Töökorraldus. Makroökonoomika. E-keskkond Moodle. Töökorraldus. Sisenemine e-keskkonda. Kirjandus. BCU3620 Makroökonoomika (3 EAP, eksam)

Transcript

1 Töökorraldus Makroökonoomika BCU3620 Makroökonoomika (3 EAP, eksam) 20L, 58 iseseisev töö Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Töökorraldus E-keskkond Moodle Lõpphinne kujuneb järgmistest komponentidest: o Jooksev töö e-keskkonnas 40% o Kontrolltöö I 30% o Kontrolltöö II 30% Loengu materjalid elektroonselt NB! E-keskkonnas tuleb jälgida töödel esitamistähtaegu, tööde hilisem esitamine ei ole võimalik! Sisenemine e-keskkonda Kirjandus Kursuse võti MR-p ÄR-p Arrak, A., Eamets, R. jt. Majanduse ABC. Tartu, Eamets, R., Kaasa, A. jt. Sissejuhatus majandusteooriasse. Tartu, Kerem, K., Randveer, M. Mikro- ja makroökonoomika põhikursus. Külim, 2007 Brown, W., S. Makroökonoomika baasteooria. Külim,

2 Mis on majandusteadus? Makroökonoomika Mis on majandusteadus? Mikroökonoomika Kirjeldab täielikult või mittetäielikult konkureerival turul oma kasulikkust maksimeerivaid majandussubjekte. üksiku maj.subjekti käitumine üksiku kauba/teenuse turg üksiku tootmisteguri turg Rahvamajandus Economics Makroökonoomika Kirjeldab majandussektorite (majapidamised, ettevõtted, valitsus, välissektor) vahelisi seoseid. maj.subjektide vahelised seosed kauba- ja teguriturgude seosed majanduse üldised suundumused Makroökonoomika Õpetus majanduse üldisest tasakaalust. Neoklassikaline makroökonoomika kapitaliturg ja intressimäär Keinsistlikmakroökonoomika hüvisteturg ja tulu Monetaristlik makroökonoomika rahaturg ja hinnatase Makroökonoomika Mikroökonoomika põhiküsimus: Kas ettevõte on juhitav? Vastus: Jah! Makroökonoomika põhiküsimus: Kas majandus on juhitav? Vastus:? (Bretton Woods) Makroökonoomika traditsioonilised eesmärgid Täishõive majanduskasv, majandustsükkel Stabiilsed hinnad inflatsioon ja rahapoliitika Tasakaalustatud maksebilanss vahetuskursi poliitika Mil määral? Mil moel? 2

3 Makroökonoomika eesmärgid Kaasajal on lisandunud: Valitsuste ohjamine eelarvedefitsiit, võlakoormus Arengustrateegiate valik kolmanda maailma mahajäämus Globaalprobleemid keskkond, ressursid, kasvuhoonegaasid Globaliseerumine integratsiooni negatiivsed aspektid Demograafia elanikkonna vananemine, maailma majanduse jõukeskuste nihkumine Vanadussõltuvuse määr Euroopas Üle 65-a elanikkond osakaaluna tööealisest rahvastikust (15-64a, %; 2000 ja 2030) Itaalia Hispaania Kreeka Austria Saksamaa EL Prantsusmaa Portugal Belgia Soome UK Rootsi Holland Iirimaa Luxemburg Taani Makromajanduslikud subjektid Majapidamised Ettevõtted Valitsus Eestlased Importkaupade ostjatena ja välismaale investeerijatena Välismaalased Eesti kaupade ostjatena ja Eestisse investeerijatena Rahvusvahelised institutsioonid 3

4 Makroökonoomika Makromajandusteooria tekkimise eeldused Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Eeldused Majandusstatistikatekkimine 1930-ndad, USA, Simon Kuznets( ) Eeldused Majandustsükliteoreetiline tunnustamine USA Rahvuslik Majandusanalüüsi Büroo (National Bureau of Economic Research) Suur Depressioon ( ) John Maynard Keynes( ) Tööhõive, intressi ja raha üldine teooria (1936) Suur Depressioon DowJones IndustrialAverage, Suur Depressioon USA töötuse määr ja SKP,

5 Makroteooria areng Makroteooria areng Adam Smith ( ) Rahvaste rikkus (1776) Nähtamatu käsi Klassikaline koolkond: Turg saab siis iseendaga kõige paremini hakkama, kui teda võimalikult vähe segatakse. Suur Depressioon Turg kukkus läbi (market failure) Keynes i revolutsioon heaolumajanduse teooria Keynes: turg pole isereguleeruv ning ei saavuta täishõivet. Majandus ei saanud ise hakkama SD-ga, osaliselt oli selle põhjuseks ka asjaolu, et teatud hinnad pole piisavalt paindlikud, et võimaldada majandusel ise kohaneda. F. D. Roosevelt uus kurss majanduses Bretton Woods i konverents New Hampshire, Bretton Woods 1944 Globaalne fikseeritud kursside süsteem International Monetary Fund, IMF Maailmapank Konsensus majanduse juhtimise filosoofias Põhiarhitektid: John Maynard Keynes(UK) Harry Dexter White(USA rahandusminister) Makroteooria areng Milton Friedman( ), Nobel ndate lõpp Ka valitsused võivad läbi kukkuda. Chicago majanduskoolkond Monetarism range raha- ja eelarvepoliitika ndad Neoklassikaline koolkond 1990-ndad Uus majandus (IKT ulatuslik rakendamine) 2000-ndad Information failure 1. LEKE S S=Y T FIN.KAP.TURG S I VÄLIS- SEKTOR I 1. SÜST MAJAPI- DAMISED IKT =Y+Ü Mo 2. SÜST Ü T Mk VALITSUS Mo KAUBATURG P V 2. LEKE N TEGURITURG P N I T+V+ I+E ETTE- VÕTTED Y Palk, Rent, Kasum, % Makroökonoomika traditsioonilised eesmärgid näiteid maailmamajandusest 2

6 Makroökonoomika traditsioonilised eesmärgid Täishõive majanduskasv, majandustsükkel Stabiilsed hinnad inflatsioon ja rahapoliitika Tasakaalustatud maksebilanss vahetuskursi poliitika OECD Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon Organization for Economic Co-operation and Development Arenenud tööstusriike koondav rahvusvaheline organisatsioon. Asutatud Eesti sai OECD täisliikmeks 9. detsembril OECD OECD Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon Organization for Economic Co-operation and Development Tööpuudus Hinnastabiilsus Source: OECD Economic Outlook 88 database Source: OECD Economic Outlook 84 database 3

7 USA THI ja tööpuuduse muutus USA majanduskasv THI Tööpuudus Source: EconomicReportof the President RANGE RAHA- POLIITIKA Jooksevkonto Vahetuskurss 4

8 MACROEECONOMICS SISSEJUHATUS 1. SISSEJUHATUS MAKROMAJANDUSTEOORIASSE MIKROMAJANDUSE TEOORIA VAATLEB a) ÜKSIKU MAJANDUSSUBJEKTI KÄITUMIST, b) ÜKSIKU KAUBA VÕI TEENUSE TURGU, c) ÜKSIKU TOOTMISTEGURI (MAA, TÖÖ, KAPITAL) TURGU. MAKROMAJANDUSE TEOORIA VAATLEB MAJANDUSSUBJEKTIDE VAHELISI, KAUBA- JA TEGURITURGUDE VAHELISI SEOSEID NING MAJANDUSE ÜLDISI SUUNDUMUSI. MAKROMANADUSE TEOORIA ÕPETUS MAJANDUSE ÜLDISEST TASAKAALUSEISUNDIST (TEGELIKU JA POTENTSIAALSE TOOTMISMAHU; LOOMULIKU JA TEGELIKU TÖÖPUUDUSE VAHEKORD) 1.1 MIS ON MAKROMAJANDUSE TEOORIA (MT) Micro kas ettevõte on juhitav? Vastus on: Jah ; Macro kas majandus on juhitav? Vastus: palju segadust. * MT on õpetus majanduslikust kogukäitumisest. Kuigi mingi maa majanduselu koosneb miljonitest üksikutest sammudest, mida astuvad ettevõtted, tarbijad, töölised ja valitsusametnikud - keskendub MT nende individuaalsete aktide üldistele tagajärgedele. Näiteks võivad mingil kuul tuhanded ettevõtted tõsta kauba hinda, samal ajal aga tuhanded seda langetada; leides hinnataseme üldise muutumise, huvitab MT-teadlasi just tuhandete muutuste keskmine * Üldine lähenemisviis on - vaadelda majanduse üldisi suundumusi, mitte üksiku majandusagendi käitumist. Seejuures kasutatakse majanduse kirjeldamisel nn. kogunäitajaid - RKT, säästumäär, THI (tarbija hinna indeks). See instrumentaarium lubab MT-lastel pöörata peatähelepanu lõpp-muutustele majanduses, mitte üksikmõjudele. * Kaasaegne MT sai alguse alles 1930 aastatel, kui majandusstatistika hakkas esimest korda koguma ja analüüsima suurt hulka majandusstatistilist materjali. Tähtsaim näitaja nende hulgas oli RKT, mis annab pildi maa kogutoodangust, tuludest, säästudest, tarbimisest, investeeringutest kogu majanduses. * Piltlikult võib öelda, et MT kirjeldab majandust n.ö. mäe otsast, kõrgelt vaadates. Teda huvitavad vaid suured, üleüldised küsimused: mis teeb riigi elanikke rikkamaks ja vaesemaks, mis tingib Eesti krooni kursi Šveitsi frangi suhtes, miks impordib Eesti rohkem kaupu kui ta ekspordib - need on MT-t huvitavad küsimused. * Kuidas Valitsused saavad muuta oma sekkumisega majandusliku arengu üldisis suundumusi, valitsuse eelarve- ja rahapoliitika. Osa teadlasi usub, et valitsus saab ja peab oluliselt sekkuma majandusse. * Kaasaegne MT baseerub Mikromajandusteooria põhitõdedele. Viimane uurib ettevõtete ja majapidamiste individuaalseid majanduslikke otsustusi; makromajanduslikud tendentsid on paljude üksikaktide tagajärg. MT käsitluse üldisus baseerub kolmel põhisammul: 1) MT püüab kirjeldada ettevõtete ja majapidamiste üksikotsustuste teoreetilist tausta rakendades mitmeid lihtsustavaid eeldusi; kirjeldatakse - keskmist, näitlikku firmat jne. Kasutades mikromajanduse teooria aparatuuri, kirjeldab MT tüüpilise majandusagendi käitumist. 2) Püüdes seletada majanduse üldist seisundit - MT liidab kokku (agregeerib) majandusnäitajaid: keskmise firma käitumine "paljundatakse" teataval viisil. Põhilised majanduslikud näitajad on kogunäitajad, seejuures MT-lased kirjeldavad seoseid nende kogunäitajate vahel. 3) Et anda oma väidetele empiirilist tõestust - MT kogub ja analüüsib tegelikku makromajanduslikku statistikat. Sellega tegeleb spetsiaalne MT haru - ökonomeetria. 1.2 MAKROMAJANDUSE TEOORIA PÕHILISED KÄSITLUSAINED MT kasutab teatud majanduslikke põhinäitajaid. Neid uurides tehakse järeldused muude majandusnähtuste kohta. Igat põhinäitajat vaadeldakse seejuures ajalises perspektiivis: praegu, lühiajaliselt, pikaajaliselt. Põhilised üksiknäitajad on: *1. SISEMINE KOGUTOODANG: antud maa geograafilistes piirides toodetud kaubad ja teenused. Seejuures tehakse vahet nominaalsel ja reaalsel SKT-l SKT-ga on tihedalt seotud RAHVA KOGUTOODANGU näitaja - SKT + antud maa tootmistegurite poolt mujal maailmas teenitud puhastulu. RKT muutumine reaalnäitajates läbi aja annab meile MAJANDUSLIKU KASVU üldise, pikaajalise tendentsi; millised on majanduskasvu allikad ja liikumapanevad jõud? Lühiajalised majanduslike tõusude ja languste vaheldumised annavad MAJANDUSTSÜKLI. Joonis: VTP + Majandustsükkel Kasvu allikas investeeringud: K=I, +töö, +maa. Miks üldse tekivad majandustsüklid? Kas tsükkel on ootamatu sokki või rohkem etteennustatava dünaamilise muutuse sarnane nähtus. 3 eesmärki: 1) täishõive; 2) madal inflatsioon; 3) positiivne maksebilanss. USA-s on sel sajandil olnud 19 täispikkusega majandustsüklit. Suur Depressioon: kestis 43 kuud a. augustist 1933.a. märtsini. Järgnev tõus kestis 50 kuud (märts 33 - mai 37). Kuid SD eelne tase ületati alles peale IIMS. Pikim rahuaegne majanduslik tõus oli 80ndatel: november kvartal ANDRES ARRAK 1 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

9 MACROEECONOMICS SISSEJUHATUS *2. Järgmine oluline uurimisvaldkond on TÖÖPUUDUS. Keskmiselt peetakse veel 6%-list tööpuudust maailmamaades normaalseks nähtuseks. TP on otseses sõltuvuses majandustsüklist. *3. INFLATSIOON e. üldise hinnataseme protsentuaalne muutus. Inflatsiooni mõõdetakse tavaliselt Tarbija Hinna Indeksi (THI) muutumise kaudu. Suurim muutus info vallas võrreldes sajandi I. poolega, on see, et peale sõda pole täheldatud negatiivset inflatsiooni, enne seda esines ka hinnataseme langust. Viimased 50 aastat on aga inflatsioon olnud vaid positiivne. Inflatsiooniga seoses on tõusetunud palju probleem, mille otsivad vastust majandusteadlased: mis määrab ära inflatsiooni üldise keskmise taseme ja selle muutuse, kuidas on inflatsioon seotud majandustsükliga. Asja on ajanud veelgi keerulisemaks erinevate riikide võrdlus: miks on Ladina-Ameerika inflatsioon pidevalt kõrgem kui arenenud Lääneriikides ( Lõuna-Ameerika 1492, OECD 3.9%). {Sloman 91/ Ptk. 12., lk } * 4. Neljas oluline näitaja on MAKSESBILANSS (selle 3 osa: 1. Kaubandusbilanss, 2. Teenuste bilanss, 3. Kapitalikonto e. investeeringute bilanss). Miks osadel riikidel on pidev kaubandusülejääk, teised aga on pidevalt miinuses; kui suure osa moodustab puhaseksport riigi kogutoodangust. * 5. VAHETUSKURSS 1.3 PÕHILISED MAKROMAJANDUSLIKUD SUBJEKTID Majapidamised, Ettevõtted, Valitsus, Eestlased importkaupade ostjatena, Välismaalased Eesti kaupade ostjatena, Keskpank Rahvusvahelised institutsioonid (IMF, EL, WB) 1.4 MAKROMAJNDUSTEOORIA AJALOOLISES PERSPEKTIIVIS Esimese makromajandusliku "läbimurde" tegi 18.saj-l David Hume, kes uuris seoseid raha pakkumise, kaubandusbilansi ja hindade taseme vahel majanduses. See mõttesuund, mida tänapäeval tuntakse Maksebilansi Monetaristliku Tõlgenduse nime all ka tänapäeval pakub ka praegu baasi teooriatele, mis seovad rahapoliitikat rahvusvahelise kaubandusega. 18.saj-l pandi alus ka Kvantitatiivsele Rahateooriale, mis on praeguseni kaasaegse rahaanalüüsi aluseks. Siiski loetakse kolme sündmust kaasaegse MT aluseks; esimest korda eristus MT kui teaduslik distsipliin siiski alles selle sajandi alguses. Need kolm sündmust on: 1) Majandusliku statistika tekkimine, andmete teaduslik kogumine ja analüüs. 20. aastatel loodi USA-s Rahvuslik Majandusanalüüsi Büroo (National Bureau of Economic Research - NBER). Selle lükkas käima hilisem Nobeli preemia laureaat Simon Kuznets. Kasutades Kuznetsi jt. töid pandi 30. aastatel USA-s alus kaasaegsele rahvatulu arvestusele. 2) Majandustsükli kui majandusliku fenomeni teoreetiline tunnustamine. Tsükli tunnetamine ja tunnustamine pani aluse majandusliku mõtte edasiarenemisele. 3) Suur Depressioon: senini maailma mõjutanud suurim ja pikaajalisim langus, millega kaasnes tootmismahu drastiline langus ja tööpuudus; ning seda enamuses maailma majanduslikult arenenud maades. Just SD pinnalt kirjutas oma surematu töö ka inglise majandusteadlane John Maynard Keynes ( ). Tema töö "Tööpuuduse, Raha ja Laenuprotsendi Üldine Teooria" (1936) on senini XX sajandi mõjusaim majandusteaduslik traktaat. Peale selle seisneb Keynes'i panus ka mitmetes praktilistes tegudes - tema on üks IMF (International Monetary Foundation" rajajaid ja pealesõjajärgse rahvusvahelise rahasüsteemi üks loojaid. Veel tänapäevalgi eristavad majandusteadlased end keinsistideks ja mitte-keinsistideks, kuigi viimasel ajal on see vahetegemine muutunud üha raskemaks. Keynes'i põhiline väide oli, et: turg pole isereguleeruv ega saavuta täishõivet, et majandusele on omane tsükliline areng, põhjuseks on üleüldine kõikumine optimismi ja pessimismi vahel - mis ongi investeeringute suure muutlikkuse aluseks. Keynes viitas sellele, et majandus ei saanud ise hakkama SD-ga, osaliselt oli selle põhjuseks ka asjaolu, et teatud hinnad pole piisavalt paindlikud selleks, et võimaldada majandusel ise kohaneda. Keynes'i soovitus oli, et just valitsus oma kulutuste ja maksupoliitika kaudu peab stabiliseerima majandust. Just VALITSUSE STABILISEERIVA MAJANDUSPOLIITIKA kontseptsioon ongi andnud Keinsistlikule majandusteooriale KEYNES'I REVOLUTSIOONI nime. Keynes i teooria nurgakiviks peetakse tema KN ja KP käsitlust. Siiski - u. 25 a. Peale IIMS hakati Keynes'i soovitustes kahtlema, et kas ikka valitsus suudab oma raha- ja ea-poliitikaga stabiliseerida majandust ja hoida ära pikaajalist langust. Põhjuseke oli ehk ka pealesõjaaegne pikk majanduslik tõus. Ent 1970ndatel saabus jälle n.ö. uus ajastu - enamus riike koges stagflatsiooni, s.t. üheaegset stagnatsiooni aj inflatsiooni. Paljud majandusteadlased hakkasid uskuma, et just valitsuse poliitika on üks majandusliku ebastabiilsuse põhjusi. Algas nn. anti-keinsistlik kontrrevolutsioon. Üks alusepanijaid ja põhilisi ideolooge on Milton Friedman Chicago Ülikoolist; tema poolt loodud suunda ja koolkonda on hakatud nimetama MONETARISMIKS. Monetaristide põhiargumendid on: 1) turg on isereguleeruv, kui ta rahule jätta - saavutab ta ise täishõive. ANDRES ARRAK 2 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

10 MACROEECONOMICS SISSEJUHATUS 2) Valitsuse aktiivne majanduspoliitika on osa probleemist, mitte selle lahendusest. Oma töös "USA Monetaristlik Ajalugu" (A Monetary History of United States, kirjutatud koos Anna Schwartz'iga) -- majanduslikud kõikumised on Raha Pakkumise muutuste tagajärjed. Et tagada majanduse stabiilset arengut, on vaja stabiilset raha pakkumist. Monetaristlikku vasturünnakut arendati edasi ka aastatel: UUS-KLASSIKALINE KOOLKOND -- Robert Lucas (Chicago Ülikool) ja Robert Barro (Harvardi Ülikool) jt. Nad väitsid veelgi tugevamalt, et turg on isereguleeruv ja et valitsuse poliitika vaid destabiliseerib seda. Kujunes RATSIONAALSETE OOTUSTE TEOORIA - kui indiviidid ja ettevõtted kujundavad oma ootused tulevaste majanduslike sündmuste kohta ratsionaalsel alusel, siis omab valitsuse poliitika palju vähem mõjuvõimu kui Keynes'i mudel ette näeb. Päris hiljuti on veel uusi koolkondi juurde tekkinud. TEGELIKU MAJANDUSTSÜKLI TEOORIA (Real Business-cycle Theory) väidab, et nii Keynes kui monetaristid eksivad, kui nad püüavad identifitseerida majandustsükleid.. Tsükli aluseks on nn. tehnoloogilised hüpped, mitte niivõrd nõudluse või poliitika hüpped. UUS-KEINSISTID püüavad kasutades Keynes'i põhiideid leida neile uusi teoreetilisi põhjendusi. Milline võiks olla hinnang Keynes'ile. Kuigi tema raamatu pealkiri on "...Üldine Teooria", polnud ta siiski piisavalt "üldine". 1) Keynes pööras põhitähelepanu investeeringute muutusest tingitud majanduse kõikumistele. Praegu aga on näha, et majandust mõjutavad ka paljud muud olulised tegurid. 2) Keynes väitis, et majandus pole võimeline kohanema välismõjudele - nüüd oleme kogenud, te paljude riikide majandus on väga kohanemisvõimeline. LOOMULIKU TÄISHÕIVE HÜPOTEES MAJANDUSLIK KLASSIKALINE RATSIONAALSED PAKKUMISE-POOLNE NÄHTUS KEINSISM KOOLKOND OOTUSED MAJANDUSTEOORIA TURU ÜLDINE LOOMULT STABIILNE PIKA- STABIILNE PIKA- VÕIB STAGNEERUDA SEISUND EBASTABIILNE AJALISELT LOO- AJALISELT LOO- ILMA PIISAVATE MULIKU TÖÖPUU- MULIKU TÖÖPUU- TÖÖ-, SÄÄSTMIS- JA DUSE MÄÄRA DUSE MÄÄRA INVESTEERIMIS- JUURES JUURES STIIMULITETA EBASTABIILSUST INV. SÄÄST VALE RAHA- OOTAMATU LÜHI- MUUTUS KP-S PÕHJUSTAB (MUUTUS KN-S), POLIITIKA AJALINE KN VÕI PAKKUMISŠOKK KP ŠOKK ÕIGE MAKRO- AKTIIVNE EA- JA RAHAREEGEL* RAHAREEGEL* KP SUURENDAMISE- MAJANDUSLIK RAHAPOL., AEG- /VAHETUS- /VAHETUS- LE SUUNATUD POLII- POLIITIKA AJALT TULUPOL. VÕRRAND: VÕRRAND: TIKA /T+I+V+Ep=Y/ R v=h Q/ R v=h Q/ RAHA PAKKUMISE MÕJUTAB % JA MÕJUB OTSE PUUDUB MÕJU MÕJUTAB INV-UID MMUUTUSE MÕJU SELLE KAUDU KN-LE, SEE OMA- T.MAHULE, KUNA JA SEEGA KA KP-ST MAJANDUSELE REAALSET SKT-D KORDA SKT-LE H.TASEME MUUTU- SED ON OOTAMATUD RAHA KÄIBEKIIRUS EBASTABIILNE STABIILNE PUUDUB KONSENSUS EA-POLIITIKA MÕ- MÕJUTAB KN JA MÕJU PUUDUB PUUDUB MÕJU MÕJUTAB SKT-D JA JU MAJANDUSELE SKT-D LÄBI KUI RAHA PAKKU- T.MAHULE, KUNA HINNATASET LÄBI VÕIMENDI MINE ON SAMA H.TASEME MUUTU- MUUTUSTE KP-S SED ON OOTAMATUD SUHTUMINE PAK- ON VÕIMALIK VÕIMATU PIKAAJA- VÕIMATU PIKAAJA- ON VÕIMALIK (TOOT- KUMISE POOLSES- (PALGAD, PAKK. LISELT ILMA RAHA LISELT ILMA RAHA LIKKUSE LANGUS, SE INFLATSIOONI ŠOKK) PIDEVA JUURDE- PIDEVA JUURDE- KULUDE TÕUS SEO- KASVUTA KASVUTA SES REGUL-GA, JNE.) *RAHAREEGEL RAHAMASS PEAB IGAL AASTAL KASVAMA SAMAPALJU KUI POTENTSIAALNE.T.MAHT (3-5%) 1.5 KAS MAJANDUS ON JUHITAV? SISSEJUHATUS Bretton Woods'i konverents (1944) - seda peetakse kõigi aegade edukaimaks rahvusvaheliseks majanduskonverentsiks. Inglise delegatsiooni juhtis J.M. Keynes, kes oli nii konverentsi organisaator kui ideeline juht. Konverents fikseeris Keynes'i ideede rahvusvahelise tunnustuse ja praktilise rakenduse. Konverentsi otsesteks tulemusteks olid: 1) IMF loomine, mis eeldatavalt aitas maailmal üle elada 1982/83 a. finantskriisi ilma, et majandus oleks jõudnud SD taolisesse langusse. 2) Maailmapanga (World Bank) loomine. 3) Jõuti üldisele konsensusele majandusliku juhtimise filosoofias - mis võimaldas veerand sajandit majanduslikku tõusu - stabiilseim ja suurim seniolnutest. 70ndatel muutus sõjajärgne buum krooniliseks inflatsiooniks. BW-süsteem langes kokku ning asendus filosoofiaga, mille kohaselt maailm areneb palju paremini kui iga riik järgib omaenese huve. Keinsismi asemele asus monetarism. ANDRES ARRAK 3 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

11 MACROEECONOMICS SISSEJUHATUS NEOKLASSIKALINE SÜNTEES Kogu majanduspoliitika alates IIMS kuni 70ndateni baseerus nn. Neoklassikalisel sünteesil. Et mõista selle olemust vaatleme lühidalt majandusteooria olemust enne Keynes'i põhitöö avaldamist: majandusteooria sisuks oli kujutlus vastastikku sõltuvatest konkureerivatest turgudest (nii kauba kui teguriturgudest). Uuriti, kuidas konkureerivad hinnad viivad kõik turud korraga tasakaalu - paigutades ressursid efektiivselt (vt. Pareto efektiivsus). "Nähtamatu käsi" (Invisible hand) viib turud ise, kellegi sekkumiseta efektiivsesse tasakaalu. Siiski tekkisid kahtlused, kas saabuv tasakaal ikka on alati ja kõiges efektiivne ja (mis peamine) õiglane. Laissez-faire tulemuseks võivad olla teisedki negatiivsed tagajärjed peale ebaõiglase tulude jaotuse. Näiteks - mastaabi sääst võib luua monopole, mis küsivad kõrgeid hindu; turg ei saa ise hakkama loodusreostusega. Kuni Keynes'i Revolutsioonini (30ndatel) usuti, et tööpuudus ei saa konkureerival turul kaua aega eksisteerida. Argumendiks oli, et töötud pakuvad niipalju madalamat palka, et selle eest ollakse taas nõus rohkem töölisi palkama; tulemuseks on, et tööpuudus väheneb ja kaob hoopis. Keynes'i "Üldine Teooria" näitas, et kogu selline käsitlus oli vale, kuna baseerus osalisel tasakaalul (mis pidi hoidma kõik muud tegurid konstantsed). Näiteks palkade kärpimine kahandab tulusid ja sellega ka nominaalset nõudlust; vana teooria arvates pidi see jääma muutumatuks. Nn. sekundaarseks tulemuseks on ka raha nõudluse vähenemine koos nominaalsete hindadega; tulemuseks on, et tööpuudus jääb muutumatuks, ei vähene. Võitlus tööpuudusega nõuab hoopis erinevat lahendust - ekspansiivne makromajanduslik poliitika: suuremad valitsuse kulutused või madalamad maksud (EA-poliitika) või madalamad %-d (R-poliitika). Kui Keynes'i teooria soovitas eelnenud tõekspidamistest üldse loobuda, siis neoklassikaline süntees püüdis ühendada aktiivset nõudluse juhtimist (et säilitada majandust täishõive tasemel) ja ressursside paigutuse klassikalist analüüsi. Turul tuleb lasta lahendada mikromajanduslikud probleemid - mida toota, kui palju ja millist tehnoloogiat kasutades. Taoline Keynes'i ja Klassikalise Majandusteooria süntees oli intellektuaalseks aluseks kogu pärastsõjajärgsele majanduskorraldusele. Valitsused võtsid enestele vastutuse täishõive tagamise eest ning BW-süsteem pakkus võrgustiku rahvuste vaheliseks reguleerimiseks KEYNES I ÜLEMVÕIM Valitsevaks sai Keynes'i seisukoht, et nõudluse juhtimine EA-poliitikaga aitab hoiduda tööpuudusest ja inflatsioonist. Riigieelarve - kui mitte enam pelgalt valitsuse tulude ja kulude plaan kuivõrd kogu rahva kulutuste reguleerimise instrument. Eriti eredalt väljendus see Kennedy-Johnsoni valitsemisaastatel USA-s. 50ndatel lisandus keinsistlike analüüsi-vahendite hulka Phillips i kõver. Philips väitis end leidnud olevat vahendi tööpuuduse ja palgatõusu vahelise seose ajaloolise tendentsi seletamiseks: kõrge tööhõive tase loovat ise põhjuse inflatsiooni tekkimiseks. Koduse majanduspoliitika põhimureks sai parima võimaliku kombinatsiooni leidmine kõrge tööhõive ja madala inflatsiooni vahel. Järgmise "kitsendusena" teadvustati maksebilansi tasakaalu probleemi. Suurenenud nõudlus toob enesega kaasa ka impordi suurenemise, see aga põhjustab EA-defitsiiti. Defitsiidi tingimustes on raske säilitada rahvusliku valuuta püsivust.. Jõuti järeldusele, et ainuüksi EA-poliitikast ei piisa kolme eesmärgi üheaegseks saavutamiseks: 1) kõrge tööhõive, 2) madal inflatsioon, 3) positiivne maksebilanss. Abi tuli otsida ka rahapoliitikast, kui lisarelvast. "Kerge" (easy) EA-poliitika ja "Range" (tight) R-poliitika oma kombinatsioonis arvati saavat hakkama täishõive saavutamisega, samal ajal kui kõrged %-d pidid meelitama juurde kapitali ning vähendama maksebilansi defitsiiti. See pakkus küll lühiajalist lahendust; kuid võlgade suurenemine on veelgi ohtlikum pikaajalise tendentsina. Viimasest hoidumiseks oli vaja usaldatavat meetodit valuutakursside reguleerimiseks. Rahvusliku valuuta devalveerimine tõstab ekspordi ja kahandab impordi konkurentsivõimet. Samal ajal BW-süsteem sidus valitsused muutumatute rahakurssidega. Hakati propageerima "ujuvate valuutakursside" vajalikkust. Midagi vajati ka Phillips i kõvera poolt tekitatud inflatsiooni ja tööhõive vahelise probleemi lahendamiseks. Selleks arvati sobivat tulupoliitika. 50ndate lõpus tekkis päevakorda ka majandusliku kasvu probleem. Algul usuti, et kasv sõltub eelkõige nõudlusest. Tänapäeval on siiski rohkem levinud arvamus, et pikaajaline kasv sõltub eelkõige pakkumise-poolsetest teguritest. KOKKUVÕTTEKS võib öelda, et sõjajärgne majanduse juhtimise instrumentaarium nägi ette: - pakkumise stimuleerimist kasvu tagamiseks, - piiratud kursside ujuvust, et stabiliseerida maksebilanssi, - tulupoliitikat, mis parandaks inflatsiooni ja tööpuuduse vastuolu, ANDRES ARRAK 4 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

12 MACROEECONOMICS SISSEJUHATUS juures. - nõudluse juhtimist läbi EA- ja R-poliitika, et säilitada kõrge tootmise tase ja hõive minimaalse inflatsiooni MONETARISTLIK KONTRREVOLUTSIOON Mõjukaima uue koolkonna - monetarismi - rajajaks oli Milton Friedman. Monetaristid kutsusid üles loobuma Keynes'ist ning väitsid, et majandust saab juhtida vaid teda rahule jättes. Nende põhilised kontraargumendid: 1) Kui turg on konkureeriv, viib tööpuudus palkade kärpimisele, mis teatud aja pärast tõstab rahatasakaalu reaalset väärtust ning seega tõukab inimesi rohkem kulutama. See aga taastabki täishõive. Enamus majandusteadlasi pidas sellist protsessi aga liiga aeglaseks, et väärida poliitikute tõsist tähelepanu. "Keynes oli kaotanud teoreetilise lahingu aga võitnud poliitilise". 2) Monetaristide põhilise tähelepanu objektiks (erinevalt keinsistidest) on rahapoliitika. Mõned pöördusid isegi tagasi vana "kvantitatiivse rahateooria" juurde. 3) Kolmas monetaristide panus oli (sellepeale tulid sõltumatult ja samaaegselt M. Friedman ja Edmund Phelps) inflatsiooni aktseleratsiooni teooria e. vertikaalne Philips i kõver. Fr. ja Ph. näitasid, et kui hoida tööpuudust allpool selle normaalset taset - kiireneb (aktseleerub) inflatsioon. Põhjuseks on suurenenud surve nõudluselt: keskmine teenitud tulu nõuab tootlikkuse kasvust suuremat tegelikku tulu. 70ndatel taoline inflatsioon ka toimis. Eelnevast järeldub, et pikaajaliselt muutub igasugune KN suurenemine eelkõige hinnataseme mitte tulude tõusuks. Siiski on vaieldud lühiajaliste mõjude üle. Peamiseks ülesandeks peetakse "Olla lähedal tööpuuduse loomulikule tasemele". 4) Aeglane ja stabiilne raha pakkumise kasv. Keinsistlik keskendumine %-le on majandust destabiliseeriv. Kui mingil põhjusel kehtestatakse liiga madal %, on põhjuseks inflatsioon; hoides % püsivana - tegelik % langeb veelgi, nõudlus ja inflatsioon saavad veelgi hoogu juurde. Monetaristid pakuvad inflatsiooni vastu välja ranget R-poliitikat, mis peaks kahandama ka KN-st (ja selle tagajärjel inflatsiooni).. Nad arvavad isegi, et täpse % kehtestamisega on võimalik säilitada täishõivet. Lõppjäreldus: las valitsus teeb seda, mis on tema võimuses - hoiab rahaturu tasakaalu, mis väldiks inflatsiooni; ärgu valitsus juhtigu juhitamatut. 70ndatel järgis enamus valitsusi seda doktriini. Loobuti BW-süsteemist. Iga valitsus pidi eelkõige looma korra oma majas; küll siis ka maailmamajandus korda saab PAKKUMISE KESKNE MAJANDUSTEOORIA Ühesõnaga väljendatult kõlaks nende soovitus nii: "Alandage makse ja tulud suurenevad niivõrd, et EA-defitsiit kaob". Tootmismahu määrab ära pakkumise potentsiaal, mis omakorda sõltud majandussubjektide küllaldastest stiimulitest. Hästi funktsioneeriv konkureeriv hinnasüsteem loob palju efektiivsemaid stiimuleid, kui mingi valitsusbürokraatia seda iial suudaks luua. Seda võiks nimetada mikromajandusliku liberalismi filosoofiaks!!! RATSIONAALSED OOTUSED Põhiidee on väga lihtne: kujundades oma ootusi enda jaoks tähtsate majandusnäitajate tulevaste muutuste suhtes, inimesed sobitavad kõikvõimalikku informatsiooni nende endi "mudelisse" selle kohta, kuidas majandus töötab Järelikult on just avalikkus see, mis n.ö. reageerib ette võimalikele muutustele majanduses ROT on mitmeski aspektis olnud küllalt "edukas": näiteks muutuste seletamisel finantskapitali turul. Makromajandusteoorias on RO-l kaks põhilist rakendust: a) valitsuse majanduspoliitika saab vaid siis edukas olla kui ta suudab ka avalikkust veenda oma sammude vajalikkuses. Ent süstemaatiliselt ei saa see valitsusel igal juhul õnnestuda. Seetõttu on piisavalt abitu ka valitsuse tööpuuduse vastane poliitika: töötud on töötud eelkõige selle pärast, et nad eelistavad pakutavale palgale vaba aega. b) Valitsus ei saa eeldada, et avalikkuse reaktsioon teatud majanduspoliitikale jääb muutumatuks, kui muutub keskkond, milles poliitikat ellu viiakse. Tähtsaim järeldus on, et: valitsus peab eelkõige muretsema oma usaldatavuse pärast. Kui valitsus soovib, et avalikkus reageeriks soovitud moel, peab ta sisendama usku iseenda järjepidevusse. Investeerimine usaldusväärsusesse on küll kulukas, kuid tasub ennast ära (NB!). ANDRES ARRAK 5 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

13 See kardetud deflatsioon Rasmus Pikkani , Äripäev Deflatsioon on teema, millest on viimasel ajal palju räägitud ja mida riigid Jaapani kümne aasta pikkuseks veninud traagilise ja vaevalise näite tõttu kardavad. Kuna tavakodaniku pilgu läbi võiks deflatsioon tunduda isegi positiivne - elamiskulud langevad oleks kohane pisut täpsemalt selgitada deflatsiooniga kaasas käivate hirmude tagamaid. Deflatsioon tähendab keskmise hinnataseme langust, mille on põhjustanud liialt vähe raha (ehk ostujõudu) võrreldes majanduses toodetavate kaupade-teenustega. Deflatsiooni tekkimiseks on vaja kahe teguri koosmõju, ja seega võib deflatsiooni esile kutsuda nii ostujõu langus kui ka ülikiire produktiivsuse kasv. Kuigi hinnalangus võiks olla nii mõneski kohas oodatud protsess, tuleb siiski tõdeda, et majandussüsteemi kui terviku jaoks tekitab deflatsioon probleeme. Ja seda peamiselt seepärast, et hulk olulisi majanduslikke seoseid on oma olemuselt asümmeetrilised. Majandusseosed, mis kehtivad normaalse hinnakasvu tempo korral, ei pruugi kehtida deflatsiooni tingimustes. Lisaks räägib deflatsiooni ja ülimadala inflatsiooni vastu keskmise hinnataseme kasvu hea omadus lasta majandussüsteemis tehtud "vigadel" end suhteliselt valutult korrigeerida. Samuti aitab inflatsioon "õlitada" majanduses toimuvaid struktuurimuutusi ning suhteliste hindade kohandumisi. Majanduses esinevate asümmeetriliste seoste üheks enimlevinud näiteks on osade kaupade ja teenuste hindade tõrksus madalamale liikuda. Näiteks rahamassi vähenemise või kiiresti kasvava tootlikkuse tõttu langema sunnitud üldise hinnatasemega ei taha või ei saa enamasti kaasa tulla palgad. See paneb raskesse olukorda ettevõtted. Ettevõtete raskused toovad kaasa investeerimisaktiivsuse languse ning pinged üldises majanduskeskkonnas. Lisaks tähendab osade hindade jäikus seda, et tootlikud majandusressursid saavad vale hinnasignaali ja see tingib ressursside ebaotstarbeka paigutumise majanduses. Kuigi palkade jäikus deflatsiooni tingimustes võib esimese hooga tunduda vähemalt kodumajapidamistele atraktiivne (sest vanale tasemele jääv palk koos langevate kaupadeteenuste hindadega kasvatab pidevalt ostujõudu), ei tähenda see veel kaugeltki, et deflatsioon jätaks kodumajapidamised valusalt puudutamata. Deflatsioon avaldab lisaks ostujõule mõju ka tarbija säästudele ja laenudele, kuna hinnataseme muutus kannab kaudselt täiendavat

14 rikkust üle laenuvõtjatelt laenuandjatele. Nimelt suurendab deflatsioon säästude ja laenude reaalset väärtust, sest kasvatab väljaantud laenudelt saadavat kasulikkust ning muudab võlgade tagasimaksmise varemarvatust oluliselt kulukamaks. Laenu võttes on ju valdavalt arvestatud inflatsiooni võlakoormust alandava võimega. Atraktiivsemaks muutuv säästmine ning vähematraktiivseks muutuv laenuvõtmine viib omakorda selleni, et nominaalsed intressimäärad liiguvad küll väga madalale tasemele, kuid langevate hindade tõttu jäävad reaalsed intressimäärad majandusolukorrale sobimatult kõrgeks. See omakorda muudab keeruliseks valitsusest eraldiseisvalt tegutsevate keskpankade tegutsemise, sest negatiivsed nominaalintressid pole alati vähemalt nulltootlust pakkuva sularaha tõttu võimalikud ning paljudel iseseisvatel keskpankadel puudub õigus valitsuse võla kokkuostmiseks ehk raha trükkimiseks. Kokkuvõttes teeb deflatsioon negatiivseid reaalintresse vajavad kohanemisprotsessid võimatuks, paigutab ressursse majanduses ebaoptimaalselt, suurendab säästmissoovi 0- tootlust pakkuvasse sularahasse ning toob majanduses kaasa muid ebanormaalseid ja valulisi protsesse. Seetõttu me elamegi maailmas, kus viimase poole sajandi valitsev suund on inflatsioon ning kus keskpangad ja valitsused püüavad teha kõik, et deflatsioonist hoiduda. Ning kuna deflatsioonist pääsemine on keeruline ja valulik, eelistatakse loomulikult kindluse mõttes deflatsiooni üldse mitte sattuda. Seepärast ei sihigi suurem osa inflatsiooni juhtivaid keskpanku mitte nullinflatsiooni, vaid võimalike väikeste vigade saatuslike tagajärgede hirmus püütakse püsida turvaliselt nullpiirist eemal, sihtides keskmiseks inflatsiooniks enamasti 2 2,5 protsendi vahele jäävat hinnakasvu. See peaks olema optimaalne piir, mille juures ei ole inflatsioonikulu majandusele talumatult suur ning keskmisena kasvav hinnatase lubab suhtelistel hindadel kohanduda ilma sektoriaalse deflatsioonita. Kuna deflatsiooni vastu tuleb võidelda ennetavalt ning kuna peamiseks võitlusvahendiks on ennekõike majanduse rahakeskkonna likviidsuse tõus, on lähemal ajal nii ökonomistide kui turuanalüütikute tähelepanu keskmes keskpangad. Keskpangad on need, kes peavad deflatsiooniohu ilmnedes tagama rahamassi kasvatamise ja inflatsiooni esilekutsumise. Kuidas selle ülesande suudavad lahendada tegutsemisvalmidust kinnitanud Ühendriikide Föderaalreserv ning põikpäiselt intresse kõrgel hoidev Euroopa Keskpank ning kas deflatsioon jääb üksnes hirmuks, selgub tõenäoliselt lähema poole aasta jooksul. Kindel on aga see, et kui maailma kahest suuremast majandusjõust peaks kasvõi üks deflatsiooni kukkuma, jagub maailma majandusele muresid veel mitmeks aastaks. Ning kui deflatsiooni ohvriks peaks juhtumisi langema enam reguleeritud ja jäigema tööturuga Euroopa, saab häda olema ka USAst oluliselt suurem. Seda enam, et Euroopa Keskpanga ja rahvuslike valitsuste võimalused deflatsiooniga võitlemiseks tunduvad olevat erinevate reeglite tõttu piiratumad.

15 Makroökonoomika Sisemajanduse kogutoodangu arvestamine Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Valitud riikide osakaal maailma SKP-s, % RKP & SKP Sisemajanduse koguprodukt, SKP Gross Domestic Product, GDP Antud riigis teatud perioodi jooksul loodud kaupade ja teenuste lõpptarbimise kogusumma rahalises väljenduses. Rahvamajanduse koguprodukt, RKP Gross National Product, GNP Antud riigi tootmistegurite poolt teatud perioodi jooksul loodud lõpptarbimisega kaupade ja teenuste kogusumma rahalises väljenduses. Lisandunud väärtuse meetod Lisandunud väärtus (Value Added) tootmisprotsessis kasutatud hüviste ja tootmistegurite väärtus, mis suurendab lõpptoodangu väärtust. Lõpptoodang lõppkasutaja (majapidamised, valitsus) poolt ostetud valmisprodukt/teenus. SKP mõõtmise meetodid SKP-d mõõdetakse lähtuvalt kolmest aspektist: toodang, tulud ja, kulud. Vahetoodang pooleli olev toodang, mida kasutatakse ettevõtte tootmisprotsessis lõpptoodangu valmistamiseks. 1

16 SKP arvestamine lähtudes kogutoodangust SKP arvestamine lähtudes kogutoodangust Allikas: Eesti Statistikaamet SKP arvestamine lähtudes kogutoodangust 2008 andmetel SKP arvestamine lähtudes kogutoodangust 68% 4% 28% SKP (tootmise meetod) SKP = lisandväärtused (põllumajanduses, tööstuses, teeninduses ja valitsussektoris) + netomaksud toodetele SKP arvestamine lähtudes tuludest SKP arvestamine lähtudes tuludest 57% 69% 75% 83% 89% 92% 95% 96% 96% 94% 96% 90% 78% 64% , , , ,9 48% 32820,5 3911, , ,1 2

17 SKP arvestamine lähtudes tuludest SKP arvestamine lähtudes kuludest SKP (tulude meetod) SKP = sissetulekud (palk, rent, intress, kasum) + amortisatsioon (kulutused põhivahendite remondiks ja taastamiseks) + kaudsed maksud (lülitatud toote hinna sisse) , , , , , , ,3 326, ,1 SKP arvestamine lähtudes kuludest Regionaalne SKP jooksevhindades, 2006 SKP (kulude/tarbimise meetod) SKP = = tarbimiskulud (T) (uue lõpptoodangu tarbimiskulud) + investeeringud (I) (tootmisvahendid ja kaubavarud) + valitsuse kulud (V) (valitsuse ostud ning tulusiirded) + puhaseksport (X=E-I m ) (väliskaubanduse tulem) Palgatöötajate kuukeskmine brutotulu, 2008 Nominaalne ja reaalne SKP Nominaalne SKPon aasta jooksul loodud kaupade ja teenuste kogusumma jooksvates hindades. Reaalne SKP on aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste kogusumma, mida on korrigeeritud baasaasta hinnaindeksiga. 3

18 Eesti nominaalne ja reaalne SKP, mln SKP reaalkasv, %, 2009 SKP deflaator Nominaalse ja reaalse SKP erinevust väljendab SKP deflaator. Deflaatori näol on sisuliselt tegemist hinnaindeksiga, mis mõõdab hindade muutumise tempot ehk inflatsiooni. SKP deflaator (näide) Tabelis on toodud kaupade A ja B tootmismahud ja hinnad kahel järjestikusel aastal. Leiame kummagi aasta nominaalse SKP, aasta reaalse SKP ning SKP deflaatori. SKP Deflaator= SKP nomimaalne reaalne 100% Inflatsioon= deflaator 100% 2008 SKP nom 2009 SKP nom = = 500 = = SKP reaalne deflaator = = = 100% = 121% 700 Inflatsiooni mõõtmine Tarbijahinnaindeks näitab tüüpilise majapidamise kaupade ja teenuste ostukorvi keskmine hinna muutust mingil perioodil. ostukorvi THI = maksumus käesoleval ostukorvi maksumus baasperioodil perioodil 100% SKP ja majanduslik heaolu SKP näitajat kasutatakse sageli riigi arengu- ja heaolutasemeiseloomustamiseks ning rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks. Samas ei täida nimetatud näitajad heaoluindikaatori funktsioone siiski täiuslikult, kuna nende näitajate konstrueerimiselei arvestata mitmeidolulisi (sealhulgas mittemajanduslikke) heaolutegureid. Jooksva aasta THI Eelmise aasta THI Aasta inflatsioon= 100% Eelmise aasta THI 4

19 SKP kui arenguindikaatori puudused Riikide rahvaarv on erinev Lahendusena kasutatakse näitajat SKP ühe elaniku kohta GDP per capita SKP kui arenguindikaatori puudused Hinnataseme muutused Ajaliste võrdluste tegemisel ei saa kasutada nominaalset SKP-d, kuna hinnatase ei püsi konstantsena. Lahendusena kasutatakse SKP deflaatorit, mille abil teisendatakse kogu vaadeldava perioodi andmed võrreldavatesse (baasaasta) hindadesse. SKP kui arenguindikaatori puudused SKP per capita, 2008, PPP Valuutade ostujõudude erinevused Rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks tuleb riikide rahandusnäitajad teisendada ühtsesse valuutasse (enamasti USA dollaritesse). Kuna vahetuskurss ei peegelda aga valuutade kodumaist ostujõudu adekvaatselt, kasutatakse ostuvõime pariteedil põhinevat konverteerimismeetodi. Ostuvõime pariteedi (Purchasing Power Parity -PPP)näol on tegemist tingliku vahetuskursiga, mis võrdsustab erinevate valuutade ostujõu. SKP kui arenguindikaatori puudused SKP ei arvesta vaba aja väärtust Mida rohkem on inimestel vaba aega, seda suurem on nende heaolu. Teisalt tootmismahu kasvades vaba aja hulk tavaliselt väheneb. Tekib vastuolu: SKP suurenedes kaldub inimeste üldine (mittemajanduslik) heaolu langema. Tuleb arvestada ka töö efektiivsust. Mõnes riigis luuakse lühema keskmise tööajaga tunduvalt suuremaid väärtusi kui teises riigis pikema keskmise tööajaga. SKP kui arenguindikaatori puudused SKP ei näita lõpptoodangu struktuuri. SKP ei näita, milliseid kaupu ja teenuseid ning millises proportsioonis toodetakse. On aga selge, et näiteks toiduainete ning esmatarbekaupade tootmine suurendab vaese riigi elanike heaolu tunduvalt enam kui luksuskaupade või relvade valmistamine. 5

20 SKP kui arenguindikaatori puudused SKP ei arvesta negatiivsete välismõjude olemasolu. SKP kui arenguindikaatori puudused SKP ei kajasta varimajanduse osa majanduses. Mida suurem on tootmise maht, seda suurem on surve looduskeskkonnale (loodusreostuse mõttes). Inimarengu indeks Inimarengu indeks, 2008 ÜRO inimarengu indeks on riikide võrdlemisel kasutatav indeks, mis arvestab elanike sissetulekuid, kirjaoskust, haridustaset, keskmist oodatavat eluiga, iivet jm. Sellega mõõdetakse inimeste heaolu ning laste hoolekannet. Inimarengu indeks arvestab riigi saavutusi kolmes inimarengu mõõtmes: pikk ja tervislik elu, mida mõõdetakse oodatava eluea järgi; haridustase, mida mõõdetakse täiskasvanute kirjaoskuse järgi; elustandard, mida mõõdetakse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suurusega isiku kohta USA dollarites (USD). Allikas: Majandus Ametlik majandus Varjatud majandus Avalik majandus Eramajandus Varimajandus Kodumajandus Avalikud organisatsioonid, avaliku sektori ettevõtted. Eraorganisatsioonid, eraettevõtted. Poollegaalne (hall) varimajan-dus tegevus pole keelatud, aga tulusid ei deklareerita. Illegaalne (must) varimajandus. Koduteenused (koristamine, söögitegemine). Kodutootmine (enesevarustamine ja bartertehingud). Avalik/registreeritud SKP T e g e l i k S K P Varjatud SKP Majanduses toodetud väärtuste kogusumma Majapidamiste tegevus väljaspool SKP-d 6

21 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets Ühiskonnas loodud väärtuste mõõtmine Ühiskonnas loodud väärtuste mõõtmiseks kasutatakse sisemajanduse koguprodukti ja rahvamajanduse koguprodukti näitajat. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) (inglise keeles Gross Domestic Product - GDP) on antud riigis teatud perioodi jooksul loodud teenuste ja kaupade lõpptarbimise kogusumma rahalises väljenduses. Rahvamajanduse koguprodukt 2 (RKP) (inglise keeles Gross National Product - GNP) on antud riigi tootmistegurite poolt teatud perioodi (tavaliselt aasta) jooksul loodud lõpptarbimisega kaupade ja teenuste kogusumma rahalises väljenduses. SKP ja RKP mõisted erinevad selle poolest, et RKP arvestamise aluseks on tootmistegurite omanduse põhimõte, SKP lähtub aga territoriaalsuse printsiibist. See tähendab, et RKP arvestamisel mõõdetakse antud riigi tootmistegurite poolt loodud väärtusi, kusjuures pole oluline, kas need tegurid asuvad selles riigis või välismaal. SKP korral mõõdetakse aga riigi geograafilisel territooriumil loodud rikkusi (võivad olla ka välismaiste tootmistegurite poolt loodud). Suletud majanduses, kus ei arvestata rahvusvahelisi kauba- ja kapitalivooge, on SKP ja RKP väärtused võrdsed. Avatud majanduses erinevad need näitajad aga rahvusvaheliste tegurimaksete puhasväärtuse (NFP - net factor payments) võrra: RKP = SKP + NFP. Käesoleva kursuse raames räägime me edaspidi lihtsuse huvides vaid SKP-st, kuid tegelike statistiliste andmete tõlgendamisel tuleb neid näitajaid kindlasti eristada (vt. allmärkus 2). Tulenevalt eespool toodud ringkäigu skeemist võib SKP arvestust vaadelda kolmest aspektist lähtuvalt: tulud, kulud ja kogutoodang SKP arvestamine lähtudes toodangust Saamaks täpset ülevaadet loodud väärtuste kogusummast tuleb meil vältida korduvarvestust. Selleks tuleb lõpptoodangu väärtusest maha arvata vahetoodangu väärtus, mis on ostetud teiste ettevõtete käest ja mis kajastub juba nende firmade aruandluses. Sellist lähenemist nimetatakse lisandunud väärtuse kontseptsiooniks. Lisandunud väärtus (value added) on tootmisprotsessis kasutatud kaupade, teenuste ja tootmistegurite väärtus, mis suurendab lõpptoodangu väärtust. Lõpptoodanguks (final product) nimetatakse lõpliku kasutaja poolt ostetud valmisprodukti (võib esineda ka teenusena). SKP arvestamisel kasutatakse ainult lõpptoodangut. See eeldab, et tootmisprotsessi igal tasandil tuleb pidada ranget arvestust, milline osa toodangu väärtusest lisandus tegelikult ja milline oli varem loodud lisandunud väärtuse osa, ehk teiste sõnadega kui palju väärtust oli juba enne kulutatud vahetoodangu valmistamiseks. Vahetoodang (intermediate product) on pooleliolev toodang, mida kasutatakse ettevõtte tootmisprotsessis lõpptoodangu valmistamiseks. Tabelist 6.1. on näha, kuidas toimub kütuse hinna kujunemine erinevatel töötlemise tasanditel. Toornafta omanik müüb toornafta 0,2 rahaühiku eest nafta töötlejale. Too omakorda müüb toornaftast valmistatud bensiini 0,5 eest hulgimüüjale. Viimase hinna puhul on vahetoodangu väärtus 0,2 ja lisandunud väärtus 0,3. Lõpptulemusena müüb bensiinijaama omanik bensiini hinnaga 1 rahaühikut liiter. Kogu lisandunud väärtus kokku on samuti 1. Igal 2 Rahvamajanduse koguprodukti asemel kasutatakse tänapäeval rahvamajanduse kogutulu (GNI Gross national income) näitajat, kus SKP-le lisatakse riigi residentide välismaalt saadud tulu otseste tootmisressursside (tööjõu ja kapitali) eest. Teoreetilistes käsitlustes räägitakse tavaliselt vaid ühest (käesolevas tekstis SKP-st), kuid tegelike statistiliste andmete kasutamisel tuleb kahte näitajat kindlasti selgelt eristada. Näiteks moodustas Maailmapanga andmetel Eesti aasta rahvamajanduse kogutulu 87,4 % SKP-st. Seega läheb üle 10% SKP-st tegelikult välismaalaste käsutusse. Analoogiline on olukord Venemaal, kus kogutulu moodustas 88,9%. Samas jääb näiteks Lätis kodumaale 96,8% ja USA-s 97% kogutulust. (H.K.) 7

22 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets 2004 tasandil lõppprodukti väärtus kasvab. Seda suurendavad näiteks töötajate palgad, laokulud, elekter, ruumide rentime ja muud äritegevusega seonduvad kulutused. Hulgimüüja puhul lisab väärtust näiteks transporditeenus, nafta töötlejal suured kapitalimahutused vastavatesse naftatöötlemise seadmetesse jne. Kütusehinna kujunemine T a b e l 6.1. Realiseerija Ühe liitri kütuse väärtus Vahetoodang Lisandväärtus Toornafta omanik 0,2 0 0,2 Nafta töötleja 0,5 0,2 0,3 Hulgimüüja 0,8 0,5 0,3 Bensiinijaama omanik 1,0 0,8 0,2 Kokku 2,5 1,5 1,0 Nõukogude perioodil kehtis Eestis mitmekordne kogutoodangu arvestuse süsteem (ühiskondlik koguprodukt), kus vaheastmel valmistatud toodang kajastus SKP lõppväärtuses. Meie näite puhul oleks siis SKP-s arvesse läinud 2,5 rahaühikut SKP arvestamine lähtudes tuludest Makromajanduse tulunäitajatest on küllalt levinud rahvatulu mõiste. Rahvatulu (RT) on ühiskonna majandussubjektide poolt teenitud kogutulu. Sageli kasutatakse rahvatulu SKP sünonüümina, kuid selline lähenemisviis on ekslik. Rahvatulu, SKP ja teiste ühiskonna rikkust mõõtvate näitajate seosed on toodud joonisel 6.5. Puhaseksport Puhaseksport Amortisatsioon Koguinvesteering Puhas- Investeering Kaudsed maksud Kaudsed maksud Firmade Firmade Kasumid Valitsuse Valitsuse kasumid kasumid Tulusiirded Otsesed maksud kulutused Kulutused Palk Palk Palk Säästud Tarbimine Tarbimine Rent Rent Rent Tarbimine Intress Intress Intress Segatulu Segatulu Segatulu SKP (RKP) Sisemajanduse puhastoodang Rahvatulu Isiklik tulu Kasutatav tulu Joonis 6.5. Ühiskonna rikkust mõõtvate näitajate süsteem Tulud jagunevad vastavalt sellele, millist tootmistegurit kasutatakse. Klassikaliselt jaotatakse tootmistegurid kolmeks: töö, kapital ja maa (loodusressursid). Sellest lähtuvalt võib jagada sissetuleku neljaks: palk, rent, kasum ja intress. Kasumit võib tinglikult vaadelda intressi erivormina, sest ettevõtja paigutab oma raha äriprojekti, mitte panka, kus talle oleks selle eest intressi makstud. Teisalt, mõnikord vaadeldakse neljanda tootmistegurina ettevõtlust, sellisel juhul on kasum tasu ettevõtlikkuse eest. Lisaks eelpool nimetatud tuludele peavad ettevõtted maksma kaudseid makse (aktsiisimaks tubaka ja alkoholitoodetelt). Kaudsed maksud on lülitatud tootehinna sisse ja ehkki neid vaadeldakse tulude poole peal ei jagune nad kellelegi tegurituluna ning seetõttu ei saa neid ka rahvatulus arvestada. Kaudsed maksud on üks komponent, mille võrra rahvatulu on SKP-st väiksem. 8

23 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets 2004 Osa loodud vahendeid kasutatakse amortisatsioonikulude katmiseks, st. kulunud põhivahendite taastamiseks ja remondiks. Amortisatsioonivahendid luuakse amortisatsioonieraldiste tegemise teel. Amortisatsioonieraldisi nimetatakse ka ettevõtete säästudeks. Amortisatsioon on teine komponent, mis läheb küll kuludesse, kuid ei lähe kellegi tuludeks ning seetõttu ei arvestata teda ka rahvatulus. Majapidamised ei sõlmi tehinguid ainult ettevõtetega, vaid astuvad ka omavahelistesse lepingulistesse suhetesse. Näiteks sõlmitakse inimestevahelisi üürilepinguid, töövõtulepinguid jne. Lisaks on paljud kodanikud töövahekorras riigiga, st. nemad saavad palka valitsuselt. Seega võime öelda, et tuludest lähtuva SKP saame, kui me liidame kokku kõik tulud, ka need, mis saadakse tehingutest valitsusega või teiste inimestega. Kokkuvõtteks võib öelda, et SKP saame kui liidame kõik palgad, rendid, intressid ja kasumid ning lisame veel amortisatsiooni ja kaudsed maksud (vt. joonise6.5 kolmas veerg) SKP arvutamine lähtudes kuludest SKP kulude alusel saame, kui summeerime erinevate majandussubjektide (majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori) poolt lõpptoodangu tarbimiseks tehtud kulutused: (6.12) SKP = C + I + G + NX Väärtuselises väljenduses on kõige suurem SKP kuluartikkel tarbimiskulud. Tarbimiskuludeks (C) nimetatakse uue lõpptoodangu või teenuse hankimiseks tehtud kulutusi. Näiteks uue auto ost läheb SKP arvestusse, aga kasutatud auto ostmiseks tehtud kulutus ei lähe. Kasutatud auto eest on juba kord tasutud ja seetõttu põhjustaks korduvmüümise arvestamine SKP topeltarvestamist ja ei näitaks adekvaatselt uute väärtuste loomist. Teine peamine kulutusteliik on investeeringud. Investeeringute (I) all mõeldakse ettevõtete kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele ehk tootmisvahenditele ning kaubavarudele. Investeeringuteks loetakse kokkuleppeliselt ka majapidamiste kulutused uue eluaseme muretsemiseks. Valitsus sekkub majandusse suuremal või vähemal määral kõigis riikides. Seetõttu tuleb kolmanda suure kuluartiklina välja tuua valitsuse kulutused. Valitsus saab igal tasandil (keskvalitsusest kuni kohaliku omavalitsuseni) sissetulekuid maksude näol. Valitsuse kulutused jagunevad valitsuse ostudeks ja tulusiireteks. Valitsuse ostude alla loetakse ka valitsuse investeeringud. Välisturg. Neljanda komponendi SKP-st kulude meetodil moodustavad väliskaubandusele tehtud kulutused. SKP mõõtmisel võetakse arvesse ekspordi ja impordi vahe ehk puhaseksport (NX) Nominaalne ja reaalne SKP. Inflatsioon Rahalises väärtuses väljendatud majandusnäitajate ajalisel võrdlemisel on probleemiks pidevalt toimuvad hinnamuutused. Nende eksitava mõju ellimineerimiseks tehakse vahet nominaalse ja reaalse SKP vahel. Nominaalne SKP mõõdab kaupade ja teenuste väärtust jooksvates hindades, reaalne SKP aga võrreldavates (baasaasta) hindades. Kui näiteks kõigi kaupade hinnad suurenevad 2 korda, aga nende füüsiline tootmismaht jääb samaks, siis nominaalne SKP suureneb samuti 2 korda, kuid reaalne SKP jääb endiseks. Reaalse ja nominaalse SKP erinevust väljendab SKP deflaator. Deflaatori näol on sisuliselt tegemist hinnaindeksiga, mis mõõdab hindade muutumise tempot ehk inflatsiooni. Tavaliselt väljendatakse deflaatori väärtust protsentides: 9

24 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets 2004 SKPno min aa ln e (6.13) deflaator 100% SKP reaa ln e Kui deflaatori väärtus on suurem kui baasaasta hinnaindeks 100, on tegemist hinnatõusuga, kui aga sellest väiksem, siis on keskmine hinnatase baasperioodiga võrreldes langenud. Hinnamuutuse suuruse protsentides saame, kui lahutame deflaatori väärtusest 100: (6.14) Inflatsioon = deflaator 100 Kuna SKP deflaatoris sisalduvad ka kapitalikaupade, valitsuse ostude ja ekspordi hinnamuutused, sisaldab ta võrreldes enamkasutatava tarbijahinnaindeksiga (vt. allpool kastis olev tekst) rohkem informatsiooni, kuid on raskemini leitav. T a b e l 6.2. Eesti nominaalne ja reaalne SKP Hinnatase Nominaalne SKP (milj krooni) Reaalne SKP (milj krooni) , , , ,1 Tabelis 6.2. on toodud illustreeriv näide Eesti SKP-st aastal, kusjuures baasaastaks on Näeme, et aastaks on hinnad võrreldes aastaga tõusnud 135% ( = 135). Kui nominaalselt on SKP kasvanud 95 mlrd kroonini, siis pärast hinnaindeksiga korrigeerimist saame tulemuseks kõigest 40,5 miljardit (95/2,35). Seega, kui meid huvitab reaalne väärtuse juurdekasv mingi perioodi jooksul, on õigem kasutada reaalset SKP-d, ehk SKP-d püsivates hindades. Inflatsiooni mõõtmine Lisaks üldise hinnataseme muutusele võib inflatsiooni mõõta ka tarbijahinnaindeksiga. Tarbijahinnaindeks näitab tüüpilise majapidamise kaupade ja teenuste ostukorvi keskmine hinna muutust. Kuna eranditult kõigi kaupade ja teenuste hindade muutust on raske välja tuua, siis kasutatakse siin väljavõttelist vaatlust, mida nimetatakse ostukorviks. Iga kaubagrupp on ostukorvis esindatud mõne oma tüüpilisema esindajaga, mille hinnamuutus loetakse võrdseks vaatlusaluse kaubagrupi hindade muutusega. Arvestades iga kaubagrupi osakaalu, leitaksegi hinnatase nii jooksval perioodil kui baasperioodil. Tarbijahinnaindeks (THI) mõõdab kaubakorvi kuuluvate kaupade ja teenuste hindade muutumist mingis ajavahemikus: ostukorvi maksumus käesoleval perioodil (6.15) THI 100 ostukorvi maksumus baasiperioodil Kui me teame THI väärtusi aastate lõikes, siis saame aasta inflatsioonimäära leida valemiga: (Jooksva a. THI) (Eelmise a. THI) Eelmise a THI (6.16) Aasta inflatsioon 100 Perioodi inflatsiooni arvutatakse järgmise valemiga: (6.17) inflatsioon (1 i )(1 i )...(1 i ), Perioodi 2 1 n kus i näitab perioodi (näiteks kuu) inflatsioonimäära ja indeks 1 n vastavat kuud. Lisaks eeltoodud näitajatele kasutatakse inflatsiooni mõõtmisel veel tootjahinnaindeksit ja impordihinnaindeksit, mis näitavad vastavalt ettevõtete väljastamishindade (hulgihindade) või olulisemate importkaubaartiklite hinnamuutusi. 10

25 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets 2004 Eesti SKP T a b e l 6.3. Jooksevhindades (mld kr) aasta püsivhindades (mld kr) Reaalse SKP muutus võrreldes eelmise aastaga (%) SKP deflaator (baasaasta 2000) SKP deflaator (eelmise aasta suhtes, %) ,71 52,45 64,32 73,33 75,36 87,38 97,89 108,0 68,66 71,36 78,34 81,95 81,43 87,38 93,02 98,59 4,3 3,9 10,6 4,7-1,1 7,3 6,5 6,0 59,29 73,50 82,10 89,48 92,55 100,0 105,5 109,5 131,7 124,0 111,7 108,9 103,4 108,1 105,5 103, SKP ja majanduslik heaolu SKP ja RKP näitajaid kasutatakse sageli riigi arengu- ja heaolutaseme iseloomustamiseks ning rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks. Samas ei täida nimetatud näitajad heaoluindikaatori funktsioone siiski täiuslikult, kuna nende näitajate konstrueerimisel ei arvestata mitmeid olulisi (sealhulgas mittemajanduslikke) heaolutegureid. Alternatiivina SKP-le võtsid USA majandusteadlased W. Nordhaus ja J. Tobin Yale ülikoolist a. kasutusele termini puhas majanduslik heaolu PUMAH 3, mis hõlmab lisaks SKP-le veel inimeste vaba aja väärtust ja turuvälisest majanduslikust tegevusest saadud tulu. Sellest on lahutatud nn negatiivsed välismõjud (negative externalities) nagu keskkonna reostus, ühiskondlik ebastabiilsus jne. Järgnevalt vaatame SKP kui arenguindikaatori puudusi ja seoseid tegeliku heaolutasemega põhjalikumalt. 4 SKP kui absoluutsuurus ei arvesta, et erinevate riikide rahvaarv on erinev. Lahenduseks oleks kasutada arenguindikaatorina näitajad SKP ühe elaniku kohta. Hinnataseme muutused. Ajaliste võrdluste tegemisel ei saa kasutada nominaalset SKP-d, kuna hinnatase ei püsi konstantsena. Selle puuduse kõrvaldamiseks kasutatakse SKP deflaatorit, mille abil teisendatakse kogu vaadeldava perioodi andmed võrreldavatesse (baasaasta) hindadesse. Valuutade ostujõu erinevused. Rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks tuleb riikide rahandusnäitajad teisendada ühtsesse valuutasse (enamasti USA dollaritesse). Konverteerimisel kasutatakse ametlikke vahetuskursse, mis peegeldavad rahvusvaheliselt turustatavate kaupade suhtelisi hindu, kuid ei kajasta mittekaubeldavate kaupade ja teenuste (juuksuriteenused, restoranide hinnatase, eluasemekulutused jms.) hindade erinevusi. Samuti on vahetuskursid mõjutatud valuutaspekulatsioonidest ega peegelda seetõttu valuutade kodumaist ostujõudu adekvaatselt. Seda puudujääki aitab ületada valuutade ostujõu pariteedil põhinev konverteerimismeetod, mida sissetulekute rahvusvahelisel võrdlemisel üha enam kasutatakse. Ostujõu pariteedi (PPP Purchasing 3 Net Economic Welfare- NEW (R.E.) 4 Olgu märgitud, et mitmed (kuigi mitte kõik) SKP kui arenguindikaatori puudused on üsna lihtsalt kõrvaldatavad vt. loetelu punktid 1-3. (E.P.) 11

26 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets 2004 Power Parity) näol on tegemist tingliku vahetuskursiga, mis võrdsustab erinevate valuutade ostujõu. SKP ei arvesta vaba aja väärtust. Mida rohkem on inimestel vaba aega, seda suurem on nende heaolu. Teisalt, tootmismahu kasvades vaba aja hulk tavaliselt väheneb. Tekib vastuolu: SKP suurenedes kaldub inimeste üldine (mittemajanduslik) heaolu langema. Seda sõltuvust ei tohi aga üle tähtsustada, sest palju sõltub ka töötamise efektiivsusest. Mõnes riigis luuakse lühema keskmise tööajaga tunduvalt suuremaid väärtusi kui teises riigis pikema keskmise tööajaga. 5 Lõpptoodangu struktuur. SKP ei näita, milliseid kaupu ja teenuseid ning millises proportsioonis toodetakse. On aga selge, et näiteks toiduainete ning esmatarbekaupade tootmine suurendab vaese riigi elanike heaolu tunduvalt enam kui luksuskaupade või relvade valmistamine. Negatiivsed välismõjud. Kaasaja arenenud ühiskonnale on iseloomulikud teravad keskkonnaprobleemid. Mida kõrgem tehnoloogiline arengutase, seda raskem on säilitada looduskeskkonda puhtana. Pidevalt luuakse täiuslikumaid seadmeid ja tehnoloogiaid looduse puhastamiseks, samal ajal loodust üha rohkem ja rohkem mõjutades ja looduslikku tasakaalu rikkudes. Keskkonna saastatus on olnud pidevalt sammukese ees tehnoloogilisest arengust. Seda kõike ei arvesta SKP näitaja. Meile jääb pelgalt SKP numbrit vaadates teadmata millise hinnaga (loodusreostuse mõttes) on järjekordsed tonnid naftat, kivisütt vms. toodetud. Klimaatilised tingimused. Maa külmemates piirkondades tuleb teha suuremaid kulutusi kütmisele ja soojadele riietele kui soojades riikides. Seega ei tähenda SKP kõrgem tase põhjapoolsetes maades alati mitte kõrgemat elustandardit, vaid peab osaliselt kompenseerima inimeste suuremaid materiaalseid vajadusi. Lisaks eespool loetletud puudustele ei kajasta ametlikul statistikal põhinev SKP varimajanduse osa inimeste heaolus. Samas on palju selliseid tuluallikaid ja tegevusalasid (põllumajandus, vabakutseliste arstide, advokaatide jt. tegevus, laste kasvatamine), mida ametlik statistika ei kajasta (vt. joonis 6.6). Varimajanduse osa arvestamine rahvamajanduse arvepidamise süsteemis on aga oluline, sest vastasel korral: 1) SKP tase on alahinnatud, kuna suur hulk tegelikult toodetud kaupu ja teenuseid puudub arvestusest; 2) SKP kasvutempo ei peegelda tegelikkust (ametliku majanduse ja varimajanduse kasvutempod on erinevad); 3) SKP struktuur ei peegelda tegelikkust ei tootmise ega lõpptarbimise seisukohast, samuti on alahinnatud erasektori osa. Varimajanduse mõõtmisel kasutatakse järgmisi andmete allikaid: majandusteadlaste ja maksuametnike eksperthinnangud, audiitorfirmade ja pankade küsitlused, tööturu ja ajakasutuse uuringud, pere-eelarve analüüs, elektrienergia tarbimise mõõtmine. Hinnangute kohaselt ulatub varimajanduse osakaal SKP-s arengumaades 30 50%-ni, tööstusriikides on see ligikaudu 2 5%. Seega on tegelik heaolutase paljudes vaestes riikides võrrelduna tööstusriikidega kõrgem kui SKP ametlikud väärtused näitavad. Eesti Statistikaameti andmetel oli varimajanduse osakaal Eestis a. 12% SKP-st, kuid välismaa ekspertide hinnangul võib selle näitaja tegelik väärtus olla 20-30%. 5 Näiteks on arenenud riikidest kõige rohkem tunde tööl jaapanlased, kus a. oli keskmine töötundide arv aastas ühe töötaja kohta Kõige väiksem oli see näitaja Saksamaal, kus keskmine töötaja töötas aastas 1697 tundi. Kui võrrelda efektiivsust, siis kõige rohkem toodangut ühe töötunni kohta loodi Saksamaal (võtame koefitsendiks 100). Jaapanil oli koefitsent 83 ja Suurbritannial kõigest 54. (R.E.) 12

27 Sissejuhatus rahvamajandusse (6) RAHVAMAJANDUSLIK RINGKÄIK Raul Eamets Varimajandus ja selle mõõtmine Rahvamajandus jaguneb tinglikult kaheks: ametlikuks ja varjatud majanduseks (ka mitteametlik, mitteregistreeritud majandus). Neid eristavaks teguriks on kajastumine ametlikus statistikas ja/või avalikes eelarvetes: riiklikud asutused ja ettevõtted, ametlikult registreeritud eraettevõtjad ja töötajad annavad avalikkusele oma tegevusest aru bilansiaruannete ja tuludeklaratsioonidega. Ametlik majandus jaguneb omakorda avalikuks (riiklikuks) ja eramajanduseks. Ametlikult tegutsevad ettevõtted deklareerivad oma tulusid ja maksavad riigile või kohalikule omavalitsusele makse, mille baasil tegutsevad vastavad riiklikud või omavalitsuslikud asutused. Varjatud majandus on selline tootmine või jaotamine, mis toimub väljaspool ühiskondlikku regulatsiooni. Avalik võim ei suuda oma olemasolevate võimalustega varjatud majandust statistiliselt objektiivselt kajastada ega ka reguleerida. Varjatud majandus jaguneb omakorda kaheks: varimajanduseks ja peremajanduseks. Kodumajanduse (peremajanduse) alla kulub peamiselt kodumajanduslik tegevus ja selle tüüpilisimaks näiteks on igapäevased kodused tööd: söögitegemine, koristamine, lastehoidmine; n.n. enesevarustamise tegevused (do it yourself - DIY): remonditööd, toidukasvatamine, seenekorjamine, hoidiste valmistamine jne.; aga ka näiteks naabrite abistamine (talgud), mitmesugused bartertehingud (kurgid piima vastu) jne. Kodumajanduse tehingutes ei kasutata reeglina raha, see tegevus on suunatud perede kulutuste vähendamisele. Sisemise koguprodukti arvestamisel võetakse mingil määral arvesse tootmistegevus ja barter, kuid jäetakse välja igapäevased kodused tööd. Seetõttu oleks otstarbekas jagada peremajandus omakorda kodutootmiseks, mis kajastub sisemises koguproduktis ja koduteenusteks, mis seal ei kajastu. Varimajanduslikus tegevuses rikutakse kehtivat seadusandlikku korda. Näiteks müüakse turul või tuttavatele koduses majapidamises toodetud kaupa või tehakse raha eest tööd, kuid ei deklareerita saadud tulu. Enamasti on varimajandus välja kasvanud kodumajandustegevusest, mistõttu on ka raskusi nende kahe eristamisel (kampsunite kudumine algul näiteks lastelastele, aga hiljem juba müügiks). Varimajanduse peamiseks kriteeriumiks on mitteametlikult liikuv raha ja peaeesmärgiks selles osalejate isiklike tulude suurendamine. Varimajanduse võib omakorda jagada halliks ehk poollegaalseks varimajanduseks, mis otseselt kedagi ei ohusta ja tegevus kui selline on seaduslik ja avalik: turukaubandus, deklareerimata töö, "haltuura" ettevõtte vahenditega jne. Peamiselt on siin tegemist tulude varjamise ja seega maksudest kõrvalehiilimisega. Musta ehk illegaalse varimajanduse alla kuuluvad seadustega otseselt keelatud või ühiskonda kahjustavad tegevused nagu näiteks amoraalsete teenuste pakkumine (prostitutsiooni vahendamine, lastepornograafia jne), salakaubandus (alkoholi, narko- ja relvaäri) või otsene füüsilise ja moraalse vägivalla rakendamine (inimkaubandus, väljapressimised jmt. kriminaalsed teod). Erandina tuleb illegaalse varimajanduse alla lugeda ka näiteks enda tarbeks kange alkoholi ja narkootikumide tootmine, enda ja tuttavate varustamiseks mõeldud salakaubandus, (väike)vargused ja muu organiseerimata kuritegevus. Erandina seepärast, et sularaha siin ei käibi. Teisalt võib varimajanduse jagada eraisikute (kodumajandite) ja juriidiliste isikute (ettevõtete) ebaseaduslikuks tegevuseks. Viimasel juhul siis majanduskuritegudeks, eraisikute puhul aga riigi ja maksuameti petmiseks. 13

28 Tööpuudus Tööpuuduseksnimetatakse olukorda, kus töö kui tootmistegur ei ole täishõives. Makroökonoomika Tööpuuduse määr on üheks indikaatoriks riigi majanduse olukorra hindamiseks. Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Rahvastiku tööhõive (I kv 2008 III kv 2010) Rahvastiku tööhõive (III kv 2011) Kogu elanikkond Kogu elanikkond Alla tööealised a rahvastik Tööeast väljas Alla tööealised a rahvastik Tööeast väljas Tööjõud Maj mitteaktiivne Tööjõud Maj mitteaktiivne Hõivatud Töötud Alla 6 kuu kuud kuud Õpingud Haigus või vigastus Lapsepuhkus Hoolitseb pere eest Pensioniiga Heitunud Muud põhjused Hõivatud Töötud Alla 6 kuu kuud kuud kuud Õpingud Haigus või vigastus Lapsepuhkus Hoolitseb pere eest Pensioniiga Heitunud Muud põhjused Rahvastiku tööhõive (01/ /2010) Tööhõive määr Tegevusalas hõivatud 01/ /2010 Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük Tööhõive määr (employment-to-population ratio) on protsentides väljendatud suhtarv, mis saadakse, kui tööga hõivatud inimeste arv jagatakse tööealiste inimeste arvuga. Mäetööstus Töötlev tööstus Energeetika, veevarustus, kanalisatsioon, jäätmekäitlus Ehitus Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite remont Veondus ja laondus Hõivatud Majutus ja toitlustus Info ja side Finants- ja kindlustustegevus Kinnisvaraalane tegevus Teadus- ja tehnikaalane tegevus Haldus- ja abitegevused Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus Haridus Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne Kunst, meelelahutus ja vaba aeg Muud tegevusalad tööga hõivatute arv Tööhõive määr= tööealiste arv Hõivatud a rahvastik

29 Tööhõive määr a, , kv, % Tööhõive määr maakonniti, Harjumaa Järvamaa Pärnumaa Läänemaa Tartumaa Raplamaa Hiiumaa Viljandimaa Saaremaa Võrumaa Ida-Virumaa Valgamaa Lääne-Virumaa Jõgevamaa Põlvamaa Töötuse määr Töötuse määr (unemployment ratio) on protsentides väljendatud suhtarv, mis saadakse, kui töötute inimeste arv jagatakse tööjõuga. Tööpuudus Isik klassifitseeritakse töötuks, kui ta ei töötanud kogu arvestusnädala jooksul; on aktiivselt tööd otsinud eelneva nelja nädala jooksul; on võimeline kohe tööle asuma. töötute arv Töötuse määr= tööjõud Töötud Tööjõud Vabatahtlik tööpuudus Inimesed, kes võiksid kiiresti leida tööd, kuid nad otsivad parema palga ja tingimustega tööd. Mittevabatahtlik tööpuudus Inimesed, kes on kaotanud töö, kuid nad tahavad ja on võimelised tegema tööd isegi palga eest, mis on madalam kui antud oskustega oleks võimalik saada. Töötuse määr, , a, kv, % Töötuse määr maakonniti, 2009, % Saaremaa Pärnumaa Hiiumaa Viljandimaa Tartumaa Järvamaa Põlvamaa Harjumaa Raplamaa Läänemaa Võrumaa Lääne-Virumaa Valgamaa Ida-Virumaa Jõgevamaa

30 Tööpuudus Eestis, aprill 2010 Kvartaalne tööpuuduse määr vanuserühma järgi Kvartaalne tööpuuduse määr soo ja rahvuse järgi Tööpuudus Euroopa Liidus, 2011/01 Allikas: Eurostat 2011 Töötuse määr Eestis ja EL-s Unemployment rates, EU-27 and Estonia 3

31 Youth unemployment rates, EU-27 and EA-17, seasonally adjusted, January September 2011 Unemployment rates 2009 Tööpuuduse liigid Tööpuuduse klassifitseerimisel lähtutakse tööpuuduse põhjustest, eristades järgmisi liike: Siirdetööpuudus (töökoha vahetus); Struktuurne tööpuudus (majanduse struktuuri muutumisel); Tsükliline tööpuudus (majanduse tsükliline areng); Varjatud tööpuudus (ei kajastu ametlikus statistikas). Siirdetööpuudus Ajutine töötaolek valdavalt seoses töökoha vahetusega ehk sobivama töökoha otsinguga. Siirdetööpuuduse all võib eristada järgmisi alaliike: Ümberõppest tingitud siirdetöötus Töötajate voolavusest tingitud töötus Sesoonne töötus Struktuurne tööpuudus Majanduse struktuuri muutumisest tingitud vabade töökohtade mittevastavus tööjõu pakkumisele, töötajad ei saa enam oma vanade oskustega tööd. Struktuursel tööpuudusel on järgmised alaliigid: Demograafiline töötus Hariduspoliitikast põhjustatud struktuurne töötus Kapitali puudumisest tingitud struktuurne töötus Regionaalne töötus Tsükliline tööpuudus Tsükliline tööpuudus tekib majanduse tsüklilise arengu tõttu. Tsükliline tööpuudus esineb majanduse langusfaasis, kui ainult osaliselt koormatud tootmisvõimsuste tõttu on tööjõu nõudlus normaalsest madalam. 4

32 Varjatud tööpuudus Varjatud tööpuudus on töötuse liik, mida ametlikus statistikasei kajastata. Varjatud tööpuuduse puhul on osa inimesi alahõivatud, töötavad osalise tööajaga, kuigi nad sooviksid töötada täiskohaga. Täiskohaga töötamine pole võimalik tööturul kujunenud olukorra tõttu (ettevõttel pole piisavalt tellimusi, napib toorainet). Tööturupoliitika Aktiivne tööpoliitika Tööpuuduse tekkepõhjuseid ennetavad tegevused Uute töökohtade loomine (palgatoetus, tööpraktika) Täiend- ja ümberõpe Hädaabitööd Tööturuprogrammid Passiivne tööpoliitika Tööpuuduse tagajärgede likvideerimisele suunatud tegevused Töötu abiraha Stipendiumid 5

33 8. TÖÖPUUDUS 8.1. Tööpuudus ja hõive Majanduspoliitika üheks eesmärgiks on täishõive saavutamine. Täishõive (full employment) on olukord majanduses, kus kõik ressursid on täielikult rakendatud. Ressursside all mõeldakse kõiki tootmistegureid. Kui ressursse ei kasutata täielikult ära, on tegemist osalise hõivega. Töö kui tootmisteguri osalist hõivet nimetatakse tööpuuduseks. Sellisel juhul on meil tegemist tööpuuduse mõistega laiemas tähenduses. Makromajanduse üheks põhiprobleemiks on kogu potentsiaalse tööjõu hõivatus. Alati, isegi majandusliku tõusu tingimustes leidub inimesi, kes on töötud, kuigi nad on huvitatud töötamisest ja on selleks ka võimelised, aga nad lihtsalt ei leia rakendust. Majanduskasvu tingimustes tööpuudus reeglina väheneb. Vastupidi, kui tööpuuduse määr on kõrge, tähendab see seda, et majanduses toimub teatud tagasiminek. Perioodilised tööhõive vähenemised tulevad teatud mõttes ühiskonnale kasuks, kuna võimaldavad töötutel tõsta oma kvalifikatsiooni ja ümberõppinud töötajate hilisem töölerakendamine on ühiskonnale isegi kasulikum. See ei kehti pikaajalise töötuse kohta (isik on tööd otsinud rohkem kui aasta), kui töötu kaotab töö otsimise motivatsiooni ja minetab oma ametioskused. Üksikisiku seisukohalt on tööpuudus reeglina alati traagiline ja mõjub isiksuse arengule pidurdavalt. Tööpuudus ei ole võrdselt jaotunud kõigi elanikkonna gruppide vahel. Tavaliselt on see suurem vähemusrahvuste, naist ja noorte hulgas. Eelpool toodud töötuse definitsioon on väga lai. Selleks, et rakendada tööpoliitika meetmeid, tuleb tööpuudust kuidagi mõõta. Tööpuuduse mõõtmiseks on kaks võimalust võime võtta aluseks rahvusvahelised definitsioonid või lähtuda kohaliku riigi seadusandlusest ja peame arvestust nende üle kes on ennast töötuks registreerinud. Esimesel juhul lähtume rahvusvahelistest kriteeriumitest, mis on välja töötatud ILO (International Labour Organisation Rahvusvaheline Tööorganisatsioon) poolt 71. Teisel juhul räägime tööturuametites registreeritud töötustest. Enne, kui minna konkreetselt töötuse mõiste juurde, analüüsime laiemalt isiku kolme võimalikku tööturuseisundit: töötaja, töötu ja mitteaktiivne. Vastavalt oma positsioonile tööturul jagataksegi inimesed kolme gruppi: töötajad, töötud ja mitteaktiivsed isikud (vt. joonis 8.1). 71 Andmed, mis on aluseks tööturu näitajate arvutamisele vastavalt ILO definitsioonidele, saadakse tööjõu-uuringutega. Eestis käivitus a. Eesti tööturu ja hõive alane küsitlus (ETU), mis hõlmas inimest. Küsitluse struktuur ja küsimuste ülesehitus jälgis ILO standardeid. Siit tulenevalt on küsitluse tulemused ka täiesti võrreldavad teiste riikide andmetega. Kuni aastani 2000 toimus Eestis neli iga-aastast uuringut (1995, 1997, 1998, 1999). Alates 2000 aasta keskpaigast viiakse ETU läbi igas kvartalis. (R.E.)

34 Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž a. 51. TÖÖEALINE RAHVASTIK TÖÖTAJAD TÖÖJÕUD TÖÖTUD MITTEAKTIIVNE RAHVASTIK HÕIVATUD AJUTISELT EI TÖÖTA PALGATÖÖTAJAD ETTEVÕTJAD VABAKUTSELISED Joonis 8.1. Rahvastiku jagunemine tööturul ILO definitsiooni kohaselt loetakse tööga hõivatuks ehk töötajaks isikut, kes uuritaval perioodil (nädala jooksul): on töötanud ja saanud selle eest tasu kas palgatöötajana, vabakutselisena või ettevõtjana, ei töötanud ajutistel põhjustel, kuid mittetöötamise ajal säilus formaalne side tööandjaga, töötas küsitlusnädalal tasuta vähemalt ühe tunni pereettevõttes või talus. Ajutiselt mittetöötamise põhjuste all mõeldakse haigust, vigastust, puhkust, streiki, täiendvõi ümberõppel viibimist, lapsehoolduspuhkust, töö ajutist katkemist avarii, loodusõnnetuse, tooraine, kütuse ajutise puudumise tõttu. Oluline on, et töötajal säiliks formaalne side tööandjaga. Töötajad võib jagada järgmisteks kategooriateks: 1. Palgatöötajad (employees), kes töötavad: töölepingu alusel, tööettevõtu lepingu alusel, suulise lepingu alusel.

35 52 SOTSIAAL- JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA 2. Ettevõtjad (self-employed) (omanikud) omanik palgatöötajateta, omanik palgatöötajatega, talunikud. 3. Vabakutselised. ILO poolt antud töötaja definitsioon hõlmab ka varjatud tööjõu, sest töötamine suulise lepingu alusel on Eestis juriidiliselt mittekehtiv (kõik töölepingud peavad olema kirjalikult vormistatud, mõne üksiku erandiga). Paraku esineb meil paljudes harudes (põllumajandus, teenindus, ehitus jne.) veel n.-ö. mustalt töötamist. Üldisemalt öeldes on töötaja isik, kes kuulub tööjõu hulka ja on rakendatud. Töötajate koguarvu määratlemisel kasutatakse sellist näitajat nagu hõivatute arv. Töötu on isik, kes ei ole hõivatud, kuid kes on võimeline töötama ja kes soovib tööd leida. Töövõimelisus näitab inimese vaimset ja füüsilist võimet tööd teha. Soov töö leida tähendab, et isik on uuritaval perioodil otsinud tööd. Töötajad ja töötud kokku moodustavad tööjõu 72 (labour force) e. aktiivse rahvastiku. Eksisteerib suur hulk inimesi, kes ei tööta ja keda ei arvestata ka töötuteks. Sellist elanike kategooriat nimetatakse väljaspool tööjõudu olevateks inimesteks e. mitteaktiivseks rahvastikuks. Väljaspool tööjõudu (inactive, non-participation, out of labour force)on inimesed, kes ei tööta ja kes ei ole ennast tööotsijana registreerinud. Põhjusi võib välja tuua kaks: inimesed ei soovigi töötada, seega ka ei otsi tööd (näiteks koduperenaised, õpilased). Siia kategooriasse kuuluvad ka heitunud (kes on kaotanud lootuse tööd leida); inimesed ei ole võimelised töötama (tervislikel põhjustel, vanuse tõttu vms.) Sellisteks elanikkonna kategooriateks on näiteks puuetega inimesed, vanurid jne. Tööturu statistika kasutab tööjõu iseloomustamisel näitajaid hõivatuse määr, töötuse määr ja aktiivsuse määr. Hõivatuse määr (employment rate) näitab protsentuaalselt töötajate (hõivatute) osa kogu tööealisest elanikkonnast. Tööpuuduse mõõtmiseks kasutatakse töötuse määra (unemployment rate), mis väljendab protsentuaalselt töötute osatähtsust tööjõus. Lisaks kasutataks veel osavõtumäära ehk aktiivsuse (participation rate, activity rate) määra näitajat, mis näitab, milline on aktiivse elanikkonna (tööjõud) osa kogu tööealisest elanikkonnast Töötuse määr on tänapäeval üks olulisemaid majandusindikaatoreid. Statistikakogumikud esitavad tavaliselt tööpuuduse aastakeskmise määra, mistõttu selleks, et teada saada töötute arvu või selle dünaamikat mingis riigis aasta jooksul, tuleb analüüsida tööpuudust konkreetsete ajaperioodide ( kuud, kvartalid) kaupa. Kui tööpuudust kirjeldatakse ILO definitsioonidel baseeruvate näitajate abil, nimetatakse uuritavat nähtust lühidalt ILO töötuseks. Lisaks ILO metoodikale määratakse töötu staatus ära konkreetse riigi seadusandlusega. Riik kehtestab teatud reeglistiku, millisel juhul inimene saab 72 Tööturu terminoloogia kohta vaata lähemalt lisas toodud terminoloogilisest ülevaatest (R.E.).

36 Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž a. 53 ennast töötuks registreerida ja millisel juhul ta võib saada töötu abiraha. Abiraha saamise tingimused võivad olla rangemad kui töötuks registreerimise tingimused. Nii on see ka näiteks Eestis, kus Töötu sotsiaalse kaitse seaduses on paika pandud suhteliselt ranged tingimused neile, kellel tekib õigus saada töötu abiraha. Registreeritud töötute üle peetakse arvestust tööturuametites. Nii saadakse registreeritud töötuse näitaja. ILO töötus ja registreeritud töötus võivad olla võrdsed, aga võivad teineteisest ka oluliselt erineda. Peatüki lisas olev tabel 8.1 toob mõned näited registreeritud ja ILO töötuse näitajate kohta. Selgelt tuleb välja, et riikides kus tööpoliitika on liiga leebe, on registreeritud töötus oluliselt kõrgem ILO töötusest (näiteks Itaalia) ja vastupidi, range tööpoliitikaga riikides on registreeritud töötus madalam kui ILO töötus (Hispaania näiteks). On tehtud uurimusi, mis näitavad, et paljud inimesed registreerivad ennast töötutena ainult sellepärast, et töötu abiraha saada. Seega on meil sellisel juhul tegemist sisuliselt vabatahtliku tööpuudusega, sest suhteliselt kõrge abiraha võimaldab pikaks ajaks tööd otsima jääda või lihtsalt vaba aega nautida. Töötute arv on reeglina seotud SKP muutustega. Majanduskasvu tingimustes tavaliselt tööpuudus väheneb ja majanduslanguse (surutise) tingimustes kasvab. Alati ei pruugi see nii olla. Näiteks toimub majanduse elavnemise korral tavaliselt tööjõu suurenemine mitteaktiivse rahvastiku arvel. Praktika on näidanud, et mõnikord võib tööjõu juurdekasv (tööturule sisenejate arv) olla suurem, kui on selle reaalne rakendamine. Sellisel juhul võib statistika näidata tööpuuduse kasvu, mis konkreetsel juhul ei ole majanduslanguse väljendajaks. Teine erandlik situatsioon võib esineda majanduslanguse tingimustes, kui paljud tööotsijad loobuvad edasistest tööotsingutest, kuna nad on kaotanud lootuse tööd leida. Seetõttu nad langevad tööjõu hulgast välja ja moodustavad nn. heitunud isikute (dicouraged people) kategooria mitteaktiivse rahvastiku hulgas. Tööpuuduse määr võib isegi langeda, kuid see ei ole majanduse elavnemise tunnus. Hõivatuse tase eri regioonides ja riikides võib olla väga erinev. Sõltub see ajalooliselt väljakujunenud tavadest ja tõekspidamistest, samuti religioossetest veendumustest, geograafilistest iseärasustest jms. Ühe isiku seisund tööturul võib olla küll suhteliselt püsiv (ei ole mingi erand, et inimesed kuuluvad töötajate kategooriasse 40 ja rohkem aastat järjest), kuid ometi toimuvad paratamatult isikute liikumised erinevate gruppide vahel (vt. joonis 8.2). Joonisel 8.2. on eraldi välja toodud kolm isikute gruppi tööturuseisundist lähtuvalt: hõivatud (töötajat), töötud ja väljaspool tööjõudu olevad inimesed. Alustame hõivatutest. Töötajate hulgast langevad välja inimesed, kes lähevad vanaduspuhkusele (skeemil pensionile siirdunud). Osa inimesi lahkub ise töölt. Nende isikute puhul on võimalikud kolm tegutsemissuunda: langeb tööjõust välja (jäävad näiteks lapsehoolduspuhkusele), muutub töötuks, sest kohe ei ole võimalik tööd leida, leiab endale uue töökoha (skeemil ühineb tööle tagasivõetute vooga). Kolmanda voo, mis viib hõivatute kategooriast välja, moodustavad töölt lahti lastud, s.t. inimesed, kes ei ole vabatahtlikult töölt lahkunud. Reeglina nad jäävad töötuks. Väljaspool tööjõudu olevate kategooriast lähtub ainult üks voog, need on tööjõusse sisenejad. Võimalikud on kaks tegutsemisvarianti: sisenejad leiavad endale koheselt töö või jäävad tööd ootama, s.t. muutuvad töötuteks.

37 54 SOTSIAAL- JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA Pensionile siirdunud Hõivatud Tööturule sisenejad Töölt lahkunud Väljapool tööjõudu Töölt vallandatud Tööle tagasi võetud Esmakordselt palgatud Heitunud töötajad Töötud Joonis 8.2. Liikumised tööturul. Töötute hulgast on võimalik "välja saada" kolmel viisil: võetakse pärast ootamist tööle tagasi (ta on kunagi varem töötanud); palgatakse esmakordselt (inimene oli esmakordselt registreerunud ja ootas tööpakkumist); minnakse üle heitunute kategooriasse, kes on kaotanud usu tulevikku ja loobunud edasistest tööotsingutest. Nagu igasuguste skemaatiliste lähenemiste puhul, on ka siin tegemist teatavate lihtsustustega ja kõiki mõeldavaid liikumisi skeem ei kajasta. Samas saab selle baasil teha ühe üldise järelduse töötuse kohta. Kui me vaatame tööturgu ajas muutuvana ja lähtume tööturu voogudest (nii nagu skeemil on tehtud), siis võib öelda, et töötust ei saa mitte kunagi päriselt kaotada, sest alati on keegi, kes parasjagu liigub töötute kategooriasse Tööpuuduse põhjused Töötust kui majanduskategooriat on põhjalikult uuritud teadlaste pool juba aastakümneid. Ometi suudeti kuni 1980-ndate aastateni töötust põhjendada eelkõige makrotasandil. Töötati välja sellised tööpuuduse tekkimist selgitavad teooriad nagu otsimisteooria ja lepinguteooria. Esimese teooria järgi kulub inimesel, kes jääb töötuks, teatud aeg enne, kui ta suudab leida endale vastuvõetava töökoha. Tavaliselt hakkab inimene otsima kõrgepalgalist tööd, kuid mida kauem ta otsib, seda madalamaks muutub see palk, millega ta oleks nõus tööle minema. Teatud aja pärast tasakaalustuvad inimesele vastuvõetav palgatase ja ettevõtte poolt pakutav palgatase. Inimene leiab töö ja turg tasakaalustub. Töö otsimise ajal on ta loomulikult töötu ja tavaliselt saab ka töötu abiraha. Teiste sõnadega, töötust ei oleks olemas, kui iga vallandatu või omal soovil lahkunu saaks töökoha kohe pärast seda kui ta eelmisest kohast lahkub.

38 Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž a. 55 Lepingute teooria järgi on ametiühingutel (a/ü) väga oluline roll palga kujundamisel. Ametiühing, mis mõnes riigis omab tegelikult monopoolset võimu palgatingimuste kujundamisel, kehtestab oma liikmetele sellise palga, mis on oluliselt kõrgem tasakaalupalgast. See aga toob kaasa tööpuuduse. Sellist tööpuudust, mis tekib ametiühingu või valitsuse sekkumisel palgapoliitikasse nimetatakse kirjanduses mõnikord klassikaliseks töötuseks (classical unemployment). Vaatame järgnevalt joonise 8.3 abil, milliseid konkreetseid tagajärgi a/ü või valitsuse sekkumine kaasa toob. Kui eeldada, et palgatase kujuneb vabalt, allub töö kui ressursi (tootmisteguri) nõudlus ja pakkumine mikroökonoomikast tuntud üldistele seaduspärasustele. Mida kõrgem on palk, seda rohkem inimesi soovib töötada (seda suurem on töö pakkumine (joonisel joon P)). 73 Samas on ettevõtted huvitatud tööjõu palkamisest seda enam, mida madalam on palgatase (seda suurem on töö kui ressursi nõudlus (joonisel joon N)). Palk P p` p T N o a t b Joonis 8.3. Klassikaline selgitus tööpuuduse tekkele. Hõive Vabalt kujuneva palgataseme korral makstakse tasakaaluseisundis töötajate hulgale t tasakaalupalka p. Sekkumisel on võimalikud kaks varianti. Kui miinimumpalk kehtestatakse tasakaalupalgast madalam, ületab töö nõudlus selle pakkumise. Et saada endale vajalik arv töötajaid, peavad tööandjad pakutavat palka tõstma, vastasel juhul ei ole neil kedagi palgata. Palk tõuseb kuni tasakaaluseisundini T. Kui miinimumpalk kehtestatakse tasakaalupalgast kõrgem (joonisel tähistatud tähega p') on tööandjate vajadus töötajate järele väiksem. Jooniselt on näha, et endise t töötaja asemel leiab nüüd tööd a isikut. Järelikult vallandatakse miinimumpalga tõstmise tulemusel t a töötajat. Lisaks sellele tekib täiendavalt juurde tööotsijaid (koguses b t), kes asuvad uut töökohta otsima lootuses saada kõrgemat palka. Kogu töötajate arvu, kes vabanevad tasakaalupalgast kõrgema palga kehtestamisel väljendab lõik ab. Seega selgitatakse klassikalise 73 Tähelepanu terminoloogiale: tavakeeles mõistetakse tööpakkumise all olukorda, kus ettevõtted annavad teada vabadest töökohtadest, töö pakkumine on seevastu töö kui ressursi pakkumine töötada soovivate inimeste poolt (kasutatakse ka terminit tööjõu pakkumine).

39 56 SOTSIAAL- JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA majanduskäsituse raames tööpuuduse teket tasakaalupalgast kõrgema palgamäära kehtestamise tulemusena. Kaheksakümnendad aastad tõid kaasa uusi lähenemisi töötuse probleemidele. Seda eelkõige mikromajanduslikust aspektist lähtudes. Sees- ja väljasolijate (insider outsider theory) ning efektiivse palga (efficiency wage theory) teooriad selgitasid, miks ettevõtja eelistab majanduslanguse ajal ikkagi oma töötajatele tasakaalupalgast kõrgemat palka maksta või siis neid vallandada, kuid mitte alandada makstava palga taset. Hüstereesiteooria selgitab, miks Euroopas on tänapäeval tööpuudus süvenenud ja eriti on kasvanud pikaajaline töötus. Sees- ja väljasolijate teooria lähtekoht on lühidalt järgmine. Ametiühingu liikmeid ja teisi, kes on hõivatud, nimetatakse seesolijateks; need, kes ei ole hõivatud, on väljasolijad. Seesolijad on väljasolijatest eraldatud nii majanduslike kui ka psühholoogiliste barjääridega. Majanduslikud barjäärid seisnevad selles, et seesolijad kaitsevad oma töökohti kõrgendatud palganõudmistega. Moodustatud on omapärane ringkaitse väljasolijate ehk siis tegelikult töötute suhtes, kes ei ole oma töö pakkumisega konkurentsivõimelised. Peamine põhjus on tööjõu käibega seotud kulud. Nendeks on töötajate palkamise, väljaõpetamise ja vallandamise kulud. Selle asemel, et maksta kõrgeid vallandamistoetusi, teha kulutusi personali otsimisega tegelevatele firmadele ja lõpuks veel töötajad välja õpetada, eelistavad ettevõtjad maksta juba seesolijatele kõrgemat palka ( mis on kõrgem kui tasakaalupalk), mis omakorda süvendab töötust veelgi. Sellele kõigele lisandub veel seesolijate vaenulikkus nende töötute vastu, kes on nõus suhteliselt madalama palgaga tööle tulema. Tulemuseks on töökollektiivi mikrokliima halvenemine, langeb tootlikkus jne. See kõik ei ole ka kasulik ettevõtjale. Lisaks kaitseb a/ü kiivalt oma töötajate huvisid ja mõnel pool järgitakse lepingutes tööandjaga isegi nn. tsunftiprintsiipi, kus ettevõtja ei tohi ilma ametiühingu nõusolekuta mitteliikmeid tööle võtta. Efektiivse palga teooria järgi on ettevõtjal kasulik maksta oma töötajatele turupalgast kõrgemat palka, sest see tagab töötajate lojaalsuse ja nende töö kõrge tootlikkuse. Kui töötajad tajuvad, et nende tööd hinnatakse vääriliselt ja nendega jagatakse isegi osa lisakasumist, mida nad toodavad, siis nad püüavad veelgi paremini töötada ja seega suureneb tootlikkus ja loomulikult kasum veelgi. Lisaks makstakse osadele töötajatele (kõrgema kvalifikatsiooniga, suurte väljaõpetamiskuludega) tasakaalupalgast suuremat palka, et neid oma ettevõttes kinni hoida, et nad ära ei läheks. Tulemuseks võib olla selle eriala töötajate suhteliselt kõrgem töötus, sest nende pakkumine ületab kõrgema palgataseme juures oluliselt nõudmist. Tasakaalupalgast kõrgem palk aga tekitab jällegi töötust. Hüstereesiteooria järgi (algselt tuleb termin füüsikast) sõltub süsteemi tasakaal selle süsteemi minevikuseisundist. Tööpuuduse puhul sõltub tööpuuduse tasakaalutase (töötuse loomulik määr) seega töötusest minevikus. Mitmed majandusteadlased on leidnud, et kestev kõrge töötus tõstab töötuse loomulikku määra. Üheks põhjuseks on see, et ametiühing sõlmib pikaajalisi palgalepinguid tööandjatega. Nüüd, kui töötus on suhteliselt kõrge, jäävad paljud a/ü liikmed töötuks ja nad langevad välja a/ü "kaitsva tiiva alt". A/ü läheb uuele läbirääkimiste ringile juba väiksema töötajate arvuga. Palk tõuseb jälle, osa jääb jälle töötuks jne. Tulemuseks on töötuse kasv. Teine põhjus, mis viitab just pikaajalise töötuse kasvule, on inimkapitali amortiseerumine. Tänapäeval vananevad teadmised ja oskused väga kiiresti, seetõttu pikaajalised töötud kaotavad peatselt oma kvalifikatsiooni ja neil on raske, et mitte öelda võimatu, tööturule tagasi tulla.

40 Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž a Tööpuuduse liigid Siirdetöötus Praktikas on väga harv nähtus, et inimene töötab kogu elu ühel ja samal ametikohal. Põhjusi, miks otsitakse uus töökoht, võib välja tuua palju. Sagedamini on nendeks elukohavahetus, elustiili muutmine (näiteks enne pensionile minekut otsitakse endale mõni rahulikum töökoht), laste kasvatamine nõuab poole kohaga töötamist, enesetäiendamine, mõne uue eriala omandamine jne. Vaheaega töötamises, mis tekib ühelt töökohalt teisele üleminekul või seoses viibimisega täiend- või ümberõppel, nimetatakse siirdetöötuseks (frictional unemployment). Ajavahemik endiselt töökohalt lahkumise ja uue töö leidmise vahel on paratamatu, sest alati kulub teatud aeg informatsiooni kogumisele või pakutavate töökohtadega tutvumisele. Siirdetöötus on üldiselt vabatahtlik tööpuudus. Seda on võimalik vähendada, kui luua hästi funktsioneeriv andmepank vakantsetest töökohtadest ja tagada informatsiooni kiire liikumine tööotsijateni. Praktiliselt ei ole reaalne seda täielikult likvideerida. Siirdetöötuse all võib eristada järgmisi alaliike. 1. Ümberõppest tingitud siirdetöötus. Inimene võib otsida tööd ka koolituse ajal ja pärast koolitust. Samas võib tal olla võimalus vanasse töökohta tagasi minna. Kui inimene otsib tööd koolituse ajal loetakse ta definitsiooni järgi töötuks. 2. Voolav tööpuudus. See tekib töösuhte lõppedes seoses uue töökoha otsimisega või uuele töökohale siirdumisega. Isegi kui on teada uus töökoht, kuhu isik siirdub, võib ta ikkagi uute võimaluste otsingul ringi vaadata ja mingi aja vältel paremat tööd otsida. Mõnikord tuuakse tööpuuduse liigina eraldi välja sesoonne töötus. See on töötus, mis tekib seoses hooajaliste hõive vähenemistega mõnedes majandusharudes. Sellisteks harudeks on näiteks põllumajandus, ehitus, turism, kus suvel (ehitus, turism) või sügisel (põllumajandus) on oluliselt aktiivsem majandustegevus kui teistel aastaaegadel. Ehki seda töötuse liiki võib ka eraldi välja tuua, on sisuliselt tegemist siirdetöötuse ühe alaliigiga. Siirdetöötust on võimalik vähendada lühendades töö otsimise aega, parandades tööturu infosüsteemi, pakkudes koolitust või luues ajutisi töökohti regioonides, kus sesoonne töötus on väga kõrge. Kokkuvõttena võib öelda, et siirdetöötus on töötule küllalti tülikas, kuid reeglina piisavalt lühiajaline, nii et tõsisemaid majanduslikke tüsistusi inimesel tavaliselt ei teki Struktuurne töötus Struktuurne töötus (structural unemployment) on selline töötus, mis tekib siis kui tööjõu kvaliteet (oskused, haridustase ja kvalifikatsioon) või geograafiline paiknemine ei vasta tööjõu nõudlusele. Struktuurne töötus hõlmab neid töötuid, kes töötasid n.-ö vanades majandusharudes (metallurgia, masinaehitus), kus vähendati tootmist või mis hoopis likvideeriti. Vähendamise või likvideerimise põhjuseks on tehnoloogilised muutused või haru toodangu nõudluse vähenemine. See tähendab, et töötajad ei saa enam oma endiste teadmistega tööd. Uutes tootmistingimustes tuleb osal töötajatest ümber kvalifitseeruda, osa töötajaid liigub teistesse harudesse, kus töö (vrd. tööjõu) nõudlus on kasvanud. Teiseks oluliseks struktuurse töötuse tunnu-

41 58 SOTSIAAL- JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA seks on regionaalne töötus, kus ühes regioonis mingi konkreetse eriala või haru töötajad ei leia tööd, ehki mõnes teises riigi piirkonnas oleks nõudmine nende järele suur. Ka struktuursel töötusel on mitmeid alaliike. 1. Demograafiline töötus tähendab seda, et tööta on jäänud mingid kindlad elanikkonna grupid või sotsiaalsed rühmad (näiteks noored, pensionärid, vähemusrahvused jne). 2. Hariduspoliitikast põhjustatud struktuurne töötus. Selline tööpuudus hõlmab eelkõige selliseid elukutseid, kus mingitel põhjustel on toimunud üleproduktsioon. Spetsialiste on võrreldes vajadusega rohkem ette valmistatud. Töötuse peamisteks põhjusteks antud juhul on vale hariduspoliitika, mis ei järgi tööturu arenguid ja mille tulemusena koolitatakse spetsialiste ja kutsealade esindajaid, kelle järele puudub tööturul tegelik vajadus. 3. Kapitali puudusest tulenev struktuurne töötus on tingitud kapitali defitsiitsusest rahvaarvuga võrreldes. Kohalik tööjõupotentsiaal jääb seetõttu piisavalt rakendamata. Kodumaise kogunõudluse suurenedes ei kasva mitte ressursside hõive, vaid suureneb import. Sageli on finantsressursid piiratud ja impordi suurenemine põhjustab täiendavat inflatsiooni. Selline olukord on tüüpiline arengumaadele, kuid seda võib esineda ka tööstusriikides ebaproportsionaalse majandusarengu korral (näiteks endise NL majandus). Sama kehtib ka siis kui suurem osa tootmispotentsiaalist on mingitel põhjustel hävinenud (Saksamaa pärast II Maailmasõda). Probleemiks on veel see, et sageli lisanduvad kapitalipuudusele veel puudulik infrastruktuur, vähesed juhtimisoskused ja erialateadmised. Sellist töötust nimetatakse arengumaade puhul alaarengu tööpuuduseks. 4. Regionaalne töötus hõlmab struktuurset töötust mõnedes geograafilistes piirkondades: peamiselt ääremaadel, looduslikult kehvemates regioonides või piirkondades, kus valitsevad tegevusalad, mis majandusarengu käigus on oma tähtsuse kaotanud Tsükliline töötus Tsükliline töötus (cyclical unemployment) on tööpuuduse alaliik, mis tekib majanduse tsüklilise arengu tulemusel. Kuna sageli on selline SKP kõikumine tingitud ebapiisavast kogunõudlusest, siis on sellist töötust hakatud nimetama ka alanõudmise (demand-deficit) töötuseks ehk Keynesi töötuseks. Vastavalt Keynesi teooriale ei ole töötajad nõus nominaalpalga vähendamisega, küll aga lepivad hinnatõusuga, mis tegelikkuses vähendab nende reaalpalka. Põhjus on selles, et hinnataseme tõus on üldine, mitte tööturu eri osade jaoks erinev. Seega puudutab üldine inflatsioon kõiki töötajaid võrdselt, sest kõigi reaalpalk väheneb. Samas mingi konkreetse haru või ettevõtte töötajate palga alandamine vähendaks koheselt nende heaolu võrreldes heaolu keskmise tasemega. Joonisel 8.4 on näha, et töö pakkumine ei sõltu palgast punktini t, mis tähistab täishõivet. See on punkt kus majandus toodab potentsiaalses tootmismahus. Olles üle täishõive, peab palgatase tõusma, et meelitada täiendavalt inimesi tööturule sisenema. Töö nõudlus on tähistatud kõveraga N. Nagu jooniselt näha, on tööturg tasakaalus töötajate arvu n 1 korral. Täishõive n t ja töötajate arvu vahe u tähistab tööpuudust, mille põhjuseks on töö ebapiisav nõudlus. Selline tööpuudus on selgelt tsüklilise iseloomuga (sellest ka nimetus tsükliline töötus). Tsüklilist töötuse korral tekib töötajate ülejääk (alanõudlus) tsükli langusfaasis.

42 Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž a. 59 Reeglina majandusliku elavnemise tingimustes see tööpuudus likvideerub iseeneslikult ja hõive taastub. Palk P p t u N n 1 n t Töötajate arv Joonis 8.4. Tsükliline tööpuudus Varjatud töötus Varjatud töötuse (hidden unemployment) all mõistetakse ametlikus statistikas kajastamata töötust. Varjatud tööpuudus tähendab näiteks seda, et teatud hulk inimesi on alahõivatud (underemployed) (töötavad osalise tööajaga) või on väljaspool tööjõudu, kes töö pakkumise suurenedes sisenevad tööturule (heitunud töötajad). Tegemist on potentsiaalsete töötutega, keda ametlikult töötute hulka ei loeta. Alahõivatud on isikud, kes sooviksid töötada täisohaga, aga tööturu olukorra tõttu ei saa seda teha. Näiteks ei ole ettevõttel piisavalt tellimusi või napib toorainet. Väljaspool tööjõudu olevate inimeste jaoks on töö pakkumine samuti ebasoodne (kas on töökohti liiga vähe või pakutakse madalat palka) ja seetõttu ei otsi nad tööd. Majandusliku olukorra muutudes sisenevad nad tööturule. Selle kategooria näiteks võib tuua koduperenaised, kes on soodsa pakkumise korral on nõus kohe tööle asuma. Tööturuametis nad ennast tavaliselt ei registreeri ja sellepärast ei kajastu see tööpuudus ka vastavas statistikas Tööpoliitika Tööpuuduse leevendamiseks peab valitsus sekkuma majandusse, vältimaks tööpuuduse tekkepõhjusi ja andmaks abi neile, kes on tööta jäänud. Tööpoliitika võib tinglikult jagada kaheks: aktiivne ja passiivne tööpoliitika. Aktiivne tööpoliitika tähendab seda, et riik püüab kuidagi ennetada töötuse tekkimist, näiteks luues uusi töökohti või tegeledes ümberõppe organiseerimisega. Passiivne tööpoliitika tähendab seda, et riik tegeleb töötuse tagajärgede leevendamisega, näiteks maksab töötu abiraha.

43 60 SOTSIAAL- JA TÖÖHÕIVEPOLIITIKA Tööpuudusevastased meetmed on järgmised: 1. Uute töökohtade loomine. Selleks tuleb igati soodustada ettevõtlust (kehtestada madalad maksud, koolitada ettevõtjaid, luua ettevõtluskeskusi jne.). Uute töökohtade loomine on üks olulisemaid tööpuudusevastaseid meetmeid. 2. Täiend- ja ümberõpe. Täiendõpe tähendab seda, et inimene täiendab ennast juba omandatud erialal; ümberõppel omandatakse enamasti uus elukutse. Täiend- ja ümberõpet antakse vastavates koolituskeskustes või ettevõttes n.-ö. töö kõrvalt; 3. Hädaabitööd. Need on elavtöömahukad ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ühiskondlikud tööd. Elavtöömahukus tähendab seda, et palju on käsitsitööd, mida ei ole võimalik masinatega teha. Sellised tööd on näiteks kraavide puhastamine, teede korrashoid, hoonete fassaadide remont ja heakorrastus, metsa hooldamine; 4. Spetsiaalsed tööturuprogrammid pikaajalistele töötutele, noortele koolilõpetajatele, puuetega inimestele jne. Näiteks toimib paljudes riikides nn tööklubide süsteem, kus pikka aega tööta olnud inimesed (töötuse kestus üle aasta) saavad koolitust; neile õpetatakse, kuidas esineda tööintervjuudel; nad suhtlevad omavahel, õpivad arvutit käsitlema, saavad ajalehti lugeda jne. Sageli on koolitusest ja teadmistest olulisem inimeste eneseusu ja kindluse taastamine, et inimene ei tunneks ennast mittevajalikuna ja ühiskonnast eemale tõugatuna. Töötu abiraha on rahaline toetus, mida töötu saab teatud aja jooksul. Eestis oli aasta keskel riikliku töötu abiraha suuruseks 400 krooni kuus ja seda maksti 9 kuud (mõningatel juhtudel kuni 12 kuud). Alates aastast hakkab toimima ka töötuskindlustussüsteem (vastav seadus jõustus aasta varem), Vastavalt sellele seadusele maksavad kõik inimesed oma palgast ühe protsendi töötuskindlustuse fondi 74 ja kui nad töötuks jäävad, siis nende töötu abiraha suurus sõltub eelnevalt teenitud palga suurusest. Seadusega on paika pandud, et kui inimene on juba 12 kuud teinud makseid sinna fondi, ehk siis sisuliselt palka saanud, on tal õigus esimese 100 päeva jooksul saada 50% oma eelneva 12 kuu keskmisest palgast, edasi väheneb see summa 40%-ni. Abiraha maksmise periood sõltub sellest, kui kaua inimene on palka saanud ja vastavat maksu maksnud. Kui inimesel on üle kümne aasta olnud pidev töökoht ja ta on maksnud töötuskindlustusmaksu selle aja jooksul, siis on tal õigus 40% oma keskmisest palgast saada maksimaalselt 360 päeva jooksul. Paika on pandud ka töötuskindlustus hüvitise (ehk siis abiraha) maksimummäär. See on 50% kolmekordsest Eesti keskmisest palgast. Kui keskmine palk on ca 6000 krooni, siis on järelikult maksimaalne abiraha suurus 9000 krooni. Uus süsteem peaks muutma töötute olukorra natuke paremaks ja ühtlasi peaksid inimesed ka huvi tundma, kas nende palgalt on ikka kõik maksud ära makstud, sest mustalt (mitteametlikult) teenitud palga pealt töötu abiraha loomulikult ei arvestata 74 Ettevõtjad maksavad 0,5% inimeste palgas samasse fondi. Vastavalt tööandjate ja ametiühingute kokkuleppele vaadatakse neid protsente aeg ajalt üle ja vajaduse võidakse neid muuta.

44 Makroökonoomika Nõudluse makromajanduslik käsitlus Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Kogunõudlus Kogunõudlus (KN, AD Aggregate Demand) majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt igal konkreetsel hinnatasandil osta soovitud kogutoodangu hulk. Erinevus nõudluse ja kogunõudluse vahel Kogukulu(KK, AE Aggregate Expenditure) majapidamiste, ettevõtete, valitsuseja välissektori kulutamise soov igal konkreetsel tulutasandil. NB! Kogunõudmine ja kogukulutamine ei pea alati võrduma! Kogunõudlust mõjutavad tegurid Miks KN kõver on alanev? Majanduspoliitilised Rahapoliitika Raha pakkumine Intress Kurss Eelarvepoliitika Maksupoliitika Kulupoliitika Majandusvälised Äriline usaldus ja tulevikuootused Kapitali (sh finantskapitali) väärtuse muutumine Rahvusvahelised majandustingimused Demograafilised protsessid ÜLDINE HINNATASE Kogunõudluse kõver KN(AD) Töötab: a) reaalse raha efekt b) intressi efekt c) reaalkursi efekt REAALNE SKT 1

45 Miks KN kõver on alanev? Miks KN kõver on alanev? Makroteooriat huvitavad reaalväärtused Hinnatase tõuseb Raha ostuvõime alaneb M P w P raha hinnad Raha reaalväärtus Reaalpalk nominaalpalk hinnad Intress on oluline makropoliitiline tööriist! Hinnatase tõuseb Raha ostuvõime alaneb Raha laenamine kasvab % Laenuressursi turg S D D Rahaline (finants)rikkus kahaneb Intress kasvab Hüviste ostuvõime kahaneb Hüviste ostuvõime kahaneb LAENURESSURSS Miks KN kõver on alanev? Kogunõudluse elemendid λ= Nominaalkurss Reaalkurss P* e P Hinnad välismaal Hinnad kodus Eesti suhteline hinnatase tõuseb Eesti kaupade konkurentsivõime kahaneb Nii välismaalased kui eestlased ostavad vähem Eesti kaupa Kogunõudluse elemendid Kogunõudluse kõvera nihe Isiklik tarbimine (C) Ettevõtete investeeringud (I) p 1 P Kogunõudmise kõverat nihutavad: Hindade ja palkade samasuur kasv Raha- ja eelarvepoliitika P Valitsuse lõpptarbimine (G) Puhaseksport (X) p 0 C I G X AD Ootused Tulude ja hindade tase teistes riikides AD AD Y R Ekspordi-impordi vahe Q 2

46 Kogukulutamise elemendid Kogunõudlus ja kogukulu KULUTAMISE SOOV Isiklik tarbimine (C) AE AE Mikroökonoomika Makroökonoomika Ettevõtete investeeringud (I) Valitsuse lõpptarbimine (G) Puhaseksport (X) AC AUTONOOMNE TARBIMINE X G I C ISIKLIK KASUTATAV TULU (IKT) Personal Disposable Income (PDI) Y Nõudluse sõltuvus hinnast q(p) Hinna muutus toob kaasa nõudluskõvera nihke Nõudluse sõltuvus tulust q(y) Tulude muutus toob kaasa nõudluskõvera nihke (Engeli kõver) Reaalse SKT sõltuvus üldisest hinnatasemest SKT R (P) Hinnataseme muutus toob kaasa KN-kõvera nihke Kulutamise soovi sõluvus tulude tasemest AE(Y) Tulude muutus toob kaasa KN-kõvera nihke Kogunõudlus ja kogukulu Seos KK ja KN kõverate vahel AE AE AE Kogunõudmisemudel kirjeldab nõudluse hinnaelastsust. Kogukulumudel kirjeldab kulutamise soovi sõltuvust isiklikust kasutatavast tulust (tuluelastsus). Hindade muutus nihutab KK-kõverat P y 1 y 0 y 2 AE Y p 1 p 0 AD Tulu muutus nihutab KN-kõverat p 2 AD AD Q 3

47 Makroökonoomika Tarbimine ja säästmine Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Tarbimise üldine psühholoogiline seadus (J.M. Keynes) 1. Kui tulud = 0, eksisteerib autonoomne(tuludest sõltumatu) tarbimine. 2. Tulude suurenedes kasvab ka tarbimine,kuid aeglasemalt kui tulud. 3. Eksisteerib tulutasakaalu punkt, kus tuludkatavad kulusid. Tarbimine ja säästmine Lihtsustavad eeldused: eeldame, et kogu majandus koosneb vaid ettevõtetest ja majapidamistest; üldist hinnataset käsitleme muutumatuna; ei ole amortisatsiooni ega kaudseid makse. Keynes i rist Kogukulud ja Keynes i rist AE CF AE CF AE Tulutasakaalu punkt CF SÄÄST Laenuressursi turg % AC Kas? Kuna? TARBIDA SÄÄSTA Tasakaalutulu Tulu kasvades suureneb autonoomne tarbimine Y Y LAENUVÕTJA LAENUANDJA Y Raha 1

48 Tarbimisfunktsioon Tarbimisfunktsioon näitab soovitud tarbimise taset erinevatel tulutasemetel ehk sõltuvust tarbimiskulutuse ja tulude vahel. Tarbimisfunktsiooni kalde määrab tarbimise piirkalduvus(mpc) igast täiendavast tuluühikust tarbimisele kulutatav osa. C MPC= Y muutus tarbimises muutus tulus Keskmine tarbimiskalduvus(apc) kirjeldab tarbimise ja tulude vahelist seost igal konkreetsel tulutasandil. C APC= Y C C a AC d 75 c 100 b CF e Y Y MPC=1 MPS C = AC+ MPC Y C = 50+ 0, 75 Y Tarbimisfunktsioon Säästmisfunktsioon näitab soovitud säästmise taset erinevatel tulu tasemetel ehk sõltuvust säästmiseja tulu vahel. Praktikas on CF pigem allapoole kumer, mis tähendab, et sissetulekute kasvades tarbimine küll suureneb, aga mitte nii kiiresti kui kasvavad tulud. Säästmisfunktsiooni kalde määrab säästmise piirkalduvus(mps) igast täiendavast tuluühikust säästmisele kulutatav osa S MPS = Y muutus säästmises muutus tulus Keskmine säästmiskalduvus (APS) kirjeldab säästmise ja IKT vahelist seost igal konkreetsel tulutasandil. S APS = Y 10 Säästmisfunktsioon Muud tarbimist ja säästmist mõjutavad tegurid S AC a S d c 25 Y b e Y SF Rikkus eluaegse tulutsükli mudel Hindade tase inflatsioon Krediidi kättesaadavus intress Tulevikuootused -100 S = AC+ MPS Y S = 50+ 0, 25 Y MPS = 1 MPC 2

49 Lühi- ja pikaajaline tarbimisfunktsioon Erinevad tarbimisteooriad Lühi- ja pikaajaline tarbimisfunktsioon: Autonoomset tarbimist ei esine: C APC= Y 1) pikaajaliselt 2) rahvaste puhul C= MPC Y C MPC= Y MPC= APC C = AC+ MPC Y C CF L CF S CF S CF S Y 1949.a. - James Duesenberry(s. 1918, Un. Of Michigan) SUHTELISTE TULUDE HÜPOTEES Tarbimise aluseks ei ole mitte niivõrd jooksev tulu, kuivõrd selle sotsiaalse grupi tarbimismudel, millesse: kuulutakse või siis soovitakse või arvatakse end kuuluvat. Erinevad tarbimisteooriad 1956.a. - Richard Brumberg ja Franco Modigliani ELUAEGSE TULUTSÜKLI HÜPOTEES Põhiväide oli, et ratsionaalse inimese tarbimisotsus lähtub mitte jooksvast vaid eeldatavast eluaegsest tulust, püüdes maksimeerida kogukasulikkust elu erinevatel etappidel. s Nobel prize in 1985 Eluaegse tulutsükli hüpotees Kirjeldab tulu ja tarbimise ning vastavalt ülekulu ja säästmise proportsioone inimese eri eluetappidel Sünd 1. Peresisene (põlvkonnad) Ülekulu KOMPENSATSIOONIMEHHANISM Me tarbime: 1. Tulu; 2. Rikkust Sääst Keynes i rist Ülekulu Lapsepõlv Tööiga Pension 1. Peresisene (põlvkonnad) 2. Tulude kasvatamine 3. Kulude kahandamine Surm 3

50 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE 2. NÕUDLUSE MAKROMAJANDUSLIK KÄSITLUS Magistritöö käesoleva osa ülesandeks on vaadelda: kuidas kujuneb kogunõudlus tervikuna; millised on selle erinevused mikromajanduslikust nõudmisest; millised tegurid seda mõjutavad, ning millistest elementidest kogunõudlus koosneb. KOGUNÕUDLUS (KN) on defineeritav kui majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt igal konkreetsel hinnatasandil osta soovitud kogutoodangu hulk. Kogunõudluse kõver näitab seega seost nõutud kaupade ja teenuste hulga ning üldise hinnatasandi vahel. Seejuures eeldatakse, et nõutud kogutoodangu maht võrdub igal hinnatasandil planeeritud kogukulude mahuga. Edasisest materjalist parema arusaamise huvides tuleb: 1) teha vahet KN ja kogukulutamise (KK) vahel (neid kirjeldavad erinevad graafikud); 2) mõista, et esimene ei pea alati teisega võrduma. 2.1 Erinevus nõudluse ja kogunõudluse vahel LEIVA HIND Joonis 1. Mikro- ja makronõudluse kõver: (a) nõudluse kõver, (b)kogunõudluse kõver {a} N NÕUTUD LEIVA KOGUS Kogunõudmine ei ole lihtsalt kõigi üksiknõudmiste summa. Eriti tuleb seda silmas pidada N ja KN kõverate tõlgendamisel. Kuigi N ja KN kõverad on väliselt sarnased, s.t. paremale laugjalt langevad, erinevad nad edastatava informatsiooni poolest. Piisab pilgu heitmisest seostatavatele teguritele (vt. Joonis 1. telgede tähistust). Esimesel juhul (Joonis 1 a ) vaadeldakse, kuidas kõigi teiste tingimuste samaks jäädes leiva hind mõjutab ostjate soovi tarbida leiba. Seejuures käsitleme muutumatutena nii tarbijate üldist sissetulekute taset kui ka teiste kaupade nõudluskõveraid, kuigi tegelikkuses avaldavad nad oma kaudset mõju - eriti asenduskaubad (sai). KN kõver näitab (Joonis 1 b ), kuidas üldise hinnatasandi muutus (y-teljel) avaldab mõju RKT muutusele (x-teljel). Nagu hiljem näeme, on sissetulekute tase KN erinevates punktides varieeruv. KN kõver sisaldab kõigi üksikkaupade nõudluse vastastikuseid mõjusid. Tarbija võib näiteks leiva hinna tõustes osta rohkem saia. N kõvera puhul on asendatavad kaubad väliseks teguriks, mis ei avalda mõju kõvera kujule, vaid annab selle nihke. 2.2 Kogunõudluse suurust mõjutavad tegurid ÜLDINE HINNATASE {b} KN REAALNE SKT Kohe algul peab mainima, et KN käsitlemisel selle mõjutatavuse ja mõjutavate tegurite seisukohalt lähevad majandusteadlaste seisukohad lahku. Klassikalise koolkonna, s.h. pakkumisteooria esindajate arvates on KN suhteliselt iseseisev majanduslik kogunäitaja ja siit tulenevalt: 1) KN reguleerib ennast suures osas ise, 2) KN ei tule mõjutada mitte niivõrd otseste kuivõrd kaudsete teguritega - pakkumise stimuleerimise kaudu. Keynes ja tema järgijad on peatähelepanu pööranud KN stimuleerimisele, arvates, et: 1) seda on võimalik teha ja 2) seda saab teha piisavalt efektiivselt. Järelikult lasub valitsusel otsene kohustus KN mõjutada. J.M.Keynesi KN käsitlust peetakse tema õpetuse nurgakiviks1. Peale hindade üldise taseme võib muud KN mõjutavad tegurid jagada kahte suurde rühma - poliitilised ja majandusvälised. Esimeste all mõeldakse valitsuse poolt kasutatavaid mõjutusvahendeid: 1) rahapoliitika. Rahamassi suurendamine alandab laenuprotsenti, seega parandab laenutingimusi ja stimuleerib investeeringuid ning kestvuskaupade tarbimist; 2) eelarvepoliitika. Valitsus võib oma ostudega suurendada kogukulusid, tekitades nõudluse täiendavatele kaupadele ja teenustele. Samasugune mõju on maksude alandamisel. "Välised" tegurid on endale nime saanud seetõttu, et nad kas asuvad n.ö. väljaspool otseseid majanduslikke mõjutusvahendeid (demograafilised protsessid) või on suhteliselt iseseisvad oma arengus (aktsiakursside kõikumised börsil). 1. Äriline usaldus ja tulevikuootused. Helgemad perspektiivid stimuleerivad suuremate kasumite ootuses rohkem investeerima ja vähem säästma raha "mustadeks päevadeks" ning selle arvel suurendama jooksvat tarbimist. 2. Kapitali (ka finantskapitali) väärtuse muutumine tähendab otseselt omanike rikkuse muutumist - tarbimine kas suureneb või väheneb. 3. Rahvusvahelised majandustingimused. Kiire majanduslik kasv näiteks USA-s, veab vedurina endaga kaasa paljude teiste, Ameerika majandusega tihedalt seotud riikide majandused, suurendades nõudlust nende riikide kaupadele ja seega ka puhaseksporti. Vastupidise näitena võiks tuua Nõukogude Liidust eraldunud Balti riikide majanduse allakäigu tooraineallikate ja kaubaturgude ümberorienteerimise perioodil. 4. Demograafilised protsessid. Rahvastiku kasv, nii loomulik kui mehaaniline, suurendab ka tarbimisnõudlust. 1 Kuna autor on edasisel KN ja selle koostisosade ning mõjutusvahendite kirjeldamise sügavuse huvides kasutanud peaasjalikult keinsistide (s.h. P.A.Samuelsoni) töid, siis ei tähenda see veel, et ta ise neid vaateid täiel määral jagaks; ja et KN-le pööratud tähelepanu antud raamatus oleks tasakaalus arenenud riikide majandusteooria ja -praktika rõhuasetustega. ANDRES ARRAK 1 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

51 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE 2.3 Kogunõudluse elemendid KN struktuuri käsitlemisel võetakse aluseks kulutuste erinevad tüübid: tarbimine, investeerimine, valitsuse kulutused ja puhaseksport (vt. Tabel 1.1.). 1. Isiklik tarbimine (T) - (edaspidi lihtsalt "tarbimine") on otseselt ära määratud isikliku kasutatava tulu ja tarbija jõukuse astmega. Vastandina ettevõtete tootmislikule Tabel 1.1. KN ja selle elemendid tarbimisele kujutab isiklik tarbimine endast majapidamiste Majandussektor KN element Sümbol kulutusi kaupadele ja teenustele. Hindade taseme tõus vähendab raha ostujõudu ning kahandab seega tarbija Majapidamised Isiklik tarbimine T (C) ostuvõimet. Ent paralleelselt kahaneb ka see Ettevõtted Investeeringud I (I) majapidamiste rikkuse osa, mis on paigutatud hoiustesse - seda nimetatakse "Pigou' efektiks" (vt. lk. 7). Seost Valitsus Valitsuse kulutused V (G) hindade taseme ja tegeliku tarbimiskulutuse vahel Välisriigid Puhaseksport E P (X) kirjeldab laugjalt alanev KN kõver. 2. Investeeringud (I) ehk ettevõtete tootmislik tarbimine hõlmab nõudluse tootmisvahenditele ja kulutused laovarude moodustamiseks. Investeeringute tase sõltub tootmismahust, tootmisvahendite ehk kapitali hindadest ning ettevõtja suhtumisest tulevastesse tuludesse, mille nimel ju investeeringuid tehaksegi. 3. Valitsuse kulutused (V) ehk riiklik tarbimine on KN kolmandaks koostisosaks. Erinevalt kahest esimesest sõltuvad riiklikud kulutused lisaks majanduslikele suures osas ka majandusvälistest, poliitilistest teguritest. Valitsuses (ja parlamendis) enamuses olevate poliitiliste parteide majanduslikud vaated väljenduvad ka valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikas. Valitsuse käsutuses on (arvatakse olevat) piisavalt vahendeid KN mõjutamiseks: kas ja kui suurel määral ta neid kasutab, on juba iseküsimus. 4. Puhaseksport (Ep) ehk välisriikide tarbimine (ekspordi ja impordi saldo) sõltub maa välismajanduslikust aktiivsusest. Peamiselt ekspordile orienteeritud Jaapani ja Korea Vabariigi kogunõudmisest moodustab Ep suhteliselt suurema osa kui kõrge sisetarbimise tasemega USA-s. Oma suuruse poolest asub Ep KN elementide seas üldjuhul viimasel kohal. Import ja eksport omakorda sõltuvad tulude ning kogutoodangu tasemest siseriigis ja välismaal, samuti välis- ja siseturu hindade vahekorrast ning valuutade vahetuskurssidest. Võttes aluseks mainitud neli KN elementi, võime joonistada KN kõvera. Jooniselt 2 on näha, et KN kõver nihkub seda enam paremale, mida suuremad on tarbimine, investeeringud, valitsuse kulutused ja puhaseksport, kusjuures üldine sõltuvus hindade taseme ja nõutava toodanguhulga vahel toimib oma sisemise seaduse järgi. Näiteks: valitsuse suurenenud sõjalised kulutused ei muuda KN kõvera üldist kuju, küll aga nihutavad seda veelgi paremale. KN kõveraga paralleelselt võime joonistada Joonis 2. KN kõver ja KN Joonis 3. KK kõver ja KK ka PLANEERITUD KOGUKULUTAMISE elemendid elemendid kõvera (KK) vt. Joonis 3, mis koosneb samadest (kulu)elementidest. Erinevus on KK vaid selles, et y-teljel ei kujutata enam üldist hinnatasandit vaid planeeritud kulutamise Ep mahtu. RKT võrdsustatakse seejuures RTga; s.t. me eeldame, et amortisatsiooni ja V kaudseid makse ei ole. Kogukulutamise kõver on tarbimiskulutuse ja RKT vahelise I seose graafiline kujutis. KK erinevaid elemente üksteisele KN T lisades nihutame sellega ka KK kõverat T I V Ep järjest ülespoole. Lihtsuse mõttes eeldame, REAALNE SKT Y e. IKT et investeeringute, valitsuse kulutuste ja puhasekspordi suurus ei sõltu RKT mahust. Selline eeldus lubab nihutada KK kõverat tarbimis- ehk kuluelementide lisandudes paralleelselt ülespoole. Kui I, V ja Ep oleks tuludest sõltuvad suurused, muutuks vaid KK kõvera kaldenurk ja joonis läheks segasemaks. ÜLDINE HINNATASE KOGUKULU Seos kogunõudmise ja kogukulu vahel Teades tegureid, mis mõjutavad KN suurust, saame analüüsida ka KN ja KK vahelist seost. Joonis 4 a kirjeldab tüüpilist sõltuvust planeeritud kogukulutamise ja tulu vahel2. KK kõver näitab, kui palju soovivad majapidamised, ettevõtted, valitsus ja välissektor kulutada oma tulusid. Joonisel 4 b on kujutatud KN KÕVER, mida me defineerisime kui sõltuvust nõutud kaupade ja teenuste koguse ning üldise hinnataseme vahel. Nimetatud kaks kõverat on omavahel tihedalt seotud: igal hinnatasandil on nõutud kogutoodangu maht (peaks olema) võrdne planeeritud kulutamisega samal hinnatasandil. Eeldatakse, et kogu planeeritud kulutamine võrdub reaalse kogutoodanguga, et kõik toodetud kaubad leiavad ostja. Kuid milline on seos kahe kõvera vahel? Esiteks, iga KN kõvera punkt esindab võimalikku tasakaaluseisundit, kus nõutud ja pakutud kaubakogused on võrdsed. S.t. pakkumise kõver võib põhimõtteliselt läbida ükskõik millist nõudmiskõvera punkti. Kuid KK kõveral märgib vaid üks punkt turutasakaalu tingimust. Selleks on KK kõvera ristumiskoht 45o-joonega. Täpsemalt peatume nimetatud joonel edaspidi (vt. lk. 13). Siinkohal olgu vaid öeldud, et selle joone igas punktis asub turg tasakaalus: 1) tarbimine võrdub tuludega - kogu toodetud produkt tarbitakse, 2) pakutav kaubakogus võrdub KN ehk planeeritud kulutamisega. 2 Mitmed autorid nimetavad ka KK kõverat kogunõudmise kõveraks. ANDRES ARRAK 2 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

52 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE KOGUKULU KK 1 Näiteks kogukulu kõvera KK1 ristumisel 45o-joonega punktis A soovitakse osta kaupu koguses Qo, muidugi kui sellises koguses kaupa ka pakutakse. Igal teisel tootmismahu tasandil ei lange nõudmine ja pakkumine kokku. Tekib kas kaubapuudus või üleplaanilised laovarud - pakkumine on liiga väike või liiga suur. Teiseks tuleb meeles pidada, et ühe konkreetse KK kõvera puhul on hinnatasand muutumatu. Joonistades KK1 me küsime: milline on kogu planeeritud kulutamine hinnatasandil ho? Joonis 4 a näitab seega, et sellel hinnatasandil on planeeritud kogukulutamine võrdne kaubakogusega Qo. 2.4 Kogunõudluse kõvera langus 1 Olles eespool märkinud KN (ja ka N) kõvera laugjalt paremale alanevat 45 o joont, vaatleme siinkohal täpsemalt, millest see on tingitud. KN kõvera langus ehk Y e. IKT pöördvõrdeline sõltuvus hinnataseme ja nõutava kogutoodangu vahel tuleneb (b) KN kõver hindade tõusu kolmest mõjust: 1) kahaneb raha ostujõud ehk majapidamiste tarbimise tase, 2) rahaturul tõuseb laenuprotsent, 3) importkaubad muutuvad fikseeritud vahetuskursi tingimustes suhteliselt odavamateks. h 0 1. Tegeliku rikkuse vähenemine. Prantsuse klassikalise koolkonna majandusteadlase A.C.Pigou' järgi nimetatakse seda seost "TEGELIKU h 1 RAHATASAKAALU EFEKTIKS" ehk PIGOU` EFEKTIKS. Selle aluseks on asjaolu, et mitte kogu majapidamiste vara pole paigutatud inflatsioonikindlasse h 2 kinnisvarasse (maa, hooned). Suur osa sellest on tavaliselt kas hoiustatud või siis KN paigutatud mingitesse väärtpaberitesse. Mõlemal juhul on saadav protsent fikseeritud. Q 2 Kui nüüd peaksid hinnad kahekordistuma, saavad majapidamised sama Q 0 Q 1 REAALNE SKT suure rahasumma eest osta kaks korda vähem kaupu - väheneb KN toodetud produktile. Hindade tõustes h1-ho nihkub KK kõver allapoole (vt. Joonis 1.4.a): KK2-KK1 ja tarbitav kaubakogus väheneb Q1-Qo. 2. Laenuprotsendi tõus. Kõrgemad hinnad tähendavad ka suuremat nominaalset RKT (hinnaindeksiga korrutatud). See aga suurendab omakorda nõudmist raha järele, kuna samad tehingud nõuavad nüüd rohkem raha. Kui sellega ei kaasne raha pakkumise suurenemine, hakkab kasvama laenuprotsent. Kõrgem laenuprotsent omakorda vähendab ettevõtete investeeringuid ja püsikaupade tarbimist majapidamiste poolt. Seega võib öelda, et iga punkt KN kõveral esindab rahaturu tasakaaluseisundit või laenuprotsenti, mis võrdsustab nõutava rahamassi pakutavaga. 3. Impordi suurenemine. Hindade üldine tõus muudab (fikseeritud vahetuskursi puhul) siseriiklikult toodetud kaubad importkaupade suhtes kallimaks. Järelikult hakatakse eelistama ja sisse tooma rohkem viimaseid. Väheneb nõudlus siseproduktile ja väheneb ka puhasekspordi suurus - seega kogu nõudlus. ÜLDINE HINNATASE Joonis 4. KK ja KN kõverad: (a) KK kõver, 2 3 KK 3 KK Kogunõudluse kõvera nihked Liikudes piki KN kõverat vaatleme seost kogunõudluse ja hinnataseme vahel, jättes kõik muud tegurid (eelarvepoliitika, tulevikuootused, tulude ja hindade tase naaberriikides) kõrvale. Mainitud tegurid põhjustavad aga planeeritud kulutamise taseme muutumist igal hinnatasandil - nihutavad tervet KN kõverat. 1. Kui inflatsiooniga kaasneb adekvaatne tulude kasv (hinnad ja palgad kasvavad täpselt samapalju), siis mingit nõudluse vähenemist kaupadele ja teenustele ei toimu. KN kõver nihkub tervikuna üles. Suhe hindade ja nõutava kaubakoguse (reaalse RKT) vahel jääb samaks, toimib see vaid kõrgemal hinnatasandil (h0-h1). Joonisel 1.5 toimub nihe A- A`. Produkti hulk jääb samaks. 2. Raha- ja eelarvepoliitika. Raha pakkumise kasvades kasvab ka KK tase. Majapidamised ja ettevõtted suurendavad oma tarbimist igal hinnatasandil. Toimub nihe A-A``, KN kõver nihkub horisontaalselt paremale (KN-KN`); ja vastupidi: valitsuse poolt raha pakkumise vähendamisel väheneb tarbimine, KN kõver nihkub vasemale. Analoogiliselt mõjub kogunõudmisele ka valitsuse eelarvepoliitika. Igasugune muutus valitsuse ostudes ja maksudes mõjutab kulude taset igal hinnatasandil. Näiteks maksude alandamine suurendab majapidamiste ja ettevõtete tulu. Tulemuseks on eratarbimise ja -investeerimise üldine kasv (samal ajal väheneb riiklik investeerimine ja tarbimine). 3. Ootused. Veel enne, kui keskpank on jõudnud hakata realiseerima oma otsust vähendada raha pakkumist (range rahapoliitika), väheneb majapidamiste tarbimine ja ettevõtete investeeringud. Põhjuseks on, et ootused tulevaste tulude osas muutuvad pessimistlikumateks. Majapidamised piiravad oma jooksvat tarbimist, et suurendada sääste "mustadeks päevadeks". Ettevõtted vähendavad kaubavarusid ja investeeringuid tootmise laiendamiseks. 4. Tulude ja hindade tase teistes riikides. Kui Euroopas on inflatsioonitempo kõrgem kui Põhja-Ameerikas, muutuvad Ameerika kaubad Ameerika turul Euroopa omadega võrreldes suhteliselt odavamaks. Ameerikas suureneb nõudlus kodumaistele kaupadele, samal ajal kui nõudlus importkaupadele väheneb. KN kõver nihkub paremale. Kõik mainitud tegurid nihutavad KN kõverat. Seepärast, kui me asume vaatlema konkreetset kogunõudlust, peame alati silmas pidama, et peale hindade taseme ja nõutava kaubamassi on kõik tegurid muutumatud. Niipea, kui me toome sisse mingi kolmanda teguri, nihkub paigast terve KN kõver ja seos hindade ning kaubamassi vahel omandab uue iseloomu. ANDRES ARRAK 3 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

53 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE 1. REAALSE * HINNATASE( ) RAHATASA- * RAHA OSTUVÕIME( ) KAALU * RAHALINE RIKKUS( ) EFEKT * OSTETAKSE VÄHEM KAUPU Joonis 5. Miks on KN-kõver avanev? 2. LAENUPROT- * HINNATASE( ) SENDI EFEKT * RAHA OSTUVÕIME( ) * RAHA LAENAMINE, ET SÄILITADA TARBIMISTASET * NÕUDMINE KREDIIDI JÄRELE( ) * PROTSENT( ) * LAENAMINE( ) * OSTETAKSE VÄHEM KAUPU * HINNATASE( ) * RAHA OSTUVÕIME( ) * TARBIMISTASEME SÄILITAMISEKS KULUB VÄHEM RAHA * SÄÄSTMINE( ) * KREDIIDI PAKKUMINE( ) * PROTSENT( ) * LAENAMINE( ) * OSTETAKSE ROHKEM KAUPU 3. RAHVUSVAHE- * SUHTELINE HINNATASE EESTIS( ) LISE KAUBA- * EESTI KAUBAD MUUTUVAD SUH- VAHETUSE EFEKT TELISELT KALLIMAKS * NII VÄLISMAALASED KUI EESTLA- SED OSTAVAD VÄHEM EESTI KAUPU * SUHTELINE HINNATASE EESTIS( ) * EESTI KAUBAD MUUTUVAD SUH- TELISELT ODAVAMAKS * NII VÄLISMAALASED KUI EESTLA- SED OSTAVAD ROHKEM EESTI KAUPU ÜLDINE HINNATASE ÜLDINE HINNATASE MUUTUS NÕUTUD REAALSES SKT-S (NIHE PIKI KN-KÕVERAT) KN REAALNE SKT MUUTUS NÕUDMISES REAALSELE SKT-LE (KN-KŌVERA HIHE) KN REAALNE SKT KN 2.5 Tarbimine ja säästmine Kogunõudluse ja kogukulu vaatlemist alustame nende tähtsaimast ja ka suurimast elemendist - isiklikust tarbimisest. Arenenud riikides moodustab majapidamiste tarbimine kogunõudlusest umbes 60-70%; vähem arenenud riikides on selle osakaal väiksem. Nagu iga teisegi teooria ülesehitamisel, peame ka siin alustama teatavate lihtsustavate eelduste fikseerimisest: 1. Me eeldame, et kogu majandus koosneb vaid ettevõtetest ja majapidamistest; esialgu me ignoreerime valitsust ja välissektorit. KK koosneb seega vaid tarbimiskulutustest (T) ja investeeringutest (I). 2. Üldist hinnataset käsitleme muutumatuna. Me ei vaatle mitte niivõrd KN kuivõrd KK kõverat. Meie eeldusest lähtuvalt tulenevad kõik tarbimiskõvera nihked mitte hinnataseme kõikumistest vaid muudest tarbimist mõjutavatest teguritest. 3. Eeldame, et ei ole amortisatsiooni ega kaudseid makse. See lubab võrdsustada reaalse RKT ja RT. 4. Oluliseks eelduseks on, et me jätame arvestusest välja ettevõtete kasumimaksud. Sellisel juhul: isiklik tulu = RT - otsesed maksud. 5. Viimase üldistava eeldusena tuleb rõhutada, et rääkides RT, tarbimisest jne. peame silmas nende jooksvat väärtust, s.t. me käsitleme tarbimise suurust mingil konkreetsel ajahetkel. Näiteks uurime, miks on tarbimiskulutus sel aastal just 4 mljr., mitte 4,2 või 3,9 mljr. rahaühikut. Hilisemate arutluste käigus me loobume osadest nimetatud eeldustest, viidates sellele igal konkreetsel juhul Tulude jaotus. Tarbimine ja säästmine Võttes arvesse eelpool mainitud eeldusi, saame väita, et kõik tulud jagunevad kahte suurde ossa: tarbimine ja säästmine. Majapidamiste otsused selle kohta - kui palju tarbida, on samal ajal ka otsused - kui palju säästa. Kuidas sõltub tulude jagunemine tarbimiseks ja säästmiseks tulude endi suurusest, sellele on pühendatud palju teaduslikke uuringuid. Kahtlemata avaldavad sellele mõju paljud majanduslikud, geograafilised, etnilised, sotsiaalpsühholoogilised, ajaloolised jm. tegurid. Ilmselt on raske leida kaht inimest, kes kulutaksid oma sissetulekuid täpselt samamoodi. Ent siiski saame rääkida mingitest üldistest seaduspärasustest ja reeglitest. Isikliku kasutatava tulu3 (IKT) kujunemisel on põhimõtteliselt võimalikud kaks äärmuslikku olukorda: 1) kogu tulu tarbitakse, 2) kõik tulud lähevad säästudeks. Kuigi esimene situatsioon on enam tõenäoline, peab tegelik olukord asuma nende kahe alternatiivi vahel. Aga kus? Uurimused kinnitavad, et rikkad inimesed säästavad rohkem kui vaesed mitte ainult absoluutsuuruses vaid ka suhteliselt tuludega võrreldes. Ehk nagu P.A.Samuelson ütleb: "Säästud on tähtsaim luksuskaup kõigi teiste seas"4. 3 Võib kasutada ka "kasutatava tulu" mõistet. 4 P.Samuelson, W.D.Nordhaus. Economics. 13th. ed., 1989, McGraw -Hill Inc. p 126. ANDRES ARRAK 4 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

54 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE Seevastu vaesed inimesed kas ei säästa üldse (elavad n.ö. "peost suhu") või on isegi sunnitud kulutama rohkem, kui nad teenivad. ülaltoodud konstruktsioon on tarbimise üldise psühholoogilise seaduse nime all ka Keynes i tarbimiskäsitluse põhiliseks teoreetiliseks aluseks. Joonis 6. Keynes i rist Eelnevat väidet illustreerib "Keynes i ristina" tuntud tarbimisfunktsioon (vt. Joonis 6), millelt näeme, et tulude kasvades suurenevad ka tarbimiskulutused, kuid mitte proportsionaalselt. Kui see nii ei oleks, peaks tarbimise IKT kõver olema 45o nurga all, kõik täiendavad tulud tarbitakse. Kattepunktiks e. TULUTASAKAALU PUNKTIKS nimetatakse sellist TF tulude taset, kus tarbimine on parasjagu nii suur, et mingeid sääste pole võimalik teha. Tulude kasvades hakkavad säästud hõlmama üha suuremat osa tuludest. Kattepunktist vasemal (kuludest väiksemate tulude korral) toimub tarbimine kas eelnevate säästude või, kui neid pole, laenude arvel - toimub ülekulutamine e. defitsiitne tarbimine. Milline on tulude ja tarbimise, tulude ja säästude omavaheline seos? AT Milline osa igast täiendavast tuluühikust tarbitakse, milline säästetakse? Vastuse neile küsimustele annavad tarbimisfunktsioon ja säästmisfunktsioon. 45 o Y e. IKT 2.6 Tarbimisfunktsioon Tarbimise analüüsi võtmeteguriks on tarbimisfunktsioon. üldistatult näitab TARBIMISFUNKTSIOON (TF) soovitud tarbimise taset erinevatel IKT tasemetel ehk sõltuvust tarbimiskulutuse ja IKT vahel (vt. Tabel 1.2 ja Joonis 1.7.a) teiste tegurite samaks jäädes. Seejuures peab TF käsitlemisel silmas pidama kahte asjaolu: 1) TF võtab arvesse planeeritud ehk soovitud tarbimist, 2) tarbimise ja IKT suhe jätab kõik teised tarbimiskulutust mõjutavad tegurid muutmata (rakendatakse ceteris baribus printsiipi). Oletame, et IKT suureneb saja ühiku kaupa teatud algtasemest A alates. Võrreldes Tabelis 1.2 veergu 1 ja 3, näeme, kuidas tulude suurenedes kasvab ka tarbimine: Vaatame, mis juhtub kuuel erineval tulutasandil. Kõigepealt tasand A, kus tulud üldse puuduvad. Selline situatsioon võib lühemat või pikemat aega esineda iga inimese elus. Tarbimise minimaalset füsioloogilist taset, mis ei sõltu tarbimise suurusest, nimetatakse AUTONOOMSEKS ehk SÕLTUMATUKS TARBIMISEKS (AT). Meie näite puhul ületavad kulud tulusid nii punktis A kui B. Järelikult toimub tarbimine kas eelnevate (säästud) või tulevaste tulude (laenud) arvel; leiab aset ÜLEKULUTAMINE ehk DEFITSIITNE TARBIMINE. Alates punktist C ületavad tulud tarbimiskulutusi ning osa sissetulekutest säästetakse. Graafiliselt on seda protsessi kirjeldatud Joonisel 7 a. Joonise paremaks mõistmiseks peame lahti mõtestama, mida kujutab endast 45o-joon (tegelikult kasutasime seda juba Joonistel 4 ja 6. Tabel 2. IKT muutuse mõju tarbimisele ja säästmisele IKT Y IKT muutus IKT Tarbimiskulutus T Tarbimise muu-tus T Tarbimise piirkalduvus TPK 5 Keskmine tarbimiskalduvus KTK Kogu sääst S Säästmise muutus S Säästmise piirkalduvus SPK 6 Keskmine ääst- mis- Kald. KSK (1) (2) (3) (4) (5) (6) (7) (8) (9) (10) A B ,75 1, ,25-0,25 C ,75 1, ,25 0 D ,75 0, ,25 0,08 E ,75 0, ,25 0,13 F ,75 0, ,25 0,15 Igas joone punktis võrdub kogutulu (horisontaalteljel) kogu tarbimiskulutusega (vertikaalteljel). Liikudes mööda joont, kuluks kogu IKT tarbitud kaupade ja teenuste eest tasumiseks - tarbimine võrduks tuludega. "Keynes i rist" aga sellest tekibki, et tegelikus elus: 1) tulude puududes peab inimene enda elushoidmiseks ikkagi tarbima (esineb AT), 2) tulude kasvades tekib vajadus ja võimalus säästmiseks. Kui tarbimiskõver asub ülalpool joont, toimub ülekulutamine. Kui kaks joont omavahel ristuvad (kattepunkt), võrdub tarbimine tuludega; selles piirkonnas, kus tarbimiskõver jääb joonest madalamale, säästetakse tulude ülejääk tarbimisega võrreldes. Milline on aga tegeliku tarbimiskõvera (TF) kaldenurk? Selle nurga suuruse määrab ära tarbimise kalduvus. TARBIMISE PIIRKALDUVUS (TPK) näitab, millise osa igast täiendavast tuluühikust kavatsevad majapidamised kulutada tarbimisele ehk millises seoses on omavahel tulude kasv ja tarbimiskulude kasv (vt. Tabel 2 veerg 5.): TARBIMISKULU ÜLEKULU SÄÄST 5 Märkus: tegelikult on tarbimise ja säästmise proportsioonile omane tendents sissetulekute kasvades muutuda säästmise kasuks. Tarbimise osakaal pidevalt väheneb ja säästmise osakaal tõuseb. TPK suurus kahaneb, SPK oma kasvab. 6 - autonoomne tarbimine (AT). 7 - ülekulutamine e. defitsiitne tarbimine. 8 - katte- e. tulutasakaalu punkt. ANDRES ARRAK 5 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

55 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE muutus_ tarbimises T 75 TPK = = = = 075, muutus_ IKT s Y 100 Joonis 7. (a) Tarbimisfunktsioon; (b) Säästmisfunktsioon TARBI- MIS- KULU 400 Y=T+S TF E T B C 100 D 75 T TPK = Y = = T=AT+TPK IKT T=50+0,75 IKT PTK=1-PSK 075, AT A Y SÄÄST (+, ) AT S=-AT+SPK IKT S=-50+0,25 IKT PSK=1-PTK E D S C Y B S SPK = Y = = 025, A Y e. IKT SF Y e. IKT Mõiste "piir" tähendab siinkohal tarbimise lisandumist, suurenemist iga täiendava tuluühiku puhul. Võrreldes Tabelis 2 veergu 2. ja 5., näeme, et tulude kasvule 100 ühiku võrra järgneb tarbimise kasv vaid 75 ühiku võrra. S.t. igast täiendavast tuluühikust tarbitakse 3/4 ehk 0,75 ühikut ja säästetakse 1/4 ehk 0,25 ühikut. Geomeetriliselt on PTK võrdne tarbimiskõvera kaldenurgaga. Kui see võrduks 45o-ga, oleks tarbimine võrdne tuludega ja sääste ei tekiks. Oma aritmeetiliselt suuruselt: TARBIMISKULU ANDRES ARRAK 0 TPK 1 Tarbimise tegeliku suuruse arvutamiseks (näiteks Tabelis 1.2 tasandil F) kasutame valemit: T = AT + TPK IKT = , = 425 Vahemärkus: Tabelis 1.2 toodud andmetest võib järeldada, nagu oleks TPK suurus püsiv, tegelikult see nii ei ole. Inimese psüühikale on omane Joonis 8. Kahanev tarbimise piirkalduvus ja kasvav säästmise 45 o (mitte aritmeetilises nagu siiani). IKT TF Y e. IKT SÄÄST 6 piirkalduvus SF Y e. IKT kalduvus suurendada tarbimist sissetulekute kasvades, ent mitte nii kiiresti, kui kasvavad tulud. Tarbimise ja tulude kasvutempod on erinevad ja seda esimese kahjuks. Antud märkust arvesse võttes peame tegema korrektuuri ka tarbimiskõvera kujusse (vt. Joonis 8). Sirge TF tähistab tarbimiskulu püsiva TPK tingimustes, kõver TF` aga kahaneva TPK puhul ning on seetõttu ka rohkem tegelikkusele vastav. Viimasel juhul hakkab vahekaugus TF ja joone vahel alates kattepunktist suurenema geomeetrilises progressioonis AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

56 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE Kui TPK kirjeldab tarbimise kasvu tulude suurenedes, siis ei ütle see veel midagi selle kohta, milline osa tuludest tarbitakse ja säästetakse igal tulutasandil. Seepärast on vaja võtta tarvitusele KESKMISE TARBIMISKALDUVUSE (KTK) näitaja. KTK kirjeldab tarbimise ja IKT vahelist seost igal tulutasandil ning selle saame jagades kogu tarbimiskulutuse saadud kogutuluga (tasandil D): Igas joone punktis võrdub kogutulu (horisontaalteljel) kogu tarbimiskulutusega (vertikaalteljel). Liikudes mööda joont, kuluks kogu IKT tarbitud kaupade ja teenuste eest tasumiseks - tarbimine võrduks tuludega. "Keynes i rist" aga sellest tekibki, et tegelikus elus: 1) tulude puududes peab inimene enda elushoidmiseks ikkagi tarbima (esineb AT), 2) tulude kasvades tekib vajadus ja võimalus säästmiseks. Kui tarbimiskõver asub ülalpool joont, toimub ülekulutamine. Kui kaks joont omavahel ristuvad (kattepunkt), võrdub tarbimine tuludega; selles piirkonnas, kus tarbimiskõver jääb 45o-joonest madalamale, säästetakse tulude ülejääk tarbimisega võrreldes. ANDRES ARRAK KTK tarbimiskulutus T 275 = = = = IKT Y 300 Meie näite puhul, kus IKT aastaseks suuruseks oli võetud 300 (tasand D), moodustasid tarbimiskulud 92%, mis on ka lähedane paljude riikide tegelikule näitajale. Seega säästeti vaid 8%. Kattepunktis (tasand C) on KTK väärtuseks 1. Tulude tõustes alaneb KTK väärtus ning läheneb TPK-le; väga suurte tulude puhul TPK = KTK. 2.7 Säästmisfunktsioon. AT KTK = + TPK IKT Asjaolu, et sääst võrdub tulude ja tarbimiskulude vahega, võimaldab lihtsalt tuletada uue sõltuvuse, mida nimetatakse SÄÄSTMISFUNKTSIOONIKS (SF) ja see näitab soovitud säästude suurust erinevatel tulu tasemetel: S = 025, Y Kuna säästmine on sisuliselt mittetarbimine (S = Y - T), siis on TF ja SF teineteise peegelpildid. Tegeliku säästu suurust, mis on antud Tabel 1.2 veerus 7, saab välja lugeda Joonis 1.7 mõlemast osast. Tasandil E võimaldavad tulud säästa 50 ühikut. Graafiliselt on SF kujutatud Joonisel 7 b. Tasandil A toimub ülekulutamine, mis arvuliselt võrdub autonoomse tarbimisega (50 ühikut). Sääst on null punktis C (katte- ehk tulutasakaalu punkt) ning muutub positiivseks ületades joont. Milline on aga säästmiskõvera kaldenurk? Jõuamegi säästmise piirkalduvuse juurde. SÄÄSTMISE PIIRKALDUVUS (SPK) näitab, milline osa igast täiendavast tuluühikust säästetakse ehk millises seoses on omavahel tulude ja säästude kasv (vt. Tabel 2 veerg 9.): 7 092, muutus_ säästmises S 25 SPK = = = = 025, muutus_ IKT s Y 100 Kuna sääst on mittetarbimine, siis me võime piirsäästmise ja piirtarbimise kalduvuste vahelise seose esitada järgmiselt: TPK SPK + SPK = 1; = 1 TPK; Täpselt samuti saame arvutada KESKMISE SÄÄSTMISKALDUVUSE (KSK) ehk säästetud tulude hulga igal tulutasemel (Tabel 2 veerg 10.). Tasandil D oleks KSK järgmine: KSK sääst 25 = = = IKT 300 KTK + KSK = 1; 0, , 08 = 1 008, Siiani oleme kirjeldanud SF muutumatu SPK tingimustes. Tegelikult aga tõestasime eespool, et sissetulekute kasvades väheneb tarbimise osakaal ja suureneb säästude osa (vastavalt "tarbimise psühholoogilisele seadusele"). Järelikult peaks SPK suurus järjest kasvama ja ka SF omandama uue graafilise kuju (vt. Joonis 9). Uus SF` pole enam sirge vaid ülespoole kumerduv. Säästu tegeliku suuruse tasandil F saame, kasutades valemit: S = AT + SPK IKT = , = Tarbimisfunktsiooni nihe Y e. IKT Tarbimiskulutuste taset mõjutavad tegurid võib jaotada kahte kategooriasse: IKT ja kõik ülejäänud. Teatavasti me käsitlesime TF kui suhet tarbimiskulutuse ja tulu vahel teiste tingimuste samaks jäädes. Kui aga ükski neist "teistest tingimustest" peaks muutuma, teiseneb kogu tarbimine TF nihkub paigast. Uue suuruse omandab ka autonoomne tarbimine. Vaadeldes KN kõverat, me eristasime liikumist mööda nõudluskõverat kõvera enese nihkumisest. Samamoodi tuleb läheneda ka tarbimiskõverale (Joonis 10). Joonistades TF me hoiame kõik teised tegurid peale tulu muutumatutena. TARBIMISKULU Joonis 9. Tarbimisfunktsiooni nihe IKT A C B TF 2 TF 1 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

57 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE IKT tingitud tarbimise muutus väljendub liikumises piki tarbimiskõverat (punktist A punkti B). Sellist IKT muutusest tingitud lisatarbimist nimetatakse SÕLTUVAKS TARBIMISEKS. Teisest küljest põhjustab muutus majapidamiste rikkuses, hinnatasemes, tulevikuootustes jt. tegurites kogu TF nihkumise muutub AT. Joonisel 10 kirjeldab algset tarbimistaset funktsioon TF 1. Kui teiste tegurite samaks jäädes IKT suureneb (Y 0 Y 1), suureneb ka tarbimine. S.t. me liigume piki sama tarbimiskõverat punktist A punkti B. Teades TPK suurust, võime välja arvutada ka tarbimise muutuse suuruse. Oletame aga, et majapidamiste tulevikuootused paranesid. Sellest tingituna kalduvad nad tarbima rohkem igal tulutasandil, punktist B liigume punkti C. Kogu tarbimiskõver nihkub üles (TF 1 TF 2) ja autonoomne tarbimine suureneb Muud tarbimist ja säästmist mõjutavad tegurid 1. Rikkus. Mida suurem on majapidamiste rikkus, seda väiksemad on jooksvad säästud ning vastavalt seda suurem on tarbimine igal tulutasemel. Rikkus võib esineda kahes vormis: 1) hoiuarvena pangas või ettevõtete ning valitsuse väärtpaberites; 2) kinnisvarana ning kallimate püsikaupadena. Nii või teisiti on rikkuse aluseks varasemad säästud, kui mitte inimese enda, siis tema lähedaste omad. Taoline tagavara võimaldab rikkamal perekonnal lubada endale suuremat suhtelist tarbimist võrreldes jooksvate tuludega kui vaesem perekond, kellel sellist varu pole (KTK tõuseb). Võib öelda, et suurem rikkus: 1) lubab vähendada säästude osa jooksvates tuludes, 2) võimaldab vajaduse korral suurendada tarbimist ka varasemate säästude arvel. Näiteks võib maja ostmiseks müüa osa väärtpabereid. 2. Hindade tase. Eespool mainitud tegeliku tasakaalu efekt viitas seosele hindade taseme ja tegeliku rikkuse, eriti selle rahalise osa (hoiused, väärtpaberid) vahel. üldine hinnatõus vähendab tegelikku rikkust ja järelikult ka tarbimiskulutusi. Oletame näiteks, et teatud majapidamine on ostnud 1000 rahaühiku eest valitsuselt 8%-lisi obligatsioone. Järgneva kümne aasta jooksul saab veksli valdaja igal aastal garanteeritult 80 ühikut ning kümne aasta möödudes tagasi oma väljalaenatud 1000 ühikut. Laenuprotsentide (jooksev tulu järgnevatel aastatel) ja kapitali nominaalne väärtus on fikseeritud; reaalne väärtus aga oleneb hinnataseme kõikumistest. Mida kiirem on inflatsioon, seda väiksem on raha ostujõud ja vastupidi. Lisaks mõjule finantskapitali kaudu, suurendab hinnatõus ka autonoomset tarbimist. Elanikkonna vaesemad kihid satuvad veelgi suurematesse võlgadesse, kuna füsioloogiliselt vajalik tarbimine muutub veelgi kallimaks. 3. Krediidi kättesaadavus ja hind. Kallemaid kestvuskaupu ja kinnisvara soetatakse tavaliselt võlgu. Mida väiksem on nõutav sissemaks ja pikem järelmaksu periood, seda rohkem on neid, kes soovivad sellist moodust kasutada. Krediidi kättesaadavus on tihedalt seotud laenuprotsendiga. Viimane ongi üheks tingimuseks, millega krediiti antakse. Ühest küljest heidutab kõrge laenuprotsent paljusid potentsiaalseid tarbijaid kallimate kaupade ostmisest. Teisest küljest stimuleerib see rohkem säästma, põhjustades tarbimiskulutuste vähenemise. 4. Ootused. Majapidamiste tulevikuhinnangud sissetulekute, hindade, majanduse üldise seisundi kohta mõjutavad oluliselt jooksvat tarbimist. Esiteks: inimesed, kelle tulud lähemas tulevikus suurenevad, kalduvad tarbimist suurendama juba praegu. Viimase kursuse üliõpilane, kellele on tema tulevane tasuv töökoht juba teada, teeb meelsasti laenu mingi suurema ostu jaoks. Samamoodi mõjub oodatav suur pärandus vms. Tavaliselt ei mallata ära oodata, kuna pärandus "kohale jõuab" ning asutakse juba varem käituma (tarbima) nii, nagu oleks see juba käes. Teiseks: tarbimise sõltuvus oodatavatest hindadest, mis konkreetses ajaloolises kontekstis võib olla mitmesugune. USA majandusajalugu näitab, et tavaliselt inflatsiooni järsu kasvu eel tarbimine väheneb - jäädakse ootama hindade langust. Ent, kui on karta pikaajalist ja pidevat hinnatõusu, tekitab see soovi kiiresti ja palju osta: ka neid kaupu, mida tegelikult veel homme vajagi pole. Kolmandaks: veelgi enam suureneb nn. igaks juhuks tarbimine üldise ja sügava defitsiidi tingimustes, kus keegi pole kindel, et mingit kaupa ka veel homme osta saab. 5. Tulude ümberjaotus. Üldtunnustatud reegel on, et rikaste inimeste TPK on väiksem kui madala sissetulekuga inimestel. Ehk teisiti öeldes - IKT kasvades TPK väheneb. Sellisel juhul suurendab tulude ümberjaotamine rikkamatelt elanikkonnakihtidelt (suhteliselt madalam TPK) vaesematele kihtidele (eeldatavalt kõrgem TPK) ka kogukulutamist kaupadele ja teenustele - seda nimetatakse "Robin Hoodi efektiks". Valitsuse poolt teostatav ja kõrgelt arenenud sotsiaalse võrdsuse kindlustamise süsteem vähendab isiklikke sääste. Inimesed loodavad sel juhul vanaduspõlves saadavale riiklikule pensionile ning säästavad vähem. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tulud ja tarbimine on omavahel tihedalt seotud, võib mingi kolmas tegur (näiteks väga kõrge laenuprotsent) pehmendada või hoopiski kaotada tulude tõusu mõju tarbimisele. Tegelik tulemus võib olla viimase vähenemine Pikaajaline ja lühiajaline tarbimisfunktsioon Siiani oleme vaadelnud Keynes i poolt kirjeldatud tüüpilise perekonna hüpoteetilist tarbimiskäitumist erinevatel tulutasemetel. Seda võib nimetada ka LÜHIAJALISE TARBIMISE FUNKTSIOONIKS (TF L ). Lühiajaliselt on igasugune TF võetav vaid hüpoteetilisena, sest igal eraldi võetaval perioodil on tarbimine nii või teisiti sõltuv eelmiste ja tulevaste perioodide tuludest - säästudest ja oodatavast palgast. Lühiajaliselt on võimalik isegi tulude vähenemise korral säilitada endist, harjumuspärast tarbimist, toimub ülekulutamine (T > IKT). Ent pikemas perspektiivis saavad igasugused säästud otsa ja elama peab ikkagi hakkama tegelikest tuludest lähtudes. S.t. pikaajaliselt pole autonoomne tarbimine võimalik, nii nagu ei saa kogu rahvas tervikuna tarbida rohkem oma tuludest. See ei tähenda, et mõned rahvad poleks ajaloos püüdnud seda teha (näiteks Briti ja Vene impeerium). Järgnevalt vaatleme PIKAAJALISE (ehk rahva ehk ajaloolise) TARBIMISE FUNKTSIOONI (TF P ), s.t. sõltuvust rahva tarbimistaseme ja kasutatava tulu vahel pikema aja jooksul. Tavaliselt on sel juhul vaatlusperioodiks 20 aastat ja pikemgi ajajärk. ANDRES ARRAK 8 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

58 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE Statistika võimaldab määrata rahva tarbimistaseme erinevatel tulutasanditel. On loomulik, et koos toodangu kasvuga suureneb ka tarbimine. Ent millises proportsioonis, milline osa igast täiendavast tuluühikust kulutatakse tarbimisele? Milline on TPK? Kuna tarbimise muutus sõltub peale tulude muutumise ka mitmest teisest tegurist, siis on erinevate riikide TPK samuti erineva suurusega. Näiteks aastatel oli Kanada TPK suuruseks 0,849; USA-s enam-vähem samal ajal ( ) oli TPK 0,9410. Samal ajal eri kümnendite TPK-d võivad üksteisest erineda. USA TPK suurus aastatel oli 0,9111. Milline on lühiajalise ja pikaajalise TF põhiline erinevus, selgub Jooniselt 10: 1) TF P algab nullist, s.t. puudub AT; 2) TF L puhul on TPK, s.o. tarbimiskõvera kaldenurk x-telje suhtes väiksem. Lühiajaliselt: TPK < KTK; Pikaajaliselt: TPK KTK; Toodud võrratusi võib tõestada järgmiselt: kuna KTK AT + TPK, IKT siis, võttes aluseks Tabelist 2 tasandi F, saame KTK suuruseks: 50 KTK = + 075, = 085, 500 Eelduseks on seejuures, et tulude kasvades KTK väheneb. Pikaajaliselt AT = 0: järelikult TPK = KTK ja mõlemad suurused on konstantsed kõigil Y e. IKT tulutasemetel. Keynes käsitles tarbimist eelkõige lühiajalise nähtusena, võttes aluseks jooksvate tulude absoluutse suuruse. Seetõttu nimetatakse tema tarbimisteooriat ABSOLUUTSE TULU HÜPOTEESIKS (ATH). Antud hüpoteesi puuduseks on, et ta vaatleb lühiajalist TPK püsiva suurusena; samal ajal, kui KTK pidevalt väheneb (vt. Tabel 2, veerg 5. ja 6.). Ameeriklasest Nobeli preemia laureaat Simon Kuznets tõestas aga, et pikaajaline KTK pole USA-s vähenenud juba Kodusõjast alates. Siit ka tema järeldus: pikema perioodi jooksul TPK ehk tarbimiskulutuse suhe tuludesse ei muutu; pikaajaliselt TPK = KTK. TPK püsiv suurus ei takista selle lühiajalisi kõikumisi erinevatel perioodidel. Teine järeldus, mille Kuznets tegi, oli - et majandusliku kasvu perioodidel langeb kulude-tulude suhe (TPK) allapoole pikaajalist keskmist, langusperioodidel tõuseb aga keskmisest kõrgemale. 2.8 Erinevad tarbimisfunktsiooni teooriad Joonis 10. Pikaajaline ja lühiajaline tarbimisfunktsioon Keynes i poolt arendatud kogutarbimise mudel oli sündmuseks kogu makromajandusteoorias. Suurem osa majandusteadlasi võttis vaidlusteta omaks tema "psühholoogilise seaduse", mille kohaselt tarbimine küll suureneb, kuid mitte nii kiiresti kui tulud. Ent peagi sai selgeks ka Keynes i mudeli põhiline puudus - ta oli rakendatav vaid lühiajaliselt. Maksimaalne ajaperiood, mille suhtes see kehtib, on üks majandustsükkel. Pikaajaliselt polnud õige kumbki Keynes i väide: 1) et KTK tulu kasvades väheneb ja 2) et tarbimine jääb samaks kogu majandustsükli jooksul aastate lõpus kerkisid esile mitmed uued tarbimisteooriad. Edaspidise järjestuse aluseks pole mitte niivõrd nende tähtsus, kuivõrd tekkimise järjekord Suhtelise tulu hüpotees 1949.a. vastandas James Duesenberry Keynesi ratsionaalsele tarbimisteooriale oma irratsionaalse SUHTELISTE TULUDE HÜPOTEESI (STH). Duesenberry analüüs baseerub kahel seisukohal. 1. Tarbija ei orienteeru niivõrd oma isiklike absoluutsete tulude järgi, kuivõrd teiste samasse elanikkonnakihti kuuluvate inimeste tarbimistaseme järgi. Veel täpsem oleks öelda - selle kihi järgi, millesse ta arvab end kuuluvat või tahaks kuuluda. Seda nimetatakse "demonstratsiooni efektiks", mis peaks ka Eesti tarbijale piisavalt tuttav olema. Kui tegelik tulude tase ei võimaldagi veel soovitud gruppi kuuluda, siis välise tarbimiskäitumisega püütakse luua vähemalt muljet sinna kuulumisest (näiteks teatavate dresside kandmisega). Keskmisest madalama sissetulekuga inimene püüab säilitada või saavutada keskmist tarbimistaset ning seega tema tarbimise ja tulude suhe (KTK) on suurem. Keskmisest suuremate tuludega inimese KTK on väiksem, kuna ka väiksem osa tema tuludest võimaldab maksta standardse ostukorvi eest. Ühiskonna kogurikkuse suurenemine ei muuda T/Y-suhet, kui tulude suhteline jaotus jääb samaks. 2. Tarbimine on mingil määral harjumuslik. Tarbimist mõjutab jooksvate (absoluutsete ja suhteliste) tulude kõrval oluliselt ka eelneva perioodi tarbimistase. Kord juba omandatud tarbimismudelist on väga raske loobuda - eriti kahanemise suunas. Palju kergem on vähendada säästude osakaalu tuludes. Seoses sellega võttis Duesenberry kasutusele kõrgeima eelmise tulutaseme - näitaja Yh. KTK valem oleks sel juhul järgmine: TARBIMISKULU IKT TF P TF L TF L TF L 9 P.A.Samuelson, W.D.Nordhaus, J.McCallum. Economics, 6th Canadian ed., McGraw-Hill Ryerson Limited, 1988, lk P.A.Samuelson, W.D.Nordhaus. Economics, 13th. ed., McGraw-Hill Inc, 1989, lk A.Thompson. Macroeconomics, Addison Wesley Publishing Co., 1987, lk ANDRES ARRAK 9 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

59 MACROECONOMICS KOGUNÕUDMINE Y KTK = 12, 03, ( ) Y h Kui Y = Yh, siis KTK = 0,9, mis on väga lähedane üldisele keskmisele maailma arenenud riikides. Majandusliku languse perioodidel, kui jooksev tulu väheneb, siis Y/Yh < 1, mis tingib KTK suurenemise. Vastupidine juhtub majanduse languse perioodil: Y/Yh > 1 ja KTK langeb allapoole pikaajalist keskmist. Põhiline vastuväide antud hüpoteesile on, et see muudab tarbija käitumise liiga irratsionaalseks ning on vastuolus maksimaalse kasulikkuse taotlustega. Samuti heidetakse ette rikkuse mõju ignoreerimist tarbimisel Eluaegse tulutsükli hüpotees 1954.a. panid Richard Brumberg ja Franco Modigliani aluse tänapäeval laialdast tunnustust leidnud tarbimisteooriale - ELUAEGSE TULUTSÜKLI HÜPOTEESILE (ETH), väites, et: 1) tarbimine baseerub individuaalse kasulikkuse maksimeerimisel ja 2) rikkus avaldab tarbimiskäitumisele otsest mõju. Brumberg ja Modigliani väitsid, et ratsionaalse inimese tarbimisotsus lähtub mitte jooksvast vaid eeldatavast eluaegsest tulust, püüdes maksimeerida kogukasulikkust elu erinevatel etappidel. Selles valguses ei tundugi näiteke üliõpilase "üle jõu" elamine enam nii ebaratsionaalne. Hüpoteesi kirjeldab graafiliselt Joonis 11. Joonis 11. Eluaegne tulutsükkel Inimese tulude tüüpilist sõltuvust east kirjeldab Y-joon. Nooruses ollakse laenaja (ülekulutaja), keskmisel eluperioodil säästja (kui ollakse) ning vanaduses jälle ülekulutaja. Tarbimine (T-joon) Sääst on aeglaselt tõusev eeldusel, et inimese vajadused ja võimalused ning soov hästi elada pidevalt kasvavad. Tarbimise joon võib olla ka horisontaalne või mittelineaarne. Ülekulutamine ETH võtab aluseks kaks empiiriliselt tõestatud asjaolu: 1) tulude lühiajaline kõikumine avaldab vähe mõju jooksvale IGA tarbimisele ja oodatavale eluaja tulule; 2) KTK on eeldatavalt suhteliselt püsiv. Suurte tuludega Noorus Keskiga Vanadus jõukamate elanik-konnagruppide (keskmine eluperiood) KTK on suhteliselt madalam, samal ajal kui vaesemate inimeste (noored ja vanad) KTK on kõrgem. Sarnaselt STH-le omab ka ETH lühi- ja pikaajalist tarbimisfunktsiooni. TF P võtab eelduseks keskmise eeldatava eluaegse tulu (TPK = KTK); TF L baseerub jooksvatel tuludel (TPK < KTK). ETH erineb ATH-st ja STH-st järgnevas: 1) kogu tulu jaotatakse nn. töiseks ja mittetöiseks. Selline vahetegemine on oluline, et seletada rikkuse mõju tarbimisele erinevatel eluperioodidel; 2) vastandina STH-le, mis paneb kogu tarbimise sõltuma inimeste ebaratsionaalsetest kalduvustest, eeldab ETH superratsionaalset inimest, kes on võimeline planeerima oma tulusid ja kulusid kogu eluks. Siitsamast saab alguse ka põhiline kriitika selle mudeli aadressil - kas inimene ikka on selliseks planeerimiseks võimeline. Ja teiseks - kogu mudeli nurgakivi, eluaegne tulu, on raskesti arvestatav. Tulud, Tarbimine Pideva tulu hüpotees PIDEVA TULU HÜPOTEES (PTH) lähtub kahest eeldusest: 1) inimeste tulud on muutuvad, 2) neile ei meeldi kõikuv tarbimine. Selle asemel, et lubada muutuvatel tuludel mõjutada tarbimist, püüavad inimesed säilitada enam-vähem ühtlast tarbimistaset. Et PTH-st paremini aru saada, vaatleme üliõpilase käitumist, kes on endale kolmeks suvekuuks leidnud tasuva töö. Harjumuslik tarbimine võtab aluseks saadava stipendiumi ja vanematelt "laenatud" toetuse mingi väljakujunenud kombinatsiooni. Oletame, et kokku on see 1000 krooni kuus. Värvides suvel katuseid teenib sama üliõpilane aga 5000 krooni kuus. Küsimus on selles, kas lühiajaline kõrgem tulu võimaldab kolida ebamugavast ühiselamutoast kõigi mugavustega üürikorterisse kuuüüriga 700 krooni. Võimaldaks küll, kuid ainult nende kolme kuu jooksul. Teades juba ette, et neljandal ja järgnevatel kuudel on tema kogu sissetulek jälle 1000 krooni, vaevalt, et ta seda teeb. Palju tõenäolisem on, et suvel teenitud raha eest ostetakse mõned riided jm. vajalikku (või säästetakse), et järgnevad üheksa kuud kuidagi "elus püsida". Eelpool kirjeldatu ongi Milton Friedmani poolt 1957.a. loodud PTH põhisisu. Sarnaselt ETH-ga võtab ka Friedman aluseks pikaajalise tulu, käsitledes tarbimist stabiilsena. Erinevus on selles, et ETH ja PTH pakuvad erinevaid planeerimise perioode - ühelt poolt eluaegne, teiselt poolt aasta või kolm (viimane neist tundub ka tõenäolisem). Mõlema jaoks on jooksev ja püsiv tulu kaks eri nähtust. Seejuures Friedman teeb olulist vahet tarbimise ja tarbimiskulutuse vahel. Tarbimine, aga see ongi TF, osutab tarbeesemete kasutamisele, mitte niivõrd kuludele nende muretsemiseks. Tarbimine võrdub tarbimiskulutusega vaid mittekestvuskaupade puhul. See tähendab, et kui ajutise suurema tulu arvelt ostetakse mingi kestvuskaup (mööbel), siis ei tähenda see veel jooksva tarbimise samasuurt tõusu. Eeltoodust võib järeldada, et kuigi Friedmani ning Brumbergi-Modigliani tarbimismudelid kui tänapäeva levinuimad teooriad, käivad n.-ö. käsikäes, on nende sisemine struktuur erinev. ANDRES ARRAK 10 AUDENTESE KÕRGEM ÄRIKOOL

60 Makroökonoomika Pakkumise makromajanduslik käsitlus Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Kogupakkumine Erinevus pakkumise ja kogupakkumise vahel Kogupakkumine (KP, AS Aggregate Supply) antud hindade ja palkade juures ettevõtete ja majapidamiste poolt pakutavate kaupade ja teenuste kogus. Kaupade ja teenuste koguse all peetakse silmas lõpptoodangu mahtu ehk toodetud sisemajanduse koguprodukti. Kogupakkumise mõjurid Kogunõudluse erinevad käsitlused töö tootlikkus (töö piirprodukt, MP L ); üldine palgatase (P); tootmiskulude suurenemisest tingitud hinnatõus. Klassikud KN on suhteliselt iseseisev majanduslikkogunäitaja: KN reguleerib ennast suures osas ise; KN ei tule mõjutadamitte niivõrd otseste kuivõrd kaudsete teguritega pakkumise stimuleerimise kaudu. Keinsistid Keynes ja tema järgijad on peatähelepanu pööranud KN stimuleerimisele, arvates, et: seda on võimalik teha ja seda saab teha piisavalt efektiivselt. Pakkumispoolne majanduspoliitika Nõudmispoolne majanduspoliitika 1

61 Kogupakkumise erinevad käsitlused Kogupakkumise klassikaline käsitlus Klassikud Pika perioodi käsitlus. Pikal perioodil on hinnad ja palgad paindlikud. Majandus on isereguleeruv. Tasakaal saabub potentsiaalse tootmismahu korral. Majandus on mõjutatav kogupakkumise kaudu. Pakkumine loob nõudluse. Keinsistid Lühiperioodi käsitlus. Lühiperioodil on hinnad ja palgad jäigad. Tasakaal võib saabuda ka allpool potentsiaalset tootmismahtu. Majandus on mõjutatav kogunõudluse kaudu. Efektiivne nõudlus tekitab pakkumise. Pakkumispoolne majanduspoliitika Nõudmispoolne majanduspoliitika Kogupakkumise klassikaline käsitlus Kogupakkumise klassikaline käsitlus Kogupakkumise klassikaline käsitlus Kogupakkumise klassikaline käsitlus 2

62 Kogupakkumise klassikaline käsitlus Klassikaline kogunõudluse-kogupakkumise mudel on efektiivselt toimiv ainult juhul, kui hinnad ja palgad on täielikult paindlikud. Kuna kogupakkumine on potentsiaalse tootmismahu Q* tasemel, siis mõjutab hinnataset ainult kogunõudluse muutus. Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes) Keynes i käsitlus põhineb olukorral, kus majandus toimib ressursside alahõive ja tööpuuduse tingimustes. Sel juhul ei mõjuta isegi toodangumahu suurenemine hinnataset, sest: töötajatel puudub võime tingida palku ülespoole; turul on olemas vabad tootmisvõimsused; hindade muutmine toob ettevõtetele kaasa lisakulutusi; tööturule seavad piiranguid riigipoolsed regulatsioonid ja ametiühingute tegevus. Eelneva põhjal selgub keinsistlik arusaam, mille kohaselt on hinnad ja palgad lühiajaliselt suhteliselt jäigad. Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes) Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes) Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes) Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes) Järeldus: Tulenevalt palkade ja hindade jäikusest võib makromajanduslik tasakaal tekkida ka allpool potentsiaalset tootmismahtu Q*, seega ressursside alahõive tingimustes. Peamiseks tootmisressursside alakoormatuse põhjuseks loeb Keynes ebapiisavat kogunõudluse taset. Eratarbimine (C) Ettevõtete investeeringud (I) Valitsussektori kulutused (G) Saab mõjutada eelarvepoliitiliste vahendite kaudu 3

63 Lühi- ja pikaajaline tasakaal Lühi- ja pikaajaline tasakaal Lühi- ja pikaajaline tasakaal Lühi- ja pikaajaline tasakaal Tasakaal, SKP lõhe Okun i seadus Kogunõudluse ja kogupakkumise tasakaalu kujunemisel on kolm võimalust tasakaal saabub kas täishõive tingimustes (tegelik SKP = Q*), allpool täishõivet (tegelik SKP < Q*), ülevalpool täishõivet (tegelik SKP > Q*). Erinevust tegeliku (jooksva) ja potentsiaalse tootmismahu vahel nimetatakse SKP lõheks. Okuni seadusekohaselt toob tööpuuduse 1%-line vähendamine kaasa SKP 3%-lise kasvu (ja vastavalt SKP lõhe vähenemise). Arthur Okun ( ) 4

64 SKP lõhe SKP positiivne lõhe tegelik SKP on madalam kui Q*. Põhjus: ebapiisav kogunõudlus, tekib tööpuudus. Lahendus: alandada palgataset, suurendada kogunõudlust. SKP negatiivne lõhe tegelik SKP on kõrgem kui Q*. Põhjus: majanduse ülekuumenemine, liiga suur nõudlus. Lahendus: hindade kasv, kogupakkumise vähendamine. 5

65 Makroökonoomika Majandusšokid Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Majandusšokk Majandusšokiks nimetatakse välistest teguritest tulenevaid tugevaid makroökonoomilist tasakaalu mõjutavaid protsesse. Nõudlusšokk Nõudlusšokk kogunõudluse järsk muutus, mis on põhjustatud muutustest eratarbimises või ettevõtete investeerimisvalmiduses. Vastavalt mõjutatavale agregaadile eristatakse nõudlusšokk ning pakkumisšokk. Võib olla põhjustatud valitsuse majanduspoliitilistest otsustest (näiteks pensionide suurendamine, valitsuse kulude kasvatamine), mille tulemusena võib oluliselt suureneda kogunõudlus. Nõudlusšokk esialgne tasakaal Nõudlusšokk ajutine tasakaal 1

66 Nõudlusšokk uus tasakaal Nõudlusšoki skeem Raha pakkumine suureneb Intressimäär langeb Investeeringute ja eratarbimise maht kasvab hüppeliselt Kogunõudlus kasvab üle Q*, hinnad lühiajaliselt ei muutu Pikaajaliselt hinnad tõusevad, kogunõudlus langeb tasemele Q* Majandus tasakaalustub pikaajaliselt tasemel Q*, aga kõrgemal hinnatasemel Pakkumisšokk (hinnašokk) Pakkumisšokk tuleneb eelkõige ettevõtete tootmiskulude kiirest kasvust, mis mõjutab kogupakkumist ja hindu. Pakkumisšokk toob kaasa kiire hinnatõusu ning tootmismahu vähenemise. Pakkumisšokke põhjustavad tegurid Palgatase palgatõus nihutab kogupakkumise (KP) kõverat vasakule ning põhjustab tootmise kallinemist. Tootmissisendite kallinemine Valuutakursi muutus koduvaluuta väärtuse langus muudab importseadmed ja -toorme kodumaisele tootjale kallimaks. Tehnoloogia areng suurendab küll tootlikkust, kuid kui palgad kasvavad tootlikkusest aeglasemalt, nihkub KP kõver paremale. Tootmistegurite pakkumise kasv alandab tegurite hinda ning seoses tootmiskulude alanemisega nihkub KP kõver paremale. Pakkumisšokk esialgne tasakaal Pakkumisšokk uus tasakaal 2

67 Pakkumisšokk Stagflatsioon olukord, kus langev tootmismaht toob kaasa hinnatõusu. Stagflatsioonist väljumiseks kasutatakse kogunõudluse kasvu soodustamist, et suurendada kogutoodangu mahtu. Pakkumisšokk võib olla ka vastupidise mõjuga: tootmiskulude kiire ja oluline vähenemine võib põhjustada tootmismahu hüppelist kasvu ja ületootmist, sest kogunõudlus ei suuda suurenenud tootmismahtu piisavalt kiiresti ära tarbida. Kogunõudluse mõjutamine: eelarvepoliitika Eelarvepoliitikaon maksusüsteemi ja valitsussektori kulude kujundamine, mis on eelkõige suunatud täishõive saavutamisele ja koguprodukti mitteinflatsioonilisele kasvule. Ekspansiivne eelarvepoliitika suunatud kogunõudluse ja tootmismahu suurendamisele. Range eelarvepoliitika suunatud kogunõudluse ja inflatsiooni vähendamisele. Ekspansiivne eelarvepoliitika Kumb EA-poliitika instrument on tõhusam? Maksumäärade alandamine Raskemini prognoositava tulemusega, kuna majandussubjektid ei pruugi käituda ootuste kohaselt. Turumajandusele omasem instrument. Valitsussektori kulutuste suurendamine Kiiremini ja jõulisemalt mõjuv, paremini prognoositava mõjuga. Aeglane poliitiline otsustusprotsess. Ebaadekvaatne, kui otsustamise käigus on majandusolud muutunud. Vastuolu: maksude ja kulude Range eelarvepoliitika Maksumäärade alandamine ja valitsussektori kulude kasv on vastandlikud protsessid! Kogunõudluse suurendamine eeldab aga valitsussektori kulude kasvu, mistõttu tuleks koguda rohkem makse. Lahendus: suurendada mittemaksulisi tulusid. 3

68 Range eelarvepoliitika Pidurdamaks inflatsiooni tuleks valitsusel tõsta makse ja vähendada valitsussektori kulutusi. Vähendamaks valitsussektori poolt finantsvahendite suunamist reaalmajandusse,püüavad riigid sellises olukorras vähendada kiirendatud korras riigivõlga või paigutada vahendeid reservfondidesse. Automaatne fiskaalne regulatsioon Majanduskasv ja jõukuse suurenemine lisab valitussektori maksutulu. Kui suurenevate tulude puhul tõuseb ka maksumäär, siis väheneb automaatselt ühiskonna ostuvõime kasv. Seega toimib tulude progressiivse maksustamise korral maksusüsteem automaatse stabilisaatorina: majanduslanguse perioodil stimuleerib selline maksusüsteem tarbimist ja investeeringuid ning majanduskasvu ajal vastupidi, piirab ülemäärast kulutamist. Mida progresseeruvam tulumaks on, seda suurem on selle stabiliseeriv mõju kogunõudlusele. 4

69 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg KOGUNÕUDLUS JA KOGUPAKKUMINE Mikroökonoomilise majandusmudeli kohaselt eeldatakse, et tasakaaluhind ja -kogus mingi konkreetse hüvise turul kujunevad nõudluse ja pakkumise koosmõju tulemusel. Alljärgnevalt käsitleme aga makromajandusliku kogunõudluse ja kogupakkumise olemust, nende tasakaalustumise tingimusi ning neid mõjutavaid tegureid. Nagu teame, ei ole majandus tavaliselt stabiilses seisundis, vaid pidevas muutumises. Areng toimub sealjuures tsükliliselt: majanduskasv vaheldub langusperioodidega. Toodangumahud, inflatsioonitempo ja tööpuudus on aastate lõikes erinevad. Kogunõudluse-kogupakkumise mudelid kirjeldavadki majanduse tsüklilise arengu põhjusi ja toovad esile seda mõjutavaid tegureid. Eelkõige huvitab meid antud teema juures kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu olemus ja selle kujunemise ning püsivuse tingimused. Olgu siinjuures kohe märgitud kahte olulist aspekti antud teema käsitlemise juures. Esiteks, majandusteadlaste hulgas valitseb väga erinevaid ning sageli vastandlikke arvamusi kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu olemuse ja kujunemise kohta. Käesolevas teemaosas käsitleme kahte kõige enam levinud käsitlust klassikalise koolkonna ja Keynesi koolkonna arusaama. Teiseks, teoreetiline arusaam kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu kujunemisest on aluseks ühiskonna majanduspoliitika kujundamisel, mis on suunatud majanduskasvu soodustamisele ning inflatsiooni ja tööpuuduse vähendamisele. Seega sõltub konkreetsete majanduspoliitiliste instrumentide valik praktilises majandustegevuses sellest, millisele teoreetilisele kontseptsioonile tuginetakse Kogunõudlus Kogunõudlus (Q D või AD aggregate demand) on majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt erinevatel hinnatasemetel osta soovitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Sisuliselt on tegemist SKP-ga kulude (tarbimise) meetodil. Kogunõudluse elementideks on seega tarbimine (C), investeeringud (I), valitsuse kulutused (G) ja puhaseksport (NX =X IM). (7.1) AD C I G ( X IM ) Eratarbimiskulutused (C) sõltuvad eelkõige indiviidide tulude suurusest. Lihtsaima seose eratarbimiskulutuste ja tulude vahel esitas J.M. Keynes, kelle arusaam tarbimisfunktsioonist on jäänud tänini tarbimiskulutusi selgitavate teooriate põhialuseks. Keynes tõi esile seaduspära, et tarbimine küll suureneb tulude tõustes, kuid osa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks. Hiljem on tarbimiskulutuste analüüs toonud esile uusi seoseid ja hüpoteese tulude, tarbimise ja säästmise kujunemise kohta. Olgu siinjuures nimetatud neist tuntumad: elutsükli ning püsiva tulu hüpoteesid. Investeerimiskulutused (I) on teine oluline komponent kogunõudluse kujunemisel. Investeeringuid käsitletakse sageli autonoomsetena ehk sõltumatutena tegelikust tulutasemest. Investeeringud koosnevad peamiselt uute kapitalikaupade soetamise kulutustest, uusehitusest ning akumuleerunud kaubavarudest. Investeeringute maht sõltub väga paljudest erinevatest teguritest, mis teeb nende prognoosimise keeruliseks. Nii mõjutavad investeeringute mahtu tootmissisendite ja lõpptoodangu hinnad, intressimäär, oodatav tulutase, maksumäärad ning investeerimiskliima üldiselt 7. Majanduskasvu seisukohalt on olulised mitte koguinvesteeringud, mis sisaldavad ka väljalangenud tootmisvahendite asendamise, vaid puhas- 7 Klassikalise majanduskäsitluse korral peetakse loetletud teguritest kõige olulisemaks intressimäära, keinsistliku käsitluse korral tulu (Toimetaja märkus H.K.). 85

70 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 investeeringud, mis näitavad majanduse kapitalivaru reaalset suurenemist. Puhasinvesteeringu arvutamiseks lahutatakse koguinvesteeringust amortisatsioonikulud. Samas, nii tulude ringkäigu mudelis kui ka kogunõudluse kujunemisel on vaatluse all koguinvesteeringud. Kolmandaks oluliseks komponendiks kogunõudluse kujunemisel on valitsussektori kulutused (G). Valitsussektori kulutused sõltuvad ühelt poolt tema funktsioonidest, teiselt poolt aga tema käsutada olevatest eelarvelistest vahenditest, mis saadakse peamiselt mitmesugustest maksudest. Valitsussektori tegevust majandusprotsesside kujundamisel nimetatakse eelarvepoliitikaks ehk fiskaalpoliitikaks, mida käsitletakse lähemalt viimases alapunktis. Põhjalikumalt käsitletakse valitsuse rolli majanduses 10. peatükis. Joonisel 7.1 on kujutatud kogunõudluse kõver, mis näitab üldise hinnataseme ja koguprodukti (lõpptoodangu, SKP) 8 vahelist seost. Näeme, et kogunõudluse kõver on väliselt sarnane mikroökonoomikast tuntud nõudluskõveraga selle langev kuju näitab, et hinnataseme tõustes kogunõudlus väheneb, ja vastupidi. Kogunõudlust mõjutavad tegurid erinevad aga põhimõtteliselt neist mõjuritest, mida vaadeldakse mingi konkreetse hüvise puhul. Majapidamisteooriast teame, et mingi hüvise hinna langus toob kaasa seda hüvist osta sooviva tarbija ostujõu suhtelise suurenemise ehk tuluefekti. Teisalt muudab hinnalangus hüvise suhteliselt odavamaks kui tema asenduskaubad, ehk toimib asendusefekt. Seega, kui hüvise hind langeb, siis selle hüvise tarbitav kogus suureneb nii tuluefekti kui asendusefekti tõttu. Kogunõudluse puhul nimetatud mõjureid käsitleda ei saa, sest üldine hinnatase on põhimõtteliselt üksiku hüvise hinnast erinev näitaja. Hinnatase (P) näitab, kuidas (kui palju ja millises suunas) on hinnad baasperioodiga võrreldes muutunud. Levinuim hinnataseme näitaja on SKP deflaator. P C, G C, G I, NX I, NX AD 2 > AD 0 AD 0 = C + I + G + NX AD 1 < AD 0 Q D Joonis 7.1. Kogunõudluse kõver ja selle nihked. Miks siis ikkagi on ka kogunõudlus hinnatasemega vastupidiselt seotud? Majandusteadlased selgitavad seda mitmete tegurite koosmõjuga: Rikkuse efekt (ehk nn. Pigou efekt) hindade kasvades sissetuleku ostujõud langeb (välja arvatud juhul, kui kogu majapidamiste rikkus on paigutatud inflatsioonikindlatesse varadesse), seega tarbimine ja kogunõudlus vähenevad samuti. Intressimäära mõju hindade kasvades suureneb ka intressimäär, mis motiveerib majapidamisi rohkem säästma ja vähem tarbima ning ettevõtteid vähem investeerima; tagajärjeks on kogunõudluse vähenemine. 8 Edaspidi kasutatakse lühiduse huvides koguprodukti sünonüümina ka termineid tulu ja toodang 86

71 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 Välismaiste ostude mõju kodumaise hinnataseme tõustes hakatakse tarbima rohkem odavamaid importkaupu, samas ekspordivõimalused halvenevad. Tagajärjeks on puhasekspordi ja kogunõudluse vähenemine. Loetletud tegurid väljendavad kogunõudluse ja hinnataseme seost ceteris paribus, eeldusel, et mingid muud tingimused peale hinnataseme ei muutu ja kogunõudluse kõver jääb endiseks. Kogunõudluse kõvera nihkumist põhjustavad muutused kogunõudluse elementides. Mistahes kogunõudluse elemendi kasv nihutab kogunõudluse kõvera paremale, kahanemine aga vasakule (vt. joonis 7.1). Peamised kogunõudlust (lisaks hinnatasemele) mõjutavad tegurid, mis mõjutavad kas ühte või mitut kogunõudluse elementi, on toodud järgnevas loetelus. 1. Tarbijate käitumise muutumine: kodumaiste kaupade tarbimiselt välismaistele ümber orienteerumine (või vastupidi); säästmiskalduvuse muutumine; muutused tulevikuootustes; tarbimise maksustamise muutused. 2. Investeeringute mahu muutumine: intressimäära muutused (näiteks rahapakkumise kasvu tagajärjel); tulevase perioodi kasumiootuste muutumine; ettevõtluse maksustamise muutused; tehnoloogia areng. 3. Valitsuse kulutuste suurendamine või vähendamine (seotud eelkõige poliitiliste prioriteetidega). 4. Muutused puhasekspordis: muutused väliskaubanduspartnerite majanduses; valuutakursside muutumine. Toodud loetelu analüüsimisel näeme, et kogunõudluse elemente mõjutavad tegurid saab jagada kahte suurde gruppi: poliitilised ja (majandus)välised. Poliitiliste tegurite hulka kuuluvad raha- ja eelarvepoliitilised meetmed, mida riik rakendab enamasti mingi kindla eesmärgi saavutamiseks. Näiteks ekspansiivne rahapoliitika (rahapakkumise kasv) alandab intressimäära, mis lihtsustab laenamist ning stimuleerib seeläbi investeeringuid ja kestvuskaupade tarbimist. Samasugune kogunõudlust suurendav mõju on ekspansiivsel eelarvepoliitikal (valitsuse kulutuste suurendamisel ja/või maksude alandamisel). Välised tegurid ei ole otseselt majanduslike meetmetega mõjutatavad. Siia alla kuuluvad näiteks nii majapidamiste kui ettevõtete tulevikuootused (hindade, valitsuse poliitika jm. suhtes). Optimistlikud tulevikuootused suurendavad investeeringuid ja tarbimist, ning vastupidi. Teoorias eeldatakse enamasti, et tulevikuootused on ratsionaalsed, kuid tegelikkuses on ootused sageli subjektiivsed, sest tuleviku prognoosimiseks vajaliku info kättesaamine on piiratud. Samuti kuuluvad väliste tegurite alla demograafilised protsessid näiteks rahvastiku juurdekasv suurendab tarbimisnõudlust. Eraldi rühma moodustavad veel teiste riikide tegevusest sõltuvad mõjurid, mis pole (väikese) koduriigi poolt mingil viisil kontrollitavad, näiteks välismaine majanduskasv ja -majanduspoliitika Kogupakkumine Kogupakkumine (Q S või AS aggregate supply) on majandussubjektide valmidus müüa sõltuvalt hinnatasemest mingi kindel hulk lõpptoodangut. Kogupakkumise maht kujuneb eraettevõtete ja avaliku sektori ettevõtete tootmismahu summana. Tootmismahu all mõeldakse 87

72 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 seejuures, nagu makroökonoomikas tavaks, lõpptoodangu mahtu ehk toodetud sisemajanduse koguprodukti. Kogupakkumine kujuneb ettevõtete ja majapidamiste otsuste koosmõjul. Mikroökonoomikast teame, et ettevõtted lähtuvad tootmismahu määramisel kasumi maksimeerimise eesmärgist, arvestades lõpptoodangu ja tootmissisendite (sh. tööjõu) hindade ning olemasoleva tootmistehnoloogiaga (vt. 3.6). Majapidamised aga määravad tööjõu pakkumise, arvestades kehtiva reaalpalgaga ning oma eelistustega tarbimise ja vaba aja suhtes. Kasumit maksimeeriv ettevõte hõivab uusi töötajaid seni, kuni tööjõu piirtootlikkus saab võrdseks tööjõu hinnaga (reaalpalgaga): MP(L) = w/p. Üldiselt, mida rohkem kapitali on ettevõtte käsutuses, seda suurem on tööjõu piirtootlikkus ning seda rohkem töötajaid on ettevõte nõus antud turupalga juures hõivama. Teisalt võimaldab tööjõu piirtootlikkuse kasv maksta endisele hulgale töötajatele kõrgemat palka. Makrotasandil on kogupakkumise käsitlemisel välja kujunenud mitmed vastuolulised seisukohad, mida kõige selgemalt esindavad klassikalise majandusteooria ja keinsistliku teooria pooldajad. Nüüdisaegne makroökonoomika püüab neid seisukohti sünteesida. Klassikalise ja Keynesi koolkonna seisukohtade peamised erinevused on välja toodud tabelis 7.1. Nende erinevuste olemus ja tagajärjed avalduvad kõige paremini kogupakkumise graafilisel analüüsil, mida käsitletakse järgmistes alapunktides. Tabel 7.1. Keynesi ja klassikalise koolkonna seisukohad KEYNESI KOOLKOND Lühiperioodi majanduskäsitlus Lühiperioodil on hinnad ja palgad jäigad Majanduse tüüpiliseks seisundiks pole mitte tasakaal, vaid pikaajaline depressioon või pidev ebastabiilsus. Tasakaal võib saabuda ka allpool potentsiaalset tootmismahtu, s.t. tööpuuduse tingimustes. Tööpuuduse põhjuseks on ebapiisav kogunõudlus. Tööpuudust on võimalik leevendada, kui valitsus sekkub majandusse, suurendades kogunõudlust. Parim vahend kogunõudluse mõjutamiseks on valitsuse eelarvepoliitika. Efektiivne nõudlus tekitab pakkumise. KLASSIKALINE KOOLKOND Pika perioodi majanduskäsitlus Pikal perioodil on hinnad ja palgad paindlikud Majandus on isereguleeruv. Majanduse loomulik seisund on tasakaal. Tasakaal saabub potentsiaalse tootmismahu korral. Majandus on mõjutatav kogupakkumise kaudu. Parim majanduse (kogupakkumise) mõjutamise vahend on rahapoliitika. Pakkumine loob nõudluse (Say seadus) Kogupakkumine klassikalise majandusteooria käsitluses Kogupakkumise klassikaline teooria käsitleb majandust pikal perioodil, mille puhul tootmismaht tasakaalustub tasemel, kus tootmisressursid on täielikult hõivatud. Seejuures eeldatakse, et kõigi hüviste ja tootmisressursside turgudel toimib täielik konkurents Klassikalise koolkonna eelduste kohaselt on pikaajaline kogupakkumise graafik (AS LR long-run aggregate supply) kujutatav vertikaalse sirgena. Tootmismaht sõltub kapitali ja tööjõu kogumahust ja tootlikkusest ning olemasolevast tehnoloogiast, mis kokku määravad potentsiaalse tootmismahu (vt. joonis 7.2). 88

73 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 Potentsiaalne tootmismaht (Q*) kujutab endast tootmismahtu ressursside maksimaalse rakendatuse korral ehk tootmistaset tootmisvõimaluste piiril. Potentsiaalse tootmismahu suurus oleneb seega tööjõu pakkumisest ja töö tootlikkusest, kapitali akumulatsioonist ja tehnoloogilisest arengutasemest. Ressursside täishõive ei tähenda aga nende 100% kasutamist, vaid nende teatud loomuliku koormatuse taset. Nii näiteks eksisteerib tööturul alati teatud hulk inimesi, kes hetkel ei tööta, sest nad on siirdumas ühelt töökohalt teisele. Selline loomulik siirdetööpuudus eksisteerib alati ja seega pole reaalses elus täielik töötajate hõivatus võimalik. Sarnane on olukord ka teiste tootmisressurssidega, näiteks on ettevõtetel enamasti mõningane kapitalikaupade ülevõimsus, mida hoitakse reservis rakendamaks neid kiiresti majanduskasvu perioodidel, jne. P AS LR P 0 E 2 E 0 AD 0 P 1 E 1 AD 1 Q 1 Q* Q Joonis 7.2. Kogupakkumine klassikalise koolkonna käsitluses. Joonisel 7.2 on toodud kogunõudluse ja kogupakkumise esialgne tasakaal joonte AS LR ja AD 0 lõikepunktis hinnatasemel P 0 punktis E 0. Nagu näha, on kogupakkumine hinnataseme suhtes täielikult mitteelastne (kogupakkumine ei sõltu hinnatasemest). Kui kogunõudlus peaks mingil hinnatasemest sõltumatul põhjusel vähenema (vt. alapunkt 7.1), siis nihkub kogunõudluse kõver vasakule asendisse AD 1. Näeme, et tasakaalustumine on ainuvõimalik senise tootmismahu, kuid madalama hinnataseme P 1 korral. Kuid miks ikkagi klassikalise koolkonna arusaama kohaselt majandus püsib potentsiaalse tootmismahu tasemel? Oletame, et joonisel 7.2. jääb hinnatase peale kogunõudluse alanemist lühiajaliselt esialgsele tasemele P 0 ning tootmismaht alaneb seetõttu tasemele Q 1 (ajutine tasakaal saabub punktis E 2 ). See ei ole aga püsiv tasakaalupunkt, sest kujunenud olukorras on majandussubjektidel põhjust oma käitumist muuta (vt. alapunkt 4.1). Kogupakkumise vähenemise tagajärjel toimub majanduslangus, suureneb tööpuudus ja tootmisvahendite alahõive. Lühiajaliselt ei suuda hinnad ja palgad muutunud majandussituatsiooniga kohaneda ning jäävad stabiilseks. Hinnad ja palgad on lühiajaliselt alanemise suunas jäigad, nagu selgitatakse allpool. Pikaajaliselt liiguvad aga majandussurutise tingimustes madalamale tasemele ka hinna- ja palgatase. Pikaajaline tööpuudus sunnib töötuid aktsepteerima töö saamiseks ka madalamat palgataset kui üldine turutasakaal hetkel pakub. Teiselt poolt, ka ettevõtjad on huvitatud oma kaupade müügist ning on selle tõttu nõus hindu alandama. Nende protsesside tagajärjel tekib surve kogunõudluse-kogupakkumise tasakaaluhinna ja tasakaalupalga alanemisele. Samaaegselt toob toomissisendite hinnalangus kaasa aga nende suurema kasutamise ning tootmismaht hakkab kasvama. Alanev palgatase suurendab omakorda tööhõivet. Selle tulemusel jõuab tootmismaht ressursside täishõive ehk 89

74 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 potentsiaalse tootmismahu tasemele Q*. Hinna- ja palgatase alaneb pikaajaliselt tasemele P 1 ning pikaajaline tasakaal saabub punktis E 1. Kogunõudluse suurenemine omab eelkirjeldatule vastupidist efekti kogunõudluse kõver liigub paremale ning hinnatase tasakaalu korral tõuseb. Klassikalised kogunõudluse-kogupakkumise mudelid on efektiivselt toimivad ainult juhul, kui hinnad ja palgad on täielikult paindlikud. Pika perioodi jooksul kohanduvad nii hinnad kui ka palgad uue turusituatsiooniga Kogunõudluse muutus mõjutab seega vaid hinnataset ega avalda pikaajaliselt mõju koguprodukti mahule. Kuna kogupakkumine on potentsiaalse tootmismahu tasemel, siis mõjutab hinnataset ainult kogunõudluse muutus. Kogunõudlust mõjutab klassikalise majandusteooria kohaselt eelkõige raha hulk ringluses. Kui raha pakkumine kasvab, siis suureneb reeglina ka tarbijate ostuvõime ja ettevõtjate äriline aktiivsus. Seega nähakse majanduskasvu suunamisel peamise instrumentidena rahapoliitilisi vahendeid Kogupakkumise lühiperioodi mudel (Keynes) Klassikalise majandusteooria kogupakkumise mudel kirjeldab turumajanduse põhimõttelist toimimist pikaajaliselt, tema isereguleeruvust ja võimet kahandada tööpuudust. Samal ajal tunnistab reaalne elu ja empiirilised uurimused tööpuuduse kõrget ja püsivat taset ning majanduse isereguleeruvuse selget piiratust. Teooriat, mis vastandus arusaamale majanduse isereguleeruvusest, seostatakse eelkõige inglise majandusteadlase J. M. Keynes i nimega. Tema käsitluse kohaselt ei ole hinnad ja palgad piisavalt paindlikud ning turumajanduse iseregulatsiooni võime on seega suhteliselt piiratud. Eelkõige tulenesid tema järeldused aastatel toimunud ülemaailmse majanduskriisi põhjuste ja tagajärgede analüüsist. Keynesi arusaama kogupakkumise ja kogunõudluse tasakaalu kujunemisest lühiperioodil kirjeldab joonis 7.3. Joonisel on kujutatud lühiperioodi kogupakkumise kõver (AS SR short-run aggregate supply), mille puhul majandus toimib ressursside alahõive ja tööpuuduse tingimustes. Juhul, kui on tegemist ressursside alahõivega, ei mõjuta Keynes i käsitluse kohaselt isegi toodangumahu suurenemine hinnataset. Keynes selgitab seda vastuolu mitmete asjaoludega. Esiteks, tööpuuduse tingimustes puudub töötajatel võime tingida palku ülespoole. Samal ajal ei võimalda tarbijate piiratud ostuvõime tõsta ka kaupade hindu. Teiseks, ressursside alahõive tingimustes on olemas vabad tootmisvõimsused. Neid tootmisressursse saab koheselt kasutusele võtta ning seega ei tekita nõudluse kasv survet tootmissisendite hinnatõusuks. Kolmandaks, hindade muutmine on ettevõtte jaoks seotud sageli ka suurte kuludega, näiteks uute tootekataloogide trükkimise ja muude teguritega. Neljandaks, tööturule seavad teatud piiranguid mitmesugused riigipoolsed regulatsioonid ning ametiühingute tegevus. Paljudes tootmisharudes kehtivad pikaajalised töölepingud, mis ei võimalda palku järsult alandada isegi siis, kui seda nõuaksid muutunud majandustingimused. Ka on ettevõtted huvitatud püsivast ja lojaalsest töötajaskonnast ning püüavad seega säilitada palgataseme stabiilsuse. Nendest teguritest tulenevalt ongi hinnad ja palgad lühiajalisel perioodil keinsistliku arusaama kohaselt suhteliselt jäigad. Kuna hinnad ja palgad on eelpooltoodud põhjustel püsivad (jäigad), siis kogupakkumise kõver on kujutatav horisontaalse sirgena. Teiste sõnadega, kogupakkumise maht on lühiajaliselt hinnatasemest täielikult sõltumatu. Hindade jäikusest tulenevalt sõltub kogupakkumise ja -nõudluse tasakaalu muutus lühiajaliselt peaasjalikult kogunõudluse muutustest. See ongi keinsistliku majandusteooria üks põhilisi seisukohti: tasakaaluseisundis sõltub toodangumaht eeskätt kogunõudlusest. 90

75 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 P P 0 E 0 E 1 AS SR AD 1 AD 0 Q Q 0 Q 1 Joonis 7.3. Keinsistlik kogupakkumise-kogunõudluse tasakaal. Vaatame makroökonoomilise tasakaalu kujunemist joonise 7.3. abil. Oletame, et esialgne kogunõudluse-kogupakkumise tasakaal tekib punktis E 0 tulutasemel Q 0, mis on väiksem potentsiaalsest tootmismahust Q*. Järelikult on osa tootmisressurssidest alahõivatud. Kogunõudluse suurenedes liigub kogunõudluse kõver paremale asendisse AD 1 ning uus tasakaal tekib punktis E 1. Ka see tasakaaluseisund on madalamal potentsiaalse tootmismahu tasemest. Nagu näha, ei too kogunõudluse suurenemine kaasa hinnatõusu. Tulenevalt palkade ja hindade jäikusest järeldab Keynes, et makromajanduslik tasakaal võib tekkida ka allpool potentsiaalset tootmismahtu, seega ressursside alahõive tingimustes. Erinevalt klassikalisest arusaamast ei teki ka tööpuuduse kõrge ja püsiva taseme juures survet kiireks palkade ja hindade alandamiseks. Seega puudub majandusel kiire iseregulatsioonivõime, nagu väidavad seda klassikalise majandusteooria esindajad. Keynes peab tootmisressursside alakoormatuse peapõhjuseks ebapiisavat kogunõudluse taset. Viimast kujundavad eelkõige eratarbimisnõudlus, ettevõtete investeeringud ja valitsussektori kulutused. Kuna eratarbimise ja investeeringute kogumaht sõltuvad väga paljude majandussubjektide individuaalsetest otsustest, siis on neid väga raske otseselt mõjutada. Sellest lähtuvalt omistab Keynes väga suurt tähtsust valitsussektori võimele suunata kogunõudluse taset, seega vähendada tööpuudust ja suurendada kapitalihõivet. Valitsuse jõuline sekkumine fiskaal- ja rahapoliitika 9 kaudu majandusprotsesside kujundamisse oli seisukoht, mis selgelt vastandus kogu eelneva majandusteoreetilise arusaamaga 10. Kokkuvõttes, keinsistliku käsitluse kohaselt sõltub tootmismaht eelkõige kogunõudluse tasemest. Siinjuures pannakse oluline roll valitsussektori tegevusele kogunõudluse kujundamisel ja reguleerimisel. Erinevalt klassikalise majandusteooria arusaamast, mis rõhutas eelkõige rahapoliitika olulisust kogunõudluse-kogupakkumise tasakaalu kujundamisel, näeb Keynes peamise vahendina siin eelarvepoliitilisi instrumente. Tema arvates on eelarvepoliitika eelistatavam sellepärast, et tal on jõulisem toime kui rahapoliitikal, tema tulemused on täpsemini prognoositavad ning ühiskonna seisukohti paremini arvestavad. 9 Tegemist on kahe erineva makroökonoomikast tuletatud majanduspoliitikaga. Esimene eeldab, et majandust on võimalik makroökonoomiliselt tasakaalustada avaliku sektori (valitsussektori) kulutuste kujundamise kaudu. Teise kohaselt on majandust võimalik makroökonoomiliselt tasakaalustada raha pakkumise kontrollimisega keskpanga vahendusel. Kui kasutada võõrsõnu, on tegemist fiskaal- ja monetaarpoliitikaga. Kui jääda mõlemal juhul eestikeelse termini juurde, siis on mõistetepaariks eelarve- ja rahapoliitika. (Toimetaja märkus H.K.) 10 Siinkohal peetakse silmas asjaolu, et vahetult enne Keynes i poolt avaldatud seisukohti oli valitsevaks majandusteoreetiliseks mõttemudeliks klassikaline majanduskäsitus (Toimetaja märkus H.K.). 91

76 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 Eelarvepoliitika olemusest tuleb juttu käesoleva peatüki lõpuosas ning 10. peatükis, rahapoliitika olemust käsitletakse raamatu 8. peatükis Kogunõudluse-kogupakkumise tasakaal Lühi- ja pikaajaline tasakaal Nüüdisaegne majandusteadus ei näe siiski põhimõttelisi takistusi, et vastandlikena näivaid kogunõudluse-kogupakkumise teooriaid ühendada. Sõltuvalt vaatlusaluse majandusperioodi pikkusest, kasutatakse selle vältel toimuvate majandusprotsesside selgitamiseks erinevaid käsitlusi. Kui vaadeldakse kogupakkumist-kogunõudlust lühiperioodil, siis vaadeldakse seda horisontaalse sirgena ehk Keynesi kogupakkumise mudelina. Pika perioodi majandusprotsesse selgitab paremini aga vertikaalne, klassikalisele majandusteooriale omane kogupakkumise graafik. Kokkuvõttes saadakse kombineeritud kogupakkumise kõver. Joonisel 7.4 on kujutatud kogupakkumise kõver ja eristatud sellel horisontaalne lühiajalise (AS SR ) ja vertikaalne pikaajalise (AS LR ) pakkumise lõik. Tootmismaht Q* tähistab potentsiaalset tootmismahtu ressursside (eelkõige tööjõu) täishõive korral. P AS LR P 3 P 2 AD 3 P 0 AD 0 AD 1 AD 2 AS SR Q 0 Q 1 Q* SKP (Q) Joonis 7.4. Kogunõudluse-kogupakkumise tasakaal lühi- ja pikaajalises käsitluses Kogupakkumise seos hinnatasemega on periooditi erinev ning sõltub sellest, kas vaatleme majandust lühiperioodil või pikal perioodil. Lühiperioodi vältel on hinnad jäigad, kogupakkumise kõver on horisontaalne sirge ning kogunõudluse muutus toob kaasa ka muutused toodangu ja tulude mahus. Kogunõudluse kasv AD 0 kuni AD 1 toob kaasa näiteks toodangumahu suurenemise Q 0 kuni Q 1, kuid hinnatase selle tulemusena ei muutu. Kui majandus on tasakaalustunud täishõive tingimustes, siis kogunõudluse suurenemine toob kaasa hinnataseme kasvu, kuid kogutoodang ei muutu. Nii näiteks kogunõudluse suurenemine tasemelt AD 2 kuni AD 3 ei suurenda tootmismahtu, vaid transformeerub pikaajaliselt hindade tõusuks. Nimetatud teooriad esindavad siiski tinglikke äärmuslikke situatsioone, mille puhul kõik kogupakkumist kujundavad tegurid toimivad vastavalt püstitatud rangetele eeldustele. Praktilises elus on tegemist suuresti olukorraga, mille puhul majanduskasv (SKP mahu suurenemine), mida iseloomustab lõik Q 1 Q*, kaasneb hinnataseme tõusule. Põhjustel, 92

77 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 millel siin lähemalt ei peatuta (vt. 8. peatükk) on reaalsele majandusele sageli iseloomulik hinnataseme tõus (inflatsioon), mis nominaalpalga jäikusest tulenevalt alandab reaalpalka. See võimaldab ettevõtetel palgata lisaks uusi töötajaid ning suurendada tootmismahtu Tasakaal, potentsiaalne tootmismaht ja SKP lõhed Kogunõudluse ja kogupakkumise tasakaalu kujunemisel on kolm võimalust tasakaal saabub kas (vt. joonis 7.5): täishõive tingimustes (tegelik SKP = potentsiaalne tootmismaht Q*), allpool täishõivet (tegelik SKP < potentsiaalne tootmismaht Q*), ülevalpool täishõivet (tegelik SKP > potentsiaalne tootmismaht Q*). Erinevust tegeliku (jooksva) ja potentsiaalse tootmismahu vahel nimetatakse SKP lõheks. Okuni seaduse kohaselt toob tööpuuduse 1%-line vähendamine kaasa SKP 3%-lise kasvu (ja vastavalt SKP lõhe vähenemise). P Q* Q* Q* AS AS AS AD AD AD (a) SKP positiivne lõhe (b) täishõive tasakaal (c ) SKP negatiivne lõhe Joonis 7.5. Kogunõudluse ja kogupakkumise tasakaalu võimalused. SKP positiivne lõhe tegelik reaalne SKP on madalam kui potentsiaalne tootmismaht. Selline olukord tekib ebapiisava kogunõudluse korral: tarbijad või investeerijad peavad hinnataset liiga kõrgeks ja kulutavad vähem. Selle tulemusena tekib tööpuudus. Võimalikud lahendused. 1. Alandada palgataset, mille tagajärjel tootmiskulud alanevad, kogupakkumine suureneb (kogupakkumise kõver nihkub paremale), üldine hinnatase alaneb ning tootmismaht kasvab. Tegelikkuses see skeem ei tööta, kuna: eksisteerivad ametiühingud ja miinimumpalga seadused; psühholoogiline tõrge (palga alandamisega kaob töö motivatsioon); kui ettevõte alandab palka, on oht, et parimad töötajad lahkuvad. 2. Suurendada kogunõudlust (soodsad laenud, valitsuse kulutuste suurendamine). Negatiivne SKP lõhe tegelik reaalne SKP on kõrgem kui potentsiaalne tootmismaht Q*. Sellist olukorda nimetatakse sõltuvalt tekkepõhjusest ka: inflatsiooniliseks SKP lõheks põhjuseks on raha liigsest pakkumisest tingitud inflatsioon, 93

78 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 majanduse ülekuumenemiseks põhjuseks on liiga suur nõudlus (eelkõige valitsussektori suured kulutused). Negatiivne SKP lõhe tekib liiga madala hinnataseme korral, mis paneb inimesed rohkem kulutama. Turu kohandumine toimub hindade kasvu ja kogupakkumise vähenemise (kogupakkumise kõvera vasaknihke) kaudu. Hindade kasvu tingib tööjõu nõudluse kasv ja sellega kaasnev palgataseme tõus täishõive korral Majandusšokid Kogunõudluse- kogupakkumise muutused tingivad majanduse ebastabiilsuse: majanduskasv ja -langus vahelduvad periooditi. Välistest teguritest tulenevaid tugevaid makroökonoomilist tasakaalu mõjutavaid protsesse nimetatakse vastavalt mõjutatavale agregaadile kas nõudlusvõi pakkumisšokkideks. 11 Sellised šokid mõjutavad oluliselt majanduslikku heaolu näiteks negatiivsed šokid suurendavad sageli järsult tööpuudust ja/või inflatsiooni. Majandusšokkide leevendamiseks kasutavad valitsused stabiliseerimispoliitikaid, mis pehmendavad kõrgest tööpuudusest või hinnatasemest tulenevaid sotsiaalseid probleeme ja vastuolusid. Alljärgnevalt vaatlemegi, kuidas majandusšokid põhjustavad ebastabiilsust majanduses, ning kuidas on võimalik negatiivsete šokkide tagajärgi leevendada Kogunõudluse muutus nõudlusšoki mõjul Eeldame alljärgnevalt, et majandus on tasakaalustunud potentsiaalse tootmismahu Q* korral hinnatasemel P 0 punktis E 0 (vt. joonis 7.6). Oletame nüüd, et riigi keskpank suurendab oluliselt raha pakkumist (näiteks valuutakomitee süsteemi puhul on ta selleks sunnitud valuutaressursside järsu suurenemise tagajärjel, vt. peatükk 9). P AS LR P 1 P 0 E 0 E 1 AS SR AD 1 Q* Q 1 AD 0 SKP (Q) Joonis 7.6. Positiivne nõudlusšokk. Kuna raha pakkumise suurenedes langeb intressimäär, toob see kaasa investeerimisaktiivsuse ja eratarbimise hüppelise kasvu. Selle tagajärjel suureneb kiiresti ka kogunõudlus, mida joonisel märgib kõvera nihe uude asendisse AD 1. Kui oletame lihtsustatult, et hinna- ning palgatase lühiajaliselt ei muutu, siis uus kogunõudlus majandusliku buumi tingimustes oleks tasemel Q 1 punktis E Terminiga šokk tähistatakse majandussubjektide käitumise järsku, välistingimustest tulenevat muutust, mille tulemusena on häiritud makroökonoomiline tasakaal. Keeleliselt on termin ebaõnnestunud, kuid sellisena eesti keelde juurdunud (Toimetaja märkus H.K.). 94

79 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 Suurendamaks veelgi toodangu mahtu, püüavad ettevõtted samal palgatasemel hõivata rohkem tööjõudu, võtta kasutusele rohkem tootmisvahendeid. Nagu eelnevalt selgitati, on ka potentsiaalse tootmismahu tasemel osa töötajaid töötud ning osa tootmisvõimsusi kasutamata. Seega võib majandus olla lühiajaliselt tasakaalus ka situatsioonis, kus tootmismaht ületab potentsiaalset tootmismahu taset. Reaalses elus on sellisel juhul tegemist majanduse niinimetatud ülekuumenemisega, mis toimus ka Eestis aastatel , kui kogunõudlus oli lühiajaliselt äärmiselt kõrge. Pikaajaliselt surub aga ressursside nõudlus üles ka nende hinnad. Kui tootmissisendite hinnad kasvavad, siis väheneb hüviste pakkumise maht ning tõusevad hinnad. Majandus tasakaalustub pikaajaliselt jällegi potentsiaalse tootmismahu tasemel, aga kõrgemal hinnatasemel P 1. Nõudlusšoki omapära ongi see, et palkade ja hindade tõus võib toimuda nõudluse kasvu tagajärjel väga järsku ning majandussubjektid ei jõua piisavalt kiiresti muutunud oludega kohaneda. Reaalses elus ei esine sarnased nõudlusšokid aga kuigi tihti. Majandusele on reeglina omane olukord, kus kogunõudluse kasv toob kaasa nii hinnataseme kui ka tootmismahu kasvu. Teiste sõnadega, kogunõudlus-kogupakkumine tasakaalustub vahemikus, kus kogupakkumise kõver on tõusev. Sellist olukorda kirjeldas joonisel 7.4 tootmismahu intervall Q 1 kuni Q* Kogupakkumise muutus pakkumisšoki tulemusel Pakkumisšokk tuleneb eelkõige ettevõtete tootmiskulude kiirest kasvust, mis mõjutab kogupakkumist ja hindu. Kuna pakkumisšokkidel on otsene mõju hinnatasemele, siis nimetatakse neid sageli ka hinnašokkideks. Pakkumisšokid võivad tekkida näiteks põua tagajärjel, mille tulemusel võivad järsult tõusta toidukaupade hinnad. Veelgi tuntumad lähiajaloost on tuntud mitmed naftašokid, mis tekkisid naftatootjate kartellilepete tulemusena. Sellised hinnalepped viisid järsult üles nafta hinna, see hinnatõus kandus üle ka teistesse majandussektoritesse ja tõi neis kaasa kiire ja ootamatu hindade kasvu. Paljudes suurriikides ei suutnud majandus aga hinnataseme tõusuga kiirelt kohaneda ning selle tagajärjeks oli majanduslangus ja tööpuuduse kasv. Täpsem ülevaade pakkumisšokke põhjustavatest teguritest (mis toovad kaasa kogupakkumise kõvera nihke) on toodud järgnevas loetelus: Palgatase palgatõus nihutab kogupakkumise kõvera vasakule (üles). Tootmissisendite (tooraine, energia jm.) kallinemine põhjustab samuti kogupakkumise kõvera vasaknihke. Valuutakursi muutus rahvusvaluuta väärtuse vähenemine nihutab kogupakkumise kõvera vasakule, kuna importseadmed, -tooraine jms. muutuvad kodumaisele tootjale kallimaks. Tehnoloogia areng suurendab tootlikkust, ning kui palgad kasvavad tootlikkusest aeglasemalt, nihkub kogupakkumise kõver paremale. Tootmistegurite pakkumise (kapital, töö) kasv alandab tegurite hinda, tootmiskulud alanevad ning kogupakkumise kõver nihkub paremale (alla). Joonis 7.7 on kujutatud negatiivse pakkumisšoki olemust, mis toob kaasa kiire hinnatõusu ja tootmismahu vähenemise. 95

80 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 P AS LR P 1 E 1 AS 1 P 0 AS 0 E 0 AD 0 Q 1 Q* SKP (Q) Joonis 7.7. Negatiivne pakkumisšokk. Oletame jällegi lihtsustatult, et majandus toimib tasakaalupunktis punktis E 0, tootes potentsiaalses tootmismahus Q* ning hinnatasemel P 0. Kui toimub kiire ja oluline tootmissisendite hinnatõus, siis liigub kogupakkumise kõver asendist AS 0 kõrgemale hinnatasemele AS 1 Kui kogunõudlus jääb samal ajal püsivaks, siis väheneb tootmismaht koguseni Q 1 ning makroökonoomiline tasakaal saabub hinnatasemel P 1 punktis E 1. Hinnates antud situatsiooni näeme, et see vastandub meie senisele arusaamale majandusprotsessidest antud juhul kõrgem hinnatase mitte ei suurenda, vaid vähendab pakkumist! 12 Sellist olukorda nimetatakse ka stagflatsiooniks, mis iseloomustab situatsiooni, kus langev tootmismaht toob kaasa hinnakasvu. Kiire inflatsioon ning deformeerunud hinnastruktuur aga pidurdab majanduskasvu veelgi ning suurendab sotsiaalseid probleeme. Sellises olukorras nähakse toodangumahu suurendamise võimalust kogunõudluse stimuleerimises, mis vähendab tööpuudust, vaatamata sellele, et inflatsioonitase võib veelgi suureneda. Pakkumisšokk võib olla ka vastupidise mõjuga. Tootmiskulude kiire ja oluline vähenemine võib põhjustada tootmismahu hüppelist kasvu ja ületootmist, sest kogunõudlus ei suuda suurenenud tootmismahtu piisavalt kiiresti absorbeerida Kogunõudluse mõjutamine: eelarvepoliitika Eelarvepoliitika on maksusüsteemi ja valitsussektori kulude kujundamine, mis on eelkõige suunatud täishõive saavutamisele ja koguprodukti mitteinflatsioonilisele kasvule. Lihtsustatult saab eelarvepoliitilist tegevust käsitleda kui tootmismahu ekspansioonile ja kogunõudluse laienemisele suunatut. Vastupidine poliitika püüab ohjeldada kõrget inflatsiooni ning piirata kogukulutuste taset. Joonisel 7.8 on esitatud eelarvepoliitika erinevad eesmärgid graafiliselt. Joonise A osas on eelarvepoliitika eesmärgiks kogunõudluse suurendamine, sest majandus ei toimi täishõive tasemel. Valitsussektor püüab tema käsutuses olevate vahenditega suurendada kogukulutusi näiteks maksumäärade alandamine suurendab tarbijate ostuaktiivsust ja teiselt poolt muudab investeeringud tasuvamaks. Ärilise aktiivsuse 12 Tegelikult võib analoogiline situatsioon aset leida ka mikroökonoomiliselt käsitletaval hüviseturul. Kui tootmissisendite hinnad tõusevad, siis nihkub pakkumiskõver vasakule. Kõrgema hinnaga kaup ei leia aga tarbijaid ja lühiperioodi tasakaal tekib kõrgema hinna ja väiksema tasakaalukoguse korral (vt. joonis 4.3). Koguse ja hinna (aga ka SKP mahu ja hinnataseme) vastupidised seosed kehtivad ceteris paribus. (Toimetaja märkus H.K.). 96

81 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 tõus omakorda loob uusi töökohti ning suurendab tulude taset, mis kokkuvõttes nihutavad kogunõudluse kõvera paremale, suurema hõive ja SKP taseme suunas. Kogukulutuste taset suurendavad ka valitsussektori ostud ja tulusiirded. Kui riik suurendab kulutusi näiteks teede ehitamiseks või kaevanduste rajamiseks, siis suureneb tööhõive, tulud ning eraettevõtete kasumid. Kui suurenevad pensionid ja stipendiumid, siis suureneb kokkuvõttes ka elanikkonna ostuvõime, mis omakorda stimuleerib tootjaid oma äritegevust laiendama. Seega eeldab fiskaalpoliitiline ekspansioon kokkuvõttes valitsussektori otsest sekkumist majandusprotsessidesse selleks, et suurendada tööhõivet ja kapitalikaupade kasutamise intensiivsust. P AS P AS P 0 P 1 AD 1 AD 1 AD 0 AD 0 Q 0 Q 1 SKP (Q) SKP (Q) (A) ekspansiivne eelarvepoliitika (B) range eelarvepoliitika Joonis 7.8. Eelarvepoliitika eesmärgid. Seoses sellega kerkib aga praktilises elus kaks probleemi. Esiteks, milline eelarvepoliitika instrument on tõhusam, kas maksumäära või valitsussektori kulutuste muutmine? Teoreetiline analüüs näitab, et valitsuse kulutuste suurendamine on kiiremini ja jõulisemalt mõjuv instrument võrreldes maksumäärade alandamisega. Maksude mõju on sageli raskesti täpselt prognoositav ning majandussubjektid ei pruugi käituda ootuste kohaselt. Teiselt poolt on valitsussektori kulutuste määramine seotud aeglase ja kohmaka poliitilise otsustamisprotsessiga, mida eeldab riigieelarve menetlemine ja rakendamine. Seega võib valitsussektori poolt kujundatav poliitika olla ebaadekvaatne, kui majandusolud on otsustamisperioodil muutunud. Maksude alandamine on kindlasti turumajandusele omasem instrument, mis stimuleerib eelkõige majandussubjektidele omast initsiatiivi võimet kiiresti kohanduda hetkel valitsevate majanduslike tingimustega. 13 Enamasti kasutatakse aga majanduse stabiliseerimisel mitte ühte konkreetset fiskaalpoliitilist instrumenti, vaid terviklikku paketti mis sisaldab nii kulude kui maksude kasutamist. Siit kerkib teine probleem: maksumäärade alandamine ja valitsussektori kulude kasv on vastandlikud protsessid. Kogunõudluse stimuleerimine eeldab valitsussektori kulude kasvu. Suurendamaks kulusid, tuleks seega koguda rohkem makse. Maksude suurendamine pärsib aga nii tarbijate ostuvõimet kui ka äriühingute investeeringuid. Seega oleme probleemi ees kuidas ühildada kahte esmapilgul üksteist välistavat tegevust. Kuid nagu oli juba mainitud, maksude alandamise ja valitsussektori kulude kasv ei ole täpselt ühesuguse mõjuga. 13 Eelarvepoliitika kasutamisel majanduse mõjutamiseks on suurim probleem tegelikult selles, et vaidlused maksumäärade ning valitsuse kulutuse suuruse ja struktuuri ümber on poliitilised. Need aktiviseeruvad valimiste-eelsel perioodil ja on sageli suunatud valijatele, eesmärgiks partei populaarsuse suurendamine, mitte majanduse tegelik paremaks muutmine. (Toimetaja märkus H.K.) 97

82 Sissejuhatus majandusteooriasse (7) KOGUNÕUDLUS JA -PAKKUMINE Eve Parts, Viktor Trasberg 2005 Seepärast on võimalik leida selline lahenduste pakett, mis tõepoolest kaasab nii valitsussektori kulutuste kasvu kui ka teiselt poolt maksude alandamise, mis ei vähenda oluliselt riigi tulubaasi. Praktilises majandustegevuse seisukohalt on ka oluline märkida, et riik ei saa tulu mitte ainult maksudest vaid ka muudest allikatest, ning tal on kulude katteks võimalik võtta ka riigilaenu. 14 Pöördume tagasi joonise 7.8 juurde. Selle B poolel on toodud teise fiskaalpoliitilise eesmärgi, kogunõudluse vähendamise, üldine selgitus. Sellise poliitika põhjuseks on kiire inflatsioon, mis pärsib majanduskasvu ja ühiskonna heaolu suurenemist. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kogunõudlus on suurenenud üle potentsiaalse tootmismahu ning sellisel juhul tasakaalustub kogunõudlus-kogupakkumine kõrgemal hinnatasemel, kuna tootmismahtu ei ole võimalik enam suurendada. Seega püüab piirav (range) eelarvepoliitika vähendada kogunõudlust maksude tõusu ja/või valitsussektori kulutuste kokkutõmbamise kaudu. Reaalses elus aga sageli ei õnnestu eelarve poliitika kaudu hinnataset alandada, seega on eesmärgiks pigem hinnatõusu külmutamine, mitte hindade reaalne alandamine. Piirava fiskaalpoliitika rakendamine on samuti seotud mitmesuguste probleemidega. Kui kogukulutused on suured, siis on ka riigi maksutulu tavaliselt suurem. Pidurdamaks inflatsiooni tuleks seega tõsta makse ja vähendada valitsussektori kulutusi. Maksude tõstmine on aga üsna ebapopulaarne tegevus, mida valitsus heameelega ei teeks. Samamoodi on valitsussektori kulutuste piiramisega. Ikka leiab põhjendusi, kuhu olemasolevat raha peaks kasutama, ning seega on ka kulude piiramine suhteliselt keerukas protsess. Vähendamaks valitsussektori poolt finantsvahendite suunamist reaalmajandusse püüavad riigid sellistel perioodidel vähendada kiirendatud korras riigivõlga või paigutada vahendeid reservfondidesse, nagu toimiti ka Eestis aastal. Fiskaalne regulatsioon võib toimuda teatud määral ka automaatselt. Majanduskasv ja jõukuse suurenemine lisab valitussektori maksutulu ning eelarvesse laekub rohkem raha kui planeeritud. Teiselt poolt, kui suurenevate tulude puhul tõuseb ka maksumäär, siis väheneb automaatselt ühiskonna ostuvõime kasv. Seega toimib tulude progressiivse maksustamise korral maksusüsteem automaatse stabilisaatorina: majanduslanguse perioodil stimuleerib sellina maksusüsteem tarbimist ja investeeringuid ning majanduskasvu ajal vastupidi, piirab ülemäärast kulutamist. Mida progresseeruvam tulumaks on, seda suurem on selle stabiliseeriv mõju kogunõudlusele Märksõnad, kordamisküsimused ja ülesanded Kogunõudlus, kogupakkumine, eratarbimine, investeeringud, valitsuse kulutused, puhaseksport, klassikaline koolkond, Keynesi koolkond, potentsiaalne tootmismaht, kogunõudluse kõver, lühiperioodi kogupakkumise kõver, pika perioodi kogupakkumise kõver, lühiajaline tasakaal, pikaajaline tasakaal, Okuni seadus, SKP lõhe, kogunõudluse šokk, kogupakkumise šokk, eelarvepoliitika 7.1. Millised tegurid (ja kuidas) mõjutavad kogunõudluse väärtust? 7.2. Miks on kogunõudluse kõver negatiivse tõusuga (langev)? 7.3. Milliste tegurite mõjul toimub kogunõudluse kõvera nihe? 7.4. Mille poolest erinevad klassikalise ja Keynesi koolkonna (a) eeldused majanduse toimimise kohta ja (b) vaated valitsuse sekkumise efektiivsuse kohta? 14 Eestis praktiliselt ei ole riigilaenu kui eelarve tuluallikat kasutatud. Meil puuduvad riiklikud võlakirjad, mida saaksid osta kohalikud ja välisinvestorid, seetõttu on ka Eesti riigi välisvõlg erakordselt madal. (Toimetaja märkus H.K.) 98

83 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets RAHATURG JA PANGANDUS 8.1. Raha olemus ja funktsioonid Raha on asjades sisalduva kasulikkuse mõõtmise ning selle alusel toimuva vahetuse abivahend. Raha ise on eriline kaup, mis on kergesti vahetatav kõigi teiste kaupade vastu. Raha on likviidseim vara. Seetõttu on raha ka kõige enam soovitud kaup, mida pole kellelgi kunagi liiga palju. Raha täpse definitsiooni üle on palju vaieldud ning mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub raha mõiste täpsem piiritlemine. Raha erinevate vormide arengut kajastab järgmine ahel kaupraha sümbolraha (dekreetraha) deposiitraha. Raha sisulist olemust on kergem mõista tema funktsioonide kaudu. Raha funktsioonideks on olla vahetusvahend, arvestusühik ja väärtuse säilitamise (rikkuse akumuleerimise) vahend Raha funktsioonid Raha kui vahetusvahendi ehk kui maksete teostamise vahendi funktsioon tuleneb kõige otsesemalt soovist hoida kokku bartermajandusele omaste tehingukulude arvel ning tõsta üldist majanduslikku efektiivsust. Ajalooliselt on vahetusvahendi funktsiooni täitnud mitmed erinevad kaubad. Sellisteks kaupadeks on olnud kariloomad, teokarbid, pärlid, kivist raiutud rattad, sigaretid jms. Selliseid kaupu, mis muutusid üldtunnustatud vahetusvahendiks, nimetati kauprahaks. Oluline on rõhutada seda, et nimetatud kaubad olid üldiselt aktsepteeritud maksevahendid. Hiljem kujunesid üldiselt tunnustatud maksevahendiks väärismetallid kuld ja hõbe. Miks muutusid just väärismetallid maksevahendiks? Võib välja tuua terve rea põhjusi. Nad olid suhteliselt piiratud ressursid võrreldes teiste kaupadega. Just piiratus tagab, et suhteliselt väike kogus kaupraha vahetatakse suurema koguse mingi muu kauba vastu. Väärismetallide töötlemine oli suhteliselt töö- ja ajamahukas, see tõstis nende väärtust. Lisaks sellele olid nad kergesti jaotatavad ja portatiivsed see võimaldas vahendada erineva suurusega tehinguid ning seda ka geograafiliselt üksteisest kaugel asuvatel turgudel. Lõpuks on väärismetallid ka füüsiliselt vastupidavad, et nad oma funktsiooni täites säilitaksid kindla mõõdu ja kaalu. Alternatiivkulu olemasolu ja vahetusväärtuse ebastabiilsus ongi olnud peamisteks põhjusteks, miks ka parim kaupraha kuld on asendunud sümbolrahaga 15. Sümbolrahaks on kas paber või mingi odav metall, mis on valitsuse poolt kuulutatud täitma raha funktsiooni. Siit tuleneb sümbolraha üks olulisemaid tunnuseid see on seaduslik maksevahend ehk valitsuse poolt oma monopoolset õigust kasutades seadusega kehtestatud ja valitsuse poolt garanteeritud ning sellega ka üldiselt tunnustatud maksevahend. Kuna paberraha usaldatavus ehk autoriteet tuleneb konkreetselt selle seaduslikkuse taganud valitsuse autoriteedist, siis on need kaks asja tihedalt omavahel seotud. Usaldus raha vastu on üks paremaid tunnusmärke ka usalduse olemasolust valitsuse ning selle poolt juhitava majanduse vastu. Arenenud maailmas toimub tänapäeval suurem osa tehinguid mitte kaupraha ega sümbolraha, vaid deposiitraha ehk pankadesse hoiustele paigutatud raha vahendusel. Algselt olid peamiseks sümbolraha vormiks tšekid, infotehnoloogia arenedes on domineerima hakanud pangakaartide (deebet- ja krediitkaardid) kasutamine. 15 Inglise keeles fiat money 100

84 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 Raha kui arvestusühik. Mingi kaup või teenus on täpselt niipalju väärt, kuipalju saab teda turul vahetada teiste kaupade vastu. Raha kasutuselevõtt tähendab seda, et kõikide kaupade kasulikkust mõõdetakse ühe mõõdupuuga. Kaupade võrdlemine rahas väljendatud suhteliste hindade abil on tunduvalt odavam ja lihtsam. Nüüd sõltub juba raha kasutusele võtjast ja selle seaduslikust garanteerijast (valitsus), milline mõõtühik kasutusele võetakse. Raha nominaalse suuruse määrab keskpank. Siit tulenevalt pannakse ka paika hindade mastaabid, sest kui raha on oma nominaalilt väike (Läti latt), siis on enamik hindu väljendatud väikeste arvudega. Samas on Jaapanis hinnad numbriliselt suuremad, kuna tegemist on suurema nominaaliga. Me ei saa nendele kahele näitele tuginedes öelda, et Jaapani raha on nõrgem kui Läti raha. Iseenesest raha nominaalne suurus ei määra tema reaalset tugevust või nõrkust. See pannakse paika siiski üldiste majandusnäitajatega ning riigi rahapoliitikaga. Raha kui väärtuse säilitamise vahend. Majandusteadlaste arvates on inimestele omane tung säästa ja koguda rikkust. Kogutud rikkus võib seejuures esineda väga erineval moel, s.t erinevate varadena. Näiteks kestvuskaubad võivad täita nn. rikkuse ladustamise funktsiooni. Samas mitte kõik kaubad pole müüdavad ehk vahetatavad teiste kaupade vastu. Näiteks võime investeerida kunsti, aga seda rikkust saame materiaalses mõttes kasutada siis, kui me ostetud taised maha müüme. Rikkuse oluliseks omaduseks on vahetatavus teiste kaupade vastu. Kõige likviidsem kõigist kaupadest on raha. Seejuures pole raha kui rikkuse kogumise vahend puudustest vaba. Esimene suurim puudus tuleneb asjaolust, et kõrge inflatsiooni perioodidel, kui kõigi teiste kaupade hinnad suurenevad, kaotab raha oma suhtelist väärtust ehk ostuvõimet. Teine oluline raha puudus tuleb ilmsiks selle võrdlemisel intressitulu andvate varadega ehk aktivatega. Selle asemel, et hoida näiteks 1000 krooni kodus või pangas arvelduskontol, võiksime oma 1000 krooni paigutada tähtajalisele hoiusele või osta selle eest mingi eduka ettevõtte aktsiaid, lootes suurendada oma rikkust potentsiaalsete dividendide arvel. See tähendab, et raha hoidmisel on alternatiivkulu s.o. saamatajäänud tulu võimaliku teenitava intressi näol. Mida kõrgem on intressimäär, seda suurem on raha hoidmise kulu ning seda vähem hoiavad inimesed raha likviidses vormis (sularahana). Efektiivse majandamine majapidamise tasandil seisneb mõistliku kompromissi leidmises sularahana hoitava raha ja intressitulu andvatesse aktivatesse paigutatud raha vahel. Seda valikut käsitletakse lähemalt alapunktis Raha defineerimine Eelpool toodud kriteeriume arvestades võime jõuda järeldusele, et kõigile kriteeriumidele alati vastavat kaupa, mida saaksime igas olukorras rahaks nimetada, polegi nii kerge defineerida. Asju, millega saab maksta soovitavate kaupade eest (vahetusvahend), milles saab hoida oma rikkust (väärtuse säilitamise vahend) ja mis mõõdaksid kaupades sisalduvat kasulikkust (väärtuse mõõt), on tegelikult rohkem kui üks. Raha mõiste on väga tihedalt seotud sellega, kuidas mingis riigis toimib raha pakkumise mehhanism. Täpsemalt saame raha mõiste piiritleda alles peale raha pakkumise mehhanismiga tutvumist (vt. alapunktid ). Siinkohal aga juhime tähelepanu raha kitsamale ja laiemale definitsioonile. Raha kitsamas tähenduses. Kõige kindlamalt võime rahaks nimetada ringlevaid paberrahasid ja münte (keskpanga poolt emiteeritud sümbolraha), mis täidavad kõiki kolme funktsiooni. Kuidas aga suhtuda nõudehoiustesse? Nõudehoiuseks seda just sellepärast nimetataksegi, et iga inimene võib igal ajal oma panka minna ja sealt oma hoiuarvel oleva raha välja nõuda. Nõudehoius on vähemlikviidne kui sularaha vaid selle täiendava kulu võrra, mis kulub pangast või pangaautomaadist raha välja võtmiseks. 16 Lisaks nõudehoiusele 16 Tänu maksekaartide ja internetimaksete järjest laiemale levikule hakkab vahe sularaha ja nõudehoiuse vahel üha rohkem ähmastuma. 101

85 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 täidavad raha funktsioone ka tähtajalised hoiused, mis on veelgi vähem likviidsed kui sularaha ja nõudehoiused. Kui me soovime tähtajaliselt hoiuselt intressi teenida, siis me ei puutu seda raha kokkulepitud tähtaja jooksul, järelikult on selle raha kasutamine piiratud. Sularaha ja nõudehoiused moodustavadki raha kitsaimas tähenduses ehk raha esimese agregaadi ehk raha pakkumise, mida tähistatakse eraldi sümboliga M1: M1 = SULARAHA RINGLUSES + NÕUDEHOIUSED Sageli tuuakse eraldi välja rahaagregaat M0 ehk rahabaas, millega tähistatakse keskpanga poolt emiteeritud ning valitsuse poolt garanteeritud sularaha, mis võib asuda kas keskpangas (kommertspankade reservidena), kommertspankade kassades või inimeste käes. Raha laiemas tähenduses. Üldiselt aktsepteeritava vahetusvahendina käibivad majanduses lisaks eeltoodutele paljud muud aktivad, nagu mitmesugused tähtajalised ja säästuhoiused, valuutahoiused, avatud investeerimisfondides asuvad vahendid, erinevate tasandite valitsuste ning ettevõtete poolt väljastatavad väärtpaberid jm. Kõiki neid nimetatakse asendusrahaks ehk surrogaatrahaks ning nende üldine tunnusjoon on, et neid saab pärisrahaks muuta teatavat protseduuri läbides. Kuigi riikide arvestuses ja tähistuses on erisusi, on enamlevinud tähistusteks laienemise suunas M2, M3, vahel ka M4 ning L. Eestis kasutatakse lisaks agregaatidele M0 ja M1 veel ka agregaati M2. 17 Eesti rahaagregaatide väärtustest perioodil annab ülevaate tabel 8.1. Tabel 8.1. Raha pakkumine Eestis a. (miljonit krooni) M , , , , ,6 Ringlusse lastud sularaha 7 970, , , , ,4 Sularaha majanduses 7 001, , , , ,6 Rahaloomeasutuste kassajääk 969, , , , ,8 Ringlusse lastud kontoraha 3 112, , , , ,3 M , , , , ,2 Sularaha majanduses 7 001, , , , ,6 Nõudmiseni hoiused , , , , ,6 sh. Eesti kroonides , , , , ,1 sh. välisvaluutas 3 706, , , , ,5 M , , , , ,7 M , , , , ,2 Tähtajalised, säästu- ja muud hoiused , , , , ,5 sh. Eesti kroonides 9 327, , , , ,5 sh. välisvaluutas 3 181, , , , ,1 Allikas: Eesti Pank 17 Alates a. on Eesti Panga rahaagregaatide definitsioonid kooskõlastatud IMF-i vastavate definitsioonidega. Uutel alustel arvutatud M1 ja M2 ei sisalda enam mitteresidentide ja keskvalitsuse hoiuseid. Samuti on uute definitsioonide koostamisel arvestatud rahaagregaatidesse kuuluvate instrumentide likviidsust ning täpsustatud piire raha emiteerivate ja raha hoidvate sektorite vahel. Täpsemalt vt. (E.P.) 102

86 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets Inflatsioon ja selle tagajärjed Raha täidab oma funktsioone kindlas makromajanduslikus keskkonnas. Üheks selliseks majanduskeskkonna otseseks mõjutajaks on hindade kasv ehk inflatsioon. Inflatsioon on üks enim kasutatavatest majandusteaduse (ja praktika) kategooriatest. Samal ajal puudub majandusteaduses tema üldlevinud definitsioon. See tuleneb asjaolust, et inflatsiooni mõiste alla on (tavaliselt inflatsiooni liikide nime all) koondatud mitmeid hindu tõstvaid, kuid eri tekkepõhjusega protsesse. Inflatsiooni defineeritakse tavaliselt kui üldise hinnataseme muutust (protsentides), mis viib ühiskonna kahjudele ning ressursside ümberjaotusele. Inflatsiooni liikidest rääkides peame me silmas tavaliselt nn normaalset inflatsiooni, mis jääb aastas alla 5 % piiresse ja teise äärmusena hüperinflatsiooni, kus inflatsioon ulatub üle 1000% aastas. Esimesel juhul on mõjud majandusele suhteliselt tagasihoidlikud, teisel juhul toimub rahasüsteemi kokkuvarisemine ja kõige parem viis olukorrast välja tulla on uus raha kehtestada. Järgnevalt natuke lähemalt inflatsiooni tagajärgedest. Nagu eelpool juba toodud, on inflatsioon üldjuhul negatiivne majandusnähtus, millega tuleb kokku puutuda enamikel majandussubjektidel. Kuid vahel rõhutatakse ka, et keegi ka võidab inflatsioonist. Seetõttu kerkib teravalt küsimus inflatsiooni kahjude suurusest eri juhtudel eri majandussubjektide suhtes; aga ka küsimus, kes ja kui palju kaotab (ja kas üldse kaotab), kui kõikide kaupade ja teenuste, s.h. ka tööjõu, nominaalhinnad tõusevad ühepalju? Teiste sõnadega kerkib üles küsimus inflatsiooni tagajärgedest. Üldise arvamuse kohaselt on inflatsiooni kahju tõlgendatav kui üldise hinnataseme tõusu tõttu majanduses tekkivate disproportsioonide poolt esilekutsutav täiendav kulu ühiskonna liikmetele, kusjuures konkreetne kulu suurus sõltub majandussubjektide võimest ennast inflatsiooni vastu kindlustada. Kergem on ennast kaitsta millegi vastu, mille saabumise aeg ja ulatus on ette ära arvatud. Sõltuvalt inflatsiooni äraarvamisest majandussubjektide poolt eristatakse kahte tüüpi inflatsiooni: a) äraarvatud inflatsioon ja b) ootamatu inflatsioon. Äraarvatud inflatsiooniks ehk täielikult prognoositud inflatsiooniks nimetatakse majandussubjektide poolt õigeaegselt ja täies ulatuses prognoositud ja seetõttu ka tehingutes kajastatud hinnatõusu. Ka siis, kui korrektuurid tehakse eranditult kõigisse lepingutesse ja tehingutesse (ostu-müügi-, töö-, laenu- jt. lepingud), toob see kaasa täiendavaid kulusid. Neist olulisemad oleksid järgmised. Raha hoidmise alternatiivkulu tõus. Inimesed hoiavad vähem raha, käivad sagedamini pangas, püüavad tarbekaupu ette osta jne. Ettevõtted näevad rohkem vaeva rahaülekannetega, püüdes hoida vähem raha. Kõik see toob enesega kaasa lisakulutusi nii majapidamistele kui ettevõtetele Niinimetatud menüükulud. Menüükulud on seotud vajadusega vahetada kogu aeg hinnasilte, seadistada ümber mänguautomaate, taksofone jne. Maksutuludena riigieelarvesse laekuva raha reaalväärtuse langus. Võib kergesti tekkida suletud ring, kus eelarvedefitsiit tingib inflatsiooni, viimane omakorda kahandab maksutulu, mis põhjustab uuesti eelarve defitsiidi suurenemise jne. Enamikul juhtudel on inflatsioon olnud kas täiesti ootamatu või siis raskesti äraarvatav. Ootamatu e. prognoosimatu inflatsiooni korral majandussubjektid ei oska või enam ei jõua enam ennast kaitsta. Ootamatu inflatsiooni olulisim tagajärg on tema ümberjaotav efekt, s.t. et inflatsioon jaotab rikkust ümber erinevate elanikkonna kihtide vahel. Järgnevalt vaatlemegi mõningaid võimalusi ümberjaotava efekti avaldumiseks. 103

87 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 Oletame, et laenuandja ja laenuvõtja sõlmivad laenulepingu, arvestades nominaalseks intressimääraks 10% ja oodatav inflatsioonimäär samuti 5% (seega oodatav reaalne intressmäär on 5%). Tegelik hinnataseme tõus (inflatsioon) on aga näiteks 10%. Sel juhul maksab võlgnik laenuandjale reaalselt tagasi vaid väljalaenatud summa intresse tasumata (reaalne intressitulu oleks 0). Sellele lisaks saab võlgnik paljudes riikides (teatud juhtudel ka Eestis) arvestada laenuintressi summad maha maksustatavast tulust, samal ajal võlausaldaja maksab tulumaksu ka näiliselt laekunud intressidelt. Siit tuleneb esimene järeldus: ootamatu inflatsioon jaotab rikkust ümber laenuandjate ja laenuvõtjate vahel. Et laenuandjad kuuluvad tavaliselt suurema sissetulekuga rühmadesse ja laenuvõtjad keskklassi (vaesemate klasside laenu saamise võimalused on piiratud), siis jaotab inflatsioon teatud ulatuses tulu ümber keskklassi kasuks. Inflatsioonist kaotavad nominaalnäitajates tulu andvate finantsvarade omanikud. Kinnisvara seevastu on inflatsiooni eest kaitstud. Tavaliselt on suuremad finantsvarade valdajad vanemad inimesed, kes tihti kaotavad seetõttu rohkem. Noored aga omavad rohkem laenu abil muretsetud kinnisvara. Seetõttu võib öelda, et inflatsioon jaotab rikkust ümber vanadelt noortele. Inflatsiooni tagajärjeks on samuti tulude ümberjaotus tööandjate ja töövõtjate vahel. Töölepingud sõlmitakse tavaliselt pikema aja peale. Kui neid ka kohendatakse inflatsioonile vastavalt, ei toimu see siiski mitte nii sageli kui vaja. Seega võidavad inflatsioonist tööandjad, töövõtjad aga kaotavad. Inflatsiooni kahjude hulka tuleb lugeda ka turusignaalide moonutamine. Inflatsiooniperioodil näivad firmade tulemid tegelikest suurematena. See võib kaasa tuua ebaproduktiivseid investeeringuid; seega ka ressursside ebaratsionaalset paigutust. Inflatsioon võib viia ka tulude ülehindamisele majapidamiste poolt, mille tagajärjeks on ületarbimine ja alasäästmine Raha nõudlus Raha kui arvestusühiku ja vahetusvahendi funktsioonist tulenev nõudlus Selleks, et hinnata raha nõudlust, on vaja kõigepealt selgeks teha, millised on alternatiivid rikkuse hoidmisele. Üheks võimaluseks on hoida oma rikkust väärtpaberites, mis annavad intressitulu. Intressi kandvad väärtpaberid ja raha moodustavad finantsvara. Lisaks finantsvarale on võimalik oma rikkus paigutada ka füüsilisse varasse, näiteks kinnisvarasse, kunstiväärtustesse, tootmishoonetesse jne. Joonis 8.1. näitab, kuidas on nimetatud mõisted omavahel seotud. 18 Kogu raha nõudluse käsitlus on suuresti üles ehitatud dilemmale, kas hoida rikkust väärtpaberite või sularahana, ehk kas väärtpaberitest saadav tulu on suurem kui pangast saadav intress. Kui pangaintressid on kõrgemad kui loodetav tulu väärtpaberitest, siis on kasulikum hoida raha pangas. Meid huvitab mitte lihtsalt olemasolev nominaalne rahakogus, vaid selle raha tegelik väärtus tema ostuvõime. Seda näitab raha reaalne pakkumine M/P (reaalne rahatasakaal) 19, s.t. raha nominaalne pakkumine (keskpanga poolt käibele lastud raha 18 Hoiuste all mõeldakse arvelduskontodel seisvat raha (nõudmiseni hoiused). Raha nõudlus tähendab seega likviidse raha nõudlust ehk teiste sõnadega, sellise raha nõudlust, mille pakkumist märgib agregaat M1. (Toimetaja märkus H.K.) 19 Termin reaalne rahatasakaal on ingliskeelse väljendi real money balance toortõlge ja sellisena mitte eriti õnnestunud. Tasakaal saab valitseda kahe eri agregaadi võrduse korral, siinkohal mõeldakse aga ainult rahaturu pakkumispoolset agregaati, väärtust, millega raha nõudlus peab rahaturu tasakaalu korral võrdne olema. (Toimetaja märkus H.K.) 104

88 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 hulk) jagatud läbi hinnataseme indeksiga. Hinnataseme muutused mõjutavad nominaalse raha hoidmist, kuid ei mõjuta reaalse raha nõudlust. Vara (aktivad) Finantsvara Füüsiline vara Reaalne rahatasakaal (R/P) Intressi andvad väärtpaberid Sularaha Jooksvad hoiused Joonis 8.1. Majapidamise (finants)varade struktuur. Likviidses vormis raha on vaja selleks, et teha pidevalt tehinguid, teiseks peab olema teatud varu ootamatuteks väljaminekuteks. Lisaks võib raha olla ka hea teenimisvahend, kui me saame raha paigutamise või väljalaenamise eest tulu intresside näol. Seega on meil tegemist raha hoidmise kolme motiiviga: Tehingumotiiv majapidamiste vajadus sooritada aeg-ajalt majanduslikke tehinguid (raha kui maksevahend, väärtuse mõõt). Ettevaatusmotiiv majapidamiste valmisolek ebaregulaarseteks, ettenägematuteks tehinguteks. Spekulatsioonimotiiv soov hoida raha tulu saamise eesmärgil. Tehingumotiivil hoitava raha hulk sõltub ceteris paribus tehingute hulgast. Kuna loodud SKP mõõdab loodud lõpptoodangut, siis sõltub tehingute hulk SKP mahust. Äritehinguid tehakse nii lõpptoodangu üleminekul lõpptarbija kätte kui ka tootmissisendite hankimisel lõpptoodangu valmistamiseks. Ettevaatusmotiivil hoitava raha hulk sõltub kolmest asjaolust. Kõigepealt avaldab mõju sissetulek (SKP maht). Kui sissetulek on väike, siis ei ole majapidamistel võimalik raha varuda, sest kõik kulub jooksvateks tarbimiskulutusteks. Teiseks sõltub see võimalustest vähemlikviidses vormis hoitavat raha likviidsema raha vastu vahetada. Kui pank on kaugel ja puudub ligipääs pangaarvele ka interneti kaudu, on kulutused sularaha hankimiseks suured ja raha eelistatakse hoida sularahana. Kolmandaks sõltub see saamata jäänud intressitulu suurusest. Mida madalam on intressimäär, seda väiksem on raha sularaha vormis hoidmise alternatiivkulu ja seda suurem on rahanõudlus. Spekulatiivsest motiivist tingitud rahanõudlus sõltub samuti intressimäärast: mida madalam see on, seda väiksem on alternatiivkulu likviidses vormis hoitavast rahast ja seda enam kalduvad majapidamised hoidma vaba raha eesmärgil seda soodsal hetkel tulu teenima panna (näiteks kellelegi välja laenata). Kui liita kõigil motiividel hoitava raha hulgad, saame raha nõudluse kõvera (L-kõvera), mis on päripidises seoses tulu (SKP) suurusega (mida suurem tulu, seda suurem raha nõudlus) ja vastupidises seoses raha hinna ehk intressimääraga (mida kõrgem intressimäär, seda väiksem raha nõudlus. Neoklassikute ja keinsistide vaated lähevad lahku selles, milline on L-kõvera 105

89 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 intressimääraelastsus. 20 Keynes i arvates on L-kõver suhteliselt elastne ja mittestabiilne, monetaristide arvates mitteelastne ja stabiilne. Keinsistide arvates rahal on palju asendajaid ja inimesed lülituvad kergelt ühelt aktivalt teisele. Järelikult on L-kõver elastne, sest väike muutus intressimääras sunnib otsima uusi raha paigutamise võimalusi. Monetaristid rõhutavad raha kui vahetusvahendi funktsiooni ja seega pole raha ka eriti asendatav. Äritehingute hulk on loodud SKP mahuga määratud, sest arveldamisvõimalused ei muutu kuigi kiiresti. Kuna raha on äritehingute jaoks vaja, siis seda selleks ka hoitakse, arvestamata tekkivat alternatiivkulu saamatajäänud intressist Raha kui rikkuse akumulatsiooni vahendi funktsioonist tulenev nõudlus Seni vaatlesime raha kui vahetusvahendit ja kui arvlemisvahendit. Mõnel juhul on raha nõudlus mõjutatud ka kolmandast raha funktsioonist raha kui rikkuse akumulatsiooni vahend. Sellisteks teguriteks on: Varimajanduse ulatus. Sularaha kaitseb omaniku anonüümsust. Praktiliselt kogu varimajandus arveldab sularahaga. Majanduse dollariseerumise aste. Mitmetes kõrge inflatsiooniga riikides hoitakse raha mingis konventeeritavas üldtunnustatud valuutas (näiteks USA dollarites). Neid eelistatakse kodumaistele väärtpaberitele. Sellisel juhul sageli ka kohalikud kaubandus- ja teenindusasutused aktsepteerivad kas ametlikult või mitteametlikult dollari kasutamist. Mustal turul on võimalik hankida dollareid, samas aga näiteks USA valitsuse võlakirju osta ei saa. Seda nimetatakse valuuta asendamiseks. Tüüpiline Lõuna-Ameerikas, Ida-Euroopas, Venemaal. Lisaks ebastabiilsele olukorrale ja inflatsioonile võib sellist teguviisi põhjustada ka usaldamatus pankade vastu Raha ringluskiirus ja vahetusvõrrand Raha ringluskiirus on kordade arv, mida rahaühik käibib mingi perioodi (aasta) jooksul. 21 Mida kiiremini raha ringleb, seda suuremat tulu (ja kulutusi) hulka suudab ta teenindada. Seega on ka SKP selle võrra suurem. Tänapäeva tehnoloogilised arengud rahaturul (maksekaardid, elektrooniline pangandus) kiirendavad raha käivet. Mida laiemat raha definitsiooni me vaatleme, seda aeglasem on ringluskiirus. Raha ringluskiiruse määravad ära järgmised tegurid. Maksete laekumise sagedus ning maksete teostamise ja pangaülekannete laekumise efektiivsus. Maksekaardid ja internetipangandus on raha käibekiirust oluliselt suurendanud, sest pangaülekannete kiirus on suurenenud. Intressimäär. Mida kõrgem on intressimäär, seda rohkem paigutavad inimesed raha panka. Kui raha on pangas, siis ringluskiirus suureneb. Mida vähem on raha inimestel käes, seda suurem on ringluskiirus. Oodatud (prognoositav) inflatsioon. Ühelt poolt teiseneb kiire inflatsioon kõrgemaks intressiks, teisalt püüavad inimesed rahast kiiremini lahti saada ( kuuma raha efekt). 20 Elastsus näitab, mitu protsenti muutub resultaadi väärtus kui argument muutub ühe protsendi võrra. Käesoleval juhul siis seda, mitu protsenti muutub raha nõudlus kui intressimäär tõuseb ühe protsendi võrra. Mida suurem on elastsus, seda tundlikum on resultaat argumendi muutuste suhtes. (Toimetaja märkus H.K.) 21 Teisisõnu tähendab see seda, mitut lõpptoodangu müügi tehingut saab teostada ühe ja sama rahaühiku abil. (Toimetaja märkus H.K.) 106

90 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 Elatustase. Madala elatustasemega riigis, kus näiteks püsikaupade hindade ja palkade vahe on väga suur, seisab palju vaba raha, sest püsikaupu ei jõuta osta. Rikkamas riigis ollakse maksujõulisemad ja raha ringleb kiiremini. Institutsionaalsed tegurid. Mida arenenumad on pangad ja finantsturg, mida kergem on laenu saada või liisinguga osta, seda suurem on raha ringluskiirus. Vahetusvõrrand seob ringleva raha koguse, selle ringluskiiruse ja loodud kogutulu: (8.1) Mv=PY, kus M raha pakkumine, v ringluskiirus, PY nominaalne SKP maht (hinnatase korrutatud loodud lõpptoodanguga). Vahetusvõrrand on aluseks kvantitatiivsele (koguselisele) rahateooriale. Kvantitatiivne rahateooria väidab, et raha väärtus ei tulene mitte selle kvaliteedist, vaid kvantiteedist. Selleks, et saavutada majanduse stabiilne kasv, on vajalik hoida raha pakkumine keskpanga kontrolli all. Käibele lastava raha hulga saame arvutada ülaltoodud võrrandist: (8.2) PY M. v Kuna reaalne, kaupades väljendatud SKP, on lühiajaliselt püsiv ja ringluskiirus konstantne, siis raha pakkumise kasv viib lühiajaliselt vaid hindade kasvuni. Kui avaldada vahetusvõrrandist hinnatase: (8.3) v P M, Y siis arvestades eeltoodut toob raha pakkumise M suurenemine kaasa hinnataseme P proportsionaalse kasvu. Siit oluline järeldus: inflatsioon on ainult raharinglusest tulenev nähtus ja seega kontrollitav raha pakkumise kaudu. Keskpank on seega väga oluline majandussubjekt ja tal on suured võimalused majanduse mõjutamiseks. Eespool me jõudsime järeldusele, et reaalse raha (raha mass jagatud hinnatasemega) nõudlus sõltub SKP mahust, intressimäärast ja arveldamisvõimalustest (-harjumustest). Raha nominaalse nõudluse juures tuleb kindlasti arvestada ka hinnataset. Raha ringluskiirus omakorda võtab arvesse intressimäära ja mitmesuguste teiste tegurite mõju raha nõudlusele. Kuna raha ringluskiirus on suhteliselt stabiilne, raha siis nominaalse nõudluse võime kirjutada: 1 (8.4) M L PY. v Seega saab teha järelduse, et kui käibele lastava raha hulk määratakse vahetusvõrrandist, on raha nõudlus ja raha pakkumine (rahaturg) tasakaalus. Tegelikkuses saab eristada raha nõudluse kahte vormi inimeste poolt tegelikult hoitav raha M H, nõutav raha (ehk raha hulk, mida inimesed soovivad hoida) L. Tegelikult hoitava raha hulk võrdub alati raha pakkumisega, kuid raha nõudlus ei pruugi sellega võrdne olla. Monetaristide rahaturu üldise tasakaalutingimuse kohaselt peavad kõik kolm näitajat olema (pikaajaliselt) võrdsed M = M H = L. Kui inimesed hoiavad liiga palju sularaha (M H >L), siis hakatakse liigset raha vahetama kaupade ja väärtpaberite vastu. Selle tagajärjel kasvab kogukulutamine (nõudlus hüvisteturul ja pakkumine kapitaliturul), mille tulemusena omakorda suureneb üldine hinnatase ja/või reaalne tootmine. Kui inimestel on aga 107

91 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 sularaha vähem kui nad sooviksid, hakkavad nad oma vara (sealhulgas väärtpabereid) müüma ning toimuvad eelkirjeldatule vastupidised protsessid, mille tagajärjel rahaturg tasakaalustub Rahaturu graafiline kirjeldamine ja tasakaal Nii raha pakkumist kui ka selle nõudlust mõjutavad küll paljud tegurid, kuid graafiliselt seatakse nõutav ja pakutav rahakogus tavaliselt sõltuvusse kõige olulisemast tegurist intressimäärast (i). Kvantitatiivse rahateooria kohaselt on rahapakkumise kõver vertikaalne ehk täiesti mitteelastne intressimäära suhtes (vt. joonis 8.2.a). Sellist intressimäärast sõltumatut rahapakkumist nimetatakse eksogeenseks ehk välistekkeliseks. Raha pakkumine ei sõltu intressimäärast, kui raha pakkumisena käsitleda ainult baasraha (M0) pakkumist, tegemist on fikseeritud vahetuskursiga. Rahaagregaadi M1 korral on raha pakkumise kõver elastne intressimäära tõustes raha pakkumine suureneb, ja vastupidi (vt. joonis 8.2.b). See on seletatav kolme põhjusega kõrgem intressimäär motiveerib panku rohkem laene andma, kõrgem intressimäär motiveerib erasektorit hoiuseid suurendama, kui intressmäär tõuseb suhteliselt kõrgemaks kui teistes riikides, hakkavad ka välismaalased vaadeldavas riigis enam raha hoidma. Elastse rahapakkumise korral on tegemist nn. raha endogeense ehk sisetekkelise (teistest majandusnäitajatest sõltuva) pakkumisega. i i i M0 M1 L (a) raha eksogeenne pakkumine (b) raha endogeenne pakkumine (c) raha nõudlus Joonis 8.2. Rahapakkumise ja -nõudluse kõverate graafiline esitus. Rahanõudluse kõver ehk likviidsuseelistuste kõver (L) näitab majandussubjektide poolt nõutavat reaalse raha hulka erinevate intressimäärade korral. Rahanõudluse kõvera elastsus sõltub raha defineerimisest M0 ja M1 on üldiselt suurema intressimääraelastsusega kui laiemad rahaagregaadid. Samuti on erineva intressimääraelastsusega eri motiividel hoitava raha nõudluskõverad. Rahaturu tasakaalu määrab (analoogiliselt kaubaturule ja teistele turgudele) nõudluse ja pakkumise vahekord. Raha hind ehk tasakaaluintressi määr tekib rahanõudluse ja -pakkumise kõverate lõikepunktis. Selles aspektis on monetaristide ja keinsistide seisukohad sarnased, kuna mõlemad koolkonnad tunnustavad turujõudude olemasolu. Eriarvamusel ollakse aga rahaturu tasakaalustamise võimalustes majanduspoliitiliste meetmetega ning tasakaalu mõjus teistele majandussektoritele. Monetaristide põhiliseks instrumendiks on vahetusvõrrand ja eeldus raha käibekiiruse stabiilsuse kohta. Keinsistlik tasakaalukäsitlus lähtub kogukulutamise erinevate elementide muutuse võimendatud mõjust SKP mahule. 108

92 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 Keinsistlikus käsitluses toimib rahapoliitika läbi intressimäära ja avaldab investeeringute kaudu võimendatud mõju kogukulutamisele. Oletame, et keskpank suurendab raha pakkumist. Rahaturul kujunev tasakaaluintressi määr alaneb, suurendades nii ettevõtete investeeringuid, kestvuskaupade ostmist majapidamiste poolt kui ka puhaseksporti. Kogunõudluse kasv omakorda toob kaasa SKP tasakaaluväärtuse ja tulude kasvu, mille tagajärjel suureneb raha nõudlus. Rahanõudluse kasv toob kaasa intressimäära tõusu ning investeeringud ja seega ka kogunõudlus alanevad. Sellist erainvesteeringute vähenemist tulude kasvust tingitud intressimäära tõusu tagajärjel nimetatakse fiskaalseks väljatõrjumisefektiks Pangad kui raha pakkujad Kullassepp ja primitiivne pangandus Esimesed tänapäeva mõistes pankurid tekkisid juba keskajal ja nendeks said rahavahetajad ja kullassepad. Kullassepast sai pankur tervel real põhjustel. Kullassepal olid olemas vastavad hoiutingimused, mis hoidsid ära kulla kaotsimineku. Edasi, inimesed hoidsid oma raha kullassepa juures, saades vastu dokumendi (võlakirja), kus oli kirjas, kui palju neil on kulda hoiule antud. Seda dokumenti aktsepteeriti maksevahendina. Seda kulla kogust, mis oli hoiule antud, nimetati deposiidiks (hoiuseks). Kuna hoitav kuld seisis jõude, otsustas kullassepp osa sellest vahepeal välja laenata, et saaks intressi teenida. Senikaua kui kullassepp laenab välja täpselt niipalju kui tal oli deposiidina kulda, raha üldine pakkumine ei muutu. Mingist hetkest alates hakkab kullassepp välja laenama rohke kulda (võlakirjade näol) kui tal on deposiite. Seda lubab tal teha kogemus, et kõik inimesed ei tule korraga oma kulda hoidlast välja võtma. Siit järeldus: tänu sellele, et kullassepp laenab raha rohkem välja kui tal on reservis, võibki rääkida sellest, et raha pakkumine on suurem kui algne raha kogus kullassepa keldris. See ongi kaasaegse panganduse algus Pangad kui raha pakkumise suurendajad, raha võimendi Tuleme tänapäeva ja vaatame, kuidas kaasaegsed kommertspangad raha pakkumist suurendavad. Eelnevast teame, et suure osa kogu raha pakkumisest (M1) moodustab kommertspankades nõudehoiustel asuv raha (vt tabel 8.1). Kuna pankadel on õigus laenata välja rohkem raha kui seda on hoiustatud, siis on kommertspankade süsteem muutunud riigi keskpanga ja valitsuse kõrval üheks oluliseks raha pakkumist ja seega ka kogu majandussüsteemi mõjutavaks teguriks. Kommertspank saab raha luua kahel tingimusel pangad laenavad lisareservid (määra pangas asuvad klientide hoiused üle kohustusliku reservi) laenusoovijatele välja, pangast laenu võtja kasutab saadud raha kaupade või teenuste ostmiseks, tasudes nende eest ülekandega (st. raha jääb endiselt pangakontodele). Raha loomise protsessi käivitumiseks peab pangandussüsteem saama väljastpoolt mingi rahasüsti, näiteks otsustab Mrs. X kodus sukasääres hoitava raha panka tuua. Sellest sammust vallandub terve sündmuste ahel. NÄIDE. Oletame, et kohustusliku reservi määr on 20% ja pangas avatakse uus kroonine nõudehoius. Lisaks eeldame, et pangad ei hoia lisareserve ning laenu saajad jätavad kogu raha nõudehoiusena pangaarvele kroonisest hoiusest peab pank 20%, s.o krooni hoidma reservina pangas. Ülejäänud raha ( krooni) laenatakse välja. Laenu saaja hoiustab saadud krooni 109

93 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 pangas. Sellest uuest hoiusest peab pank taas 20% ( krooni) hoidma reservina ning ülejäänu ( krooni) võib välja laenata. Protsess jätkub seni, kuni kõik lisareservid on välja laenatud. Igal järgneval sammul loodud uus hoius (ja samasuur laen) on 80% eelmisest. Kogu rahaloomisprotsessi võtab kokku tabel 8.2. Väljalaenatav lisareserv on leitav kogu sularahareservi ja kohustusliku reservi vahena: (8.5) R L = R r * D. Kogu sularahareserv = *0, *0,8 2 + = /(1 0,8) = T a b e l 8.2. Raha loomine pangandussüsteemis lisareservide väljalaenamise teel (1) (2) (3) (4) Reservid (R ) ja nõudehoiused (D) Kohustuslik reserv (2) = (1)*0,2 Lisareserv (R L ), mille pank võib välja laenata (3) = (1) (2) Muutus rahapakkumises (M1) (4) = (3) Eelnenu põhjal saame tuletada lihtsa raha reservivõimendi ehk hoiuste võimendi (m D deposit multiplier), mis on arvutatav kohustusliku reservi määra pöördväärtusena D 1 D 1 (8.6) m ehk m 5. r 0, 2 Korrutades algselt pangandussüsteemi lisandunud hoiusesumma reservivõimendiga, saame pangasüsteemi kokku lisandunud hoiuste summaks (tabelis esimese veeru summa) pool miljonit krooni D = D 0 * m D = * 5 = Eelpool kirjeldatud rahaloomise mehhanism toimib vaid teatud eeldustel. Tegelikkuses ei pea pangad kogu raha välja laenama ning laenusaajad ei pea seda jätma nõudehoiusena panka. Kommertspangad hoiavad lisaks kohustuslikule reservile veel täiendavat reservi, mis vähendab väljalaenatava raha hulka. Seetõttu tuleks reservimäär (r ) ümber defineerida kui pankade tegelik (soovitud) sularahareservi määr. Kui laenusaajad võtavad osa laenust sularahana pangast välja, väheneb deposiitraha loomise allikas panga reserv. Sularaha eelistatakse deposiitidele juhul, kui usaldus finantssüsteemi vastu on madal. Seevastu elektrooniliste rahaülekandevõimaluste areng suurendab deposiitraha osakaalu majanduses. Arenenud riikides on sularaha-deposiitide suhe keskmiselt 1:3 deposiitraha kasuks, st. umbes 25% rahast hoitakse sularahana enda käes ja 75% rahast paikneb pankades. 110

94 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets Raha pakkumist mõjutavad tegurid Rahabaas ja raha pakkumine Rahapakkumine (M1) on leitav rahabaasi ja raha võimendi korrutisena: (8.7) M 1 m D M 0. Rahabaasi ja seega osaliselt ka raha pakkumise kontroll on enamikus riikides usaldatud keskpangale, mis saab mõjutada nii kommertspankade sularahareservi (kohustusliku reservi määra kaudu) kui ka erasektori käes ringleva raha hulka. Kuid erasektori valduses oleva raha jaotumine nõudehoiusteks ja sularahaks on keskpangast suhteliselt sõltumatu (kaudselt saab keskpank mõjutada erasektori hoiustamissoovi intressimäärade mõjutamise kaudu). Kokkuvõtvalt sõltub raha pakkumine järgmistest teguritest. Pankade soovitud sularahareservi määr mida väiksem on keskpanga poolt kehtestatud kohustusliku reservi määr ja mida vähem soovivad pangad hoida lisareserve, seda suurem on raha pakkumine. Erasektori soov hoida sularaha mida rohkem sularaha erasektor enda käes hoiab, seda väiksem on pankade laenureserv ja raha pakkumine. Intressimäär kõrgem intressimäär suurendab tähtajalistelt hoiustelt teenitud tulu ning alandab seega sularaha-deposiitide suhet, stimuleerides samal ajal panku rohkem raha välja laenama, mille tagajärjel raha pakkumine kasvab. Lisaks loetletud teguritele mõjutab raha pakkumist veel kaks majanduslikku aspekti raha juurdevool välismaalt ning riigieelarve defitsiidi olemasolu ja selle finantseerimise viis. Raha juurdevool välismaalt avaldub maksebilansi kõigil kirjetel toimunud muutuste saldona. Raha sissevool toimub peamiselt ekspordi ja saadud välismaiste otseinvesteeringute kaudu, väljavool aga impordi ja tehtud välismaale suunatud otseste välisinvesteeringute kaudu. 22 Seejuures on fikseeritud vahetuskursi korral raha juurdevool rahapakkumise kasvu allikana suurema mõjuga kui ujuva vahetuskursi korral. Riigieelarve defitsiit tekib, kui valitsuse kulutused ületavad tema tulusid. Kui valitsus võtab defitsiidi katmiseks pangandussüsteemist laenu, siis tekitab see raha juurde samamoodi nagu laenud erasektorile. Alternatiivne võimalus defitsiidi katmiseks on valitsuse võlakirjade emiteerimine, mis mõjutab raha pakkumist väga vähe (kui võlakirju müüakse pankadele) või üldse mitte (müümisel erasektorile). Viimasel juhul toimub lihtsalt olemasoleva raha ülekandumine ühtedelt majandussubjektidelt teistele Raha pakkumine valuutakomitee süsteemi korral 23 Kuna Eesti rahasüsteem põhineb valuutakomitee süsteemil 24, siis on siin ka rahaloome protsess majandusteooria õpikutes tavaliselt esitatavast käsitlusest mõneti erinev. 22 Maksebilansi detailsem käsitlus on antud raamatu 12. peatükis. Välismaised otseinvesteeringud tähistavad välisomanike tehtud investeeringuid vaatlusaluses riigis paiknevatesse tootmisvahenditesse. Eesti majanduses on olnud see väga oluline tegur, sest välisinvesteeringute sissevool on Eestis olnud siirdeperioodil suhteliselt suur. (Toimetaja märkus H.K.) 23 Valuutakomitee süsteemi tähtsaimaks tunnuseks on fikseeritud vahetuskurss mõne teise valuuta suhtes. Eesti kroon on oma taasloomisest saadik olnud seotud Saksa margaga ja käesoleval euroga. Enamikes maailma riikides on kasutusel valuuta ujukursi süsteemid, mil raha väärtus võrrelduna mõne teise riigi rahaga muutub koos majandustingimuste muutusega. (Toimetaja märkus H.K.) 24 Eesti rahasüsteemist loe täpsemalt: Eesti rahasüsteemi üldpõhimõtted 111

95 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 Esiteks, baasraha (M0) pakkumine ei sõltu otseselt keskpangast või valitsusest, vaid on määratud riigi valuutareservidega. Teiseks, kuna Eesti riigieelarve planeeritakse tasakaalustatuna, siis puudub valitsusel võimalus ja vajadus eelarvedefitsiidi katteks laenu võtta ja seeläbi raha juurde tekitada. Nimetatud asjaolude tõttu on Eestis kommertspankade roll raha pakkumise mõjutamisel deposiitraha loomise kaudu suhteliselt suurem kui teistes riikides, kus nii valitsuse kui keskpanga võimalused rahaloomesse sekkuda on suuremad. Lihtsustatult iseloomustab baasraha pakkumist Eestis järgmine seos: (8.8) M0 = 15,64664 * Eesti Panga valuutareservide väärtus eurodes. Baasraha pakkumist mõjutavad Eestis järgmised tegurid. Muutused valuutareservides, mida kajastab maksebilanss (eksport, saadud laenud ja välismaised otseinvesteeringud suurendavad valuutareserve; import ning laenud ja otsesed välisinvesteeringud kahandavad valuutareserve). Muutused reservvaluuta (euro) ja teiste valuutade vahelistes kurssides, mis mõjutavad valuutareservide väärtust Kommertspangandus Raha pakkumise subjektidena vaadeldakse kommertspanku ja riigi keskpanka. Tüüpilise kommertspanga põhilisteks majanduslikeks funktsioonideks on: klientide raha hoiustamine ehk võõrvahendite juurdetõmbamine, laenuandmine ja investeerimine kui kasumi saamise allikad 25, maksete (ülekannete) teostamine. Kommertspankade kõrval osutavad arenenud majandusega ja finantsturuga riikides laenuteenuseid ka muud finantseerimisasutused nagu laenu- ja hoiuühistud, krediidi- ja investeerimisühingud, kindlustusseltsid, pensionifondid jms. Üldtunnustatud printsiipide järgi nimetatakse pangaks asutust, millel on võõrvahendite juurdetõmbamise ehk avalikkuselt hoiuste vastuvõtmise õigus ning mis võib luua juurde deposiitraha avalikkusele antavate nõudehoiuste näol 26. Kogu kaasaegne kommertspangandus tegutseb nn. osareservipangandusena. Täites oma kahte põhilist majanduslikku funktsiooni raha hoiustamine (millele lisandub tavaliselt ka investeerimine) ja laenude andmine peab pank leidma optimaalse tasakaalu väljalaenatavate ressursside ja pangas hoitava reservi vahel. On kaks äärmuslikku võimalust: a) pank hoiab kogu tema juurde hoiule toodud raha alles ja välja raha ei laena reservimäär r on 100%, b) pank laenab omakorda välja kogu hoiustatud raha reservimäär on 0%. Tuleb meeles pidada, et pank on kasumit taotlev üksus nagu kõik teisedki ettevõtted, seega peab ta teenima oma omanikele kasumit raha välja laenates ja säilitama usaldusväärsuse klientide ees, hoides 25 Seejuures ei tule investeerimist lugeda panga põhiliseks majanduslikuks tegevuseks, vaid reaalses elus ettetulevaks võimaluseks panga kasumit suurendada. Teoorias eeldatakse, et investeerivad laenude saajad, mitte pank ise. 26 Inglise keelses kirjanduses eristatakse sageli panku ehk hoiuasutusi ( depository institutions ) finantsvahendajatest ( financial intermediaries ). Eestis kehtiva Krediidiasutuste seaduse kohaselt loetakse krediidiasutuseks ehk vaid aktsiaseltsina toimivaks kommerts- või äripangaks juriidilist isikut, kellel on õigus võtta avalikkuselt vastu rahalisi hoiuseid ja teisi tagasimakstavaid vahendeid ning anda oma vastutusel laene ja sooritada teisi. loetletud tehinguid ( 3, lõige 1). 112

96 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 piisavalt reserve nende nõuete täitmiseks. Järelikult on mõlemad ülal kirjeldatud äärmuslikud variandid pigem teoreetilised. Panga kasum tekib sellest, et ta võtab väljalaenatavatelt summadelt suuremat intressi võrreldes hoiustajatele makstava intressiga. Lisaks lihtsale intressitulule võib pank ka ise investeerida erinevatesse äriprojektidesse. Majandusliku tulususe seisukohalt on pank huvitatud võimalikult suurema osa hoiuste väljalaenamisest mida rohkem ta laenu annab, seda suuremat kasumit ta saab (vt. joonis 8.3). Kusjuures eesmärgiks pole mitte laenu andmine iseenesest, vaid laenu andmine klientidele, kes on võimelised laenu koos intressidega tagasi maksma. Klientide usaldusväärsuse hindamine ning maksevõimeliste klientide väljasõelumine moodustab suure osa eduka panganduse alustest ning on üheks kahest suuremast riskist, millega pank kokku puutub. Olulisemaid pangandustavasid on, et pankurid ei tohi oma pangast ise laenu saada iseendale aktsiate ostmiseks ning võivad klientidele laenu anda vaid vastava tagatise või käendaja olemasolul. Teine suurem risk on seotud võimalusega jätta rahuldamata hoiustajate nõudmised sularaha väljavõtmiseks või pangaülekannete teostamiseks. Liigne laenuandmine võib pangale saatuslikuks saada. Tuleb meeles pidada, millist kaupa pank tegelikult müüb. Vastuse saame, kui vastame küsimusele millisesse panka viib klient oma raha tingimustes, kus panku on kümneid või sadu. Ilmselt tema jaoks või tema arvates kõige usaldusväärsemasse panka. Seega pank müüb tegelikult oma usaldusväärsust. Mida madalam on sularahareservi määr pangas, seda madalam on selle maksevõime ja ka usaldusväärsus. Panga võimet rahuldada igal ajal kreeditoride õigustatud nõudeid nimetatakse likviidsuseks. Min Max TULUSUS Max MAKSEVÕIME Min PANGA SULARAHARESERVI MÄÄR (r) 0% 100% Joonis 8.3. Dilemma panga maksevõime ja tulususe vahel Osaliselt lahendab reservimäära küsimuse pankurite eest keskpank kehtestades kohustusliku reservi määra ehk kohustuslikult pangas hoitava sularahareservi suhte hoiustesse. Eestis näiteks on kohustuslikuks reservimääraks 13% (EL-s 2%) ja reserv ise asub nõudehoiusena keskpangas 27. Lisaks kohustuslikule reservile hoiavad pangad sõltuvalt aetavast krediidipoliitikast ning klientuuri iseloomust ka lisareservi. Just lisareserv on see, mille varieerimine annab pangale võimaluse paindlikuks majandamiseks. Mis juhtub pangaga, kes ei suuda lühiajaliselt rahuldada oma klientide sularahanõudmisi. Põhimõtteliselt on sel puhul kaks võimalust: a) võtta laenu teistelt kommertspankadelt, b) laenata keskpangalt. Siinkohal olgu ära märgitud, et liiga sagedane laenamine ükskõik kas teistelt pankadelt või keskpangalt viib varem või hiljem kuulduste levimiseni panga usaldamatuse kohta, mis mõjub hävitavalt panga tegevusele pikemas perspektiivis. Lisaks likviidsuskriteeriumile kasutatakse pankade usaldusväärsuse mõõtmiseks veel omavahendite minimaalsuuruse ja kapitali adekvaatsuse näitajat. Kapitali adekvaatsuseks 27 Alates aastast võib osa (50%) kohustuslikust reservist paigutada ka Eurotsooni kindlatesse (riiklikesse) võlakirjadesse. 113

97 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 nimetatakse panga omavahendite ja tema riskantsete aktivate suhet. Eesti Panga normatiiv kapitali adekvaatsusele on 10%. Panga omavahendid moodustuvad põhiliselt omanike poolt sissemakstud aktsiakapitalist, mida iga-aastaselt suurendatakse kasumi arvelt. Mida suuremad on panga omavahendid, millede vastu suunatakse ka panga kahjumi või pankroti puhul esimesed nõuded, seda usaldusväärsem on pank Keskpank Keskpanga funktsioonid Keskpanga funktsioonideks on kodumaise raha emiteerimine, laenuandmine kommertspankadele, otsene rahapoliitika, pangandusjärelevalve ja valitsusele laenu andmine. Kodumaise raha emiteerimine. Raha emiteerimine tähendab nii raha tehnilise emissiooni korraldamist, vahetuskursi juhtimist kui ka panga reservide juhtimist. Tehniline emissioon. Kuna Eestis kehtib valuutakomitee süsteem, siis tekib raha juurde ainult välisraha sissevoolu teel. Keskpank ei saa lihtsalt raha juurde trükkida. Samas tuleb keskpangal korraldada nii pangatähtede trükkimine, transport kui ka hoiustamine Kodumaise rahakursi juhtimine, selle määramine. Raha kurss võib olla ujuv (puhtalt ujuv või siis juhitud ujuv kurss), kus vahetuskurss tekib raha nõudluse ja pakkumise tulemusel, või fikseeritud (ühe valitud rahaühiku või valuutakorvi) suhtes. Vahetuskursi puhul on oluline ka raha konverteeritavuse mõiste. Sisemine konverteeritavus tähendab, et raha vahetatakse välisraha vastu vaatlusaluse riigi piires. Välise konverteeritavuse korral vahetatakse raha ka väljaspool riiki. Riiklike rahatagavarade (Keskpanga reservide) juhtimine. Eesti sai taasiseseisvumisel tagasi keskpanga kulla, kokku 11,3 tonni. Sisuliselt müüdi kuld piltlikult öeldes järgmisel päeval maha. Miks nii käituti? Kulla puhul on oluline selle on hoidmine kindlas kohas: Šveitsis, USA-s. Hoidmine oleks samas maksnud Eesti riigile aastas miljoneid kroone hoidmistasu. Teiseks oli tagasisaadud kulla pealt võimalik teenida, paigutades saadud raha erinevate riikide võlakirjadesse: U.S. Treasury Bills, Saksa riigi väärtpaberid. Eesti Pangal on välja töötatud ranged reeglid, kuidas reservis olevat raha paigutada Keskpank kui pankade pank, viimane laenuandja kommertspankadele Paljudes riikides vastutab keskpank kommertspankade likviidsuse eest. Kui pank on makseraskustes, siis keskpank annab talle laenu. Intressimäära, millega antakse pankadele laenu, nimetatakse diskontomääraks. Mida madalam on diskontomäär, seda rohkem keskpangalt laenatakse. Tihti ei anna keskpank laenu ilma tagatiseta. Näiteks Saksamaal on kaks erinevat intressimäära: diskontomäär (laen on tagatud vekslitega) ja lombardimäär (laen on tagatud riigi võlakirjadega). Ka on Saksamaal ja Prantsusmaal kehtestatud piirid, kui palju saab üks kommertspank laenu võtta. 28 Teine oluline instrument, millega mõjutatakse raha pakkumist, on kohustusliku reservi määr. Kohustuslikul reservil on oluline roll kommertspankade juhtimisel. Oletame, et keskpank otsustab suurendada reservi 10%lt 11%le. See tähendab sisuliselt, et raha pakkumine väheneb 10%. Stabiilses majanduses halvaks see terve majanduse. Inflatsioonilises majanduses aitab selline tegevus pidurdada inflatsiooni. Kohustusliku reservi tähtsus rahapakkumise juhtimise instrumendina on vähenenud ja kohustusliku reservi määr 28 Eestis oli diskontomäär kuni 93. a. sügiseni 50% aastas, siis alandati see 25%-ni. Alates 94. a. said kommertspangad võtta laenu kuni 30% oma kohustuslikust reservist. Täna Eesti Pank kommertspankadele sisuliselt laenu ei anna. 114

98 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 kõikjal alanenud. Mõned riigid on sellest hoopis loobunud. Teine oluline kohustusliku reservimäära roll on pangasüsteemi likviidsuse tagamine. Kohustuslikul reservil on ka maksustamise funktsioon. Seda võib vaadelda kui kommertspankadelt võetavat maksu, mida keskpank kasutab oma vajadusel. Inglise keskpank on just rõhutanud, et kohustuslik reserv on mõeldud keskpanga operatsioonikulude katteks (tasu keskpanga teenuste eest). Keskpank ei maksa kohustuslikult reservilt intressi Otsene krediidi- ja rahapoliitika Rahapoliitika hõlmab keskpanga otsuseid rahapakkumise, laenuintressi ja vahetuskursi muutmise kohta. Detailsemalt on keskpanga funktsioonideks raha emiteerimine, laenu andmine kommertspankadele, pangandusjärelevalve ja laenamine valitsusele. Paljudes riikides vastutab keskpank kommertspankade likviidsuse eest, andes neile makseraskuste korral diskontomäära alusel laenu. Likviidsust aitab tagada ka kohustuslik reserv, mida kommertspangad peavad keskpangas hoidma. Seda reservi võib vaadelda ka kui maksu, mida keskpank võtab oma pakutavate teenuste eest. Turumajanduses ei reguleeri keskpank kommertspankade intressimäära vahetult, vaid mõjutab seda kaudselt läbi raha pakkumise, diskontomäära ja reservi kohustusliku määra. Üheks kaudseks meetodiks on veel vabaturuoperatsioonid, mille käigus keskpank sekkub valuutaturule eesmärgiga hoida valuutakurssi soovitud tasemel. Raha pakkumise vähendamiseks ja kursi tugevdamiseks peab keskpank valuutat müüma, raha pakkumise suurendamiseks aga kokku ostma (lastes selles ulatuses ringlusse täiendavalt kodumaist raha). Rahapoliitika meetmed võimaldavad teostada ranget või ekspansiivset rahapoliitikat. Range rahapoliitika tähendab raha pakkumise suhtelist vähendamist võrreldes SKP kasvuga. Muude tingimuste samaks jäädes on selle tagajärjeks intressimäära tõus, investeeringute vähenemine ja majanduskasvu aeglustumine. Ekspansiivne rahapoliitika tähendab raha pakkumise suhtelist suurendamist võrreldes SKP kasvuga. Raha pakkumise suurendamiseks võib keskpank raha juurde trükkida, obligatsioone müüa, laenata jne. Selle tagajärjel intressimäär alaneb, investeeringud suurenevad ja toimub majanduse üldine elavnemine. Rahapoliitika dilemma seisneb selles, et keskpank ei saa üheaegselt kontrollida nii raha hulka kui ka intressimäära. Kumb neist tuleks siis valida Kuna keinsistlik rahapoliitika toimib intressimäära mõjutamise kaudu, rõhutatakse intressimäärade inflatsiooni pidurdamiseks stabiliseerimise vajadust. Monetaristid usuvad, et raha pakkumise piiramisega saab otseselt kogunõudlust mõjutada. Praktikas tekib nende kahe tegutsemisalternatiivi vahel vastuolu. Keskendumine raha hulga kontrollimisele võib tekitada laenuressursi defitsiidi ning see toob kaasa intressimäära tõusu. Kui aga püütakse intressimäära madalana hoida, võib selle hinnaks olla kiire rahaline ekspansioon. Joonis 8.4. aitab selgitada, miks ei saa korraga kontrollida nii raha pakkumise mahtu kui ka intressimäära. Esialgne tasakaalupunkt on T, intressimäär i 0 ja raha hulk R 0. Kui keskpank soovib nii intressi kui rahahulka muutumatuna hoida, on see võimalik seni, kuni raha nõudlus ei muutu. Kuid L-kõvera nihkudes asendisse L (näiteks SKP mahu suurenemise või hinnataseme kasvu tagajärjel) suurenevad mõlemad näitajad vastavalt tasemele R 1 ja i 1 ning tasakaal nihkub punkti T. 115

99 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 Intress i 2 A M M M i 1 T i 0 T B L L R 0 R 1 R 2 Raha hulk Joonis 8.4. Keskpanga rahapoliitika dilemma. Kui majandus toodab juba potentsiaalse tootmismahu lähedal ning soovitakse vältida majanduse ülekuumenemist, võib keskpank püüda rahapakkumise kasvu pidurdada. Selleks peab ta rakendama ranget rahapoliitikat, mis nihutab M-kõvera vasakule asendisse M. Uus tasakaal saabub punktis A, kus intressimäär on tõusnud veelgi kõrgemale tasemele i 2. Majanduse madalseisu korral (st. tootmisel allpool potentsiaalset tootmismahtu) võib keskpank olla huvitatud intressimäära madalal hoidmisest, et soodustada investeeringuid. Sellisel juhul tuleb raha pakkumine vabaks lasta (rakendub ekspansiivne rahapoliitika). M-kõvera paremnihe asendisse M viib tasakaalu punkti B, kus raha hulk on kasvanud tasemele R 2. Makromajanduspoliitika mõju kogunõudlusele (kogutoodangule ja hindadele) võimaldab täpsemalt analüüsida IS LM mudel, mis arvestab nii eelarve- kui rahapoliitika mõju kauba- ja rahaturule ning nende poliitikate omavahelisi seoseid. Eelarvepoliitika mõjutab kogunõudluse kaudu hüvisteturul kujunevat kogutulu (Y), mis omakorda põhjustavad muutusi raha nõudluses (L(Y)). Rahapoliitika mõjul kujuneb rahaturul tasakaaluintressi määr, mis omakorda mõjutab investeeringute mahtu ja seeläbi kogunõudlust hüvisteturul Keskpank kui riigipank Keskpank võib olla rohkem või vähem seotud valitsusega. Valitsusega seotust ja siit tulenevalt poliitilist sõltuvust/sõltumatust näitavad mitmed asjaolud. Valitsusele raha laenamine (suhtutakse reeglina negatiivselt, sest siis kaotab pank oma poliitilise sõltumatuse). Mõnes riigis antakse valitsusele laenu vaid erandkorras, teistel juhtudel võib see toimuda automaatselt. Valitsuse esindamine rahvusvahelistes finantstehingutes. Valitsuse arvelduste toimumine läbi keskpanga arvelduskeskuse Keskpanga sõltumatuse valitsusest määrab missugused on keskpanga suhted riigieelarvega ja valitsuse esindatus keskpanga nõukogus. Enamikes riikides saab valitsus keskpangast automaatselt laenu võtta, kuigi laenulimiit on tavaliselt piiratud. Eesti Pangal on vastavalt Eesti Panga Seadusele keelatud otseselt või kaudselt krediteerida riigieelarvet ja kohalikke eelarveid ning osta nende väärtpabereid. Oma esindajate kaudu saab valitsus keskpanka 116

100 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets 2005 mõjutada a. parandati Eesti Panga seadust rahandusminister ei kuulu enam panga nõukogusse seeläbi on tagatud suurem poliitiline sõltumatus Keskpanga poliitiline sõltumatus tuleneb ka sellest, kui pikaks ajaks määratakse keskpanga president. Mida pikem on see aeg, seda sõltumatum on keskpank. Eesti Panga president määratakse viieks aastaks. Samuti on oluline presidendi vallandamise protseduur. Eestis toimub see vaid kohtu otsusega Märksõnad, kordamisküsimused ja ülesanded Kaupraha, sümbolraha, dekreetraha, deposiitraha, raha hoidmise alternatiivkulu, rahaagregaat, rahabaas, asendusraha ehk surrogaatraha, äraarvatud inflatsioon, ootamatu inflatsioon, menüükulud, raha nõudlus, raha pakkumine, reaalne rahatasakaal, finantsvara, raha ringluskiirus, vahetusvõrrand, fiskaalne väljatõrjumisefekt, kohustuslik reserv, lisareserv, diskontomäär, deposiit, võlakiri, reservivõimendi, valuutakomitee, reservvaluuta, osareservipangandus, panga maksevõime, kapitali adekvaatsus, vabaturuoperatsioonid, range rahapoliitika, ekspansiivne rahapoliitika Millised on raha erinevad (a) vormid ja (b) funktsioonid? Millised on kaupraha puudused erinevate raha funktsioonide täitmisel? 8.2. Milliseid rahaagregaate kasutatakse Eesti statistikas? 8.3. Millised on majapidamise alternatiivid oma rikkuse (varade) hoidmisel? 8.4. Kuidas defineeritakse raha nõudlust? Millised on rahanõudluse motiivid? Kuidas sõltub raha nõudlus tulutasemest ja intressimäärast? 8.5. Mille poolest erineb raha nõudluse käsitlus keinsistlikus ja neoklassikalises majandusteoorias? 8.6. Millised tegurid (ja kuidas) mõjutavad raha ringluskiirust? 8.7. Kuidas on vahetusvõrrandis seotud raha pakkumine ja üldine hinnatase? 8.8. Millest sõltub rahanõudluse ja rahapakkumise kõverate intressimääraelastsus? 8.9. Mille poolest erineb rahapoliitika keinsistilik ja monetaristlik käsitlus? Millest sõltub raha pakkumine (M0 ja M1) Eestis? Millised on kommertspankade majanduslikud funktsioonid ja tegutsemismotiivid ja - põhimõtted? Kuidas saab keskpank rahaturgu mõjutada? Milles seisneb keskpanga rahapoliitika dilemma? Mille poolest erinevad ootamatu ja äraarvatud inflatsiooni majanduslikud tagajärjed? Kas inflatsioonil on ka häid külgi? Millised võiksid olla inflatsiooni positiivsed mõjud majandusele? Kas tšekid ja pangakaardid on raha? Põhjendage! Kui kohustusliku reservi määr on 20% ja pankades on hoiuseid EEK väärtuses, siis on reservivõimendi väärtuseks ja raha luuakse juurde.. EEK väärtuses. 117

101 Sissejuhatus majandusteooriasse (8) RAHATURG JA PANGANDUS Raul Eamets Oletame, et riigi rahabaas (M0) on 15 mld EEK. Kui suur on rahapakkumine agregaat M1, kui rahavõimendi väärtus on 2,5? Oletame, et keskpanga poolt kehtestatud kohustusliku reservi määr on 10% ning pangad hoiavad vabatahtlikke lisareserve 15%. Üks õnnelik tudeng saab Ameerika tädilt päranduseks EEK, millest ta 2/3 paigutab panka ja 1/3 peidab koju sahtlinurka. a) Arvutage raha võimendi. b) Kui palju suureneb hoiuste kogumaht? c) Kui palju uusi laene väljastatakse? d) Kui palju suureneb raha pakkumine (M0 ja M1)? Mida madalam on panga sularahareservi määr, seda: a) (suurem / väiksem) on panga maksevõime, b) (suurem / väiksem) on panga usaldusväärsus, c) (suurem / väiksem) on panga likviidsus, d) (suurem / väiksem) on panga tulusus Sularaha-deposiitide suhe suureneb, kui: a) intressimäärad tõusevad, b) pankade reservinõudeid karmistatakse, c) puhkeb pangapaanika, d) a ja b on õiged, e) kõik variandid on valed Raha nõudlus tähendab nõudlust: a) kaupadele, mida raha eest osta saab, b) reaalsele (kindla ostujõuga) rahale, c) nominaalsele rahale, d) õiged variandid on (loetleda) Raha käibekiirus ei sõltu: a) maksete laekumise sagedusest, b) üldisest hinnatasemest, c) oodatavast inflatsioonist, d) sisemajanduse koguproduktist, e) kõik variandid on valed. 118

102 Makroökonoomika Inflatsioon Silver Toompalu, MSc Kevad 2012 Eesti SKP ja THI muutus Mõnede kaupagruppide hinnadünaamika 15,0% SKP reaalkasv 10,0% 10,5% 7,9% 8,4% 8,0% 7,6% 9,7% 10,8% THI muutus võrreldes eelmise aastaga 7,1% 5,0% 3,1% 0,5% 0,0% ,0% -5,0% -10,0% -15,0% -13,9% Inflatsioonitasemed maailmas Olulisemad indikaatorkaubad maailmaturul Country USA Japan Germany France Italy UK Sweden Netherlands Belgium EU15 OECD Kuld Nafta Suhkur Puuvill Väärismetallid Teras Puit 1