Algus tõelisele retkele

Transcript

1 A E G 9 Õpetaja Jaan Nuga mõtiskleb ajast Kõigel asisel on oma algus ja lõpp, nii ka inimese elul. A R VA M U S 2 Jeesus on teel pühasse linna Seda meenutame igal palmipuudepühal, urvaoksad käes. E L U 6 Muljeid Jeesuse sünnimaalt jagab Juune Holvandus Iisraeli saabuja esmane jahmatus ja rõõm kerkivad arusaamast, et see ongi kõik päriselt olemas. Täna lehes +4 külge Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajaleht 28. märts 2012 Nr 14/15 (1109) Hind 0.64 Algus tõelisele retkele Üleskutse toetada ajalehte Eesti Kirik Piibliridade «Alguses lõi Jumal taeva ja maa» ja «Jah, ma tulen varsti!» vahele jääb kuus aastat tööd. Laupäeval tähistati Rannamõisa kogudusemajas pidulikult sarja «Piibel kaanest kaaneni» lõppu ja eile kõlas eetris viimane osa Johannese ilmutusraamatust. Soome raadiomisjoniorganisatsiooni Sanansaattajat (SAN- SA) abiga tootsid misjonikeskus ja Pereraadio piibliõppesarja «Piibel kaanest kaaneni», mis oli kristlike raadiojaamade kavas kuus aastat viis korda nädalas. Õpetaja Aare Kimmel luges ja seletas poole tunni kaupa Piiblit raadios. Kokku sai saateid 1424 ja salvestusi 712 tundi. Viimases arvus võiks näha sümboolset täiuslikkust 7 ja 12 on jumalariigi seisukohalt tähtsad arvud, viitab Aare Kimmel nägemusele uuest Jeruusalemmast Piibli lõpus. Täiuslikkuseni jõudmiseks soovib ta endale ja teistele kõrvu, mis kuuleks, kui Issand räägib, ja südant, mis tahab teha seda, mida Tema soovitab. Ja kinnitab, et kahetseda ei tule iialgi. Aitab sel teel muidugi pühakirja lugemine. Sarja toimetaja Gea Talts peab tehtud tööd eesõiguseks täita Jumala antud kutset. «Need kuus aastat olid otsekui piiblikoolis õppimise aeg. Saateid ükshaaval üle kuulates ja konspekteerides olen saanud hea piibelliku usu vundamendi,» ütleb Gea. Pikk avastusretk Tegijail on põhjust rõõmu tunda. Saatesari on lõpuni jõudnud ja alustab raadioeetris lähiajal uut ringi. Paavo Pihlak (vasakult), Mare Pihlak, Aare Kimmel, Leevi Reinaru ja Gea Talts. Sirje Semm Tehtu on ettevalmistus nende jaoks, kes tõsiselt tahavad minna kohtumisretkele Piibli Autoriga. Saate tegijad on saanud kuulajatelt head tagasisidet. «Saatesari on olnud õnnistuseks ja usun, et sel on igavikuline väärtus,» ütleb Gea ja Aare lisab: «See on olnud vaimulikult ülesehitav, mis ongi jumalasõna kuulutamise eesmärk.» Isiklikult on temalgi teksti vahendusel Jumalaga kohtudes või mõnda uut olulist vaimulikku põhimõtet adudes «silmad lahti läinud». Nii on see töö jõudu ja rahulolu andnud, vaatamata suurele ajakulule. Muidugi on see tähendanud Piibli paremat tundmaõppimist. «Need kuus aastat olid kui pikk avastusretk, kus kohtusin paljugi uuega tänu eelkäijate tööle. Praegu tean, et Piiblist pole kaugeltki kõike ära seletatud. Pigem on tehtu ettevalmistus nende jaoks, kes tõsiselt tahavad minna kohtumisretkele Piibli Autoriga,» tunnistab Aare. Ja Gea jagab oma kogemusest, et on saateid toimetades õppinud armastama jumalasõna ning vajab seda jätkuvalt iga päev. Seostada meist ajaliselt ja geograafiliselt kaugel toimunud piiblisündmusi tänapäevaga polnud õpetaja jaoks keeruline. «Inimeste põhiprobleemid on olnud läbi aja samasugused suhetes üksteise, ühiskonna ja Jumalaga. Seetõttu ei saa öelda, et Piibel oleks vananenud raamat. Piibliteksti on vaja tõlgendada ja seletada sellepärast, et tolleaegne kultuur ja mõttemaailm on meile paljuski võõrad. Kui asja sisu kanda üle Piibel kaanest kaaneni µ Raadiomisjoniorganisatsioon Sanansaattaja (SANSA) on tegutsenud 40 aastat ja saadab maailma erinevais paigus jumalasõna eetrisse 42 keeles. µ Eestikeelne saatesari jõudis kuue aasta jooksul eetrisse SANSA toetusel ja õpetaja Aare Kimmeli tehtuna. µ Saatesarja leping kirjutati alla a misjonikeskuse, Pereraadio ja SANSA poolt. tänapäeva, siis on pilt väga tuttav. Selline äratundmine teeb rõõmu,» ütleb õpetaja. Tänapäevane ja tuttav Aare jaoks on Piiblis palju südamelähedasi ja tähtsaid kohti. Üheks tähendusrikkamaks on saanud kirjakoht: «Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel! Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu. Aga teda ta toidaks nisutuumadega, ja meega kaljust ma söödaksin sind küllaga.» (Ps 81:14,15,17) See väljendab Aare sõnul Jumala igatsust teha oma rahvale head: hävitada usklikke rõhuvad asjaolud, mis ei võimalda elust koos Jumalaga rõõmu tunda, ja toita oma rahvast parima võimaliku toiduga. «Siin on puhas evangeelium, sest «vaenlaste» (loe: kiusatuste) võitjaks oleks Jumal, mitte inimene ise,» selgitab Aare. Samas näitab tekst tuttavat probleemi inimene ei lase Jumalal endale head teha, kuulates rohkem teisi hääli. Eelnevate salmide taustal, kus Jumal ütleb sisuliselt, et tehku rahvas siis oma tahtmist, saab see õige värvi siis jääb ta paadumusse ja Jumala abist ilma. «See on niivõrd tänapäevane ja tuttav olukord, et puudutab sügavalt,» ütleb Aare. Meeldiv töö on pakkunud palju rõõmu. Gea on valinud igale saatele toetava muusikapala, see on lähtunud konkreetse saate sisust või juhtmõttest, et panna sõnumile ilus punkt. «Tihti, kui olen istunud mikrofoni taha, on läinud suunurgad justkui iseenesest üles. Südames on nüüd, kui finišijoon on ületatud, tänutunne, et olen võinud selle tööga kaasas olla,» võtab Gea mõlema mõtted kokku. Rita Puidet Austatud kaaskristlased! Palmipuudepühal, mil meenutatakse rahvahulga hüüdu «Hoosanna Taaveti Pojale!», on kohane mõelda evangeeliumi levitamisele massimeedia, iseäranis meie kiriku ajalehe Eesti Kirik kaudu. Käskis ju Jeesus ise: «Mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!» (Mt 10:27) Eesti ainukese kristliku nädalalehena on Eesti Kirik oluline märk ja sõnum kogu ühiskonnale. Mõneti on see meie kõigi hääleks ja tööriistaks Kristuse tunnistamisel. Kostku see hääl kaugele, olgu kaunis, ühendav ja ülesehitav. Kutsun teid seepärast igati kaasa aitama kirikulehe levikule, tutvustama seda pereliikmetele ja sõpradele, innustama tellima ja olema ise selle kaastöölisteks. Vaid nõnda saab kirikuleht olla osa Kristuse ihu vaimulikust vereringest, mis toob inimesteni Jumala sõna ning teateid üldkiriku, koguduste ja kaaskristlaste elust, andes eeskuju, äratades häid mõtteid, tehes meid vaimselt rikkamaks. Palun võtta palmipuudepühal meie kirikuleht, tema tegijad ja lugejad eestpalvesse. Samuti võiksime teha korjanduse või annetuse Eesti Kiriku heaks. Olgem tänulikud Jumalale, kes on kinkinud meile võimaluse oma kirikulehte välja anda ja levitada. Õnnistagu ta Eesti Kirikut ja selle läbi meie kirikut ja rahvast! Andres Põder, peapiiskop Ilmunud on kaunis kinkeraamat Eesti Kiriku toimetus on soome keelest tõlkinud ja kirjastanud emerituuri siirdunud Espoo toompraosti Marjatta Laitineni raamatu «Ta on tulnud meie sekka». Marjatta Laitinen on raamatus keskendunud Jeesusele Kristusele, teeb seda poeetiliselt läbi iseenda ja oma tunnetuse. Aluseks on ta võtnud Soome kiriku lauluraamatu laulu «Vaiti kaikki palvokaamme» (Tasa kõik nüüd kummardagem). Saatesõnas kirjutab ta: «Kristlus kutsub meid uskuma ka Jeesuse jumalikkust. Sellele keskendub minu raamatki.» Originaalist erinevalt on eestikeelse raamatu puhul kasutatud pilte, mis tutvustavad eesti lugejatele Helsingi toomkiriku ja Rovaniemi kiriku kuulsaid altarimaale, Tampere kiriku freskot «Haavatud ingel» ning autorile südamelähedase Lapimaa loodust. Kui lugeja on jõudnud viimase leheni, saab ta teada, miks ehib kaanepilti eestlase jaoks tundmatu lille jäätulika (Ranunculus glacialis) pilt. Raamatu on tõlkinud Lea Jürgenstein, keeleliselt toimetanud Sirli Lember, küljendanud Salme Uustare, kaanekujunduse on teinud Maarja Vannas, järelsõna kirjutanud Peeter Paenurm. Kõvakaanelise raamatu mahuks on 48 lehekülge. Raamatut, mis maksab 5 6 eurot, saab osta otse toimetusest, Tartu Pauluse kiriku ja Tallinnas metodisti kirikus (Narva mnt 51) asuvast raamatupoest, Tallinna Jaani kirikust. Võimalus tellida ka postiga, lisandub saatekulu. Toimetus annab raamatut müüki ka kogudustele ja teistele organisatsioonidele. Eesti Kirik Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu. ( Jh 3:14b,15)

2 arvamus Pühast palmipuudest Sõna kirik Luteri kirikut tuntakse sõna kirikuna. See on saanud alguse Lutheri usupuhastuse peamisest avastusest, et Jumala sõnal on usu jaoks ülim autoriteet. Sõna kaudu sünnib usk ja sõna vahendusel usk püsib. Sellepärast on sõnal keskne osa jumalateenistuses ja nähtavaks saab sõna sakramentides. Sõna on iga kristlase jaoks eluleib, mis päevast päeva usule ja lootusele rammu pakub. Jeesus selgitab Jumala tööd inimmõistuseüleselt. Ta ütleb: «Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» ( Jh 3:8) Meie usu ja õpetuse kohaselt tegutseb sõna kaudu Püha Vaim, kelle tööd ilmestab antud kirjakohas kreekakeelne sõna πνεύμα (pneuma), mis on eesti keelde tõlgitult tuul. Meile jääb tuule teekond varjatuks, kuid see ei tähenda, et Jumal, kes Vaimu annab, külvaks teadmatust ja segadust. Lihtsalt inimene ei hooma Jumala maailmas sageli tervikpilti, alles tagasi vaadates aimame sellest midagi. Laupäeval toimus Rannamõisa kogudusemajas saatesarja «Piibel kaanest kaaneni» lõpukonverents. Saatesarja algusloole mõeldes saime kuulata, kuidas Jumal juba 15 aastat tagasi ettevalmistusega alustas. Meie teame ametlikku algust aastal 2005, kui koostööleping alla kirjutati. Kuid kogu teekond algas hoopis varem. Mare ja Paavo Pihlak meenutasid, kuidas nad esmakordselt kohtusid Soome partneritega aastal. Tiit Salumäe kutsus neid Soome meediakoolitusele. Sealt sai alguse koostöö Soome partneriga Sanansaattajat, mille viljana kõlas raadioeetris aastaid soomekeelne «Piibel kaanest kaaneni», kuni täitus unistus eestikeelse saate tegemisest. Sünniloole mõeldes saame tõdeda, et Jumala tuul haarab inimesest kinni ja teeb temast oma tööriista. Saatesarja tegijale Aare Kimmelile meeldis juba noore usklikuna Piiblit lugeda ja uurida. Kord alustas ta kogu Piibli läbitöötamist samamoodi kaanest kaaneni, kuid see jäi pooleli. Ilmselt ei olnud veel õige aeg. Siitki võime tagantjärele näha, kuidas Jumal ühte inimest on valmistanud ülesandeks, mis nüüdseks sai sooritatud. Niimoodi tahab püha tuul kanda ja suunata igat kristlast. Meie arust küll teadmatus ja arusaamatus suunas, kuid alati õiges kontekstis. Seda aitab ilmestada Aabrahami lugu Piiblis. Ei olnud Aabrahamil pühakirja ega isegi teadmist maast, kuhu Jumal teda lubas viia. Tal oli vaid sõnakuulelik süda. Ja ta asus teele. Meil, tänapäeva kristlastel, on palju eeliseid olla usus rõõmsad. Meil on Piibel ja selle uurijate põhjalikud seletused. Meie eriliseks eeliseks on elada ajas, kus valitseb Jumala tundmise kriis. See tähendab, et meil on tohutu palju võimalusi jagada seda, millest kõige rohkem puudu on. Küsime koguduste töötegijatena endilt ja koguduselt, kuidas kõige selgemalt ja vahetumalt olla kujundamas rahvale pilti Jumalast ja usust. Meid ei aita ainult teadmised, vaid isiklik suhe Jumalaga. See elav suhe ja armastus on parim tunnistus. Elav usk põleb ise ja sütitab teisi. Kiriku töötegijatena on meil põhjust ikka uuesti võtta ette igapäevane Piibli uurimine. Selles saame kinnituse kutsumuseks ja teenimiseks kristlasena igasuguses rollis, kuhu meid Jumal on saatnud. Meie usk kõikväelisse Jumalasse loob vahendid ja võimalused iga kristlase, koguduse ja kiriku jaoks. Seetõttu peab ütlema, et majanduskriis saab ikka alguse usukriisist ja mitte vastupidi. Nagu saate «Piibel kaanest kaaneni» toimetaja Gea Talts oma tööd kokku võttes ütles, on Piibel koht, kust me õpime tundma tõelist Jumalat. «Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne» (Ii 22:21). EELKd pean ikka rahvakirikuks, sest sõna Jeesusest ja temas ilmunud Jumala armust kuulub kogu rahvale. Seda õnne, Jumalaga sõbrustamist, soovin igale lugejale ja kaasmaalasele! leevi reinaru, misjonikeskuse juhataja Urmas Petti, Eesti Kiriku kolumnist Palmipuudepüha on jälle käes. Jeesus seisab Õlimäel ja silmitseb püha linna. Kuldse kupliga Kaljumošee asemel särab tema ees Jeruusalemma tempel, mille roomlased neljakümne aasta pärast hävitasid. Tulevasi sündmusi oli Jeesus juba ette kuulutanud. Õlimäel seisnud ja Jeruusalemma väisanud oli ta varemgi. Matteuse, Markuse ja Luuka loodud pilt, kus kirjeldatakse ainult Jeesuse viimset teekonda pühasse linna, on andnud pidet väärjäreldusele, nagu olnuks see üldse tema esimene pealinnakülastus. Kas on mõeldav, et üks juudi mees poleks käinud Jeruusalemmas, Eelmisele pühapäevale langesid juhuse tahtel mitmed tähtpäevad: 5. paastuaja pühapäev, paastumaarjapäev ja küüditamisohvrite mälestuspäev. Kõigi nendega kaasnevad teatud kujutlused, teadvustatud või teadvustamata, innustavad või halvavad. Kujutlustel on suur vägi. Claude Duneton on sõnastanud aforismi: «Me näeme ainult seda, mida vaatame, ja vaatame üksnes seda, mis on meie peas juba kuju võtnud.» See tähendab, et me enamasti ei pääse oma kujutlustest, olgu need tõesed või väärad, tunnetust edendavad või pidurdavad. Antiikses teoloogias kohtab sarnast mõtet väites, et patt on harjumus. Tavapärasest kinni hoidmine, mõtlemine, kõnelemine ja käitumine nõnda, nagu on mugav, sest nii teevad teised, ongi patt. Lähedase idee leiab muidugi juba Paulusel Rm 12:2, kus ta ütleb, et «ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel». Tänapäevaselt ümber sõnastatuna võiks see kõlada ehk nii, et apostel hoiatab lõpliku evolutsioonilise kohastumise eest, kuna see võib keskkonnatingimuste pisimagi muutuse korral saatuslikuks saada. Inimene ei peaks mitte kohanema, vaid püüdlema tundmatu, harjumuspäratu, ehk isegi võimatu poole. Üks kurvemaid harjumusel põhinevaid väärkujutlusi läbi ajaloo on see, nagu suhtuks Jumal inimese vigade ja eksimuste tõttu temasse halvakspanuga, nagu mõistaks Jumal meid hukka inimeseksolemise eest. Ja meil tuleb üha katsuda ära arvata, millega ta välja oleme vihastanud, otsida lepitust ning karistada neid, kes teda jätkuvalt pahandavad: juudi asunikud palestiinlasi, alžeeria päritolu prantslased juute, ameeriklased muslimeid ning muslimid kõiki läänlasi. Tulemus pole ikka päriselt see, mis oodatud, või nagu Kurt Vonnegut ironiseerib: «Kui kõik oleks läinud nii, nagu paljud inimesed arvasid, oleks Jeesus Kristus taas meiega ja Veenusel ja Marsil oleks heisatud Ameerika lipp.» Paulus esitab Rooma kirja 8. peatüki alguses evangeeliumi kokkuvõtte: «Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.» Merille Hommik Evangeeliumi omapära seisneb selles, et seal sõnastatakse mitte probleem, vaid lahendus. Jumal ei suhtu inimesesse halvakspanuga, seda teeb alati inimene ise. Patt pole Jumala otsus inimese üle, süüdistus, mis tooks karistuse, vaid pigem oma ebakohastesse kujutlustesse takerdunud inimese olukorra kirjeldus. Peter Stamm kirjeldab arvatavalt sama olukorda: «Me arvame, et elame ühes ja ainsas maailmas. Sealjuures liigub igaüks omaenda maa-aluste käikude süsteemis, ei vaata paremale ega vasakule, lammutab ainult oma elu ning tõkestab rusuga endal tagasitee.» Inimlikud kujutlused lõhuvad maailma ühtsuse ning teevad ennekõike meile endile kahju. Jumal pole inimest sellesse maa-aluste käikude süsteemi saatnud, vaid vastupidi püüab meid sealt välja aidata; päästa sellest, mida tavatsetakse harjumuspäraselt nimetada patuks. «Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest,» kuhu koguneti pühade aegu? Saabunud viimsel teekonnal Õlimäele ja vaadanud linna, oli Jeesus ohanud: «Jeruusalemm, Jeruusalemm... Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi...» (Lk 13:34) «Juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas» (Lk 13:7). Johannese kirjelduses käiski Jeesus enne viimset teekonda kolm korda Jeruusalemmas, kohtus Nikodeemusega, tervendas haigeid Betsata ja Siloahi tiikide ääres ja õpetas templis. Seal olid teda imikuna õnnistanud Siimeon ja Anna ning seal oli ta noorukina disputeerinud kirjatundjatega. Nüüd naudib Jeesus viimast korda imelist vaadet Õlimäelt, mis lummab praegugi arvukaid palverändureid ja turiste. Ja kui ta seejärel loomakese seljas alla laskub, hakkab «kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud» (Lk 19:37). Nad lootsid, et Jeesus on Messias ning peagi algab viimne kohus, mis pidi toimuma sealsamas Kidroni orus ( Jl 4:2,14 jj). Viimse kohtupäeva sündmusi on oodatud sajandeid. Kidroni orus on juudi surnuaed, kust pidi algama üleilmne surnute ülestõusmine. Sealsamas on ka kinnimüüritud topeltportaaliga Kuldvärav, mis pidi avatama Messiale sissepääsuks pühasse linna. Jeesuse ajal, mil ta sõitis eesli seljas läbi Kidroni oru, oli see värav veel avatud. Jeesus on petnud paljude lootusi. Inimkond pole tänapäevani lakanud uskumast, et Messias peab olema selline, nagu lootis psalmilaulik, kes kuulutas otsekui praegusele topeltväravale mõeldes: «Teie, väravad, tõstke oma pead, et aukuningas saaks sisse tulla. See on tugev ja vägev Issand, vägev sõjas.» (Ps 24:7 jj) Praegugi on vägevus, edukus ja n-ö kõigi arvude pidev kasvamine inimsoo ebajumalaks, millele ta lakkamatult ohverdab ja mis teda varsti hävitab. On puhas illusioon, et kõik saab ainult ülesmäge minna pigem Jumal ei suhtu inimesesse halvakspanuga, seda teeb alati inimene ise. ütleb Paulus. Meid on vabastatud kujutlustest, mida kätkevad mõisted patt ja surm. Jumal on need kujutlused tühistanud inimeseks saades, viinud need ad absurdum, lastes oma Poja «patusena» ristil surmata. Pärast seda kehtib vaid elu Vaimus, taas Pauluse sõnadega: «et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse (s.t oma kujutluste, hoiakute, eelarvamuste), vaid Vaimu järgi.» Me pole halvakspandud, hukkamõistetud ja karistuse orjuses, vaid õigeks kuulutatuina vabad. Mitte puudustest, vaid süüdistustest. Vabad tegema kõike, «mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik». Vabad püüdlemises jumaliku, s.t harjumuspäratu, ehk isegi võimatu poole hirmuta võimaliku eksimise ees. Arne Hiob kõneleb allpool samuti kujutlustest, sedakorda mitte eelmise, vaid tulevase pühapäevaga seotuist. See meenutas mulle, kuidas üks irvhammas hiljuti küsis: «Õpetaja, mis see palmipuue on?» «Kuidas?» «Teil on ju selle tähistamiseks lausa omaette püha.» «Ah see,» vastasin mina. «Tead, lisaks vedelevad kristlased aasta otsa voodis välja arvatud esimesel ja teisel üles tõusmise pühal.» Vähemalt andis ta mulle idee selle kirjatüki pealkirjaks. Et õpiksime tasadust ja alandlikkust Arne Hiob, teoloogiadoktor on kokkukukkumine ja kohus ootuspärane igale püstipunnitatud kaardimajakesele. Jeesus aga jätkab edaspidigi ratsutamist läbi Kidroni oru pühasse linna. Seda meenutame igal palmipuudepühal, ehkki meil pole palmioksi haarata lehvitamiseks (Jh 12:13). Praegu täitub üks teine prohvetikuulutus Messia kohta: «Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas.» (Sk 9:9) Jeesus oli õpetanud, et ainult see, kes on «tasane ja südamelt alandlik», saab olla tema jünger ja leida tee jumalariiki (Mt 11:29). Läbi aegade on tõusnud valemessiad, kes püüdsid ise jumalariiki luua väevõimuga seda pole tulnud, sest inimene pole muutunud. Isegi kui jumalariik laskuks alla taevast, ei oleks sellest meile kasu, sest kuna me pole muutunud, ei pääse me sinna sisse. Seepärast tuligi Jeesus, et õpiksime temalt tasadust ja alandlikkust ning pääseksime jumalariiki.

3 uudised A K T U A A L N E l ü h i u u d i s e d Algab ajalooliste tähtpäevade ettevalmistamine Viie aasta pärast saame tähistada kaht suurt juubelit aastal täitub 500 aastat reformatsiooni sünnist ja 100 aastat I Eesti kirikukongressi toimumisest. 31. oktoobril 1517 naelutas Martin Luther Wittenbergi kiriku uksele 95 teesi, kus ta mõistis hukka indulgentside müümise. Nende teeside üle pidi tulema avalik väitlus Wittenbergi ülikoolis, mis jäi aga olemata. Selle asemel levisid need kogu riigis ja panid liikuma sündmuste ahela, mis kasvas kristliku kiriku revolutsiooniks aasta mais möödub 100 aastat päevast, mil Tartus peeti I kirikukongress. I maailmasõja ja Venemaa revolutsioonide keskel rajasid Eesti alal elavad luterlike koguduste liikmed seni Rootsi ja Vene kirikuseaduse järgi tegutsenud maakirikust iseseisva luterliku rahvakiriku. Peapiiskop Andres Põder kutsus piiskoplikus nõukogus nende sündmuste tähistamist arutama ka kiriklike asutuste esindajad. Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamise ettevalmistused käivad juba mitmes riigis, eriti muidugi Saksamaal, ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Et ühele aastale langeb kaks suurt juubelit, siis otsustati nende ettevalmistamiseks moodustada ühiskomisjon alagruppidega mõlema sündmuse puhuks. Komisjoni kaasatakse ka kirikuväliste organisatsioonide esindajaid. Nii reformatsioon kui vaba rahvakiriku asutamine on mõjutanud meie rahva ja riigi elu mitmest küljest. Töörühm asutatakse järgmisel piiskoplikul nõukogul 22. mail. Kuni 1. maini on oodatud ettepanekud sündmuste tunnuslause saamiseks. N ä d a l a r i n g v a a d e eesti kirik Reformaator Martin Luther. Peeter Paenurm, linoollõige Tiiu Pikkur Tänutäheks sai Ulrike laulu sisse Möödunud nädalal toimunud visuaalse kultuuri festival «Maailmafilm» tõi tähelepanu Ulrike Kochile, kelle dokumentaalfilm «Regilaul laulud õhust» esilinastus läinud novembris Zürichis. Film võeti soojalt vastu ja eestlased tegid Ulrikele kõik tagasi ehk Jaak Johanson pani ta laulu sisse ja kandis selle esilinastusel ka ette: «Veere, veere, filmikene / / Ulrike, sa õekene / / Ulrikene, hullukene, ole sina terve olemasta.» Nüüd sai filmi meie regilaulust ja tema elujõulisusest näha meiegi kinopublik ning kriitikud ei ole kiidusõnadega kitsid. Muusikakriitik Immo Mihkelson kirjutab: «Film näitab regilaulu-eestit targa, tunnetuselt sügava, tõsiselt väärika, hingelt looduslähedase ja silmale kaunina. Kui ma oleksin välismaalane, võiksin pärast niisuguse filmi vaatamist tunda soovi minna kaema ja elamuslikult osa saama seal... mis selle koha nimi nüüd oligi? Ahaa! Eesti.» Eesti on oma laulutraditsiooni poolest tuntud ja kogub tuntust tänu filmile veelgi. Vaatenurk on seekord uus vana ja nähtud eemalseisja pilguga. Kui muidu öeldakse, et iga uus on ammu unustatud vana, siis regilaulu puhul see nii ei kehti. Regilaul ei ole unustatud, ta on kogu aeg elanud, elab kirikulauludes, Veljo Tormise helitöödes, Metsatölli roki helikeelega lugudes. Regilaul ongi ehk meie Nokia, mida pingsalt taga otsiti. Ta on olnud nii lähedal, et teda märkamaks tuli kaugemalt vaadata. Andres Laasik kirjutas Eesti Päevalehes: «Muidugi kõditab Ulrike Kochi teos eestlaste eneseuhkust. Eestlasest vaataja kõrvad võivad heameelest liikuma hakata, kui talle kinolinalt öeldakse, et see pisike rahvakild siin Läänemere ja Peipsi vahel pole mitte ainult Euroopa kultuurrahvas, vaid ka Siberi võimsate šamaanide järglaste esindaja, kes neidsamu iidseid traditsioone regilaulu kaudu elus hoiab.» Aituma, Ulrike. Rita Puidet Ülikooli 1, Tartu Telefonid: , Faks: E-post: ek@eelk.ee Koduleht: Väljaandja SA Ajaleht Eesti Kirik, registrikood , nõukogu esimees Jüri Ehasalu (juri.ehasalu@eelk.ee) Toimetuse kolleegiumi esimees: Mihkel Kukk (mihkel.kukk@eelk.ee) Peatoimetaja: Sirje Semm (sirje.semm@eelk.ee) Teoloogiline konsultant: Kaido Soom Tegevtoimetaja: Liina Raudvassar (liina.raudvassar@eelk.ee) Toimetajad: Rita Puidet (rita.puidet@eelk.ee), Mari Paenurm (mari.paenurm@eelk.ee), Keeletoimetaja: Sirli Lember (sirli.lember@eelk.ee) Reporter: Tiiu Pikkur (tiiu.pikkur@neti.ee) Küljendaja: Salme Uustare (salme.uustare@eelk.ee) Kodulehe administraator: Helena Semm Viisteist pastorit Norrast üks metodist, ülejäänud luterlased külastasid oma Tallinna-visiidil ka EELK kirikuvalitsust. Arho Tuhkru Norra vaimulikud Eestis märtsini Eestit külastanud 15 Norra pastorit tutvusid EELK ja teiste Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega. Visiit sai teoks norralaste endi initsiatiivil, kes soovisid külastada Tallinna ning siinseid kiriklikke institutsioone, mille käekäigule nad tegevust toetades kaasa on elanud. Huviorbiidis oli möödunud aastal loodud Mustamäe kogudus, mida külalistele tutvustas õpetaja Tiina Klement, ja diakooniahaigla; mõlema kasvamisele on Norra kirik oma õla alla pannud. Eesti Piibliseltsi ruume, ajalugu ning tegevust tutvustas peasekretär Jaan Bärenson, vastuvõttu EELK konsistooriumis korraldas avalike suhete Kirikud on teinud koostööd diakoonia vallas. spetsialist Arho Tuhkru, nende juhtida jäi ka ekskursioon Tallinna vanalinnas, millega tutvustati kohalikke sakraalseid ning profaanseid arhitektuurilisi vaatamisväärsusi. Ööbisid külalised Pirita kloostris, kus neile ütles tere tulemast preester Vello Salo. Arho Tuhkru kinnitusel on Eesti ja Norra luterliku kiriku suhted head. Aastate lõikes on koostööd tehtud eriti diakoonia vallas. Norra on pakkunud projektide rahastust, aga ka koolitust ja konsultatsiooni. Praegu töötavad EELKs misjonärid Ave ja Magne Mølster, vahetades välja eelkäijad Bård ja Kjersti Norheimi. Norra kuningriigi ligikaudu viiemiljonilisest elanikkonnast kuulub Norra luterlikku kirikusse umbes 4 miljonit. Praegu on sealne luterlik kirik riigikiriku staatuses, kirikupeaks on kuningas, aastast Harald V. Kuninglik perekond on kohustatud põhiseaduslikult kuuluma evangeelsesse luterlikku kirikusse. Suure uuendusena kiitis Norra valitsus tänavu 16. märtsil heaks seadusemuudatuse, mis kaotaks Norras kirikule omistatud riigikiriku staatuse, küll aga püsiks põhiseaduses edasi klausel, et riigi kroonitud pea peab kuuluma Norra luterlikku kirikusse. Liina Raudvassar Piiskoplikul nõukogul oli rohkelt arutamist 20. märtsil toimunud piiskopliku nõukogu korralisel koosolekul ei otsustatud ära, millist teemat hakkab kandma järgmine, Issanda aasta 2013 EELKs. Küsimuse aastateema fookustamisest järgmisel kalendriaastal tõstatas peapiiskop Andres Põder, kes kutsus praoste üles selle üle mõtlema ning järgmiseks nõukogu koosolekuks 22. mail oma ideega välja tulema. Kohapeal käivitunud mõttetalgutel sõeluti välja mitu ideed: pühapäev, usuaasta, peretöö. EELK teema-aasta kuulutab peapiiskop välja tavaliselt 1. advendil. Eelmise aasta teemaks oli kiriku laulu- ja palveraamat ning enne seda keskenduti mitme aasta jooksul ristimise temaatikale. Aruanded puudu Piiskop Einar Soone võttis sõna päevakorrapunktis «Praostide ülesannetest aruandluse valguses», kus ta nentis, et kahetsusväärselt mitu kogudust ei ole veel esitanud kirikuvalitsusele oma koguduse aruannet. Kui koguduse vaimulik pole oma haldusala aruannet koostanud, ei saa seda teha ka praost praostkonna kohta. «Kõik tähtajad on ümber ja sinodihooaeg juba käib,» oli piiskop murelik. Ülevaate usuteaduse instituudi arengust ning tulevikukujutlusest tegi rektor Ove Sander, kes toonitas kahte momenti rakenduskõrgkooli tulevikus. Rektorina peab ta oluliseks koostööd Tartu ülikooli usuteaduskonnaga ning võimalikku ühinemist Tartu teoloogia akadeemiaga. Viimases küsimuses on koolid põhimõttelise nõusolekuni jõudnud ning ühinemine toimub eelduste kohaselt suvel Veel rääkis neljaks aastaks ametisse valitud rektor Sander võõrkeelse õppeprogrammi ideest. Ingliskeelse õppekeskkonna loomine ühe programmi raames tooks kooli välisüliõpilasi, eeldatavasti ennekõike Lätist ja Venemaalt. Tänavu novembrist tuleva aasta maini kestvast koguduste juhtorganite valimistest kõneles konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keel. Ta tutvustas nõukogu liikmetele materjale, mis on üleval EELK kodulehel sisevõrgus, ning innustas praoste viima oma kogudustesse sõnum üleskutsega hakata otsima nõukogu liikmeteks sobilikke inimesi. Kristuspäev tulekul Eeloleva suve oikumeenilist suurüritust, 28. juulil Tallinna Lilleküla staadionil toimuvat Kristuspäeva tutvustas misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. Kõneleja rõhutas vajadust täita staadion kristlastega, kes julgevad oma usku tunnistada. Tunnistusteenistusel peab jutluse assessor Joel Luhamets. Arenguvestlustest kui praosti võimalusest saada adekvaatne ülevaade oma praostkonna vaimulike rõõmudest ja muredest rääkis enda positiivse kogemuse põhjal praost Jaan Tammsalu, kes kinnitas, et inimeste omavaheline suhtlemine on kõige tähtsam. Nelja silma all toimuvaid arengu- ehk ametivestlusi, mis on oma olemuselt võrreldavad hingehoidliku vestlusega, ei protokollita. Tammsalu soovitas taolist meetodit soojalt oma kolleegidele. Liina Raudvassar Tööjärg Tartu Maarja kirikus Klassitsistliku tüüpprojekti number 35 alusel projekteeritud Tartu Maarja kiriku hoones on põrand kohati lahti võetud, et vaadata, millises olukorras on põrandaalune ja mis sealt leida võib. Kuna aasta pommitamise aegu kirik põles, nii et püsti jäid vaid hoone välisseinad, siis olulisi märke interjööris olnud asjadest leida ei loodeta. Küll on aga juba välja tulnud hulk põlenud klaasi. Töid alustati seoses kiriku taastamise eskiisprojektiga, mille tegijaks on vastavalt lepingule OÜ KOKO Arhitektid. Projekteerimistööd on jaotatud etappidesse ning praegu käibki sisekujunduse eskiisprojekti lõplik viimistlus. Et kogudusetöö praktilisi vajadusi arvestataks ka ruumide planeerimisel, siis on võimalik veel lähinädalatel koguduse töötegijail ja liikmeil koguduse kantselei lahtioleku aegadel oma ideid pakkuda. Talgud kirikus toimuvad koos «Teeme ära!» selleaastase hoogtööga 5. mail algusega kell 10. Vananevad vangid luubi all Balti kriminaalpreventsiooni instituut (BKI) viis Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel läbi projekti «Graying Prisoners (Cellblock seniors)», mille raames koguti kinnipeetavate hinnanguid oma elukvaliteedile ja tervisele. Projektis osales seitse riiki: Eesti, Soome, Läti, Leedu, Ungari, Venemaa ja Valgevene. Hinnangute saamiseks viidi läbi valikintervjuud üle viiekümneaastaste kinnipeetavatega. Projekt algas jaanuaris 2011 ja lõppes konverentsiga «Vananevad vangid» Tallinnas. Esialgsetest tulemustest võib järeldada, et eakate kinnipeetavate osakaalu kasvades kasvavad ka ravija hoolduskulud ning see suurendab koormust riigieelarvele. BKI asutaja Avo Üpruse sõnul kasvab eakate osakaal vanglapopulatsioonis, mida on omakorda vaja meeles pidada kriminaalpoliitiliste otsuste tegemisel.

4 MÕTE T e e l S i n u j u u r d e Mis on mis? Kas see on lahkukasvamine? Olen tänu Eesti Kirikus ilmuvale rubriigile saanud juba paraja hulga kirju, mille kirjutajatel on ühel või teisel viisil tekkinud olukord, mis justkui nõuaks abikätt või nõuannet kõrvalt. Tänase kirja autoriga olen vahetanud mõtteid veidi pikemalt, seepärast on nüüd võimalik tema nõusolekul avaldada kiri, milles on informatsiooni just nii palju, et mõni teeots võiks juba kätte paista nii nõu andjale, saajale kui lugejaile. Tere! Minu nimi on Triin, olen 29aastane ja kahe väikese lapsega kodus. Olen sattunud mõnikord lugema teie väljaannet internetist ja avastasin seal nõuanderubriigi. Ma ei tea tegelikult, kas kirjutan üldse õigesse kohta, mul justkui ei ole eksistentsiaalseid probleeme, ma ei ole kristlane ega koguduseliige, aga selles mõttes mulle meeldib, et ei pea tuttavate ees kurtma, ja see on hea... Mind isegi ei huvita nii väga, kas leht minu elust kirjutab või ei, ma tahan lihtsalt normaalset elu, aga minu praegune seda küll ei ole... Olen oma mehega koos elanud juba 8 aastat, meie lapsed on praegu 2 ja 4 aastat vanad; põhimõtteliselt peaks kõik nagu sujuma, aga mul on lihtsalt NII JUBE TÜDIMUS peal, et jookse või peaga vastu seina. Mina olen lastega kodus, hoolitsen ja kokkan, mees tuleb õhtul, sööb kõhu täis ja parimal juhul võtab mõnikord natuke lastega tegelda. Ma ei ole tahtnud ka pikalt viriseda, aga mõnikord on tunne, et ma ei kuulugi enam oma mehe maailma. Vahepeal kahtlustasin, et tal on keegi teine, sest tuli ette nädalalõppe, kus ta ära oli. Jube masendus on, ei teagi, mis teha. Olen kuulnud öeldavat, et mõnikord kasvataksegi lahku, ja midagi pole teha. Triinu esimesest kirjast saadud info ei hõlma just kõike, aga ometi on seda nii palju, et veidi asjade üle arutleda. Kindlasti on tegu tubli ja toimeka inimesega, kes oma kohustustega hakkama on saanud. Kirjast selgub, et peres kasvab kaks last, kes on sündinud üsna väikese vahega, ning see on nõudnud emalt lisajõudu nende eest hoolitsemisel ja nendega tegelemisel. Võib-olla on lastega koos olemise periood olnud varasema kooseluga võrreldes hoopis teistsugune, mil aega jagus ka kahekesi olemiseks. Mida ma küll siinses loos, kui nii võib nimetada, näen, on see, et abikaasadel ei ole enam jõudu ja oskust omavaheliseks suhtlemiseks, millele hakkab lisanduma iseenda produtseeritud mõte, mis ei pruugi tõele vastata. Alustada võiks sellest, et üle vaadata, millised ressursid on olemas. Kaheksa aastat kooselu ja kaks last on innustavad, aga kooselu kvaliteeti saab muuta paremaks, kui püüda tekitada enam ühisosa läbi jagamise ja kogemuste vahetamise, aga miks mitte ka kohustuste jagamise (ka vanaemade või teiste lähedastega). Nii võib ka öelda, et kui teie soov koos olla on ühine, siis tuleb sellesse ka ühiselt panustada ja omavahel suhelda. Mari Paenurm Peeter Olesk, kirjandusteadlane Järgnevad read ei moodusta vastulauset Alar Kilbi artiklile «Rahvuskonservatismi uuestisünd» (EK 29. veebr). Esinesime koos tema ja mitme teisega artikliraamatu «Mitmekülgne konservatism. Konservatiivse maailmavaate olemusest, ajaloost ja tulevikust (Tallinn 2011) esitlusel Tartus 16. veebruaril. Siinkirjutaja ettekanne «Konservatiivsus meie ümber» jäi lindile, käesolev artikkel aga läheb tollasest ettekandest edasi. Oma seisukohtade kujundamiseks olen lugenud ka kaht e-väljaannet, milles vaimulik haridus on üheks läbivaks teemaks. Mõtlen nimelt Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaannet Meie Kirik ( ning portaali «Kirik & Teoloogia. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt» (kjt. ee). Nende kõrvale vaatasin läbi veel Leif Kalevi ja Anu Tootsi toimetatud kõrgkooliõpiku «Poliitika ja valitsemise alused» (Tallinn 2011), milles konservatismile on pühendatud leheküljed Kes õpetab? Konservatiivsus on isesugune mõtlemis- ja tegutsemisviis, mida paarilt leheküljelt ei omanda. Puhtloogiliselt peaks ta algama kodust ligikaudu nõnda, et lapselaps teab vanavanemate põhimõtteid ning tegusid ega pea neid häbenema, vaid, vastupidi, on suuteline neid põhjendama. Ses suhtes on paremas olukorras nood pered, milles suguvõsa ajalugu on teada ja kus too ajalugu välistab pereliikme mahasalgamise. Nii võib asjade loomulik käik näha välja paberil. Tegelikkus on märksa tujukam ning ma ei teagi Eesti poliitiliste aktivistide hulgas kedagi, kes oleks saanud järjekindlalt vastuoludeta konservatiivse kasvatuse ilma manööverdamiseta. Viimase all pean ma silmas eeskätt järeleandmist pragmatismile hetkelise kasulõikamise mõttes, näiteks parteivahetamist karjääri huvides. Puudub teoreetiline vundament Põhimõttekindel konservatiivsus seda lubada ei tohiks, sest ta kaitseb küll inimese individuaalsust, kuid ei kuuluta egoismi. Konservatiivsust saab õpetada koos kristliku sotsialismiga kantsler Konrad Adenaueri ( ) mõistes, niisiis kõrvuti selge vastandumisega rahvussotsialismile ja totalitarismile. Ühel õhtul võõrustasid meid oma kodus endine majandusminister Mihkel Pärnoja (SDE) ja tema abikaasa Eed. Laua taga arvas peremees, et sotsiaaldemokraatia erineb konservatiivsusest väga tinglikult. Ei ole nii, sest kummagi voolu ajalugu on erisugune nii pikkuselt kui Puhtloogiliselt peaks konservatiivsus algama kodust ligikaudu nõnda, et lapselaps teab vanavanemate põhimõtteid ning tegusid ega pea neid häbenema, vaid, vastupidi, on suuteline neid põhjendama. ka näiteks vabanemisel Teise maailmasõja pärandist. Eestis on konservatiivsus tunduvalt noorem kui sotsiaaldemokraatia, mis aga peaasi, tal puudub teoreetiline vundament. Kristlik vaimulik võib teda õpetada, kuid pidades kinni reeglist, et räästooli ei pöörata poliitiliseks tribüüniks, on see väga raske ja seda ei saa ette kirjutada. Jääb üle loota, et noor inimene otsib ehk ise allikad konservatiivsuse kohta üles, ent selline lootus on rajatud juhusele, samas kui konservatiivsus on doktriin, mille üheks nurgakiviks on protestantism. Meil on pääsnud maksvusele kujutelm, nagu algaks hingehoid alles lohutusest väeti inimese aseme serval. Siis on aga hilja kasvatada inimeses konservatiivset hoiakut, sest aeg realiseerida oma ideoloogia tegudena on rusuksraugejal juba loetud. Konservatiivne tegu see on maise varanduse kogumine üksnes muu hulgas. Doktriinina algab konservatiivsus üksijäämise vältimisest. Seda saab õpetada igaüks. Konservatiivsus meie keskel Kuidas sobivad omavahel kokku konservatiivsus ja innovaatilisus? Uus põlvkond ning Eesti praegused võimukandjad tahaksid väga, et me oleksime novaatorid enamvähem iga päev, ja kui nii, siis võib konservatiivsus tunduda elukaugena. See tunne on petlik. Ajalugu näitab nimelt, kuidas konservatiivid on olnud ka rõhutatult tsentristlikud, s.t hoidunud äärmustest näiteks niisugusel kujul, nagu see ilmutab ennast praegu Kreekas. Mitte igas majanduskriisis ei tule süüdistada aga tingimata vasakpoolsust, sest tegelikult on konservatiivsuse omahind väga kõrge, kuna ta välistab populismi. Siinkohal pole populism enamat kui katse tõmmata kihistumisele ette kardin lootuses, et heaoluühiskonna tekkeks pole vaja midagi rohkemat, kui et ühiskond ise oleks võimalikult vait. Konservatiivsus ei kaota kihistumist, vaid seab selle sõltuvusse inimese paindlikkusest ummikust väljarabelemisel. Kas me oleme praegu ummikus? Jah, sest meile on lubatud senisest paremat seisu nii, nagu muudaksime maailma ainult meie siin, ja ühiskondlikest kannatustest on tehtud igaühe isiklik probleem. Konservatiivsus on kollektiivne ka väljaspool perekonda ning kodumaad. Viimaks ometi saan süveneda ka eesti filoloogiasse «Lõpuks ometi olen niikaugel, et hakata tegelema süvitsi eesti keelega,» ütles Marju Lepajõe oma «Roomlaste taltsutamise» esitlusel 6. märtsil Tartu kirjanduse majas. Vastse raamatu saamisloost teatab autor ise järgmist: «Püüdsin tekitada teatavat ajastudokumenti: seda, millisesse situatsiooni satub antiigile disponeeritud inimene, kui ta liigub ajastute vahele ja seejärel taasiseseisvunud Eestisse, millised on akadeemilised mõtteliinid, millised hoiakud. Tuleb tunnistada, et kronoloogiliselt elada on kergem kui kronoloogiliselt järgnevaid kirjutisi kokku panna ja lugeda, praegu loovad raamatus mingisugusegi korra põhiteemad: platonism ja XVII sajandi Eesti vaimukultuur, muu hargneb selle kõrvalt.» Tõesti, mahukas raamatus Autor võtmas vastu kingitusi ja õnnesoove. Juune Holvandus on kõrvu väga erinevad valdkonnad, ajastud, tegelased ja lõpuks Marju Lepajõe vaimsed ekskursid. Omapäraseimaks leiuks võiks pidada antiikse kõnekunsti taas ausse tõstmist Kleio ilmumisega seotud tekstis: Johannes Claudii Risingh. Autor ütleb otsesõnu: laudatsioonid kui antiikne žanr on inimesi rõõmustanud juba Homerosest alates, ja tõesti, miks ei võiks nad seda teha jätkuvalt. Oluline on lihtsalt teema valdamine. Kõnekunstis on Marju Lepajõe ise kordumatu nagu ta oskab nautida häid kõnesid, samahästi ka oma «ruutpesiti» kalambuuridega kuulajaid pealtnäha naerutades tugevasti otse kümnesse mõjutada. Edasi. «Olen veetnud Darese Phrygiusega seitse aastat ja tuleb tunnistada, et teema on endiselt köitev. Pärast seda olen juba 18 aastat püüdnud Plotinosega suhelda. Usuteaduskond oli tollal vist ainus koht, mis soosis Plotinose filosoofiaga tegelemist. Ning Gutslaffi grammatikast arusaamiseks on vaja õppida ka teoloogiat, ja seda mu töökoht võimaldas. Ainult klassikast ei piisa XVII sajandi uuringuteks. Ei ole harvad need päevad, kus tundub, et kogu järgnev elu pole olnud muud kui kommentaar Gutslaffi grammatikale. Olen lihtsalt kogu aeg õppinud tema mõistmiseks uusi valdkondi: järjest süvendanud ladina, kreeka keelt, juurde õppinud heebrea keelt, kaevunud XVII sajandi teoloogiasse jne, sest uurija eruditsioon peab olema vastavuses uuritavaga. Praeguseks tunnen, et nüüd on enam-vähem ja saaks lõpuks alustada Gutslaffi grammatika uurimisega.» Mag. phil. Lepajõe möönab häbelikult, et eesti filoloogia osakonna 1985 cum laude lõpetanuna on ta nüüdseks peaaegu küps lõpuks korralikult eesti keelega tegelema. Ent mis on eelneval seost «Eesti mõttelooga»? «Eesti kultuur ( ja ka mõttelugu) on täpselt nii suur, kui sügavalt on tema juured teada ning kui laiad ja kauged on tema äärealad, millised tekstid ja vaimsed substantsid on vastavas algkeeles hõlmatud ja tõlgitud. Iga allikas, iga tõlge muudab keeleterviku mõõtkava. On aeg enne seda, kui eesti keeles ei olnud Linnart Mälli või Rein Sepa tõlkeid, ja aeg pärast seda. Piisas näiteks ainult Sallustiuse «Catilina vandenõu» tõlkimisest eesti keelde Maria-Kristiina Lotmani ja Kai Tafenau poolt, kui see juba võimaldas Kristi Viidingul anda Sirbis selle põhjal väga tabav interpretatsioon klassikalise filoloogia olukorrale praeguses Eestis.» Juune Holvandus

5 See aasta on kirikumuusikutele koorilauluaasta EELK Kirikumuusika Liidu (KML) üldkoosolekul tehti kokkuvõte aastast, mis lauluraamatuaastana pakkus muusikutele uusi väljakutseid, ja peeti tulevikuplaane. MUUSIKA Assessor Tiit Salumäe tõi lauluraamatuaasta sündmustest välja kolm: helilooja Roman Toile elutööpreemia andmine, koraalimaraton Haapsalus ja konverents «Quo vadis, KLPR?» ning sellele järgnenud jumalateenistus Tallinna toomkirikus. Koraalimaratonist ei võtnud kahjuks osa kõik praostkonnad. Ida-Harju, Viljandi, Tartu, Võru ja Pärnu ei olnud kohal. Salumäe sõnul paneb see mõtlema meie solidaarsuse üle ühiste ettevõtmiste puhul. Tulevikust rääkides rõhutas ta, et oluline on kirikumuusikat ikka rahva teadvuses hoida. Kooridel tööd palju Eelmisel aastal arenes hoogsalt nootide trükkimine, s.t repertuaari laiendamine. Anti välja kolm noodikogu: Toi koraalivõistluse lauludega «Uued kirikulaulud», koraaliseaded segakoorile ja koraaliseaded noortekoorile. Liidu juhatuse esimehe Tuuliki Jürjo sõnul kujunes huvitavaks küsitlus, mis korraldati lauluraamatu konverentsi eel ja kus uuriti, milline peaks olema uus lauluraamat. Küsimustiku tulemused pannakse üles liidu kodulehele. Kirikumuusika liidu laulukoorid koorijuhtide ja organistide segakoor KOSK ja lastekoor Väike Küünal olid aruandeaastal aktiivsed. EELK esinduslastekoor osales XI noorte laulupeol. Sel aastal esinetakse Suure-Jaani vaimulikul laulupäeval. XV Suure-Jaani muusikafes- Liidu juhatuse esimehe Tuuliki Jürjo sõnul oli aasta hoogne kirjastamise aasta. Mis paneks eesti puhkpillimängija kirikus mängima? EELK Kirikumuusika Liit µ 98 liiget, 7 vaatlejaliiget µ Loodud 1993 µ Segakoor KOSK, lastekoor Väike Küünal tival toimub juunini. Festivali kunstilise juhi Andres Uibo ettepanekul on 17. juunil vaimulik laulupäev, mille patroonid on peapiiskop Andres Põder ja kultuuriminister Rein Lang. Osa võtma oodatakse kirikukoore. Ka 30 aastat tagasi, kui oli hoopis teine aeg, laulsid Suure-Jaanis kirikukoorid. Segakoor KOSK saab sel aastal 30aastaseks. Tallinna Jaani kirikus peetakse 6. oktoobril koori juubelikontsert. Koori esimene dirigent oli Hella Tedder, praegu juhatab koori Riho Ridbeck. KOSK esineb nii Eestis kui välismaal. Edukalt on üles astutud kavaga «Rännates läbi Euroopa kirikute». Möödunud suvel esineti Gotlandi saarel ja sel aastal minnakse Norrasse. Pasunakoorid kirikus Tiiu Pikkur Pasunakooride tegevus jätab soovida. Kui üksikutes kogudustes on see väga aktiivne, siis üldkiriklikult see nii ei ole. Kose koguduse pasunakoori juhataja Kahro Kivilo ütles, et neil oli aastal kokku 61 proovi ja esinemist. Vilgas töö käib ka Raplas ja Hageris. Sakslased on palju abistanud ja teevad seda veel. Kutsutakse seminaridele, esinema, kuid meil on hoog üle läinud. «Mis paneks eesti puhkpillimängija kirikus mängima?» küsis Kivilo. Rõõmustav on see, et Kultuurkapital on toetanud mitmeid kirikumuusika projekte ja lisa on oodata selgi aastal. Suveks plaanitav kirikukontsertide sari «Mu süda, ärka üles!» on Kultuurkapitali toetuse ootel. Sarjast on avaldanud soovi osa võtta juba 20 kogudust. Üldkoosolek otsustas põhikirja muudatuste üle. Juriidilisi nüansse selgitas õigusteadlane Erik Salumäe. Peamine neist puudutab liikmeskonda. Senine määratlus KMLi liikmeks saab EELKs tegutsev kirikumuusik on ajale jalgu jäänud. Mis saab neist, kes enam kirikumuusikuna ei tegutse? Samuti võiksid liitu kuuluda kirikumuusikat toetavate elualade inimesed. Muudatusettepanekud kinnitati. Tiiu Pikkur Ansambli Säde säravad lauljad Triin Kilo (vasakult), Dagmar Rannak, Tuuli Raamat ja Ats Nisov. Koguduse arhiiv Ansambel Säde sai aastaseks Helsingi eestikeelse kogudusetöö ansambel Säde tähistas veebruaris oma esimest sünnipäeva. Ansambli algatajateks võib pidada selle juhendajat Dagmar Rannakut ning eestikeelse kogudusetöö vaimulikku Tuuli Raamatut. «Juhtisin varem samalaadset ülistusgruppi Viljandis. Rääkisin, et tahaksin jälle taolist laulurühma õpetada, ja Tuuli ütles, et tahab sellises laulurühmas laulda. Nii see mõte sündiski,» meenutab Dagmar aastatagust otsust. Praegu on Säde ridades kokku neli lauljat, peale Dagmari ja Tuuli laulavad ansamblis koguduse tüdrukute ringist tuttav Triin Kilo ning varem eestlaste segakooris Siller laulnud Ats Nisov. «Tegelikult otsime veel ühte meeslauljat, kes võiks laulda tenorit,» kutsub Dagmar huvilisi ühendust võtma. Eestikeelseid jumalateenistusi orelil saatva ja ka laste lauluringist tuttava Dagmari rolliks Sädes on kujunenud lugude valimine ja selgeks õpetamine ning ansambli klaveril saatmine. «Meie repertuaaris on vaimulikud laulud. Põhiliselt on need eestikeelsed, sekka ka mõni ingliskeelne laul,» mainib Dagmar. Usinad lauljad harjutavad kord nädalas Alppila kiriku ruumides. Esinemas on ansamblit nähtud eestikeelsetel jumalateenistustel ja palvustel. «Oleme esinenud ka Salo kirikus eestikeelsel jumalateenistusel ja Hätilä kirikus kaunimatele eestikeelsetele jõululauludele pühendatud üritusel,» lisab Dagmar. Säde eesmärgiks ongi eelkõige rikastada eestikeelseid jumalateenistusi muusikaga, julgustada kogudust kaasa laulma koraale ning tuua koguduseellu aktiivseid ja teotahtlikke inimesi. Ansambel laulis 8. märtsil Kallio kirikus naistepäevateenistusel. Esinemisi jätkub ka mujal hooaja lõpuni: 4. aprillil kl 19 vaikse nädala kakskeelsel palvusel Alppila kirikus; 18. aprillil kl 18 eestikeelsel jumalateenistusel Salo kirikus; 7. mail kl 18 Miika Toivio surma-aastapäeva mälestusjumalateenistusel Alppila kirikus (soome keeles); 10. mail kl 18 muusikalisel emadepäeva palvusel Alppila kiriku kabelis (eesti keeles); 20. mail kl 11 konfirmatsiooni jumalateenistusel Alppila kirikus (eesti keeles); 3. juunil kl 11 rahvusvahelisel jumalateenistusel Alppila kirikus. Terhi Pääskylä-Malmström Nädalavahetus noortele täis muusikat ja elamusi Viimsi koolis peeti ühel nädalavahetusel ainulaadset bändilaagrit. Need päevad olid poolesajale üle Eesti kokku tulnud noorele täis muusikat, pilliharjutamist, esinemisvõimalust ja uusi sõpru. Mitmed osalenud väitsid, et raske on ette kujutada ideaalsemat laagrit. Bändilaagri peakorraldaja Daniel Reinaru sõnul oli see paigaks, kus noored said ühise osaduse kaudu Jumalat paremini tundma õppida ja leida uut innustust selleks, et teha head muusikat, mille kaudu jutustada head sõnumit. «Inimesi oli kokku tulnud erinevatest bändidest, aga oli ka neid, kes veel ei ole oma ansamblit jõudnud luua. Loodame, et siit laagrist said nad selleks uut innustust.» Tegusad päevad Viimsis, kus kokku said bändilaagris muusikat teha ihkavad noored. Kaarel Vahermägi Laagri korraldamisel olid abiks veel Tero Ruotsala, Siret Reinaru, Titta Hämäläinen ja Lauri Pihlak. Eesmärgiks oli anda noortele praktilisi oskusi. «Et oleks vähem teooriat ja rohkem õppimist läbi isikliku katsetamise ja proovimise kogemuse. Soovisime, et kristlastest noored kirjutaksid rohkem muusikat, mis peegeldab nende isiklikku kogemust Jumalaga ja mis oleks tunnistuseks nende elust. Tõlgitud muusika on küll hea, aga tahtsime just julgustada noori kirjutama oma muusikat ning tegema rohkem uusi bände. Et inimesed võiksid kogeda sellist positiivset Püha Vaimu puudutust, mis tuleb gospelmuusikast, ning saaksid proovida suurel laval mängimist hea tehnikaga ja toetava publiku ees,» selgitas Daniel Reinaru ürituse eesmärki ja nimetas, et mõni päev enne registreerimise lõppu kippus postkast soovijate kirjadest ummistuma. Toimusid seminarid muusika kirjutamisest, salvestamisest ja muusikast Piiblis. Erinevate instrumentide töötoad, mida olid juhendamas suurepärased spetsialistid Egon Veevo, Jouko Kantola, Arto Ruotsala, Tero Ruotsala, Piret Laikre ja Daniel Reinaru. Otsisime inimesi, kes võiksid oma isiksusega olla noortele inspireerivad nii muusika kui vaimuliku poole pealt. Töösuundadeks olid kitarr, bass, trummid, klahvpillid ja laul. Pandi kokku laagribändid. Igal oli üks vanem juhendaja, kes aitas suunata. Ühe päeva jooksul õpiti ära uued lood ning esineti laupäevaõhtusel megakontserdil. «Kui vaatasin laupäeva õhtul megakontserti ja neid erinevate annetega noori, kes seal kogu hingest mängisid, siis tundsin, et ma olen andnud väikese panuse selleks, et maailm oleks natukene parem koht. Tundsin, et see idee on teostunud ja veel paremini, kui oskasime loota. Äärmiselt tore oli märgata seda ühtsust, mis tekkis 50 inimese vahel kõigest kahe päeva jooksul,» ütles Daniel Reinaru. Noored lähevad tagasi oma kogudustesse. Korraldajad loodavad, et nad laagris kogetu põhjal suudavad kodupaigas sütitada teisi noori enda ümber, et nad võiksid kirjutada uusi lugusid, teha uusi bände, aga eelkõige tõsisemalt otsida oma kohta jumalariigi töös, seda õiget kohta, mis on nende igaühe jaoks olemas. Kindel on plaan jätkata sarnase laagri korraldamist. Meenutusi laagrist ja fotosid saab näha kodulehel Sirli Lend

6 6 elu ja inimesed Erinevad kihid püha maa muljetes Eesti Kirik kutsub lugejaid järjekordsele reisile Jeesuse sünnimaale aprillini. Reisijuht Juune Holvandus meenutab muljeid varasematelt Iisraeli reisidelt. Pühale maale saabuja esimene mulje, jahmatus ja rõõm kerkivad arusaamast, et see ongi tõesti kõik siin ja päriselt olemas. Vaade Õlimäelt näitab valgetest kividest Jeruusalemma linna, ümbrust ilmestavad tumerohelised põõsad. Ketsemani aed on otse siinsamas all oma iidsete õlipuudega. Tõesti, siin Õnnistegija mõistis ju kõike ja kannatas. Hauakirik võtab päeva lõpuks pea kirjuks. Petlemm sünnikirikuga, ainult kümmekond kilomeetrit Jeruusalemmast, tõepoolest jalgsikõnni kaugusel. Isegi ülipikk rahvarohke järjekord sünnikiriku alla sünnipaika, mida kokkuleppeliselt grotiks nimetatakse, ei muuda pühaduse muljet, vaid süvendab seda. Tõesti? Siin? Jah uskumatu! Sünnikirikus käik ei jäta kedagi endiseks, eriti mõjub palvetajaile varahommikune missa kella kuue aegu. Kiriku ees platsil võib väljuja saada lonksu kardemoniga maitsestatud kohvi ja kuulda, kuis sealtsamast kostab kukelaulu. Idamaa päike tõuseb järsku ja heledalt. Kõik on pildil, tuntav, käeulatuses Vaade Galilea järvele, käik selle kaldal Kapernauma külas loob elavad pildid sündmustest, mis toona aset leidnud. Peetruse ema maja kõrval on ju sünagoog, sealsamas kõrval mäejutluse paik, Õndsakskiitmiste kirik ja koht, kus Jeesus jüngritele ilmus. Kõik käeulatuses, maastik nagu pihu peal. Pildi sees viibides on kõik lähedane, kodune, maastik ei ole Eestist nii erinev, osasaamise tunne tekib ruttu. Surnumere kogemus ja araabia turg Jeruusalemma vanalinnas, Nutumüür, Templimägi on kõik veel lisaks tajumusele, et Jeesuse lugu ei ole aja käigus varieerunud muinasjutt. Ta on elav ja sellest saavad iga päev osa sajad ja sajad palverändurid. Kogemus, mille nimel saab elatud üle ka isiklik kannatus, mis Iisraelist lahkujale lennujaamas osaks saab. Järgmine kord on juba palju teisiti. Vana mälestus otsib tuntut, ja selgub, et mälu on alt vedanud: kõik paigad pole vanas kohas, mõne asemel näeb hoopis muud. Näedki äkki hoopis teisi asju. Sekka koged õndsat äratundmist, rõõmu ühispalvest ja -laulust, sest pühapaigad mõjuvad jälle oma väega. Mõnda esimesel korral ülelibistatut mõistad järsku hoopis täpsemini. Hauakiriku põhiplaan saab juba tuttavaks, õlilampide rohkus kreeka ja armeenia kirikutes ei tundu enam võõrapärane, granaatõunamahl tänaval maitseb veinist paremini. Miks Via Dolorosat katab araabia turg? Peale pühapaikade avastamise tuleb paratamatult näha ka püha maa tänapäeva. Kerkivad veel uued küsimused. Kas oimulokkidega juudid mustades ülikondades ja noored naisautomaaturid kontrollpunktides ikka on sama maa kodanikud, sama rahva liikmed? Kas araablased on tõesti ühtne, tihke ja vaenulik mass? Kus elavad selle maa kristlased, kas ainult kloostrites? Miks müüakse igas pudupoes ikka üht ja sedasama? Miks kehtib sel maal mitu erinevat raha? Miks Jeeriko linna väravas lehvib Jordaania lipp? Miks Surnumere ääres odavaks kiidetud kreemid lennujaamas äkki veel odavamad on? Kuidas on võimalik, et Jordani jões püha ristimistalituse ajal ujuvad ümberringi koerasuurused vesirotid? Vähe saab tänaval ringi vahtides aru, kui heebrea ja araabia tähestikud on ühtviisi võõrad. Aga asi pole selles. Peale pühapaikade avastamise, mis pakub palju rõõmu, tuleb paratamatult märgata ka tänapäeva. Ajalikus maailmas on kõik muutumises, see, et kahe tuhande aasta taha veel nii tuntavalt pilku heita saab, ongi ime, mis inimestele antud. Muus osas tuleb möönda, et kõik on suhteline. Isegi oimulokkidega üliortodokssed juudid lahknevad, enamasti päritolu tõttu. Võimu teostavas Iisraelis on ka naised sõjaväekohustuslased, araablased jagunevad pigem palestiinlasteks, beduiinideks, ja nimelt nende hul- gast peab otsima idakristlasi, keda peaaegu üldse kloostrites ei elagi. Suveniirid said alguse nimelt pühalt maalt, juba üle 1700 aasta tagasi müüdi soovijaile naelu Kristuse ristipuust, ristitükke, püha õli, Kaana veini, pühakute higirätikuid kõike, mida sooviti. Ja kõike, mida soovitakse tänapäeval, leitakse ka nüüd, kauplemises pole selle kandi meestele võrdseid. Sellepärast kõiguvad ka hinnad nagu vaja. Ja iga raha on raha. Muutuva all peitub põline Rotid Jordani jões on toitu raiskavate turistide paratamatu kaasnähtus. Jeeriko väravas ehk siis Palestiina aladel ei lehvi Jordaania lippu, Palestiina lipp on ainult väga seda moodi, tänulikkusest, sest Jordaania Hašimiidi Kuningriik on pakkunud kodumaatuks jäänud palestiinlasile kohta oma praegusel maal, sest mis on õieti riigipiir? Ajutine kokkulepe. Iga järgnev kord saad vastuseid, avastad uut, näed sügavamale koore alla. Püha maa on rikas üllatustest, imedest, pettumustest, valust, vägivallast, armastusest, ootamatustest, ilust. Tunded kobrutavad. Kohalikus haiglas diagnoositakse aastas umbes paarsada nn Jeruusalemma sündroomi juhtumit. Imelik, et mida rohkem on kõike inimlikku, seda lähemal on Jumal, ütleb õpetaja Arne Hiob. Juune Holvandus Nutumüüri juures Jeruusalemmas hoiavad korda Iisraeli relvastatud sõdurid. Petlemma sünnikiriku ees pakutakse kardemoniga maitsestatud kohvi. Värskelt pressitud granaatõunamahl annab teelolijale vajaliku energialaengu. Pühapäeval on palmipuudepüha Mustjalas tänati pühapäevakooli õpetajat Palmipuudepüha peetakse nädal enne esimest ülestõusmispüha. Evangeeliumitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus sõidab eesli seljas kuningana Jeruusalemma. Rahvas, kes juubeldab, lootes oma silmaga näha tõotatud valitseja saabumist, saab peagi kuulda, et nüüd käib kohus selle maailma üle ja kihutatakse välja selle maailma vürst. / / Rahvahulk vastas siis Jeesusele: «Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?» ( Jh 12:34) Palmipuudepühal asub kirik kaasa elama Kristuse viimasele eluetapile. Omaaegse sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi. Neid on kantud protsessioonis, kirikulised tulevad sel päeval teenistusele lauldes ja okstega lehvitades, meenutades Jeesuse-aegseid sündmusi Jeruusalemmas. Kui palmioksi pole, kasutatakse paju- vm urbi. Ka läbi nõukogude aja, kus kiriklikke sündmusi suurt ei teatud ega tähistatud, oli paljudes peredes levinud komme palmipuudepüha hommikul teisi urvaokstega üles vitsutada; levis uskumus, et see, kes varakult üleval, on kogu aasta virk. Tõenäoliselt on taolise kombe taga ka vanad kiriku traditsioonid, kus pühitsetud okstel arvati olevat mõju nii haigustest vabanemisele kui inimese paremaks muutumisele. Majaõnne jaoks on kirikuist oksi ka koju viidud ja neist riste tehtud. Palmipuudepühaga algab suur ehk vaikne nädal, teatud mõttes kirikuaasta kulminatsioon, mil meenutatakse Jeesuse viimaseid maiseid päevi, õhtusöömaaega, tema surma ja kõikvõimsust ülestõusmise läbi. Mari Paenurm EELK tänukirja pühendunud töö eest pälvis koguduse esimees ja pühapäevakooli õpetaja Helje Raaper. Helje Raaper on üle 40 aasta töötanud Mustjala koolis ja on kooli kõige staažikam õpetaja. Hiljuti tähistas ta 60. sünnipäeva. Peale selle on ta 52 õpilasega koolis huvijuht, tema juhtimisel on 25 aastat tegutsenud folkloorirühm. Pedagoogilise tegevuse eest on Saare maavalitsus tunnustanud Helje Raaperit maakonna teeneteplaadiga. Helje ütleb, et oli ristimata, kui umbes kuusteist aastat tagasi leeri läks, et oma maailmapilti avardada. Leerigrupis oli tookord üksteist inimest, sealhulgas kooli praegune direktor, vallavanem, mitu õpetajat. «Oleme siin sündinud ja oma vaadetelt kokku kasvanud,» ütleb Helje. Palmipuudepühal on levinud komme tulla kirikusse palmi- või urvaokstega. Mari Paenurm Helje Raaper suvises lastelaagris. Erakogu Juhatuse esimehena on ta tänulik vallavanemale, kes on kirjutanud oreli restaureerimise projekti ja toetanud kiriku portaali restaureerimist. Palju abi ja toetust on ta enda sõnul saanud juhatuseesimeeste konverentsidelt. «Helje on ikka aidanud korraldada kristlikke lastelaagreid ning olnud imeliseks sillaks Mustjala kooli ja koguduse vahel. Ta on tubli inimene, kes teeb ja jõuab palju,» tunnustab teda koguduse õpetaja Rene Reinsoo valiti Helje Raaper Mustjala koguduse juhatuse aseesimeheks ja 2008 juhatuse esimeheks. Pühapäevakoolitööd alustas Helje aastal 2002 ning on seda teinud stabiilselt ja südamega. Tunnid toimuvad koolimajas esmaspäeviti, õpetaja sõnul võtab tundidest osa ka baptistikoguduse lapsi. «Kui noorte hulgas olla, siis ei tunnegi, et aastaid juurde tuleb,» naerab kolme poja ema ja nelja lapselapse vanaema. Rita Puidet

7 elu ja inimesed 7 Iisrael µ Asub Lähis-Idas Vahemere ääres Egiptuse ja Liibanoni vahel µ Iseseisvus Briti protektoraadist µ Pindala km2 µ Rahvaarv 7,4 mln µ Pealinn Jeruusalemm µ Keel: riigikeeled heebrea, araabia; käibel on jidiš, vene keel ning teiste ümberasunute emakeeled µ Religioon: esindatud on judaism, islam ja kristlus; elab ka druuse (1,6%), muud usundid (4,4%) Jeesuse sünnikirik Petlemmas asub palestiinlaste alal. Sünnikiriku peaaltari all grotis ehk kunagises kaljukoopas, kus vanade pärimuste kohaselt asub Kristuse sünnikoht, mida tähistab õlilampidest ümbritsetud 14haruline hõberist. Ükski palverändur ei loobu võimalusest siin palvetada. Hebroni sünagoogis. Palvetamise ajal on juudil pea kaetud. Mees kannab tefilliini, rihmade külge kinnitatud kahte väikest karpi, mis sisaldavad teatud lõike Toorast, juutide pühakirjast. Ühte karbikest kantakse otsmikul, et palvetaja mõtleks oma usust, teine kinnitatakse vasakule käsivarrele, et tuua usk südamele lähedale. 5 x Urmas Tamm Urvapuder maitses nii vanaemadele kui lastelastele Pauluse ja Jaani kogudus Viljandis korraldasid paastuajal ühise perehommiku «Ülestõusmispühade ootus». Pauluse talvekirikusse kogunes 10. märtsi hommikul mõneks tunniks paarkümmend inimest pensioniealistest lasteaialasteni, et ühiselt aega veetes tutvuda ülestõusmispühade tähenduse ja kommetega. Kokkusaamist korraldanud Pauluse koguduse sekretär Jana Kase oja ütles Eesti Kirikule, et perehommikust osa võtma oli tulnud rõõmustavalt ka üks isa. Käärkambri väikeses sööginurgas pandi elektripliit tööle ja urvapuder podisema. Nii kutsutakse odratanguputru, mis on paslik söök paastuajaks. Kui tavaliselt süüakse putru lihakõrnetega, siis seekord tehti see magusam, rosinatega, et lastele suupärasem oleks. Ahju pandi aga küpsema karask. Lapsed valmistavad juhendajate käe all ülestõusmispüha kaunistusi. Meeri-Lii Kaseoja Et osalejatel oleks valida endale meelepärase tegevuse vahel, sai samal ajal trükkida linikuid ja meisterdada lauakaunistusi. Jana ütleb, et valmistas humanitaarabist saadud vanadest püüridest linikutoo- rikud, millele perehommikul kangavärvidega mustrid peale trükiti. Minna Ilmaniemi juhendamisel keerati krepppaberist värvilisi roose, tehti udusulgedest kaunistusi ja papist kukekesi. Meie pealinn on südamekujuline. Misjoninädal on kui Tallinna süagape arhiiv dametukse. Heartbeat Tallinn kirikute nädal räägib usust ja lootusest juulil toimub Tallinna kirikute nädal nimega «Heartbeat Tallinn». See kutsub inimesi üles abivajajat märkama, andma lootust neile, kes seda vajavad, ja hoolima rohkem oma ümbruskonnast. Tallinna tuleb ligi 2000 misjonäri kogu maailmast, et koos kohalike kirikuliikmetega jagada Kristuse armastust igale inimesele, kes oma südame evangeeliumile avab. Misjoninädala märksõnadeks on usk ja lootus. Hommikupoolikutel toimub Agape Euroopa misjonäride konverentsiosa ning pärastlõunad on pühendatud üritustele ja tegevustele, mida korraldatakse koostöös kohalike kogudustega ning mis eri viisidel evangeeliumis peituvat usu ja lootuse sõnumit jagavad. Näiteks on Eestisse oodata maailmakuulsat illusioonikunstnikku André Kole i, kes tunnistab Jumala üleloomulikkusest, ning gospelmuusika legendi Israel Houghto nit. Kirjanik ja kõneleja Josh McDowell räägib oma lugu, kuidas Jumala armastus leidis ta üksiku ja seksuaalselt väärkohelduna ning muutis ta elu. Nädala raames toimuvad mitmesugused sotsiaalabi projektid, mis kutsuvad kõiki üles oma kaaslasi märkama ja lootust jagama. Kogu nädala kestev noorteprogramm Shine esitab noortele väljakutse elada iga päev välja usku Jumalasse. Kui Heartbeat Tallinna põhifookuses on pealinn, siis laupäeval, 28. juulil toimub Lilleküla staadionil kõigile Eestimaa kristlastele mõeldud sündmus, mis on pühendatud eestpalvele meie maa ja rahva eest Kristuspäev. Sellele eelneb üle-eestilise palvevõrgustiku algatamine, mille raames toimuvad igas Eesti maakonnas palveseminarid, kus teenivad peale kohalike koguduseliikmete ka Tõnis Mägi ja Jaan Tamm salu. Rohkem infot Astrid Raja pastor valiti presidendiks Rõõmsa askeldamise kõrval pakkusid põnevust õpetaja Marko Tiituse selgitused paastuajast ja ülestõusmispühadega seotud kommetest. Aluseks oli õpetaja võtnud kõigile tuntud Lutsu «Kevade», kus kirjas kõik pereelus juhtuv. Selliselt seletatuna oli see lastelegi huvitav. Vaimutoiduga kosutasid osalejaid ka Tarvastu koguduse õpetaja Elve Bender ja võõrustaja rollis olnud Allan Praats. Oli tore ja igati toitev hommik, võib kokkuvõtteks öelda. Möödunud aastal lepinguga kinnitatud kahe koguduse vahelise koostöö tulemusena on moodustatud ühine laste- ja peretöötoimkond, mida Pauluse koguduse poolt juhib Jana Kaseoja ja Jaani koguduse poolt Mirjam Tiitus. Järgmine ühine perehommik on viimase vedada, toimub see teadaolevalt mais. Rita Puidet Saksamaa presidendiks valiti 18. märtsil luterliku kiriku pastor, parteitu Joachim Gauck (72, fotol). Talle antud mandaat presidendiametiks oli väga tugev. Gauck sai 991 häält 1228st. Saksa uus president Gauck on pärit IdaSaksamaalt ja kannatanud ka ise sotsialistliku režiimi all. Joachim Gaucki isa küüditati aastal Siberisse, kust ta alles aastal tagasi Rostocki naasis. Rostockis õppis Joachim Gauck teoloogiat, misjärel temast sai Mecklenburgi kiriku vikaar ja alates aastast oli ta selles kirikus pastori ametis. Suurema osa elust on Gauck töötanud pastorina Rostockis, pöörates eriliselt tähelepanu noortetööle. Berliini müüri langemise eel asus Ida-Saksa kommunismivastane inimõiguste aktivist Joachim Gauck aktiivselt poliitilisse võitlusse, korraldades Rostockis miitinguid ja jumalateenistusi Saksamaa ühinemise toetuseks. Laiemalt sai Gauck avalikkusele tuntuks 1990ndatel, kui uuris ja tutvustas endise IdaSaksa julgeolekuteenistuse Stasi arhiive. Poliitilise ja vaimuliku töö sidumine on olnud Gauckil alati olulisel kohal. Kaido Soom

8 Looming Kui ma pärast matuseid vanemate majja sisse tulin, oli seal jahe, rõske, sumbe. Kütmata maja oli seisnud kuid kinnise ukse taga. Asjad seisid, nagu miski oli inimestest jäänud: luuavars verandanurka vajunud, vundament vähe katki, kondid koerakongi suudmel. Esikus seisatasin, hingasin. Lõhn seisnud, sumbunud, vana lõhn. Igas majas oli omasugune lõhn, siin siis niisugune. Tõmbasin esikukapi korraks lahti: vanu riideid, kaltse, pesu tuubil täis topitud. Misasja ma nendega küll peale hakkan, kui neid koristama pean? Kõva surumisega vajutasin krägiseva ukse kinni. Oh, kui ei peaks neid lõppenud elusid taas avama! Toas seistes lasin end mõneks hetkeks pingest lahti. Tühi ja lage ja kütmata. Mahajäetust peab ise koha peal kogema, et seda õieti tunda. Kerge kõhedus oli ka: äkki keegi juba elab siin, tuleb nurga tagant vastu, kui tubadesse vaatan. Võtsin ennast kokku ja tegin tubades tiiru peale. Ei olnud kedagi, sahvris ka ei olnud. Vaatasin nagu kõrgem ülemus keset tuba. Ma võisin nüüd hakata siit asju ära viima. Mitte keegi enam ei käskinud ega keelanud, mis asja ma võin liigutada ja mida ei või. Aga mida ma esimesena puudutan, millest kinni hakkan? Jätaks kõik sinnapaika, las tema vajub kõige täiega... ma ei tea, kuhu, aja voogudesse. Kunagi tulevikus on selline hetk, et keegi teine tuleb minu majapidamisse sisse, seisab ja vaatab: mida võtta, mida jätta. Mõtle sellele hetkele! Tuli midagi konkreetset tegema hakata, et mingisugunegi järg tegevuses tekitada. Tõmbasin kindad taskutest ja läksin uuesti välja. Kaevasin katkise lumelabidaga kuuri juurde tee. Küüni värav oli unustatud lahti, lumme jäänud. Küüni katus kukub varsti sisse. Vaja teda enam pole, kes teda parandab. Mäletan veel, kui neid küüni palke üles aeti. Elav jutusumin valitses ehitusel. Nüüd olen mina üksi siia õue peale jäänud, kes seda veel teab. Lahtises puukuuris oli kirves veel otsapidi pakus. Ausad inimesed, keegi pole võtnud. Lõhkusin sületäie tolmanud lepajuppe ja tõin tuppa. Ahju ees tuli ruumi teha, et üldse elama ja liigutama saada. Vanad saapad vasakule ja korvid-panged paremale. Tuhka võtsin ka kõrge pangetäie välja. Tuletegemine oli ikka esimene, kui kuhugi külma majja dessandiga sisse tulid. Õhtupoolel kavatsesin veel kütta. Korraga ei tohtinud palju. Mõtlesin siia mitmeks päevaks jääda. Tuha heitsin kaugemale lumele. Pilves päev ei näidanud helenemist ja helgumist. Koplikuuski olin ma kui palju vaadanud täna oli nina maas ja silmade peitmise ilm. Toas lükkasin laua lagedaks, otsisin juhtme ja panin veekannu soojenema. Mingit kohvipuru kapis veel oli, umbusklikult puistasin kaks korda tassi sisse. Rannar Susi Pärast matuseid Kui ahi taas küdema sai, istusin ja hingasin. Justkui seisak, kui ei osanud nagu midagi edasi teha. Vanemate eluajal oli ikka nii, et püüti väljas töö mingisuguse järguni ära teha, siis soojendati ennast toas, istuti ja rüübati kohvi. Isaga oli nii, et ta jäi metsas kadunuks. Tal oli mingisugune tüli maamõõtmise pärast, läks tema sinna metsa nendega õiendama, hiljem ära tulles muutus mingisugusel põhjusel liikumisvõimetuks ja külmus surnuks. Otsisime teda hulga inimestega. Surnukeha märkas neljakümnest inimesest koosneva aheliku kõige parempoolsem mees. Inimesed aitavad kriitilisel momendil, ma ei saa küll öelda, et inimesed polnud lahked. Kust nad kõik kokku olid tulnud autodega, paljusid ma ei tundnudki üldse. Väga kergesti leidsime üles. Praktiliselt poole tunni järel, kui metsa sisse läksime, hakkasid kostma hüüded «leitud on!». Jumala õnn! Kui poleks leidnud, siis teadmatus vaevab ikka kõvasti. Kui lähenesime hukkumiskohale, kujutasin avanevat pilti ette. Nägemise ulatuses see palju ei erinenud. Ta lamas kõhuli maas vesises kohas põõsa lähedal. Jope, müts, kummikud. Vigastusi tal ei paistnud, seda nägin oma silmaga. Nagu kõik alajahtunud oli ta osaliselt end paljaks ajanud. Tema, aastal sündinud mehe elu lõppes siis sealsamas paigas ja sedamoodi. Kas oleks tema lapsepõlves keegi seda osanud ennustada? Väljakandmist oli ehk kolme kilomeetri jagu. Vahetasime üksteist üle soomätaste turnides. Jäi küllalt aega mõelda, miks kõik nii oli läinud. Liive Koppel Selsamal hukkumise päeval, hommikul pärast kümmet ta helistas mulle. Oli selline rõõmsameelne, värske hääl. Üks ja vist ainuke kord, kui ta mulle üldse helistas. Meil polnud tugevat vastastikust tõmmet läheduse või puute järele. Kui kaugel hallil viivul koju jõudsin, ilmus kusagilt majapidamisest välja, kätt ikka andsime: «Sa tulid kah mind vaatama.» Aga sellel päeval ta täiesti ootamatult helistas. Pühapäevane hommik, see oli surnutepüha, me pidime kirikusse minema, kiirustasime. Ja tema helistas. Ta oli kasutatud mobiiltelefonide poest endale telefoni ostnud ja proovis sellega helistada. Leppisime kõnes kiirustamisi kokku, et õhtul ma helistan uuesti ja siis räägime pikemalt. Õhtul ma helistasingi. Mitu ja mitu korda helistasin. Kutsus, kutsus, kutsus. Aga keegi ei võtnud vastu. Eks ta siis juba lamas seal, külmunult või pooleeluga. Seda telefoni tal kaasas ei olnud. Pärast telefoni pabereid uurides leidsin, et ta oli oma numbri ka ekslikult öelnud, kahel numbril olid kohad vahetatud. Nii et ma parima tahtmise juures poleks saanudki talle helistada. Aga hommikul ta mulle helistas. Ta nagu otsis kontakti ühe lähedasema inimesega, kes tal oli, pojaga. Kas me tunneme vaistlikult elusündmusi ette? See tema häälepilt tollest hommikust on mul praegu kõrvamälus. Tuttav sensitiiv, kelle poole me kohe kadumise järel pöördusime, ütles: «Ma näen, et ta on väga ärritunud ja eksleb seal.» Ta kirjeldas, kuidas ja missuguses paigas ta maas on. Sensitiiv määras kaardi järgi ligilähedaselt tema asukoha, kusjuures ta oli ise umbes 160 kilomeetrit eemal. Minu isast ja nendest paikadest ei pidanuks ta varem midagi teadma. Me kontrollisime sensitiivi sellega, et näitasime talle erinevate inimeste fotosid. Fotode järgi ta arvas eksimatult ära, kes neist elab ja kes mitte. Võibolla see on sensitiividel algkursus ja lihtne asi ma ei tea. Mul igatahes selliseid võimeid üldse pole, muidu vaataks ka minevikku. Sensitiivi jutu järgi hõljub info möödunud sündmuste kohta veel kaua üleval. Eestlased on kanged tõe ja õiguse taganõudjad. «Ega ma oma ei jäta, ma lähen ülemkohtuni välja», olen kuulnud lauset. Eks isagi läks sinna metsa tõde ja õigust nõudma. Kas Tammsaare viie köite järel leidis tõe ja õiguse üles? No ei leidnud. Minu teada isal ühtegi niisugust otsest haigust ei olnud, mille pärast oleks pidanud kohe ära surema. Võib-olla elanuks tänagi rahulikult, kui oleks tõe ja õiguse nõudmises tagasi hoidnud. See praegune kohtusüsteem on üks suur äri. Kas need meeletud tasud ja lõivud on kuskilt otsast põhjendatud? Ja kui sa lõpuks selle õiguse paberi saad, mis sa sellega peale hakkad? See on puhas vedamine, kui selle süsteemiga üldse kokkupuutumist pole. Ahi oli ammu ära küdenud, kell läinud üle nelja, vaatasin aknast metsa taha vajuvat päevavalgust. Igal tunnil olid päeva näol oma varjundid ja värvid. Vaikne, kutsusin poega ka kaasa, et tule, oleme seal mõne aja. Tema vastu, et ei, seal on nii igav, seal on nii igav. Tunnen, et noored otse kardavad vaikust. Et igal hetkel peab neil mingi musa lärmama. Vaikus on noore jaoks viimane surm. Masendav ütlevad. Aknaalusel, ema kuivanud potilillede vahel jooksis mingi putukas. Jälgisin tema teekonda. Kas isa viimane teekond seal metsas oli ka selline putuka tee kui ülevalt poolt vaadata? Et läks tema jope ja kummikutega nagu putukas seal metsa all ja keegi ülaltpoolt näpuotsaga toksas. Ja siis ei olnud enam isa. Mõnikord Jumal aitab ja mõnikord ta ei aita. Mõnus on sellest siis mõelda, kui osutav näpp ei ole just sinu peale suunatud. Tõusin, kohendasin end, et lähen toon veel puid. Teine

9 AEG kord oli kindlasti vaja veel kütta, et siia ööbima jääda. Tegevuses need mõtted ja tunded liikusid teistmoodi. Tundsin, et pelgan uut kohtumist vanematega tulevikus, kui toimub ülestõusmine ja igavene elu. Ma tõsiselt kartsin seda. Siis algab kõik jälle otsast peale, see kamandamine ja õpetamine. Ära tee niimoodi ja mis sa jälle seda teed! Isegi kurja vaadet kartsin, et ma pole nii hea poeg olnud, kui pidanuksin olema. Sest räägitagu mida tahes, aga inimese iseloom on ülimalt püsiv ja muutumatu. See läheb ka surmast läbi nõndamoodi, nagu see oli. On asjad, mida üks inimene alati teeb, ja on asju, mida üks inimene kunagi ei tee. Sellest tunnedki ära inimese mustri ja loomuse. Üks mees, kes kasvatas lilli, tuli kasvuhoonest välja kimbu nelkidega ja viskas ukse lähedal mõned näpitud lehed minema. Ja ma nägin: neist lehtedest oli sinna kogunenud tohutu suur hunnik. Ning ma mõistsin: inimene see on väga, väga püsiv olend. Lumiselt rajalt astusin korraks sisse kasvuhoonesse, mille uks oli poolenisti lahti vajunud. Emast jäänud kuivad tomatiraod seisid veel tokkide küljes. Panged ümber läinud, lillepoti tükid hallil mullal, kõvera haruga hark, nii nagu see kõik nendest jäänud oli. «Nendest,» ütlesin endamisi. Inimeste elu sarnaneb tomatija kurgitaimede omaga. Algul nad kasvavad, õitsevad, lopsakad lehed varjutavad kogu kasvuhoonet. Siis aga kuivavad, kolletuvad, kärbuvad väikseks. Tuleb aiapidaja, korjab kuivanud raod kokku ja viib lõkketule peale. Vanemad on oma teatevahetuse ära elanud, elu edasi andnud, ja nendest on saanud ka kuivanud raod, mis kokku kogutakse ja kuhugi minema viiakse. Enne aastat juba algas neil see teadlik elu. Inimese elu on ainult pikem kui tomatitel ja kurkidel, mille raagusid ma kasvuhoones nägin. Väljumisel jäi üks roostes mullapang jala ette. Samasugused panged olid emal elupäevad laudas. Mäletan, kuidas ta seasööki segas vahel lõuna ajal, kui talitustega jälle väga kiire oli. Kaks kopsikut jahu kallas sõimest pange ja siis käega segas seakörti. Käed olid tal eluaeg pragulised, tumedad, kõverdunud. Polnud kaunis ja ilus, aga eks nemad elasid ka sedamoodi, kuidas nad said ja oskasid. Teinekord vaatasin kuuri ja vildakaid uksi, aga ju siis polnud võimalik paremini teha ja kaunimalt elada. Kogu aeg oli töölkäimine kaelas. Oma töö jaoks ainult laupäev-pühapäev, laupäev-pühapäev. Aga mida sa selle laupäeva-pühapäevaga jõuad? Mattes oli emal sõrmus nagu niidikeseks kulunud ja sõrme sisse kasvanud. Selline mälestus nende pikast tööpäevast ja rabelemisest elus. Kunagi tulevikus on selline hetk, et keegi teine tuleb minu majapidamisse sisse, seisab ja vaatab: mida võtta, mida jätta. Mõtle sellele hetkele! Kuuri lähedal kasvas veel üksik pihlakapõõsas. Seisin lumes ja kaesin õhtuvidevikku kaduvat maad. Vanasti oli neid pihlakapõõsaid siin terve rida. Vanasti käis kohe meie kõrvalt läbi küla karjatänav. Nooremad ei saa enam üldse aru, mis asi oli karjatänav. See siin oli suur küla, elamise kohta vähemalt. Ja mööda karjatänavat aeti kogu küla lehmad tagakarjamaadele sööma ning õhtul jälle tagasi, kõlina ja hõisete saatel. Kõik talud pidasid ju loomi. See oli looduslikult kohe sisse kasvatatud selline tänav, puudega kahelt poolt palistatud. Veel kuuekümnendatel aastatel oli see täiesti alles, kuigi enam ei kasutatud. Maaparandusega aeti see tänav tasaseks, kaotati hoopis. Mina veel nägin seda väiksena, kas olen mina viimane sidelüli mineviku ja oleviku vahel? Mis nüüd on külast jäänud? Mõni üksik pensionärikene käib kilekotiga poes. Külaelu ilme on neljakümne viie aastaga tõsiselt muutunud. Kui ahi taas küdema sai, istusin ja hingasin. Justkui seisak, kui ei osanud nagu midagi edasi teha. Madal rippuv elektripirn põles. Tänastes uudistes kõlas: kas sina juba kaupled mõjuvõimuga, kas sina juba omad lapspornot? Šokivangistust lubati anda kellelegi. Lastemängud! Keerasin uuesti kinni. Ohjah, kui kaugel olin oma muredega moodsast elust. Aeg on kõver, aeg on sant. Hingasin vaikuses: istun siin nagu rott urus vihma ajal ja ootan halva ilma möödumist. Kui huumorimeelega suudad püsida selles tigedate ja jobude ühiskonnas, siis suudad. Vaatasin toas seistes enda ümber. Kapid olid riideid täis: kaks kappi, kolm kappi. Tõmbasin ukse lahti ja näpuga üle riidepuude. Tihedalt täis, viimseni, järjest. Ärge koguge endale varandust, mida koi ja rooste rikuvad. Siin oli nüüd see lausa õige öelda. Uue iseseisvuse alguses tuli seda humanitaarabi ju väga kõvasti sisse. Väikelinnaski oli mitu kaltsupoodi. Siis muudkui käidi ja toodi, käidi ja toodi, et hästi odavalt sai. Eks sai ju neile öeldudki, et mis te neist nii palju veate, aga ega siis kedagi õpetada ei saa. Igaüks on ise tark. Nemad vastu: läheb tarvis, läheb tarvis. Siin nüüd oli läheb tarvis. Eks igaüks arva, et ta elab lõpmata kaua. Mis mina pidin nendega tegema? Taaskasutuskeskus kui selline üldse on läheduses? Põletada? Kahtlesin. Lihtsalt maha jätta ja vaikimisega katta seda ei saanud ju ka lõputult. Kunagi peab otsustama. Euroopa võlakriisiga seoses räägiti, et inimene ei kasuta 80% asjadest, mis tal on. Võib-olla rohkemgi ei kasuta. Ahnus ei kaunista kedagi, aga jällegi: ega inimest õpetada ei saa. Mis kasu on olnud kiriku õpetuslikust sisust? Kui omad vitsad jõuavad peksta, siis jõuavad... väikese terakese võrra tarkust pähe. Masendav oli materiaalse külje nii tohutu ülekaal kõige muu suhtes. Räägiti söögist ja riietest ja soojast toast ja seakartulitest ja põhust loomadele. Mõnest muust huvist ära siin üldse piuksatagi. Paksu raamatu vahele oli emal kogutud neid tsellofaanist krõbisevaid kommipakendeid. Ei tea, kas nad närisid ka neid kõvu klaaskomme, mille kotte krabiseb siin hulgaliselt? Oli kunagi selline aeg, kui polnud mitte midagi moosipurkide peale panna. Meierei valkjat võipaberit köitsid niidiga ümber purgi. Läbipaistev tsellofaan tundus juba moodne kattematerjal. Koolilugemikus oli värss tublist Kerstist, kes aitab ema: tsellofaanist lõikab ratta, / millega saab purki katta. Selline hästi kitsas vaade läbi pilu. Et kunagi oli suur puudus tsellofaanist ja siis oli ema elu lõpuni kogunud krõbisevaid kommikotte. Kas ma tohingi neid üldse puutuda ja minema visata? See on püha asi. Inimene on nii tahtnud. Ta on nii uskunud. Toad tundusid ikka veel jahedad õhtuvidevikus. Olin tulnud otsekui klassiruumi õppeaasta lõpul, kui kõik on lahkunud ja ära läinud. Tühjuse ja mahajäetuse tundmus kandis mind kuhugi kõrvale. Pilk eksles veel kord asjade kohal: mis siin nõuks võtta teha? Höövel... kapi otsas. Kunagi isa pahandas minuga, et ma olen tema teadmata tema höövli lakast võtnud, et justkui nagu varastanud. Üldiselt ta ei pahandanud asjade võtmise pärast, aga sellest höövlist kerkis jutt esile. Siin nüüd oli... höövel. Kõik jääb meist ju maha, mis nende asjade pärast pahandada teiste inimestega. Leidsin koolilapse vana joonistusvihiku: Nõmavere 4- kl. kool / õ.-a. Õde oli talve joonistanud lumehang, metsaviirg, puu, põõsas, suusataja. All punase tindiga väike hinne 4. Lapsepärane talvepilt süvendas kõheduse ja jaheduse tunnet. Asjad on püsivamad kui inimene, nad ulatuvad puudutama üle inimliku aja. Lamasin voodil. Ööst joonistus välja akna helenduv koht. Minu meelest oli aknakuma öös püha asi. Kui palju oli siingi majas lamatud ja öist aknakuma nähtud. Lootusega, igatsusega. Ehk on inimese elugi nagu aken: see kord on lahti ja siis sa näed välja valget päeva, ja siis sa enam aknast näha ei saa. Ajast aega Alguses lõi Jumal laotused ja maa. Ja maal oli tohuvabohu ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus ürgvete kohal. Ja Jumal ütles: «Saagu valgus!» Ja valgus sai. Üks paljudest uskumustest, mida kommunistlik haridussüsteem usinasti külvas, on vaen teadusliku ja usulise maailmavaate vahel. Justkui need, kes Jumalat usaldavad, ei tohikski asjade toimimist uurida. Tegelikkuses põhinevad aga kõik teadused ja neist esimesena teoloogia küsimustel: mis on nähtava taga ja kuis on kujunenud praegune olukord? Erinevus usu ja teaduste vahel seisneb aga selles, et usaldus Looja vastu keskendub olemasoleva eesmärkidele, teaduslik kahtlemine aga toimimise kirjeldamisele. Maailma loomine Vaatame sedasama loomislugu Piibli alguses tähetarga pilguga. Tänapäeva tähetarkus räägib kõige alguse kohta, et siis oli suur pauk. Või kui päris õigesti väljenduda, siis suur sähvatus, sest pauk ehk helilained eeldavad levimiseks ainelist keskkonda. Selle sähvatuse ja plahvatusega loodi olemasolev, mis alul oli üks suur plasmapuder. Sellest pudrust loodi ajapikku taevakehad ning seega tekkis vahe aine ja seda ümbritseva vastasmõjudest tulvil tühjuse vahel. Ligemale neli tuhat aastat tagasi alul sõnas ja hiljem kirjas kuju võtnud loomislugu kirjeldab toimunut just täpselt nõnda. Pealiskaudset lugejat võib ehk eksitada jutt kuuest päevast, millega maailm loodi. Kuid pisutki süvenedes peaks igaühele selgeks saama, et nende päevadega ei ole mõeldud 24tunniseid ööpäevi Päike, mis oma kohaloluga ööpäeva määrab, loodi ju alles neljandal loomispäeval. Ajast Aega on läbi ajastute väga erinevalt arvestatud. Või õigemini tuleks tõdeda, et üheskoos tehnilise arenguga on hüppeliselt arenenud ka ajaarvestus. Kaasaegsed arvutid teevad tehinguid nanosekundite ajaskaalal. Me ise läheme ähmi, kui meie ajaarvestus erineb üldisest üle minuti; kõige toredam aga, kui meie kella sekundiosuti jõuaks nulli üheskoos raadiost kõlavate täistunni piiksudega. Mu õeraas kirjeldas oma üllatust, kui koju appi tulnud ämmaemand pärast lapse sündi küsis kellaaja järele see tundus tol hetkel nii mõttetu küsimusena. Aga paberid nõuavad täpsust. Ega sellest olegi ju tegelikult nii kaua aega möödas, kui inimese eluiga arvestati talvedes, mis tal on õnnestunud üle elada, ning isikliku tähtpäevana tähistati (kui üldse tähistati) ilmale tuleku asemel ristimise ehk nimepäeva. Kas minutitele ja sekunditele keskendudes viimati suurem pilt silmist ei kao? Aasta Aasta on õigupoolest terviklik eluring oma tärkamise, kasvamise, küpsemise ja lõikusajaga. On puhas rõõm, kui kellelgi õnnestub talv üle elada ja näha kevadel uut algust. Aasta algust on läbi aegade erinevalt arvestatud. Kroonikutele, kes toimunut kirjeldades mainisid ühe või teise ülemuse valitsemisaastaid, ei olnud aasta algusel tähtsust aeg algas järjekordse valitseja troonile asumisega. Küll oli aga aasta algusel tähendus nende jaoks, kes mõistsid mõnest ajalikust valitsejast ja ka aastast kaugemale vaadata. Suure kristlaste tagakiusamise lõpu järel 4. sajandil hakati aasta ja aja algust arvestama Maarja kuulutamispühast 25. märtsil. Siis kuulutas ingel Maarjale, et ta sünnitab Jumala Poja, ning Jeesus sai neitsi Maarja üska kasvama. Mõned sajandid hiljem hakkas peamiselt läänepoolsete kristlaste hulgas levima aja ja aastate alguse arvestamine alates Jeesuse nimepäevast 1. jaanuaril. Inkarnatsiooni ehk lihasse saamisega algas Jumala Poja elu siin ajalikus ilmas, Maarja üsas. Seda hetke võiks ehk ka inimese sündimiseks nimetada, hilisem ema kõhust välja tulemine ei ole ju tegelikult elu algus. Ilmale tuleku järel, kaheksandal päeval, pandi lapsele nimi ja poisslapsed pühitseti vana lepingu kohaselt ümberlõikamisega Jumala rahva liikmeiks. Inimeseks sündinud Jumala Poeg saavutas sellega inimliku olemise täiuse ta pühitseti inimesena Jumala rahva liikmeks. Laiema leviku saavutas aja ja aasta alguse arvestamine Jeesuse nimepäevast alles umbkaudu poole aastatuhande eest. Inimelu Kõigel asisel on oma algus ja Liive Koppel lõpp, nõnda ka inimese elul siin ilmas. Koos täpsustuva ajaarvestusega on üha teravamalt tõstatunud küsimused ka inimelu alguse ja lõpu täpsemast määramisest. Selle peamiseks põhjuseks on meditsiini võimekuse areng, mis lubab kehavälist viljastamist ning masinate abil keha elutegevuse pikendamist. Paratamatult kerkib küsimus, millisel perioodil tuleb meil arvestada inimese ja tema õigustega ning millal võiks kõnelda lihtsalt elusrakkude kogumist. Aga kirik on juba aegade alguse arvestamisega Kristuse inkarnatsioonist ehk Maarja käima peale saamisest määranud inimelu alguseks kahe geneetilise informatsiooni kohtumise viljastumishetkes. Ka teadusel, mis taotleb täpsust, ei ole ühtegi teist nõnda täpselt määratavat hetke, millest arvestada inimelu algust. Kõik jutud mingist muust elu algusajast on tegelikult püüded talitada eluga omatahtsi ja hiilida kõrvale vastutusest. Ei ole kedagi, kes oleks ise enesele elu andnud. Siit järeldub möödapääsmatult, et meie elu ei ole meie oma. Elu ime on loodud juba ammu enne meie vanemaid ning ilmub uuel, imelisel kujul iga sünni juures. Kui kellelegi on elu antud, siis ei ole see asjata. Pealiskaudsele või kibestunud vaatlejale võib teinekord tunduda, et üks või teine inimene (kõige tihemini mina ise) on täiesti mõttetu. Kuid meie ei suuda näha kuigi kõrgelt ega kuigi kaugele, me suudame aimata vaid üsna pisikest killukest olevast. Aga võime olla kindlad, et kui keegi on siin ilmas, siis on tal ka miskit veel teha, anda kuskil oma panus kas või lihtsalt teiste jaoks olemas olemisega. Elu on ime. Iga üleelatud talv on ime, iga uus algus. Andku Issand meile silmi märkamaks ja imetlemaks. Õnnistatud ülestõusmispühi ja igavikku küündivat uut algust! Jaan Nuga

10 10 mälu Tõnu Tooming Meie ema lugu 100 aastat Senta Toominga sünnist 3. Viljandis Pärast põllumeheelu Harju- Jaanis sai isa nüüd täie jõuga Viljandimaa praosti ja Pauluse koguduse õpetaja tööle pühenduda. Samal suvel sai ema koguduse organisti-asjaajaja kohustused, vajadusel sõitis isaga kaasa ja mängis mitmes maakoguduses a sügisel alustas ema tegevust koguduse naiskooriga, esimene lauluharjutus peeti meie kodus. Jõuluõhtul laulis 18-liikmeline koor neli laulu. Koor kasvas ja repertuaar täienes. Järgnes aktiivne muusikategevus: laulmised kirikupühadel, kontsertjumalateenistused, ka külalisesinejatega, prof Hugo Lepnurme toel ja osavõtul. Selleaegsed organistid, enamuses õpetajate abikaasad, said koolituse usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas. Ema õppis seal kaugõppe teel aastail Eksamite järel sai ta kutseliseks organistiks. Meil oli seitsmeliikmeline pere Idu-vanaemast (isa ema Miina Tooming) väikevennani. Emal jätkus perenaisetöö ja turul-poes käimiste kõrval kõigi jaoks asjalikkurõõmsat toetust ja aega. Oma aias jätkus tööd mõlemale. Isal olid peale selle ka kohustused kaevuvee ja küttepuude toomisest ja ahjude kütmisest elektritöödenigi. Ema rajas lillepeenrad nagu Harju-Jaaniski. Kolm suuremat last jõudsid õpingute järel tööle asuda ja pered luua, ka Peeter jõudis juba inseneriõpinguteni. Ega me sellepärast ema-isa hoolest ilma jäänud. Memm võttis paljuks mahti uneaja arvelt hommikul esimene, õhtul viimane aastal said nad vanaemaks-vanaisaks. Töö Viljandis kestis 30. novembrini Isa oli siis juba Tallinnas kirikukogu valis ta 12. oktoobril peapiiskop Jaan Kiivit seeniori töö jätkajaks. Tallinnas Tõsiseks rõõmuandvaks katsumuseks oli isa toetamine tema karjasetöös. Mõnda aega töötas ema instituudi muusikaosakonnas õpetajana. Ta sai kutse Tallinna Jaani koguduse naiskoori juhatama. Jätkus rõõmu ühislaulmisteks sõpruskooridegagi, ka Viljan- Senta Toominga 65. sünnipäeval a. di Pauluse kirikus. Ema jätkas koorijuhitööd ka pärast isa surma 5. oktoobril Tallinna Jaani kiriku a jõuluõhtu meeleolus kirjutas ta oma Viljandi laulusõpradele 25 aasta tagust sündmust meenutades: «Meie esmakordsel esinemisel oli ka Viljandi kirik kirikulistest tulvil ja oli imeline rõõm tunnetada, et tohid veidikenegi kaasa aidata inimhulgale jõulusõnumi kuulutamisel.» Jah, need ammused jõuluõhtud on eriliselt hinges helisemas kui olime laulnud «ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta», ei raatsinud paljud meist veel lahkuda ja selle rõõmuga mängis ema orelil jõuluviise veel ja veel. Viimati juhatas ta koori a varahommikusel ülestõusmispühade jumalateenistusel, kui solistina oli kaastegev Mare Jõgeva. Üksijäänuna luges ema sageli isal sõjateel kaasas olnud Uut Testamenti. Selles on isa paljud kirjakohad punase pliiatsiga alla jooninud. Seda raamatukest olid ka sõjakaaslased lugemiseks palunud. Ema suri 28. detsembril 1982 oma viimaste aastate kodus Lasnamäel ja puhkab isa kõrval Metsakalmistul. Järelhüüdes haual ütles kauaaegne Harju-Jaani koguduse organist Johannes Betlem: «Ta võitis maainimeste südamed.» Johannes oli üks meie isa esimestest Harju-Jaani a aprillikuu 28 leeripoisist. Ajalehe Kotimaa mälestussõnumis 6. jaanuaril 1983 meenutas Matti Hakkarainen külastusõhtuid peapiiskopi kodus Lasteaia tänavas soome ja eesti lauljate ühislaulmistega ja muljeid meie ema-isa rajatud lilleaiast. Ehkki meie memme elu polnud kerge, ei nurisenud ta, tegi kõike rõõmuga ja teisigi sellega nakatavalt. Leidus küllalt õnne ja õnnistust. Elutule teekond jätkub, meie oma perest oleme sel teel nelja põlvkonnaga. Oleme tänulikud kõigile oma vanemate kaasteelistele. On rõõmustav, et Tallinna Jaani koguduse naiskooris on lauljaid, kes ka Senta Toominga juhatusel laulda said. Tema mälestuseks laulab koor palmipuudepühal, 1. aprillil. (Lõpp.) Erakogu Palvushommikusöök koos presidendiga Haapsalu Püha Johannese koguduse nõukogu liige Lauri Luik (riigikogu liige, reformierakond) kirjutab, et veebruari alguses oli ta kutsutud osalema USA rahvuslikul palvushommikusöögil ühes president Obama, asepresident Bideni ja teiste poliitiliste liidritega üle maailma. Viibisin Ameerika Ühendriikides nädala, mis oli täis kohtumisi poliitikutega maailma eri paigust. Nädala tähtsündmuseks oli aga USA rahvuslik palvushommikusöök. Kui hotelli ette saabusime, oli kvartal ümber piiratud ning kõik tänavad ümberringi suletud. Olime kohal kell 6.15, mis tähendab, et meil oli täpselt tund Hiltoni suurde saali istuma jõudmiseks. Nagu viimastel aastatel tavaks, on kutsutud umbes 4000 külalist, sh kongresmenid, senaatorid, presidendid, (pea)ministrid, parlamentide liikmed jt külalised. Palvushommikusöögi eesmärk on tuua maailma riikide poliitikud ja juhid kokku, ühendada neid, näidata, et vaatamata poliitiliste liidrite suurele mõjuvõimule on kuskil midagi palju võimsamat, mis meid juhib ja millesse usume. Tavapärane on, et ühe laua taga istuvad nii juhtivad jõud kui ka opositsionäärid. Ja nii juba viimased 60 aastat, alates president Eisenhowerist. Palvushommikusööki juhtisid kaks senaatorit, üks vabariiklane, teine demokraat, nagu tavaks on: Alabama senaator Jeff Sessions ja Arkansase senaator Mark Pryor. Kes on ühel sellisel palvushommikusöögil osalenud, see teab, kui palju on nt USA juhtimine seotud religiooni ja Jumalaga. Saalis on sagimine, inime- O I K U M E E N I L I S E D U U D I S E D Metropoliit Illarioni külaskäik Eestisse Seoses patriarh Kirilli raamatu «Vabadus ja vastutus» eestikeelse tõlke esitlemisega viibis Eestis Moskva patriarhaadi välissuhete juht, Volokolamski metropoliit Illarion (fotol). 18. märtsil viis metropoliit Illarion Tallinna Neeva Aleksandri katedraalis läbi liturgia, Lauri Luik palvushommikusöögil Washingtonis. sed söövad, sest algus on tehtud ja sissejuhatavad palved loetud. Peagi kajab kõlaritest üle saali: «Ladies and gentlemen, please stand, the President of the United States.» Signatuur hakkab mängima ning sisse astuvad president Obama ja esimene leedi. Sööme üheskoos ning järgemööda hakkavad tulema kõned. Sõna võtavad senaatorid, kongresmenid, kirjanik Eric Metaxas jt. Vahepalaks laulab 11aastane imelaps Jackie Evancho, tüdruk, kelle hääl kõlab kui täiskasvanud naisel, imeline. Pole just väga tihti tavaks, et avalikel üritustel käivad koos USA president ja asepresident. Kuid ÜRO assamblee järel maailma suuruselt teisel poliitilis- osales Estonia kontserdisaalis kontserdil, kus kõlas metropoliidi teos «Matteuse passioon» ERSO ja rahvusmeeskoori esituses. Metropoliit kohtus ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi Stefanusega. Rahvusraamatukogus raamatu «Vabadus ja vastutus» eestikeelse väljaande esitlusel olid külaliste seas peapiiskop Andres Põder, katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan, Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis Juri Merzljakov. Raamat avab lugejale kristliku vaatenurga inimõigustele ja -vabadustele. Autori tähelepanu keskmes on kaasaja konflikt, milleks patriarhi arvates on ühelt poolt tsivilisatsiooni liberaalsete väärtuste ning teiselt poolt rahvuslik kultuurilis-religioossete väärtuste vaheline vastasseis. Eesti keeles on kättesaadav ka patriarh Kirilli veebruaris esitletud raamat «Hingekarjase sõna. Jumal ja inimene. Päästmislugu. Vestlused õigeusust». Eestikeelsed liturgiad Soomes Kui luterlasi teenib Helsingis diakon Tuuli Raamat Alppila kirikus, siis õigeusklikele on peetud eestikeelset liturgiat kogudusemajas (Liisankatu 29), kus on teeninud preester Roland Tõnisson (pildil). 25. märtsil pidas Püha Kolmainu Erakogu te liidrite kogunemisel palvushommikusöögil on see just nii. Lauas on nii Obama kui Biden. Kõned käsitlevad Jumalat ja usku, millesse on poogitud ka pisut oma valdkonna teemat. Obama alustas oma kõnet väga inimlikult, rääkides, kuidas ta iga hommikut alustab palvuse ja piiblilugemisega, mõtisklusega, tuues paralleele usu ja poliitika vahel, mainides maailma majanduskriisi ja raskeid valikuid, mis ees, usku, mis meid ühendab ja jõudu annab. Presidendi kõne pole kantud niivõrd valimispropagandast, nagu võinuks oodata. Hommikusöök, mille ametlik algus oli kl 7.30, on kestnud umbes poolteist tundi. See aeg on olnud täidetud kõnedega Jumalast ja usust, pisut poliitikast, piiblitekstidest ja palvetest, ka naljast. Aeg läheb kiirelt. Senaatorid võtavad hommikusöögi kokku ning lõpupalve ütleb ameerika jalgpallur Griffin. President lahkub, kõnepuldi eest võetakse kaasa ka USA vapp, mis liigub presidendiga koos. Väljapääsud avatakse. Palvushommikusöögil osalenud tänavad üksteist, vahetavad visiitkaarte, soovivad Jumala rahu ning lähevad oma teed. Kohtumiseni järgmisel aastal. Lauri Luik Ilmunud EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse infolehes Johannese Sõnumid, märts Avaldatud lühendatult ja toimetatult. kirikus kreeka- ja kirikuslaavikeelse liturgia metropoliit Stefanus. Õigeusklikke Helsingis ühendab Eesti Õigeusu Kiriku Sõprusselts (Viron Ortodoksisen Kirkon Ystävyysseura). Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku aastakonverents tulekul Laupäeval, 31. märtsil peetakse Tallinnas kiriku aastakonverentsi. Tavapäraselt on konverentsil kavas aastaülevaade, aruandluse kinnitamine ja muud päevakajalised protseduurid. Nelipühi kiriku aastakonverentsidel on ikka olnud külalisi kaugemalt, seekordsel pidulikul jumalateenistusel jutlustab David Boyd, kes on Kanadas peakorterit omava LES Edge i korporatsiooni juht ning on rajanud oma äri dünaamilisele juhtimismudelile, pakkudes keskkonnasäästlikke lahendusi ja tooteid üle maailma. Eesti Kirik

11 Lehekülje toimetaja Rita Puidet Meedia Eesti Raadio peab hommikupalvusi MATTHIAS BURGHARDT (EELK). Hommikupalvused on Vikerraadios E R kl 6.32 ja L P 7.35 ning Klassikaraadios E P kl «Kirikuelu» saade on Vikerraadios pühapäeviti kl Eesti Televisioon Ajalik ja ajatu kl Põlvkonnad, 2. Oma vaimulikutee algust meenutavad 60ndatel aastatel alustanud EAÕK metropoliit Stefanus ja EELK õpetajad Toomas Paul ning Kalle Mesila. Saatejuht on Meelis Holsting kl 15 Põlvkonnad, 3. Seitsmekümnendate põlvkonna tulekut kirikutööle meenutavad EELK peapiiskop Andres Põder, EEKBKL kauaaegne president Joosep Tammo ja EAÕK ülempreester Ardalion Keskküla. Pereraadio Pereraadio programm on kuulatav: Tartu-, Põlva-, Viljandi-, Järva- ja Valgamaal 89,0 MHz, Võrumaal 95,7 MHz, Lääne- Virumaal 88,9 MHz, Ida-Virumaal 88,2 MHz, Tallinnas ja Harjumaal 89,6 MHz, Läänemaal 89,4 MHz, Saaremaal 89,0 MHz ning Hiiumaal 88,7 MHz. Aadress: Annemõisa 8, Tartu tel E-post: tartu@pereraadio.ee. Raadio 7 sagedused: Tallinn ja Põhja-Eesti 103,1; Pärnu- 88,6; Tartu- 92,1; Kesk-Eesti ja Lääne-Virumaa 96,1 MHz. Tel io 7 E-post: raadio7@raadio7.ee Õnnitleme Mart Jaanson 31. märtsil 46 Kylliki Pitts 1. aprillil 70 Mårten Andersson 2. aprillil 58 Üllar Kask, reservis 2. aprillil 52 Merike Kütt, kaplan 2. aprillil 44 Ordinatsioonitähtpäev 31. märtsil 16 Tiiu Hermat (preestriordinatsioon ) Õnnitletavatel on preestriordinatsioon, kui ei ole märgitud teisiti. Täpsustus Eelmise nädalal Eesti Kirikus nr 13 ilmus eksitav viga rubriigis «Nädala ringvaade». Usundiõpetuse olümpiaadil saavutas kolmanda koha Heiki Ojasild, mitte Ove Liis Mahhov, kes jäi pingereas neljandale kohale. Autor vabandab. Täname ESTRI TIIGI KALJU KUREPALU Head lugejad, teil on võimalik annetada jumalasõna levikuks SA Ajaleht Eesti Kirik Swedbank SÜNNIPÄEVAKUU SOODUSTELLIMUS telli ajaleht ja võida reis! Märts on EESTI KIRIKU sünnipäevakuu. Sel puhul pakub toimetus võimalust soodsalt lehte tellida. Telli ajaleht endale või kingituseks sõbrale eriti hea hinnaga! Aastatellimus 25 eurot Poolaasta tellimus 13 eurot TELLIMISEKS - saada e-kiri aadressil ek.tellimus@eelk.ee - helista toimetusse Tellimus jõustub pärast raha ülekandmist SA Ajaleht Eesti Kirik kontole TÄHELEPANU! Kõigi märtsis lehe tellinute vahel loosime välja auhinna, mille võitja saab tasuta Eesti Kiriku lugejate suvereisile Läänemaale juunil. Kirikumuusika osakonna täienduskursus Usuteaduse instituudi kirikumuusika osakond kutsub huvitatuid 10. aprillil osalema kursusel «Muusikatöö lastega». Koolitus algab kell 10 instituudis (Tallinn, Pühavaimu 6), selle viivad läbi Haapsalu Püha Johannese Noortepäevade toimkond kutsub osalema EELK noortepäevad ehk noortefestival Järgmine Peatus võtab arvesse majanduslikult kitsamaid aegu ja teeb enneolematu (ja pärasttulematu?) erandi. Nimelt on käesoleva aasta festival (5. 8. juulini Kambjas) kõigile TASUTA, ainult toitlustamise eest (kokku 9 toidukorda) tuleb maksta 15 eurot. Kes Palmipuudepüha muusikaajaloo tähtteostega 1. aprillil kell 19 saab Tallinna Jaani kirikus nautida valikut läbi aegade kõige suurema klassiku, Johann Sebastian Bachi ( ) siinmail vähetuntud, kuid Euroopa muusikaloos olulistest kantaatidest. Corelli Music jätkab üle viie aasta publikut rõõmustanud kontserdisarja «Kirikupühad Maarjamaal» ülestõusmispühadele eelneva vaikse nädala muusikaga. Esmakordselt jõuavad koostööni barokiaegsetel pillidel musitseeriv Corelli Barokkorkester ning Koolitus lähisuhetest 14. aprillil kell on Tartu Salemi kirikus Kalevi 76 koolitus abielupaaridele ning neile, kes teevad või tahavad teha peretööd. Teemad on valitud lähisuhtes aktuaalsete teemavaldkondade seast (suhtlemisoskus, partneri väärtustamine, ajakasutus, konfliktidega toimetulek jne). Heategevuskontsert Peetri kirikus 1. aprillil kl 17 toimub Tartu Peetri kirikus kontsert, millega kogutakse raha SA Maarja Päikesekodu küla rajamiseks intellektipuudega täiskasvanutele. Maarja Päikesekodu aitavad rajada head eesti muusikud. Sel aastal ulatavad abikäe Ott Lepland, Gerli Päästearmee kogub abivajajatele jalanõusid Heategevusorganisatsioon Päästearmee Eestis ja Kingakaubamaja koguvad kuni 31. märtsini vähekasutatud või kasutamata meeste-, naiste- ja lastejalatseid. Kampaania «Toome ära» patroon on Kinkekaarti küsi toimetusest. teated ja kuulutused Palveseminar jõuab järjega Põlvasse 31. märtsil kutsuvad Jaan Tammsalu ja Tõnis Mägi kontsertmõtisklusele «Eesti palvetab». Päev algab seminariga Põlva kultuurimajas kell 15 ja jätkub Põlva kirikus kontsertmõtisklusega kell 17 ning ühise palvusega kell 18. Kontsertmõtiskluse pääsmed on müügil Piletilevis ja Statoili müügijaamades hinnaga 5 ja 7 eurot. Seminarile ja palvusele on sissepääs prii ning seminaril osalejatel on võimalus osaleda kontserdil ilma pääsmeta. Palvepäeva korraldavad Agape Eesti ja Misjonikeskus. Palvepäevad on eelsündmusteks 28. juulil Tallinnas toimuvale Kristuspäevale. koguduse koorijuht, muusikaõpetaja ja helilooja Sirje Kaasik ning Tallinna Kaarli koguduse lastekoori juht ja muusikaõpetaja Maarian Lend. Registreeruda 6. aprilliks aadressil ui.kirikumuusika@ eelk.ee, tel (Kersti Petermann), või (Kristel Aer). toitlustamist soovib, peab toiduraha kandma 30. juuniks EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse kontole Lisaks on laagri ajal avatud kohvik. Küsimuste korral pöörduda ühenduse või Kristjan Luhametsa poole tel ; kristjan.luhamets@ eelk.ee. Vaikse nädala kontserdid Kontserdiga «Cantate Domino» tuleb kuulajate ette Narva koguduse ansambel Cantatores Narvensis, orelil saadab Tuuliki Jürjo. Kavas on Pergolesi, Hallseri, Bachi ja Bortnjanski loomingut. Kontserdid toimuvad 4. aprillil kl 18 Jõhvi Mihkli kirikus, 6. aprillil kell 12 Narva väikeses kirikus ja samal õhtul kell 17 Tartu Jaani kirikus. Pileti hind 5 või 3 eurot. aasta kooriks tunnistatud kammerkoor Collegium Musicale. Esitusele tulevad J. S. Bachi ( ) kantaadid BWV 135 ja 182, aariad ja sinfoniad kantaatidest BWV 42, 191, 194 ja Johannese passioonist. Kontserti juhatab aasta nooreks dirigendiks 2011 valitud Endrik Üksvärav (tenor), soolopartiisid laulavad nii dirigent ise kui ka noored solistid Hele-Mall Leego (sopran), Miina Pärn (alt) ja Egon Punnison (bass). Koolituspäeva jooksul toimub kaks seminari seitsmest ning koolitaja koolitus. Sarja on koostanud Karita ja Meelis Kibuspuu. Koolitus toetub kristlikule abielukäsitusele, soovitav on osaleda koos kaaslasega. Osalemine on tasuta. Registreeruda 10. aprilliks aadressil salem@hot.ee või , Padar, Teele Viira, Oliver Kuusik, Rosanna Lints, Jaan Pehk, Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Karl Madis. Üllatusesinejad. Pilet 10 eurot (täiskasvanud) või 8 eurot (õpilased, üliõpilased, pensionärid), koolieelikud tasuta. iluuisutreener Anna Levandi. Jalatsid saab Päästearmeele saata Smartposti pakiautomaatide abil. Valige ekraanilt kiri «heategevus» ja järgige edasisi juhiseid. Paki saatmine maksab 1 euro, saatmisest kogunenud tulu läheb Päästearmeele. Teated µ µ Tartu kogudused Maarja kl 9.30 hommikupalvus kl 19 filmiõhtu: Chocolat (Šokolaad) kl 12 palmipuudepüha protsessioon ja peremissa. Kl 17 saksakeelne jumalateenistus kl 10 suure nädala temaatiline mõtisklus Roiu päevakeskuses. Pauluse kl 17 piiblitund kl palvus Taizé lauludega kl 19 noorteõhtu kl 10 jumalateenistus armulauaga. Leerikool esmaspäeviti kl 19. Tegutsevad pühapäevakool, kunstiring kooliealistele, palve- ja piibliringid, kammer- ja naiskoor. Info tel Peetri kl 12 vestlusring kl 12 piiblitund kl 10 jumalateenistus armulauaga kl 10 hommikupalvus, järgneb naisring. µ Laulukoori proov kolmapäeviti kl Ülikooli-Jaani kl palvus, kl piiblitund kl 11 jumalateenistus armulauaga. Samal ajal pühapäevakool. µ Muusikaveerandtund teisipäeviti ja reedeti kl µ Kooriproov pühapäeviti kl 9.30 ja kolmapäeviti kl Tallinna kogudused Jaani kl hardushetk, plokkflöödiansambel. Kl 14 ja kl 18 piiblitund kl 12 armulauaga palvus, gambaansambel Inscientia Beata kl 10 jumalateenistus armulauaga, orelil Tiia Tenno, naiskoor. Kl 19 kontsert (piletiga) kl Tooma palvus. Kaarli 1.4. kl 10 jumalateenistus armu- 11 lauaga, segakoor kl 13 jumalateenistus armulauaga kl muusikaõhtu: Otsakooli keelpillikvartett. Mustamäe kl teoloogiaring kl 19 palvus Taizé lauludega kl 15 eakate teelaud (vene keeles) kl 15 jumalateenistus armulauaga kl 7.07 hommikupalvus ja piibliring kl palve- ja piiblitund. µ Toimub tüdrukute ja poiste töötuba, mudilaste loomingutuba ning beebide lauluring. Nõmme kl 11 tervisliku elustiili klubi kl jumalateenistus armulauaga. Peeteli kl 11 venekeelne jumalateenistus kl 11 jumalateenistus armulauaga, koguduse muusikud. Püha Vaimu 1.4. kl 11 jumalateenistus armulauaga, ristimis- ja leeripüha. Kl 13 läti- ja kl 15 ingliskeelne jumalateenistus armulauaga kl 18 muusikatund: Kaljo Johannsoni 75. sünnipäev. Rootsi-Mihkli kl 18 õhtumissa kl 12 jumalateenistus. Kl 18 Emmause missa. Saksa 1.4. kl 17 jumalateenistus Tartu Maarjas. Soome 1.4. kl 10 jumalateenistus Rootsi- Mihklis. Toomkogudus kl 18 leerikursus kl 12 orelipooltund: Tiia Tenno ja Hille Poroson kl 11 jumalateenistus armulauaga, kaastegevad pühapäevakooli ja toomkooli lapsed ja õpetajad. Kl pühapäevakool, noortering ja vestlusring. Viimsi 1.4. kl 11 jumalateenistus armulauaga. Alanud on mälestiste registreerimine talgutele Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud kutsub mälestise omanikke ja hoidjaid registreerima muinsuskaitseobjekte, et need üheskoos korda teha 5. mail toimuval talgupäeval. Talgud saab registreerida kodulehel www. teemeara.ee, vajadusel pöörduda konsultatsiooniks maakondliku muinsuskaitse inspektori poole (andmed leiab aadressilt Talguliste registreerimine algab 11. aprillil. Eesti Kiriku tellimiseks µ helistage toimetusse tel (levijuht Sirje Kasemaa) µ kirjutage sirje.kasemaa@eelk.ee µ pöörduge lähimasse sideasutusse µ külastage kodulehte Tellimus maksab 29 aastas, otsekorraldusega 2.40 kuus. SA Ajaleht Eesti Kirik Swedbank Eesti Kirik ilmub nädalalehena kolmapäeviti. Leht ei ilmu juulis. Lehe kojukande probleemid lahendab AS Eesti Post, tel

12 12 pühapäevaks Palmipuudepüha. Palmarum µ Liturgiline värv on violett. µ Piiblilugemised: Jesaja 50:4 10 (jutlusetekst) Filiplastele 2:5 11 Matteuse 21:12 17(18 22) µ Psalm: 22:2 6 µ Päevalaul: KLPR 86 «Kuningas on Jeesus Kristus» Džomolungma on maailma kõrgeima tipuga (8846 m) mäemassiiv Kõrg-Himaalajas Nepalis. Vaata, avan Sulle oma palved. Õnnista mu samme lootuse radadele, teedele, mis viivad hoolivuse ja suuremeelsuse lätetele, kaasaskäijate allikale. «Vaata, siin on su hommik!» laususid hoopis, kui tõusin jalgele, et alustada uut päeva. «Vaata, siin on su aed!» kõlasid sõnad, kui heitsin pilgu eesolevale tööle. Tekst ja foto: Arho Tuhkru «Vaata, siin on su paik!» mõistsin, kui leidsin sarnased teelised kurtmiste lõputult teelt. «Vaata, see on mu rõõm!» tundsin, kui kuulasid mu õhtut, ja me jutus lendlesid homse päeva seemned. Kummardun ja ulatan Sulle oma elatud aegade anni, mis pole muud kui teretulemised-hüvastijätud Su sõpradega. P ä e v a t e e m a Aukuninga alandustee Palmipuudepüha ja 1. advendipühapäeva evangeeliumitekstid jutustavad samast sündmusest ehk Jeesuse pidulikust sisenemisest Jeruusalemma. Sellega on näidatud, et tegu on Jeesuse elu tipphetke saabumisega. Kristuse avalik tegevus oli algusest peale suunatud tema elu viimastele päevadele. Pühapäeva nimetus (ld dominica palmarum) tuleb päeva evangeeliumist, kus kirjeldatakse, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Selle sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi ja neist valmistatud kaunistusi. Neid on kantud ka palmipuudepüha protsessioonil. Põhjapoolsemates maades on palmiokste asemel kasutatud pajuoksi. Sellepärast on eesti keeles seda püha rahvapäraselt kutsutud ka urbepäevaks. Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Jeesus läheb Jeruusalemma vastu kannatusele ja surmale. Aga tema kannatusel ja surmal oli teistele inimestele elu andev tähendus. Kristus kannatas, et vabastada meid kannatustest. Jeesus suri, et meie võiksime kord saada igavese elu. Nii sai Kristuse kannatus meile võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad võidu sümbolina meelde tuletavad. Palmipuudepühal asub Kristuse kirik teele, et elada kaasa Kristuse viimasele eluetapile. Algab suur ehk vaikne nädal, mil võime mõelda Kristuse kannatuse ja surma tähendusele. E E S T P A L V E Kaido Soom µ Armas Jumal, palvetame, et Sinu sõna leviks ja saaks mõistetavaks tänapäeva maailmas. j u t l u s Mõeldes väsimisele Js 50:4 10 Minu möödunud talve üheks meeldejäävamaks tegevuseks oli osavõtt kõigist kuuest EMT Estoloppeti suusamaratonist. Nende hulgas oli erineva raskusastmega sõite. Haanja on kogu aeg raske oma pidevate tõusudega, mõnel korral muutis värske sulalumi muidu suhteliselt kerge raja kannatuste teeks. Mulle meenub, kuidas raskematel maratonidel liikusid pikad kolonnid väsinud kaasteelistega, kes kõik finiši poole rühkisid, ja kõigi nägudel peegeldus valdavalt kannatus. Õnneks on kestvusspordi aladel kannatusega selline lugu, et need saavad päris kähku läbi, tee peal saab ennast turgutada erinevate vahenditega, mida tänased spordikauplused külluslikult pakuvad, ja finišisse jõudes on meel tegelikult rõõmus, sest kannatused said ületatud ja see pakub rahulolu. Hoopis isemoodi väsimine saadab meid aga väljaspool terviseradu. Igapäevaelu pakub kõigile erinevas mõõdus vaeva, olgu siis tööl, koolis või kodus. Rühime kõik koos mingit teed mööda, võib-olla isegi selget ettekujutust omamata sellest, kuhu tuleme ja kuhu läheme, ning siis pole imestada, et päästvat finišit ei paista kuskilt. Alati ei leia ka oma «boksipeatust», kus turgutust saaks. Meie igapäevaelus ei ole imettegevaid vahendeid sugugi lihtne leida. Nii võtab väsimus võimust peaaegu igal pool, kiiresti saabub seegi avastus, et vaimne väsimine on kordades halvem kehalisest väsimusest. Vahel tuleb vaimseid koormaid kanda mitte kolm või viis tundi (sinna vahele jääb enam-vähem korraliku maratoni kestus), vaid aastaid. Silvester Jürjo, kaitseväe kaplan Meil ei ole iga päev aega põhjalikult järele mõelda selle üle, kuidas oma koormaga hakkama peame saama. Ilmselt väsitaks ka pidev mõtlemine stiilis «Mul on raske, mida ma nüüd küll tegema peaks». Võib-olla sellepärast elamegi väga palju oma ajast nii, nagu oleksime robotid, kelle kogu eksistentsi mõte on mingisuguse programmi täitmine. Samas on igale inimesele vahel väga vaja neid hetki, kus endale mõelda saab. Paastuaeg peaks oma algupärase mõtte järgi olema enda sisse vaatamise aeg. Pikema endasse süüvimise tulemusena on lootust leida uusi sisemisi ressursse, et oma eluga paremini toime tulla. Vahel leiame julguse suuremaid muudatusi ette võtta. Ma pean väga oluliseks seda, et me käime oma eluteed alati koos teiste inimestega on need siis pereliikmed, klassi- või töökaaslased; vahel võib teekaaslaseks sattuda päris võõras inimene. Ei ole vaja kaugele vaadata, et märgata teisi, kes on oma eluga ilmselt samas seisus. Tänavapildis paistab nii sageli silma inimeste väsimus ja tüdimus, kui aga märkame mõnda rõõmsat ilmet, mõtleme, et see inimene on välismaalt siia sattunud. Seal pidi elu üldse palju toredam olema. Oma rõõme ja saavutusi on meeldiv teistega jagada, aga oma muresid me tavaliselt nii väga jagada ei taha. Igaühel on võimalus ja väljakutse olla leidlik, et märgata abivajajat enda kõrval ja talle oma abikäsi ulatada. Ma rõhutaks just sõna «väljakutse», sest abistamine ei ole iga kord niisama lihtne, eriti kui seda abi ise pakkuma minna. Igaüks ei taha alati, et keegi talle appi tuleks, üritatakse ise hakkama saada. Mis seal salata, ise hakkama saamine on elus väga vajalik. Vahel on nii, et tahaks hädas olevat inimest kuidagi aidata, aga ei oskagi seda teha. Eks juhtub sedagi, et tahtsime küll head, aga välja tuli nagu alati Siis võib päris kiiresti tekkida tunne, et igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab, ja mina vaatan, kuidas mina oma asjadega toime tulen. Nüüd võiks veel takka kiita: aga niimoodi ju elu käibki. Kas see peaks olema suhtumine, mida valguse laps kannab? Valguse laps, nii nagu Jeesus teda nimetab, peaks ju kandma valgust edasi, mitte sunniviisiliselt ega kohusetundest, vaid oma loomulikul viisil. Ei saa unustada, et ka meie vajame vahel teiste abi, superkangelasi võib käia kinos vaatamas. Valguse kandmiseks oleme me kõik ju tegelikult kutsutud. Igaühe võimaluseks on vastata väsinule mismoodi, kus ja kelle vahel see toimub, ei tea kunagi ette. Kui me oma jõudu mööda endas olevat valgust jagame ja valguse tegusid teeme, võime olla kindlad, et need teod ei lähe tühja mis siis, et me ei saa tulemust sageli oma silmaga näha. Kui me paastume ükskõik mil viisil, siis me sätime oma elumaja asju korda, ja see on hea ning vajalik. Kui me seda ei tee, siis mingil ajal võime avastada, et oleme ära kustunud ja meist ei ole enam mingeid valgusekandjaid. Ühel hetkel võiks paastumine hakata rohkem vilja kandma, sest kes ainult paastuma jääb, teeb head vaid iseendale. Meie aga oleme kutsutud selleks, et head teha ka teistele.