokratese kimbatuse välistamiseks kasutatud eristust: teadmine-kuidas (oskus) ja teadmine-et kusjuures esimene ei pruugi eeldada teist. Juba Aristoteles kritiseerib Sokratest, et too segab ühte teoreetilise ja praktilise teadmise. Sokratese filosoofia kui teatud intellektuaalne hoiak: püüdlemine. Jumalad ja nõmedad ei püüdle tarkuse poole. See sobib ka tänapäeva maailma, kus absoluutse tarkuse saavutamine on kahtluse alla seatud. Sokratese kohta vt. Kessidi, F. Sokrates Platon, Teosed I. Ilmamaa, 2003. Eintalu, J. Psühhopaatilise filosoofia manifest // Vikerkaar Nr. 9-10, 1995. Lk. 104-123. Williams, B. Sokratese küsimus. // Akadeemia, Nr. 5, 2000. Lk. 974-997.