RANNAPÜÜGI OSAKAAL PÜÜGIKOORMUSES LÕPPRAPORT Teostatud vastavalt Põllumajandusministeeriumi Riigihankele nr 020209PK Koostanud: AS Helmes / OÜ HansaUuringud Tallinn november 2005
Dokumendi number: Lehti: Autor: PMN UUR 004 58 Rein Riisalu Klient: Põllumajandusministeerium Document Name: Rannapüügi osakaal püügikoormuses lõppraport Ajalugu: Autor Organisatsioon Kuupäev Versioon Märkmed Rein Riisalu Helmes / Hansauuringud 10.5.2006 8.0 Versioon: Staatus: Kuupäev: 8 Lõpetatud 10.5.2006 2/58
LÜHIKOKKUVÕTE (MANAGEMENT SUMMARY) Uuringu eesmärkideks on: välja selgitada rannapüügi osakaal ja tähtsus püügikoormuses; välja selgitada Kalanduse Arendusrahastu (KAR) meemete mõju ja vajadused rannapiirkondade kalandusele. Rannapüügi all mõistetakse kalapüüki Eesti rannikumeres, va püük traallaevadega ja püük triivvõrkudega kalalaevalt. Uuringu valimi mahuks kujunes 302 rannakalurit. Tegelik valim moodustas 19,0% üldkogumist. Küsitlus rannakaluritega viidi läbi telefoni teel novembris 2005. Täiendavalt kohtuti Eesti Kalurite Liidu juhtidega. Teisestest andmetest kasutati EV Põllumajandusministeeriumi, EV Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Statistikaameti andmeid ning varasemaid uuringuid ja kirjutisi. Rannapüügi koguseline osakaal kogu Eesti püügikoormusest on 2000ndatel olnud keskmiselt ca 13% ning Eesti vete püügikoormusest ca 17%. Eesti Läänemere räimepüügist on rannapüügi osakaal 2000ndatel olnud ca 30%. Rahalises arvestuses on rannapüük 2000ndatel andnud ca 19% Eesti vete püügitulust. Viimastel aastatel on tõusnud rannapüügi osakaal räimepüügis Läänemerel. Teistest teguritest on täheldatav kaugpüügi osakaalu märkimisväärne langus püügikoormuses 90ndatega võrreldes ning sisevete kalanduse osakaalu kasv püügitulus 2002 2003. Muutused püügimahtudes ja hindades võivad aastate jooksul olla väga suured, mistõttu rannapüügi osakaal võib korraga muutuda mitme protsendi võrra. Kokku on rannakaluri töökohti ca 1500, millest 30,7% on Liivi lahe (Pärnumaa osa), 34,5% Väinamere ja saarte äärse mere ning 34,8% Soome lahe püügipiirkonnas. Ametlikel andmetel teenis rannakalur 2004. a keskmiselt 24,3 tuhat krooni püügitulu aastas, kulud kalapüügile ulatusid 30,8 tuhande kroonini. Tõenäoliselt ei kajasta ametlik statistika tegelikkust õigesti. 30,2% vastajatest andis kalapüügiga teenitav tulu enam kui 50% sissetulekust. Enamik rannakalureid hindas oma majanduslikku seisu võrdseks Eesti keskmisega või veidi kehvemaks. Majanduslik olukord on viimaste aastatega halvenenud. Aastas kulub paadi hooldamiseks ja remondiks keskmiselt 11 400 krooni ja paadi kütusele 6750 krooni. Peamine püügiliik nii kogukoguse kui tulu järgi on räim; enamik kalureid saab oma põhitulu siiski ahvenast. 2003 2004. a olid peamiste püügiliikide esmakokkuostu hinnad viimase viie aasta madalaimal tasemel. Peamiste püügiliikide hetkeseisu peavad kalurid pigem kehvaks. Varu säilimiseks tehtud ettepanekutest on 48,3% seotud kalanduspoliitikaga. Keskkonnasõbralikumad püügivahendid on mõrrad ja noodad, mida on 47,5% kõikidest püügivahenditest. Peamiseks takistuseks rannakalanduse arenguks peetakse raha puudust. Riigi toetust RAK meetmete raames on saanud kuus rannakalurit keskmiselt summas 84 882 krooni (so 1,6% meetme 3.10 kogumahust 2004). KARi meetmeid tuleks edaspidi rakendada 300 350 rannakaluri ümberõppe ja ametivahetuse toetamiseks, rannakalurite arvu vähendamisse veel 300 350 kaluri võrra, uute paatide ostu toetamiseks, mõrrapüügi eelisarendamiseks, kalanduse järelvalve tehnilise suutlikkuse suurendamiseks, jõesuudmete puhastamiseks, kormoranide ja hüljeste probleemi lahendamiseks, kalanduse infosüsteemi arendamiseks. 3/58
SISUKORD LÜHIKOKKUVÕTE (MANAGEMENT SUMMARY)...3 1. LÄHTEPOSITSIOON JA UURINGU EESMÄRK...5 1.1 Kasutatavad mõisted ja uuringu taust...5 1.2 Varasemad uuringud ja muud olemasolevad allikad...7 1.3 Uuringu eesmärgid...9 1.4 Rannapüügiga seonduvad RAK meetmed...10 2. METOODIKA...12 2.1 Üldkogumi kirjeldus...12 2.2 Valimi moodustamise kriteeriumid ja planeeritud valim...12 2.3 Küsimustik ja andmete kogumine...13 2.4 Andmete analüüs...13 3. VASTAJATE PROFIIL...15 4. RANNAPÜÜGI HETKEOLUKORD...17 4.1 Rannapüügi piirkonnad...17 4.2 Rannakalurid, püügivahendid ja paadid...18 4.3 Kalavaru, rannapüügi kvoodid ja püügimahud...22 5. KOKKUVÕTE UURINGU TULEMUSTEST...25 5.1 Rannapüügi osakaal püügikoormuses ja püügikoormuse varieerumine ajas...25 5.2 Rannakalurite majanduslik olukord...28 5.3 Peamised püügiartiklid, nende varu ja kalavaru säilimine rannapüügis ning keskkonnasõbralikumad püügivahendid...43 5.4 Rannakalurite huvi kalurite tootjaorganisatsiooni vastu, Euroopa Liiduga ühinemise mõju rannapüügile ning rannakalurite huvi ümberõppimise ja ametivahetuse vastu.46 5.5 Rannakalandust takistavad tegurid ning RAK meetmed ja rannakalandus...48 LISAD...51 Küsimustik...52 Projektimeeskonna tutvustus...57 4/58
1. LÄHTEPOSITSIOON JA UURINGU EESMÄRK 1.1 Kasutatavad mõisted ja uuringu taust Rannapüügi all mõistetakse käesolevas töös kalapüüki Eesti rannikumeres, va püük traallaevadega ja püük triivvõrkudega kalalaevalt. Viimaseid mõistetakse töös kui traalpüüki. Eesti Statistikaamet jaotab Läänemere püügi avamerepüügiks ja rannapüügiks. Statistiliste tegevusnäitajate analüüsimisel võrdsustatakse avamerepüük traalpüügiga. Rannakaluriks loetakse rannapüügi kutselise püügiõigusega kalur, kes on kehtiva kaluri kalapüügiloa omanik või kes on kantud kalurina kalapüügiloa omaniku loale kalapüügiks ranna püügipiirkondades. Rannakalurid on registreeritud EV Põllumajandusministeeriumi poolt hallatavas kalanduse infosüsteemis üksikisikute, füüsilisest isikust ettevõtjate või äriühingutena. Lisaks rannakaluritele võivad rannikumeres kala püüda harrastuskalastajad. Kuni 1.01.2005 oli rannakalurite ja harrastuskalastajate kõrval õigus rannapüügiks ka piiratud püügiõigusega isikutel (varem nimetati neid rannakülaelanikeks). Nüüdseks on viimased end registreerinud kas rannakaluriteks või jätkavad harrastuskalastajatena. Püügipiirkond on püügiruutudena määratletud veeala, kus kalapüügiluba lubab rannakaluril püüki teostada. Rannakaluri püügivahenditeks võivad olla õngejadad, nakkepüünised (sh võrgud), lõkspüünised (sh mõrrad) ja kurnpüünised (sh noodad). Kvoot on ühele püügiühikule (riik, ettevõte vms) eraldatud mingit liiki kala väljapüügiõiguse maht (tonnides, püügipäevades, püügivahendite piirarvuna). Püügipiirang on kalavaru olukorra säilitamiseks, taastamiseks või parandamiseks teatud veealal või teatud kalaliigi puhul kehtestatud ajaline või koguseline kitsendus või keeld teatud püügivahendite kasutamisele. TAC (Total Allowable Catch) on mingi kalaliigi maksimaalne lubatud summaarne väljapüük teatud püügipiirkonnas 1. Saagi väärtus ehk püügitulu on püütud kala koguse ja esmakokkuostuhinna korrutis summeerituna kalaliikide lõikes. Püügikoormust mõistetakse kui tegelikult rakendatud püügivõimsust 2. Püügivõimsus on defineeritud tegeliku saagi ja potentsiaalse saagi suhtena 3. Seega on püügikoormus teisisõnu võrdne tegelikult püütud saagiga. Kalanduse Arendusrahastu (KAR) (inglise k ka FIFG) on mõeldud RAKi eesmärkide elluviimiseks kalanduse valdkonnas 2004 2006. aastal. 1 2 3 Vetemaa, M. jt Eesti sisevete ja rannakalapüügi optimaalse püügivõimsuse hindamine, Eesti Mereinstituut, Tallinn 2003, lk 3 Ibid, lk 4 Ibid, lk 4 5/58
Eesti Riikliku Arengukava (RAK) ühtse programmdokumendi 2004 2006 prioriteedi 3 Põllumajandus, kalandus ja maaelu üldine eesmärk on maapiirkondade tasakaalustatud ja jätkusuutlik majanduslik ning sotsiaalne areng 4. Eesti jaoks on tähtis traditsiooniliste kalapüügipiirkondade ja püügivõimaluste (sh rannapüük) säilitamine 5. Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumil, vetes või kalalaevadel asetleidvat bioloogiliste ressursside kaitset, juhtimist ja säästvat kasutamist, vesiviljelust ning kalandus ja vesiviljelussaaduste töötlemist ja turustamist reguleerib ELi ühine kalanduspoliitika. ELi ühise kalanduspoliitika eesmärk on kalanduse jätkusuutliku arengu tagamine, kindlustades sealjuures keskkonnakaitseliste, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide tasakaalu. Kalandusmeetmete tähelepanu keskpunktis on laevastiku püügivõimsuse vastavusseviimine kalaressursiga ning kala käitlusahela kõigi lülide (laevad, sadamad, tööstused) vastavusseviimine toiduohutus, töökaitse ja keskkonnanõuetega 6. Rannapüük allub Eesti siseriiklikule reguleerimisele, milleks kasutatakse kalapüügi eeskirju ja seadusandlust ning siseriiklikke püügipiiranguid. Tähtis on rannakalurite arvu optimeerimine kalaressurssidest lähtudes. Kalanduse Arendusrahastu peab toetama sektori jätkusuutlikku arengut 7. Arvestades Eesti ja ELi Ühise Kalanduspoliitika eesmärke on Eesti kalanduspoliitikale väljakutseks leida lahendused rannakalanduse arendamiseks 2004 2006 kehtiva Eesti riikliku arengukava Kalanduse Arendusrahastu (KAR) ja seda 2007 2013 asendava Euroopa Kalandusfondi raames. Uue Euroopa Kalandusfondi eesmärkideks on: lihtsustada EL Ühise Kalanduspoliitika meetmete elluviimist, aidata kalanduspiirkondadel oma majandust mitmekesistada, lihtsustada toetuste andmist, suurendada subsidiaarsust. Euroopa Kalandusfondil on viis peamist prioriteeti: EL i kalalaevastiku kohandamine, vesiviljelus, sisevete kalandus, töötlemine ja turustamine, üldise huvi projektid, kalanduspiirkondade jätkusuutlik areng, tehniline abi. Euroopa Kalandusfond arvestab senisest enam kalanduse ja vesiviljeluse tulevikuvajadustega. Fond aitab tagada sektori paremat kohandumist võimalike muutuste korral, mis võivad kaasneda näiteks teatavate püügimeetodite keelustamisel, mille tulemusel peaks kasutusele võtma teistsuguseid või hoopis uusi püügivahendeid. 8 4 5 6 7 8 Eesti Riiklik Arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ühtne programmdokument 2004 2006, lk 240 Valitsuse Euroopa Liidu poliitika 2004 2006 p 120, kinnitatud Vabariigi Valitsuse otsusega 22. märtsil 2004. a., www.just.ee Eesti Riiklik Arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ühtne programmdokument 2004 2006, lk 297 Valitsuse Euroopa Liidu poliitika 2004 2006 p 121, kinnitatud Vabariigi Valitsuse otsusega 22. märtsil 2004. a., www.just.ee Euroopa Kalandusfondist www.agri.ee 6/58
1.2 Varasemad uuringud ja muud olemasolevad allikad Eesti rannapüügiga on seotud rida varasemaid uuringuid: 1. Eesti sisevete ja rannakalapüügi optimaalse püügivõimsuse hindamine (autorid Markus Vetemaa, Margit Eero, Toomas Saat, Väino Vaino) 9 2. Eesti kalavarude kasutamise ja kaitse meetmete sotsiaal majanduslike aspektide analüüs 2002. a. ning prognoos ja soovitused 2003. a. (vastutav täitja Markus Vetemaa) 10 3. Eesti rannalähedase kalanduse areng aastatel 1991 2001 ja tulevikuperspektiivid (autor Markus Vetemaa) 11 Järgnevalt on nende uuringute aktuaalsemad järeldused kokkuvõtvalt välja toodud: 1. 90ndate alguses olid kala ekspordihinnad suhteliselt kõrged, kalapüügi kulud madalad ning kalavaru tänu nõukogude aja mõõdukale püügile hea. See võimaldas rannakalureile head teenistust. Aja jooksul on kala esmakokkuostu hinnad jäänud samale tasemele, kuid kulud on aasta aastalt kasvanud ning kalavaru vähenenud. Seetõttu on rannakalurite majanduslik seis halvenenud. Rannakalanduse madalseis oli 1998, mil paljud loobusid kaluri kutsest seoses teenistuse vähesusega 12. Väikesemastaabilisest kalapüügist elatuvate inimeste olukord Eestis halveneb aasta aastalt 13. 2. Rannakalanduse tulusus on võrreldes teiste majandusharudega Eestis aasta aastalt langenud. Rannakalanduse aluseks olev kalavaru on tervikuna vaadates küllalt halvas seisundis. Rannakalanduse osatähtsuse langus on protsess, mis enamikus arenenumates riikides on juba ammu aset leidnud. Kalandus (nii ranna kui avamerepüük) on majandusharu, kus kvantitatiivset edasiminekut (suuremad saagid, kõrgemad kalahinnad, rohkem töökohti) saavutada pole võimalik. Kuigi rannakalurite üldarv ei ole eriti kahanenud, on oluliselt vähenenud kalurite sõltuvus rannapüügist. Rannakalurid on jagunemas kahte rühma tõelised kalurid ja pühapäevapüüdjad. Rannakalanduse kogutulu Eestis oluliselt ei tõuse; pikemas perspektiivis jääb kasv alla üldisele majanduskasvule. Eestil ei ole mõistlik rakendada laiaulatuslikku toetuste jagamise poliitikat, sest Euroopas on see sisuliselt läbi kukkunud 14. 3. Rannapüügi üldise tasuvuse määravad eeskätt erinevate kalaliikide esmamüügihinnad. Lisaks sellele mõjutab seda peamiste kulude dünaamika ja üldine elukalliduse kasv. Rannapüügi peamiste sihtliikide esmamüügihinnad on olnud küllalt kõikuvad. Kui vaadata aga tendentsi pikemas perspektiivis, siis aastal 2002 olid olulisemate liikide hinnad samal tasemel või madalamal, kui mis aastal 1996. Arvestades, et kütuse hinnad on märgatavalt 9 10 11 12 13 14 Vetemaa, M. jt Eesti sisevete ja rannakalapüügi optimaalse püügivõimsuse hindamine, Eesti Mereinstituut, Tallinn 2003 Vetemaa, M. Eesti kalavarude kasutamise ja kaitse meetmete sotsiaal majanduslike aspektide analüüs 2002. a. ning prognoos ja soovitused 2003. a., Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002 Vetemaa, M. Eesti rannalähedase kalanduse areng aastatel 1991 2001 ja tulevikuperspektiivid, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002 Ibid, lk 12 13 Vetemaa, M. Eesti kalavarude kasutamise ja kaitse meetmete sotsiaal majanduslike aspektide analüüs 2002. a. ning prognoos ja soovitused 2003. a., Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002, lk 16 Vetemaa, M. Eesti rannalähedase kalanduse areng aastatel 1991 2001 ja tulevikuperspektiivid, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002, lk 25 26 7/58
tõusnud ning Eesti keskmine palk on suurenenud üle kahe korra, on selge, et rannakalurite töö suhteline tasuvus võrreldes teiste elualadega on langenud 15. 4. 2001. aastal oli rannapüügist olulist sissetulekut teenivate kalurite arv hinnanguliselt ca 700 16. 2001. aasta kalapüügiõiguse oksjonid olid edukad ega toonud kaasa kalurkonna traditsioonilise struktuuri olulist muutust 17. 5. Võrreldes Rootsi ja Soomega on Eestis rannakalureid suhteliselt liiga palju. Eesti keskmise elatustaseme tõusmisel on prognoositav rannakalurite arvu langus 18. 6. Tuginedes ametlikule püügistatistikale oli 2001. a kutseliste kalurite püük koguseliselt 50 ja rahaliselt 15 korda suurem kui rannaelanikel 19. 2001/2002 aasta talvel püüdsid harrastuskalastajad Pärnu lahel hinnanguliselt rohkem ahvenat kui rannakalurid. Valdav enamus püüdis rahateenimise eesmärgil 20. 7. Rannapüügi tulubaasi ajaloolisest keskmisest madalama taseme põhjuseks on röövkalade (so ahvena, koha, haugi) varu kehv seis. Probleem on teravam Väinameres ja Liivi lahes 21. 8. Kalavaru olukord ei ole stabiilne, lisaks kalapüügile mõjutavad seda suurel määral ka looduslikud tingimused. Viimaste alla kuulub nii kudemiseks sobivate ja ebasobivate aastate olemasolu ja prognoosimatus kui ka toiduahelat puudutavad fluktuatsioonid (röövkalade arvukuse muutus, kormoranide populatsiooni jätkuv kasv Eestis jne) 22. 9. Eri kalaliikide ja maakondade puhul on erinevate püügivahendite roll väga erinev. Saakide osakaalu järgi on võimatu väita, et võrgud oleks tasuvamad kui mõrrad ja vastupidi. Siiski, ühe mõrra kohta aastas saadud saagid on märksa suuremad (ligikaudu suurusjärgu võrra) kui võrgu kohta. Samas on võrgu hind oluliselt madalam kui mõrral enamik mõrdu maksab võrgust 30 100 korda rohkem. Seda arvestades selgub, et iga püügivahendisse investeeritud kapitali ühiku kohta on tegelikult tulusam võrgupüük. Inimkapitali kasutamise seisukohast on oluline inimtöö ühiku kohta saadud saak, mis on mõrrapüügil enamikus piirkondades ja enamike liikide osas suurem kui võrgupüügil. Kokkuvõttes tuleb mõrrapüüki ilmselt veidi tasuvamaks pidada kui võrgupüüki (erinevused piirkonniti ja eri liikide osas on suured). Samas ei ole mõrrapüük kõikjal võimalik näiteks tormidele avatud Soome lahes on see siiani küllalt vähe levinud 23. 10. Püügivõime ja tegelikult kasutatud püügivõime (püügikoormus) ei ole Eesti rannapüügis kuigi tihedas seoses. Püügikoormus on viimastel aastatel olnud (kalavaru õnneks!) lubatud maksimaalsest oluliselt madalam 24. Eestis ei saa rääkida mingist kindlast pikaajalisest eesmärgist Eesti kutselise kalapüügi püügivõimsuse määratlemisel, vaid püügivõimsuse ja kalavaru tasakaalu tuleb jälgida pidevalt. Ettepanekuid optimaalse püügivõimsuse kohta 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 Vetemaa, M. jt Eesti sisevete ja rannakalapüügi optimaalse püügivõimsuse hindamine, Eesti Mereinstituut, Tallinn 2003, lk 21 22 Vetemaa, M. Eesti rannalähedase kalanduse areng aastatel 1991 2001 ja tulevikuperspektiivid, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002, lk 15 Ibid, lk 12 Ibid, lk 21 Ibid, lk 5 Ibid, lk 19 Ibid, lk 24 Vetemaa, M. jt Eesti sisevete ja rannakalapüügi optimaalse püügivõimsuse hindamine, Eesti Mereinstituut, Tallinn 2003, lk 29 Ibid, lk 24 26 Ibid, lk 29 8/58
saab teha vaid lühikeseks ajaks, mis reeglina on üks aasta 25. Võib loota, et kutselise rannakalanduse püügikoormus hakkab teataval määral ka loomulikul teel vähenema. Selle põhjustajateks on püügi suhtelise tasuvuse langus ja alternatiivsete sissetulekuallikate levik maapiirkondades 26. 11. Autorid peavad õigeks kalapüügiõiguse tasustamise võimaluse säilitamist Eesti kutselises kalapüügis ja püügiõiguse tasustamise kasutamist ühe mehhanismina püügikoormuse reguleerimisel nii mere kui sisevete kalapüügil. Püügiõiguse tasumäärade diferentseerimine võimaldaks soodustada kalavarule vähem kahjulikke püügiviise (tasumäärade vähendamisega) ja takistada ebasoovitavaid (tasumäärade suurendamisega) 27. Alates 1.01.2006 kogub ja süstematiseerib sisevete püügialast statistikat EV Põllumajandusministeerium. Enne seda oli see funktsioon EV Keskkonnaministeeriumil. Lokaalselt on kalapüügi infot kogutud kohalike omavalitsuste tasemel. Olemas on info püügipiirkondade, kvootide ning iga aastaste püügimahtude ja liikide kohta. Põllumajandusministeerium haldab kalanduse infosüsteemi, mille alla kuulub ka rannakalurite püügivahendite andmebaas 28. 1.3 Uuringu eesmärgid Uuring Rannapüügi osakaal püügikoormuses on läbi viidud Riikliku Arengukava Kalanduse Arendusrahastu (KAR) tehnilise abi meetme raames. Antud teavet kasutatakse nii käesoleva (2004 2006) kui ka uue EL programmperioodi (2007 2013) kalanduse meetmete rakendamisel. Uuringu eesmärkideks on: välja selgitada rannapüügi osakaal ja tähtsus püügikoormuses, välja selgitada Kalanduse Arendusrahastu (KAR) meemete mõju ja vajadused rannapiirkondade kalandusele. Uuringu tulemusena peab olema välja toodud: 1. milline on rannapüügi osakaal püügikoormuses võrreldes teiste kalandusvaldkondadega (traalpüük, kaugpüük, sisevete kalapüük), 2. milline on olnud püügikoormuse varieerumine viimasel aastakümnel uuringus käsitletavates kalandusvaldkondades, 3. milline on töökohtade arv ja keskmine palk, paadi (laeva) hoolde ja remondikulud, kütusekulu, saagi väärtus ehk tulu, peamised püügiartiklid, esmamüügihinnad ja nende muutus rannapüügis, 4. milline on peamiste püügiliikide varude hetkeseis, 5. millised on keskkonnasõbralikumad püügivahendid ja meetodid, 6. kuidas tagada kalapopulatsioonide säästlik majandamine. 25 26 27 28 Vetemaa, M. jt Eesti sisevete ja rannakalapüügi optimaalse püügivõimsuse hindamine, Eesti Mereinstituut, Tallinn 2003, lk 29 30 Ibid, lk 33 Ibid, lk 34 Vt www.agri.ee 9/58
Uuringu tulemused peavad hõlmama endas järeldusi: kogutud statistilise informatsiooni analüüsi, varasemates uuringutes ja muudes allikates toodud seisukohtade kriitilise hindamise, valdkonna ekspertide intervjueerimise, rannakalandusega seotud isikute arvamuste alusel. Uuringu sihtgrupiks on: rannakalurid Tulemused peavad kajastuma piirkondade ja vastajagruppide lõikes. 1.4 Rannapüügiga seonduvad RAK meetmed Rannakaluritel on alates 2004. a sügisest võimalik taotleda riigi toetust RAK meetme 3.10 Kalalaevastiku moderniseerimine ja uuendamine raames. Toetuse üldine eesmärk on kala töötlemise ja tehniliste tingimuste parandamine merel püüdvatel kalalaevadel. Toetuse spetsiifilised eesmärgid on järgmised 29 : 1) parandada kalalaeva tehnilisi tingimusi, kala töötlemistingimusi ning tööolusid ja ohutust kalalaeval, 2) soodustada selektiivsema püügitehnoloogia kasutuselevõttu. Toetust võib taotleda järgmiste investeeringute tegemiseks kalalaevas: 30 1) uue kalalaeva ehitamine või ostmine (kehtib üksnes alla 400 kogumahutavusega (GT) kalalaevade kohta 31 ), 2) laevakeretööde tegemine, 3) olmeruumide (meeskonnaruumid jms) ümberehitamine, 4) kala käitlemiseks kasutatavate ruumide ümberehitamine, 5) kala käitlemiseks ja säilitamiseks vajalike seadmete ostmine ja paigaldamine, 6) peatekil paiknevate seadmete (vintsid, tõstukid, ankruseadmed jms) ostmine ja paigaldamine, 7) peatekil asuvate tekiehitiste ümberehitamine, 8) päästevahendite (päästepaadid, vestid, signaalraketid jms) ostmine ja paigaldamine, 9) tuletõrje ja avariivarustuse (tuletõrjepumbad, voolikud, häiresüsteemid jms) ostmine ja paigaldamine, 10) sidevahendite ostmine ja paigaldamine, 11) navigatsiooniseadmete ja sinna juurde kuuluva tarkvara (asukoha määramise seadmed, kompassid, arvutid, elektroonilised kaardid jms) ostmine ja paigaldamine, 12) masinaruumide ümberehitamine, sinna juurde kuuluvate seadmete ostmine ja paigaldamine, 13) kalalaeva tehnosüsteemide (elektri, ballasti, sanitaarsüsteemid jms) ja torustike ümberehitamine, 29 30 31 Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ühtne programmdokument aastateks 2004 2006» meetme 3.10 «Kalalaevastiku moderniseerimine ja uuendamine» tingimused, Riigiteataja Lisa 2004, 109, 1746, 3 Ibid, 4 (1) Ibid, 8 (1) 10/58
14) keskkonnakaitsealaste vahendite (reovee kogumismahutid, olmeprügi sh toidujäätmete kogumisvahendid jms) ostmine ja paigaldamine, 15) peamasina ümberehitamine või kapitaalremont eeldusel, et kalalaeva koguvõimsus ei suurene ning teostatavad remonttööd teostatakse projektdokumentatsiooni alusel, 16) selektiivsete püügivahendite ostmine. Uute meetmete väljatöötamine toimub Euroopa Liidu toetuste järgmiseks programmperioodiks 2007 2013. a. 11/58
2. METOODIKA 2.1 Üldkogumi kirjeldus Uuringu üldkogumi moodustasid seisuga 15.11.2005 kalapüügiluba rannapüügiks omavad: rannakalurid (kokku 1593) kalanduse infosüsteemist. Nende hulgas oli nii füüsilisest isikust ettevõtjaid kui ka firmasid, kellele oli väljastatud luba püügivahendi(te) kasutamiseks. Uuringusse kaasati mõlemad. Kuigi ühele isikule võis olla väljastatud rohkem kui üks püügivahendi(te) kasutamise luba, arvestati teda siiski ühe rannakalurina. Uuringu kavandamisel ei olnud kasutada nende kalurite nimesid ega kontaktandmeid, kellel endal kalapüügiluba rannapüügiks puudub. Need kalurid on märgitud kellegi teise kalapüügiloale. Seega ei peegelda üldkogumis toodud kalurite arv inimeste arvu, kes on reaalselt tegevad kutselise rannapüügiga. Täiendaval analüüsimisel (rannakalurite täpse arvu problemaatikat on detailsemalt käsitletud p 4.2) selgus, et rannakalurite arv: arvestades kõiki kalapüügiloale kantud erinevaid inimesi, mitte arvestades firmasid, mis olid kalapüügiloa omanikud elimineerides tänu sisestusvigadele kattuvad persoonid (see tegevus võis küll omakorda vigu tekitada, kui mõni samanimeline isik välja langes) ulatus 1504 kalurini. Siiski ei ole ka see kalurite tegelik arv, sest paati võetakse nn abistajatena neidki, kelle nimi ei figureeri üheski andmebaasis. Üldkogumi kõigi liikmete kohta oli teada maakond, mille keskkonnateenistus oli väljastanud rannapüügiks kalapüügiloa. 2.2 Valimi moodustamise kriteeriumid ja planeeritud valim Valimi mahuks planeeriti 300 rannakalurit. Planeeritud valim moodustas 18,8% kõigist rannapüügi kalapüügiluba omanud isikutest. Valimi moodustamise aluseks olid üldkogumi proportsioonid maakondade lõikes (vt tabel 2.1). Lähtudes tabelis 2.1 toodud valimi struktuurist valiti konkreetsed rannakalurid valimisse üldkogumist juhuslikku väljavõttu kasutades. 12/58
Tabel 2.1 Üldkogum ja planeeritav valim maakondade lõikes Maakond Üldkogum Planeeritav valim Rannakalurite arv Osakaal Rannakalurite arv Osakaal Pärnumaa 445 27,9% 84 27,9% Saaremaa 270 17,0% 51 17,0% Hiiumaa 164 10,3% 31 10,3% Läänemaa 162 10,2% 30 10,2% Harjumaa 222 13,9% 42 13,9% Lääne Virumaa 102 6,4% 19 6,4% Ida Virumaa 228 14,3% 43 14,3% KOKKU 1593 100,0% 300 100,0% 2.3 Küsimustik ja andmete kogumine Valimi liikmete arvamuse uurimiseks koostati ankeet eesti ja vene keeles. Ankeediga olid kaetud järgmised teemad: majanduslik olukord, kulud kalapüügile, peamised püügiartiklid, kalavaru hetkeseis ja säilimine, kutselist rannapüüki takistavad tegurid, kalurite tootjaorganisatsiooni vajadus, ELiga ühinemise mõju rannakaluritele, huvi vahetada ametit riigi toel, üldandmed vastaja kohta (demograafia). Vastusevariandid valiti nii, et oleks võimalik kasutada kvantitatiivset andmeanalüüsi. Küsitlus rannakaluritega viidi läbi telefoni teel. Kui tegemist oli äriühinguga, siis selgitati välja inimene, kes käis ise reaalselt kala püüdmas. Täiendavalt kohtuti Eesti Kalurite Liidu juhtidega, et teada saada nende arvamus rannakalanduse olukorrast ja Kalanduse Arendusrahastu vahendite rakendamise vajadusest. Teisestest andmetest kasutati EV Põllumajandusministeeriumi, EV Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Statistikaameti andmeid ning varasemaid uuringuid ja kirjutisi. Andmete kogumine toimus novembris 2005. 2.4 Andmete analüüs Andmete analüüs viidi läbi uuringu eesmärkidest lähtudes (vt joonis 2.1). Analüüsitulemuste kombineerimisel teiseste allikatega toodi välja töökohtade arv ja keskmine palk, saagi väärtus ehk tulu, peamiste püügiartiklite esmamüügihinnad ja nende muutus rannapüügis ning keskkonnasõbralikumad püügivahendid ja meetodid. 13/58
Eesmärk 1: Selgitada välja rannapüügi osakaal ja tähtsus püügikoormuses teisesed andmed (püügistatistika) rannapüügi osakaal püügikoormuses püügikoormuse varieerumine ajas kalurite majanduslik olukord paadi (laeva) hoolde ja remondikulud, kütusekulu Eesmärk 2: Selgitada välja Kalanduse Arendusrahastu (KAR) meemete mõju ja vajadused rannapiirkondade kalandusele A osa: küsimused 4 6 küsimus 7 küsimused 8 9 küsimus 10 küsimused 11 12 küsimus 13 küsimus 14 peamised püügiartiklid ja varude hetkeseis kalapopulatsioonide säästliku majandamise tagamine rannakalanduse arengut takistavad tegurid ELiga ühinemise mõju ümberõppimine ja ametivahetus Joonis 2.1: Analüüsiplaan: eesmärgid mõõdikud väljundid Analüüsi detailsed tulemusi vaadati võrdlusobjektide: püügipiirkonnad vastajagrupid lõikes. Erinevuste väljatoomiseks kasutati kirjeldavaid statistikuid. Avatud küsimuste vastustest kokkuvõtete tegemiseks kasutati kontentanalüüsi. 14/58
3. VASTAJATE PROFIIL Küsimustele vastas kokku 302 rannakalurit, mis oli 19,0% üldkogumist. Vastajate Vastajate Erinevus Maakond: arv osakaal planeeritud valimist Pärnumaa 89 29,5% +5 +1,7% Saaremaa 66 21,9% +15 +5,0% Hiiumaa 39 12,9% +8 +2,6% Läänemaa 17 5,6% 13 4,3% Harjumaa 23 7,6% 19 6,3% Lääne Virumaa 31 10,3% +12 +4,0% Ida Virumaa 37 12,3% 6 2,0% Püügipiirkond: 32 Liivi laht 89 29,5% +5 +1,7% Väinameri ja saarte äärne meri 122 40,4% +10 +3,3% Soome laht 91 30,1% 13 4,3% Vastaja rannapüügi staaž: kuni 5 aastat 54 17,9% 6 10 aastat 53 17,5% 11 15 aastat 79 26,2% 16 20 aastat 17 5,6% 21 25 aastat 12 4,0% 26 30 aastat 14 4,6% 31 35 aastat 9 3,0% 36 40 aastat 17 5,6% 41 45 aastat 13 4,3% 46 50 aastat 13 4,3% üle 50 aasta 18 6,0% teadmata 3 1,0% 32 Vt püügipiirkondade defineerimine p 4.1 15/58
Vastaja vanus: kuni 20 aastat 1 0,3% 21 30 aastat 10 3,3% 31 40 aastat 50 16,6% 41 50 aastat 78 25,8% 51 60 aastat 67 22,2% 61 70 aastat 73 24,2% üle 70 aasta 23 7,6% Erinevused planeeritud ja tegeliku valimi vahel võisid olla põhjustatud sellest, et üldkogumi grupeerimisel oli aluseks rannakaluri elukoht. Vastajad grupeeriti püügikoha järgi. Kuivõrd paljud Harjumaal elavad (sissekirjutust omavad) rannakalurid võivad püüda mõnes muus piirkonnas, siis jäi harjumaalasi vastajate hulka ka vähem. See võib olla põhjus, miks erinevus Harjumaa rannakalurite planeeritud ja tegeliku valimi osas on suurim. Samas on valimi maht piisavalt suur, mis lubab erinevusi mitteolulisteks lugeda. Maakondade lõikes uuringus üldistusi ei tehta. Püügipiirkondade lõikes on samuti erinevus planeeritud ja tegeliku valimi vahel. Kuna tegemist on maakondliku jaotuse summeerimisega, siis on erinevuse põhjused samad. Siiski ei saa rääkida ühe või teise püügipiirkonna märkimisväärsest üle või alaesindatusest uuringu tegelikus valimis, sest erinevus planeerituga on väiksem kui 5%. Vastajate keskmine rannapüügi staaž ulatus 19,4 aastani. Lühema staažiga rannakalurid olid alustanud püüdmisega 2005. a ning pikim staaž ulatus 65 aastani. Olgu märgitud, et mitmed väga staažikad rannakalurid lugesid oma kutselise kaluri karjääri alguseks lapsepõlve. Ühe kolmandiku staaž oli pikem kui 20 aastat. Vastajate keskmiseks vanuseks kujunes 52,4 aastat. Noorim rannakalur oli 20 aastane ja vanim 86 aastane. Üle poole vastajatest olid vanemad kui 50 aastat. 16/58
4. RANNAPÜÜGI HETKEOLUKORD 4.1 Rannapüügi piirkonnad Eestis on levinud rannapüügi käsitlemine nelja püügipiirkonnana: Liivi laht, Väinameri, Muhumaa, Saaremaa ja Hiiumaa äärne rannikumeri, Soome laht. Liivi lahe rannakalurid on pärit valdavalt Pärnumaalt ja Saaremaa lõunarannikult. Väinamere rannakalurid on lääne, muhu, saare ja hiiumaalased. Osa Muhumaa, Saaremaa ja Hiiumaa kalureid püüab kala saari ümbritsevast rannikumerest. Soome lahe rannakalurid on eelkõige Harjumaalt ning Lääne ja Ida Virumaalt. Rannapüük võib toimuda kalda ja mere 20 meetri samasügavusjoone vahelisel alal. Soome laht Väinameri ja saarte äärne meri Liivi laht Joonis 4.1: Rannapüügi püügipiirkonnad Eestis; tumedam ala rannikumeres tähistab 20 meetri samasügavusjoont 17/58
Igal püügipiirkonnal on oma eripära veekeskkonna, levinumate kalaliikide, kalavaru, püügiviiside ja rannakalanduse traditsioonide osas. Tulenevalt uuringu üldkogumi kohta saadaolevatest andmetest (st rannakalurid on eristatud maakondade tasemel) vaadatakse uuringus ühtse piirkonnana Väinamere ning Muhumaa, Saaremaa ja Hiiumaa äärse rannikumere piirkondi. Liivi lahe püügipiirkonna all peetakse silmas vaid lahe Pärnumaa poolset osa; Saaremaa poolne osa loetakse saarte äärse mere püügipiirkonnaks. Seega käsitletakse uuringus järgmisi püügipiirkondi (vt joonis 4.1): Liivi laht, Väinameri ja saarte äärne meri, Soome laht. 4.2 Rannakalurid, püügivahendid ja paadid Rannakalurite arvu suurim langus leidis aset 1997. aastal (kriis idaturgudel, mis tõi kaasa eesti kalatööstuste pankrotilaine ja ühtlasi mõjutas ka rannakalureid). Ajavahemikul 1997 2001 on rannakalurite arv stabiliseerunud 1500 1600 kaluri tasemel (vt tabel 4.1). Tabel 4.1 Rannakalurite arv 1996 2005 33 Rannakalurite arv 1996. a 1997. a 1998. a 1999. a 2000. a 2001. a 2005. a* Maakond Pärnumaa 515 493 440 ca 440 451 404 445 Saaremaa 664 330 321 312 326 288 270 Hiiumaa 181 193 191 189 211 213 164 Läänemaa ca 400 314 209 195 224 169 162 Harjumaa 190 188 181 187 176 185 222 Lääne Virumaa 74 68 81 80 83 81 102 Ida Virumaa 81 ca 80 111 111 228 KOKKU ca 2100 ca 1600 1504 ca 1500 1582 1451 1593 Märkus: * seisuga 15.11.2005 rannapüügi kalapüügilubade järgi Võrreldavaid andmeid kõrvutades hakkab silma, et rannakalureid on jäänud vähemaks Saaremaal ja Läänemaal. Samas Ida Virumaal on nende arvukus tõusnud (see võib olla seletatav ka andmete kogumise paranemisega). 33 Eri allikates kohtab rannakalurite arvu kohta mitmesuguseid andmeid juttu on isegi 2500 rannakalurist aastal 2005 (vt Pitk, M. Rannakalurid nõuavad 100 000 krooni, Maaleht, 11.08.2005; väidetavalt Keskkonnaministeeriumi andmetel); sarnaseid väiteid võib kohata varasemategi aastate kohta. Andmed perioodi 1996 2001 kohta on võetud uuringust Vetemaa, M. Eesti rannalähedase kalanduse areng aastatel 1991 2001 ja tulevikuperspektiivid, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002, lk 29, kus kasutatakse maakondlike keskkonnateenistuste andmeid. Siiski tuleks nende andmete võrdlemisel 2005. aasta andmetega olla ettevaatlik, sest andmete kogumise metoodika on olnud erinev (vt selle kohta ka p 2.1) 18/58
2005. a numbreid hinnates tuleb arvestada, et rannakalurite tegelik arv ning maakondlik / püügipiirkondlik jaotus ei ühti kindlasti kalapüügilubade arvu ega jaotusega. Paraku ei võimalda lihtne päring kalanduse infosüsteemist välja võtta, kui palju siis on reaalselt kalapüügiloaga rannakalureid. Ühel kalapüügiloal võib olla välja toodud mitu erinevat kalurit, samuti on kalapüügilube antud välja juriidilistele isikutele, keda rannakaluriks nimetada ei saa. Viies läbi kalanduse infosüsteemist saadud andmete puhastamise (sh kattuvate või sisestusvigadega nimede elimineerimise) ja süstematiseerimise leiti rannakalurite arv seisuga 28.11.2005 (vt tabel 4.2). Tabelis 4.2 on tegemist konkreetsete inimestega, kellel kalapüügiluba rannapüügiks. Rannakalurid grupeeriti maakonna järgi (st sõltuvalt sellest, millise maakonna keskkonnateenistus oli kalapüügiloa rannapüügiks väljastanud). Kaheksa rannakaluri puhul olid püügiruudud eri maakondades; need rannakalurid grupeeriti elukohajärgsesse maakonda. Lisaks sellele tuvastati üheksa juriidilisele isikule väljastatud kalapüügiluba, millele polnud kantud ühtegi füüsilist isikut; need jäeti rannakalurite arvestusest välja. Rannakalurite arv maakonniti 2005 seisuga 28.11.2005 34 Maakond Rannakalurite arv kokku Rannakalurite protsentuaalne jaotus sh rannakalureid, kes püüavad sh rannakalureid, kes püüavad R+S Tabel 4.2 sh rannakalureid, kes püüavad R+P+S maakonniti R+P Pärnumaa 463 30,8% 36 Saaremaa 204 13,6% 15 Hiiumaa 288 19,2% 0 Läänemaa 26 1,7% 0 Harjumaa 275 18,3% 37 Lääne Virumaa 127 8,4% 37 Ida Virumaa 121 8,0% 4 45 5 KOKKU 1504 100,0% 4 170 5 Märkused: R rannapüük P püük Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvel S püük muudel sisevetel Seega võib öelda, et registreeritud töökohtade arv rannapüügis oli 2005. aasta lõpu seisuga ca 1500. Tabelist 4.2 ilmneb, et 11,9% rannakaluritest on tegevad ka teistel veealadel, püüdes valdavalt muudel sisevetel. Ilmneb, et suhteliselt palju Harju, Lääne ja Ida Virumaa või üldistatult Soome lahe rannakalureid on aktiivsed ka muude sisevete kaluritena. Võrreldes tabelis 4.2 toodud rannakalurite maakondlikku jaotust tabelis 4.1 toodud arvudega 1996 2001 ilmneb, et rannakalurite arv on tublisti kasvanud Hiiumaal, Harjumaal ja Lääne Virumaal, veidi vähem Pärnumaal ja Ida Virumaal. Samas on tõsine langus leidnud aset Läänemaal ja Saaremaal 35. Rannakalurite arv kokku on aga jäänud samasse suurusjärku. Kui jagada tabelis 4.2 toodud kalurid püügipiirkondade vahel, selgub et punktis 4.1 määratletud püügipiirkonnad on rannakalurite arvult suhteliselt võrdsed (vt tabel 4.3). 34 35 Andmed Keskkonnaministeerium Kuivõrd andmete kogumise ja tõenäoliselt ka grupeerimise metoodika on erinev, tuleb toodud järeldustesse suhtuda ettevaatlikult. 19/58
Tabel 4.3 Rannakalurite arv püügipiirkonniti 2005 seisuga 28.11.2005 Maakond Rannakalurite arv kokku Rannakalurite protsentuaalne jaotus püügipiirkonniti Liivi laht 463 30,8% Väinameri ja saarte äärne meri 518 34,4% Soome laht 523 34,8% KOKKU 1504 100,0% Rannapüügist olulist sissetulekut teenivate kalurite arv on siiski üksjagu väiksem (vt p 1.2 järeldus 4). Enese äraelatamise piiriks on kalurite hulgas loetud aastasissetulekut 100 000 krooni 36, millest tuleb katta nii kulud kui ka maksud seega arvestuslik palk töö eest oleks Eesti miinimumpalga tasemel. Seisuga 28.11.2005 rannapüügiks väljastatud kalapüügilubade järgi oli rannakaluritel õigus kasutada kokku 3105 püügivahendit 37. Levinumateks püügivahenditeks olid mõrrad ja nakkevõrgud (vt joonis 4.2). Sõltuvalt püütavast kalaliigist kasutatakse ka teisi lubatud vahendeid (vt p 1.2 järeldus 9 püügivahendite efektiivsuse kohta). 11,3% 0,9% 0,8% 46,6% mõrrad nakkevõrgud õngejadad noodad muud püügivahendid 40,5% Joonis 4.2: Rannapüügi püügivahendid püügilubade järgi 38 36 37 38 Seisuga 2001. Vetemaa, M. Eesti rannalähedase kalanduse areng aastatel 1991 2001 ja tulevikuperspektiivid, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Tallinn 2002, lk 14 Andmed Keskkonnaministeerium Andmed Keskkonnaministeerium 20/58
Kui nakkevõrgud on mõistetavad suhteliselt homogeensete püügivahenditena, eristudes peaasjalikul võrgu pikkuse järgi, siis mõrdade puhul on jaotus mitmekesisem (vt joonis 4.3). Valdava osa mõrdadest moodustavad ääremõrrad. 11 205 272 376 307 176 97 3 0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100% kastmõrd ääremõrd suu kõrgusega 1 kuni 3 m rivimõrd silmutorbik avaveemõrd suu kõrgusega 3 m ja üle selle ääremõrd suu kõrgusega kuni 1 m angerjarüsa silmumõrd Joonis 4.3: Rannapüügis kasutatavad mõrrad püügilubade järgi 39 ; number joonisel näitab püügivahendite arvu Varasematest uuringutest selgub, et püügivahendite kasutamine piirkonniti on väga suuresti varieeruv, samas ei peeta ametlikku statistikat püügivahendi kohta püütud koguste kohta kalaliikide lõikes, nii et üksiku püügivahendi efektiivsust hinnata on sisuliselt võimatu. Püügivahendite kasutamine sõltub enamasti konkreetse kaluri harjumusest kogemusest oskustest ning tema rahakoti paksusest. Kui odavamad võrgud maksavad täna ca 100 krooni, siis korraliku mõrra eest tuleb välja käia 40 50 tuhat krooni. Rannakalurite kasutuses oli seisuga 8.11.2005 kokku 888 kalapaati (paaditüüp rannalaev) 40. Keskmine paadi pikkus oli 6,7 m, ulatudes 2,87 meetrist 12,69 meetrini. Paatide keskmine vanus küündis 15,8 aastani, kusjuures uuemad paadid olid soetatud 2005. aastal, vanim paat aga oli 55 aastane (vt joonis 4.4). Jooniselt 4.4 on näha, et ca pooled paadid on 11 20 aastased. Üle 20 aasatseid paate on ca neljandik. Uue paadi hind on ca 200 250 tuhat krooni. 39 40 Andmed Keskkonnaministeerium Andmed Keskkonnaministeerium 21/58
108 122 231 200 134 45 27156 0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100% < 5 aastased 6 10 aastased 11 15 aastased 16 20 aastased 21 25 aastased 26 30 aastased 31 35 aastased 36 40 aastased > 40 aastased Joonis 4.4: Rannapüügi kalapaatide vanuseline struktuur 41 ; number joonisel näitab paatide arvu 4.3 Kalavaru, rannapüügi kvoodid ja püügimahud Koguse järgi on Eesti rannavetes põhilised püügiliigid räim, ahven, lest, tint ja koha. Saakide rahalise väärtuse järgi lisandub ülalnimetatute hulka ka angerjas. Kalavaru on püügipiirkonniti erinev, kuid kalavarude üldseis ei ole kiita. Selle põhjuseks peetakse ülepüüki 90ndatel, mille käigus püüti välja kalade sugukari. Nii on olnud häiritud kalade looduslik taastootmine. Olulise osa kalavarude vähenemisele on andnud harrastuspüüdjad, kellest paljud on püüdnud kala mitte üksnes oma tarbeks, vaid ka müügiks. Väinamere ja saarte äärse mere piirkonnas on esile tõstetud hallhüljeste ja kormoranide (lindude) mõju kalavarudele. Nii on kalatoiduliste kormoranide arvukuse kasv viimasel aastakümnel toonud kaasa just noorkala vähenemise. Üks kormoran sööb päevas 400 500 g kala. Kokku on Väinamere piirkonnas 10 000 isendit. See tähendab, et linnud söövad ära 5 tonni kala päevas. Kormoranide toidus on esikohal särg, seejärel nurg, ogalik, räim, ahven, koha, emakala. Pikemaajalisem mõju kalavarule on olnud veekogude eutrofeerumisel (eriti lahesoppides). Osadele liikidele on taimestikurikkam ja sogasem vesi eelistatum, mistõttu on muutunud liikidevahelised proportsioonid. 42 Kalapüügi reguleerimiseks kehtestab Vabariigi Valitsus igal aastal maakondadele püügivahendite piirarvud ja vajadusel ka ajutised püügikitsendused. Osadele liikidele on kehtestatud koguselised püügikvoodid (räim, lõhe). Liivi lahes lepitakse väljapüügikvoodid ning nende jagamine Eesti ja Läti vahel kokku Euroopa Liidu kalanduskomisjonis. 41 42 Andmed Keskkonnaministeerium Saat, T., Eschbaum R. Väinamere kalastik ja selle muutumine viimastel aastakümnetel, kogumikus Väinamere kalastik ja kalandus, Tartu 2002, lk 38 39 22/58
Liivi lahes on võrdlemisi hea räime, ahvena ja kohavaru. Kuna Soome lahte suubub mitmeid lõhejõgesid, kohtab lõhe ja meriforelli sisuliselt vaid põhjarannikul. Nende kalade varu seis ei ole kiita, kuid riik on tõhusalt arendanud asustusmaterjali kasvatamist kalakasvandustes ning loodusliku populatsiooni taastamist. Rannapüügi tegelik maht on aastate lõikes väga kõikuv erinedes kohati enam kui 25% eelmisest aastast (vt joonis 4.5). 16000 14000 12000 10000 8000 6000 4000 2000 0 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 Rannapüük 12100,7 12516,2 11981,2 14165,6 13251,9 11107,7 9924,5 10219,8 13782,6 10954,6 14871 10476,7 Sh räim 9807,5 10914,7 10440 12000 11310,1 9618,6 8448,4 8746,8 12118,2 8982,7 12784,9 8320,3 Joonis 4.5: Rannapüügi maht tonnides 1993 2004 43 Nagu jooniselt 4.5 näha, korreleerub rannapüügi mahu kõikumine räimepüügi mahu muutustega. Siiski on muude kalaliikide püügimaht viimastel aastatel jõudsalt kasvanud 2000. aasta baasilt on kasv 2004. aastaks ca 45% ehk keskmiselt enam kui 10% aastas. Detailsem püügimaht liikide lõikes on toodud tabelis 4.4. Olulisim mõju kogupüügile on räimepüügi varieeruvus aastate lõikes. Stabiilselt on tõusnud tindi püük. Vahepealsest mõõnast üle saanud ja tõusu teel on ahven, haug, koha 44. Püügimahult on stabiilselt kukkunud säinas ja vimb, viimastel aastatel ka lõhe. 43 44 Andmed Eesti Statistikaamet (va 1997: selle kohta Vetemaa, M., Eero, M., Järv, L. Eesti rannakalandus aastatel 1996 2000, kogumikust Väinamere kalastik ja kalandus, lk 104) Koha deklareeritud püügikogustesse on põhjust suhtuda reservatsioonidega. Keskkonnaministeeriumil on kahtlus, et viimastel aastatel on Peipsi järvest püütud koha esitatud Soome lahe kohana. 2004. a numbrites võib valesti deklareeritud koha kogus ulatuda 150 tonnini, mis moodustab ligi kolmveerandi ametlikust kohapüügi mahust rannapüügis. 23/58
24/58 Tabel 4.4 Rannapüügi maht kalaliikide lõikes tonnides 1993 2004 45 45 Andmed Eesti Statistikaamet (va 1997: selle kohta Vetemaa, M., Eero, M., Järv, L. Eesti rannakalandus aastatel 1996 2000, kogumikust Väinamere kalastik ja kalandus, lk 104) 85,8 59,2 58,3 38,8 40,6 31,5 28,1 23,0 26,1 29,2 60,1 77,9 Muu kala 59,5 72,5 114,7 82,5 101,1 122,7 165,3 185,3 163,8 188,1 103,7 118,3 Vimb 168,4 95,7 148,3 111,1 135,1 122,4 167 400,2 404,7 192,9 119,4 39,9 Tuulehaug 2,1 1,1 0,6 2,5 1 0,5 0 0,6 0 0 1,7 0,5 Tursk 231,9 200 90,4 127,5 90,1 60,8 10,5 11,4 3,7 5,5 3,3 3,4 Tint 16,4 24,5 26,4 35,8 60,5 49,9 68,7 88,5 130,7 98,3 165,6 187,1 Säinas 3,5 4,4 2,4 3 8,2 6,6 4,5 2,5 18,6 0,4 0 0 Silm 27,6 30,4 47 32,9 32,8 27,9 20,1 22,4 20,8 5,7 10,2 7,5 Siig 8320,3 12784,9 8982,7 12118,2 8746,8 8448,4 9618,6 11310,1 12000,0 10440,0 10914,7 9807,5 Räim 187,1 159,9 302,8 272,3 243,6 156,6 321,1 342,5 292,7 240 187,7 212,1 Nurg / Särg 7,1 10,1 15,7 13,9 20,9 13,4 7,4 10,1 7,8 4,2 5,2 4,9 Lõhe 0,5 0,6 0,5 0,5 2,2 1,3 3,2 3,6 2,9 2,0 3,2 0,7 Luts 383,8 405,8 469,6 449,1 357,4 395,9 252,4 284,1 276,8 74,2 162,3 137,8 Lest 11,8 15,1 16,0 9,8 10,5 13,3 6,8 8,1 8,3 8,8 5,7 5,6 Latikas 206,2 95,8 38,5 33,3 25,1 115,8 140,6 180,4 332,8 264,2 166,9 458,3 Koha 24,1 28,6 0,1 5,5 1,4 2,5 0 0 0 0,1 0 0 Kilu 48,9 30,7 18,6 18,6 21,3 19,0 17,2 23,6 42,2 29,8 36,7 65,3 Haug 10,2 9,0 16,0 12,7 13,3 9,8 8,1 12,5 15,6 6,0 8,1 15,1 Forell 0,2 0,1 0,8 1,3 1,4 1,6 9,2 7,6 2,0 1,5 0,6 8,9 Emakala 15,6 18,8 27,3 27,1 26,7 28,3 22,2 18,3 19,7 6,1 9,8 9,9 Angerjas 665,7 823,8 577,9 386,0 279,8 296,4 236,8 317,1 396,4 383,9 551,5 939,9 Ahven 10476,7 14871,0 10954,6 13782,6 10219,8 9924,5 11107,7 13251,9 14165,6 11981,2 12516,2 12100,7 KOKKU 2004 2003 2002 2001 2000 1999 1998 1997 1996 1995 1994 1993 Aasta Kalaliik 85,8 59,2 58,3 38,8 40,6 31,5 28,1 23,0 26,1 29,2 60,1 77,9 Muu kala 59,5 72,5 114,7 82,5 101,1 122,7 165,3 185,3 163,8 188,1 103,7 118,3 Vimb 168,4 95,7 148,3 111,1 135,1 122,4 167 400,2 404,7 192,9 119,4 39,9 Tuulehaug 2,1 1,1 0,6 2,5 1 0,5 0 0,6 0 0 1,7 0,5 Tursk 231,9 200 90,4 127,5 90,1 60,8 10,5 11,4 3,7 5,5 3,3 3,4 Tint 16,4 24,5 26,4 35,8 60,5 49,9 68,7 88,5 130,7 98,3 165,6 187,1 Säinas 3,5 4,4 2,4 3 8,2 6,6 4,5 2,5 18,6 0,4 0 0 Silm 27,6 30,4 47 32,9 32,8 27,9 20,1 22,4 20,8 5,7 10,2 7,5 Siig 8320,3 12784,9 8982,7 12118,2 8746,8 8448,4 9618,6 11310,1 12000,0 10440,0 10914,7 9807,5 Räim 187,1 159,9 302,8 272,3 243,6 156,6 321,1 342,5 292,7 240 187,7 212,1 Nurg / Särg 7,1 10,1 15,7 13,9 20,9 13,4 7,4 10,1 7,8 4,2 5,2 4,9 Lõhe 0,5 0,6 0,5 0,5 2,2 1,3 3,2 3,6 2,9 2,0 3,2 0,7 Luts 383,8 405,8 469,6 449,1 357,4 395,9 252,4 284,1 276,8 74,2 162,3 137,8 Lest 11,8 15,1 16,0 9,8 10,5 13,3 6,8 8,1 8,3 8,8 5,7 5,6 Latikas 206,2 95,8 38,5 33,3 25,1 115,8 140,6 180,4 332,8 264,2 166,9 458,3 Koha 24,1 28,6 0,1 5,5 1,4 2,5 0 0 0 0,1 0 0 Kilu 48,9 30,7 18,6 18,6 21,3 19,0 17,2 23,6 42,2 29,8 36,7 65,3 Haug 10,2 9,0 16,0 12,7 13,3 9,8 8,1 12,5 15,6 6,0 8,1 15,1 Forell 0,2 0,1 0,8 1,3 1,4 1,6 9,2 7,6 2,0 1,5 0,6 8,9 Emakala 15,6 18,8 27,3 27,1 26,7 28,3 22,2 18,3 19,7 6,1 9,8 9,9 Angerjas 665,7 823,8 577,9 386,0 279,8 296,4 236,8 317,1 396,4 383,9 551,5 939,9 Ahven 10476,7 14871,0 10954,6 13782,6 10219,8 9924,5 11107,7 13251,9 14165,6 11981,2 12516,2 12100,7 KOKKU 2004 2003 2002 2001 2000 1999 1998 1997 1996 1995 1994 1993 Aasta Kalaliik
5. KOKKUVÕTE UURINGU TULEMUSTEST 5.1 Rannapüügi osakaal püügikoormuses ja püügikoormuse varieerumine ajas Rannapüügi osakaalu püügikoormuses vaadatakse järgmistes taustsüsteemides: rannapüügi koguseline püügikoormus võrreldes kogu Eesti püügikoormusega, rannapüügi räime koguseline püügikoormus võrreldes Eesti traalpüügi räime püügikoormusega, rannapüügi rahaline püügikoormus võrreldes Eesti vete rahalise püügikoormusega. Rannapüügi osakaal 2000ndatel on moodustanud koguseliselt ca 12,9% kogu Eesti püügikoormusest (vt joonis 5.1). Võrreldes 90ndatega on rannapüügi osa kogu Eesti püügikoormuses veidi tõusnud (absoluutse mahu kõikumine aastate lõikes on olnud märkimisväärne, mistõttu on rannapüügi osakaal olnud suhteliselt varieeruv). 100% 90% 80% 70% 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 Kaugpüük 88631,0 72381,0 70107,0 34715,0 25887,0 37436,0 25686,0 24695,0 15548,0 17056,0 16008,0 16820,0 Traalpüük 29516,0 33572,7 47188,6 57204,7 61000,0 66536,0 73073,8 74956,2 71176,8 68080,2 44506,8 54425,6 Rannapüük 12100,7 12516,2 11981,2 14165,6 13251,9 11107,7 9924,5 10219,8 13782,6 10954,6 14871,0 10476,7 Siseveed 2412,6 1909,7 2365,1 2361,3 2438,9 3878,0 3041,4 3189,2 2461,0 4579,9 3592,4 2367,7 Joonis 5.1: Eesti kalapüügi mahud tonnides 1993 2004 46 46 Andmed Eesti Statistikaamet 25/58
Viimaste aastate lõikes on rannapüügi koguseline osakaal kogu Eesti püügikoormusest olnud järgmine: 2004. a 12,5% 2003. a 18,8% 2002. a 10,8% 2001. a 13,4% 2000. a 9,0% Rannapüügi koguseline maht Eesti vete püügis on 2000ndatel olnud keskmiselt ligi 17%. Rannapüügi, aga ka sisevete püügi koguselised mahud on viimase kümne aasta jooksul olnud suhteliselt stabiilsed teiste püügiviisidega võrreldes. Peamiseks trendiks on olnud kaugpüügi mahu vähenemine, mida mingis osas on kompenseerinud traalpüügi mahu kasv 90ndate lõpul 2000ndate alguses. Rannapüügi kogused on suurel määral sõltunud räimepüügi tulemustest (vt p 4.3). Kuna räimepüügis konkureerib rannapüük vahetult traalpüügiga, võib võrrelda püütud räime koguselist jaotumist rannapüügi ja traalpüügi vahel (vt joonis 5.2). 100% 80% 60% 40% 20% 0% 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 Traalpüük 23175,0 23579,0 33041,2 33296,0 33150,0 33102,0 35590,0 32988,3 29619,6 27267,6 14574,2 19059,6 Rannapüük 9807,5 10914,7 10440,0 12000,0 11310,1 9618,6 8448,4 8746,8 12118,2 8982,7 12784,9 8320,3 Joonis 5.2: Räime püük tonnides rannapüügis ja traalpüügis 1993 2004 47 Jooniselt 5.2 selgub, et rannakalurid püüavad keskeltläbi 25 30% räimest Läänemeres. 2004. a oli koguselises arvestuses rannapüügi osakaal räimepüügis 30,3%. Varasematel aastatel on rannapüügi osakaal räimepüügis olnud järgmine: 2003. a 46,7% 2002. a 24,8% 2001. a 29,0% 2000. a 21,0% 47 Andmed Eesti Statistikaamet 26/58
2000ndatel on täheldatav kerge trend rannapüügi osakaalu suurenemise suunas. Üheks põhjuseks on siin kindlasti traalpüügi räimekoguste vähenemine 1990ndate aastate lõpuga võrreldes. 2000ndatel võib täheldada teiste kalaliikide (st va räim) püügimahtude kiiret kasvamist rannapüügis (vt p 4.4). Sellele vaatamata on hinnanguline saagi väärtus rannapüügis viimastel aastatel tervikuna hoopis langenud (vt joonis 5.3). 2004. aastal ulatus rannapüügi saagi väärtus 36,5 miljoni kroonini. 100% 90% 80% 70% 60% 50% 40% 30% 20% 10% 0% 2000 2001 2002 2003 2004 Traalpüük 151 051 481 168 102 856 166 616 011 97 667 672 108 337 147 Rannapüük 31 032 296 47 954 060 42 887 596 37 673 427 36 536 936 Sisevete püük 34 806 636 36 330 404 51 004 167 54 376 330 34 965 756 Joonis 5.3: Saagi hinnanguline väärtus kroonides Eesti vete kalapüügis 2000 2004 48 Märkus: Traal ja rannapüügis on hõlmatud ca 99% püütud kogustest, sisevete püügis kajastuvad püügikogused ca 90 95% ulatuses kogupüügist; st muu kala osakaal statistilistes püügiandmetes on sisevete kalapüügis suhteliselt suurem Jooniselt 5.3 ilmneb, et saagi väärtuse langus viimastel aastatel on tabanud ka traalpüüki. Sisevete kalanduses olid 2002. ja 2003. a tulu teenimise seisukohalt erakordselt head. Kaugpüügi kohta paraku usaldusväärsed andmed saagi väärtuse arvutamiseks puuduvad. Saab öelda, et rannapüügi osakaal püügitulu järgi Eesti vete püügikoormusest on olnud järgmine: 2004. a 20,3% 2003. a 19,9% 2002. a 16,5% 2001. a 19,0% 2000. a 14,3% 48 Arvutamisel kasutatud Eesti Statistikaameti ja Keskkonnaministeeriumi andmeid 27/58
Seega annab rannapüük ca viiendiku Eesti vete püügitulust. Rannapüügi osakaal püügitulu järgi on pigem stabiilne; 2000ndatel on veidi kahanenud traalpüügi osakaal ja samavõrra suurenenud sisevete kalapüügi osakaal. Siiski on traalpüük püügitulu teenimise seisukohalt jätkuvalt kõige tähtsam püügiviis Eesti vetes. Kui jätta jooniselt 5.1 välja kaugpüügi osa püügikoormuses ning võrrelda tulemust joonisega 5.3, selgub, et kõige suurem muutus püügitulu arvesse võttes leiab aset sisevete kalanduse osakaalu tõusus traalpüügi arvelt. See viitab sellele, et sisevete püügiliigid on esmakokkuostu hindadelt valdavalt kallimad kui traalpüügi liigid. Kui jätta välja aasta 2003 (mil räime osakaal rannapüügis oli suhteliselt suur), siis on ka rannapüügi osakaal Eesti vete püügikoormuses suurem püügitulu, mitte püügikoguse järgi. 5.2 Rannakalurite majanduslik olukord Majandusliku olukorra hindamisel saab lähtuda nii otsestest kui kaudsetest näitajatest. Siinkohal vaadatakse: ametlikku brutokuupalka kalapüügis võrrelduna Eesti keskmise brutokuupalgaga, rannakalurite sõltuvust kalapüügiga saadavast rahast, rannakalurite hinnangut oma majanduslikule olukorrale ja selle muutumisele viimastel aastatel, tulu rannapüügist (sh esmakokkuostu hinnad ja nende muutus) ning püügiga seotud kulusid (sh paadi hoolde ja remondikulud ning kütusekulu). Olemasoleva informatsiooni alusel leitakse optimaalne rannakalurite arv püügipiirkonniti eeldusel, et tegutsevad rannakalurid suudaks end ära elatada püügitulust. Brutopalgad kalapüügis on aastaid olnud allpool Eesti keskmist (vt joonis 5.4). 2004. a oli kalapüügis teenitav keskmine brutokuupalk 39,2% võrra madalam kui Eesti keskmine. Kui Eesti keskmine brutopalk tõusis 2004. aastaks 1999. aasta baasilt 64,1%, siis kalapüügis oli keskmise palga kasv samal ajal vaid 26,7%. Seega on vahe Eesti keskmise sissetuleku ja kalapüügiga elatist teenivate isiku sissetuleku vahel viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Joonisel 5.4 toodud kalapüügi keskmine palk ei ole samastatav rannakaluri sissetulekuga. Statistikaameti andmetest ei ole võimalik viimast arvutada, mistõttu tuleb rannakaluri majandusliku olukorra hindamiseks kasutada kaudseid näitajaid. Hindamaks rannakalurite majanduslikku olukorda uuriti esmalt, kui suure osa vastaja sissetulekust moodustab kalapüügiga teenitav raha (vt joonis 5.5; vt lisa Küsimustik küsimus 4). Jooniselt 5.5 ilmneb, et vaid vähem kui kolmandik rannakaluritest on olulises sõltuvuses kalapüügist laekuvast rahast. Ligi kaks kolmandikku teenib enamuse oma sissetulekust muu tööga kui kalapüük, kusjuures tervelt pooltele vastajatest ei kujuta püügitulu sisuliselt üleüldse olulist sissetulekut. 28/58