VFR navigatsioon I (Mõisted ja elemendid I)

Transcript

1 VFR navigatsioon I (Mõisted ja elemendid I) 1. Suunad ja nende tähistamine. 2. Maakera ja sellega seonduv. 3. Maa magnetism. 4. Kursid (suunanurkade tüübid). 5. Navigatsiooniline kiiruste kolmnurk Min kõrgus päeval 150 m (500 ft) maa või veepinnast Pilvekõrgus min 450 m Nähtavus maal min 5 km Leho Roots 2007.a.

2 1. SUUNAD JA NENDE TÄHISTAMINE. Lennunduses kasutatakse suuna määramiseks ilmakaarte süsteemi. Suund (direction) määratakse kokkuleppelise, lähtesuunaks võetud põhjasuuna suhtes. Mingi suund tähendab tegelikult suunanurka, mida mõõdetakse põhjasuunast kellaosuti liikumise järgi (positiivses suunas) kuni antud suunani (0 kuni 360 ). Suuna ühikuks on kraad. Suundi tähistatakse suunanumbritega. Suunanumber on kolme kohaline (sisaldab suunanurga sajaliste, kümneliste ja üheliste numbrit), märkides suunda 1º täpsusega (joonis1). N suunanurk 0º/360º (000)/(360) (315) (045) W suunanurk 270º (270) E suunanurk 90º (090) (225) (135) S suunanurk 180º (180) Joonis 1. Tähtsamad suunad koos suunanurkade ja vastavate suunanumbritega. (sulgudes). Erinevaid suundi võib rühmitada põhja-, lõunakaareks ning ida-, läänekaareks. Suuna muutmiseks vastupidiseks tuleb sellele lisada või sellest lahutada 180. (Lennates itta kursiga 090 ning sooritades pöördepunktis tagasipöörde tuleks seejärel lennata kursiga =270.). Lennuliikluse juhi korralduste täitmisel on oluline teada, millises suunas pöörata. Selleks antav korraldus: Pööra 180 vasakule, tähendab, et vastav kurss tuleb võtta vasaku (180. kraadise) pöördega. Kui lennukit on vaja lähenemisel kinni hoida (piisava hajutuse tagamiseks teiste õhusõidukitega), siis võib lennujuht öelda: Tee 360 paremale. See tähendab, et lennuk teeb ühe täispöörde, lõpetades selle esialgsel kursil. Märkus: Siiani oli juttu lähtesuunaks võetud põhjasuunast, kuid seejuures me ei täpsustanud, kas tegu on geograafilise, magnetilise või kompass põhjasuunaga. Suund on üldisem mõiste, peatselt täpsustame kursi (heading GB; course US) mõiste puhul konkreetse põhjasuuna tüübi. Lennates mingil kursil (eriti instrumentallennul) ja soovides lennukit pöörata uuele kursile, on kasulik omada piltlikku ettekujutust selle kohta, kuidas need kaks kurssi (suunda) teineteise suhtes paiknevad. Millise pöörangu (parema või vasaku) abil uus kurss võtta. 2

3 09 27 Näiteks, lennates kursil 050 ja soovides pöörata kursile 300, oleks lühim vasakpoolne pöörang. Suunanumbreid kasutatakse ka tõusu- ja maandumisradade numeratsiooni puhul. Siin on tegu teatava erandiga kolmekohalise suunanumbri kasutamises. Tõusu ja maandumisrajad nummerdatakse vastavalt nende magnetilisele suunale, kahe numbriga (raja magnetiline suund on ümardatud lähima kümnendkohani), millised kantakse raja künnisele (joonis 2). Seega on raja magnetsuund antud kümne kraadi täpsusega, täidetud on suunanumbri sajaliste ja kümneliste kohad. Näiteks Ridali lennuvälja tõusu maandumisraja magnetsuunad on 360 ja 180 ning vastavad raja numbrid on 36 ja 18 (rada 36 18). Tartu Ülenurme lennuväljal on tõusu maandumisrada numbritega Raadiosides kasutatakse väljendit: Rada 36 või Rada 18. Ruleerides stardieelselt rajale 08 ning välja joondudes selle raja lävel, näeme lennuki ees numbrit 08. Nüüd on kontrollime magnetkompassi ja gürokompassi näite, need peaksid olema kokkulangevad raja suunaga! Kahekohalist suunanumbrit (kümne kraadi täpsusega) kasutatakse ka kompassidel. Raja magnetsuund Raja läve marker Raja keskjoon Joonis 2. Raja märgistus. 2. MAAKERA JA SELLEGA SEONDUV Maakera kuju ja mõõtmed ning olulised jooned selle pinnal. Maakera kuju heaks lähenduseks on pöördellipsoid. Lennunduses on käesoleval ajal, ICAO poolt heakskiidetuna, ülemaailmselt kasutatav Maa kuju geodeetiline standard WGS-84. Algselt oli see standard kasutusel USA s ning GPS süsteemi tulekul kasutati ka seal WGS- 84. Maa polaarne on raadius R p = 6356,75 km ja ekvatoriaalne raadiu R e = 6378,14 km (raadius ekvaatori tasandis). Navigatsioonis loetakse Maa raadiuseks 6400 km. Maakera pooluste suunaline kokkusurutus K on väike, K=(R e -R p )/R e =0,00335, seega Maa kuju erineb sfäärist 3

4 vähe. Sfäärilise lähendusega tehtav viga on maksimaalselt 0.5% kauguste määramisel ja 12' suuna määramisel. Maa ümbermõõt L = 2πR = 2 π 6371 = , km. Navigatsioonis loetakse Maa ümbermõõduks km. Tänu Maa pöörlemisele on võimalik Maa pinnal paika panna koordinaatide süsteem, nii, et Maa pinna iga punkti on võimalik üheselt määratleda(eristada). Maakera poolusteks nimetatakse punkte, mis jäävad Maa pöörlemisel paigale. Kokkuleppeliselt on paika pandud geograafiline põhja- ja lõunapoolus, millede vahel asub Maa pöörlemisteljeks olev mõtteline sirge. Maakera pöörlemise põhjal saame esitada ida ja lääne suuna. Seistes näoga Maa pöörlemise suunas, jääb ida ettepoole ja lääs selja taha (põhi vasakule ja lõuna paremale). Need tingimused on täidetud kõigis punktides Maa pinnal, välja arvatud poolused (põhjapoolusel seisjal on ainuvõimalikuks liikumise suunaks lõunasuund). Suurring(Great Circle GC) Lõigates maakera tasandiga, mis läbib Maa keskpunkti, saame Maa pinnal lõikejooneks ringjoone (lõikava tasandi ja Maa pinna ühised punktid), mida kutsutakse suurringiks. (ekvaator ja kõik meridiaanid on suurringid) Väikering Lõigates maakera suvalise tasandiga, mis ei läbi Maa keskpunkti, saame Maa pinnal lõikejooneks ringjoone (lõikava tasandi ja Maa pinna ühised punktid), mida kutsutakse väikeringiks. (kõik paralleelid välja arvatud ekvaator on väikeringid) Ekvaator on suurring, mis on risti Maa pöörlemisteljega. (alternatiivselt:ekvaator on joon Maa pinnal, mis tekib maakera lõikamisel tasandiga, mis läbib maakera tsentrit ja on risti Maa pöörlemisteljega). Paralleelid on väikeringid, mis tekivad maakera lõikamisel ekvaatoriga paralleelsete tasanditega. Meridiaanid on suurringid, mis tekivad maakera lõikamisel tasanditega, mis läbivad Maa mõlemat poolust Laiuskraadid ja pikkuskraadid. Läbi maakera iga punkti saab panna ainult ühe paralleeli ja ühe meridiaani. Sellel tõsiasjal põhineb asukoha määramine maakeral (joonis 3). Paralleelid ja nendele vastavad laiuskraadid (0 kuni 90 ) loetakse ekvaatorist (nullparalleel, mis jagab maakera põhja- ja lõunapoolkeraks) pikki meridiaani kaart kuni põhja- või lõunapooluseni, vastavalt põhjalaiused või lõunalaiused. Koha geograafiliseks laiuseks Maa pinnal nimetatakse meridiaani kaart(kaare pikkust), mis jääb ekvaatori tasandi ja antud koha läbiva paralleeli vahele, mõõdetuna nurgaühikutes (kraadides ja minutites). Laiuskraade tähistatakse vastavalt WGS-84 standardile nelja numbriga, millele lisatakse vastava pooluse tähistamiseks, kas N või S täht. Kaks esimest numbrit tähistavad kraade ja kaks viimast minuteid. Näiteks 45º00 põhjalaius: N ; lõunapoolus: S. Meridiaane ja nendele vastavaid pikkuskraade (0º kuni 180 ) loetakse kokkuleppelisest nullmeridiaanist (Londoni eeslinna Greenwichi läbiv meridiaan, Prime meridian) ida ja lääne poole kuni nullmeridiaani antimeridiaanini teisel pool maakera. Tegu on vastavalt ida- ja läänepikkustega. 4

5 Koha geograafiliseks pikkuseks Maa pinnal nimetatakse ekvaatori kaart(kaare pikkust), mõõdetuna nurga ühikutes(kraadides ja minutites) Greenwichi meridiaanist antud kohta läbiva meridiaanini. Pikkuskraade tähistatakse vastavalt eelnimetatud standardile viie numbriga (lisandub sajaliste koht, erinevalt laiuskraadidest), millele lisatakse ida- või läänepikkuse tähistamiseks E või W täht. Kolm esimest numbrit tähistavad kraade ja kaks viimast minuteid. Näiteks Eestit läbiv meridiaan 25º00 idapikkust: E, Greenwichi meridiaani antimeridiaan: E või W. Joonis 3. Asukoha määramine maakeral Loksodroom ja ortodroom. Maakera pinnal võib liikuda navigatsioonilises mõttes kahte erilist joont mööda. Loksodroom RhumbLine (RL) on teekonnajoon, mis lõikab meridiaane ühe ja sama nurga all. (eelis: sellel joonel liikudes säilib kurss kompassil) Ortodroom Great Circle (GC) on lühim vahemaa kahe punkti vahel maakera pinnal. (puudus: sellel joonel liikudes on vaja regulaarselt parandada kurssi kompassil) RL ja GC vaheline erinevus on tuntavam suurematel laiustel ja pikematel teekondadel. Loksodroomiline teekonnajoon kantakse kaardile, kui teekonnanurkade erinevus lähtepunkti läbiva meridiaani ja sihtpunkti läbiva meridiaani vahel on üle 3º. Sellisel juhul võetakse 5

6 teekonna keskosa läbiva meridiaani suhtes teekonnanurk ja kantakse see iga meridiaani juurde. GC kasutatakse vahemaadel üle 1500 km. Näiteks vahemaa New York London on mööda RL 5900 km aga mööda GC 5650 km. 3. MAA MAGNETISM. Maad võib lihtsustatult kujutada püsimagnetina, mille ümber on magnetväli. Nii nagu tavalisel magnetil on ka Maal kaks magnetpoolust magnetiline lõunapoolus (sealt väljuvad magnetvälja jõujooned) ning magnetiline põhjapoolus (sinna suubuvad magnetvälja jõujooned). Magnetvälja jõujooni kasutatakse magnetvälja piltlikuks ettekujutamiseks. Asetades Maa magnetvälja vabalt pöörleva magnetnõela (kompassnõela), joondub see pikki Maa magnetvälja jõujoont, nii, et magnetnõela lõunapoolus (punane osa) jääb Maa magnetilise põhjapooluse poole (joonis 4). Värvikoodis on magnetite põhjapoolused kokkuleppeliselt sinised ja lõunapoolused punased. Maa magnetvälja jõujoonte tihedus on suurim magnetpoolustel (joonte vahelised kaugused on väikseimad), seal on magnetvälja tugevus kõige suurem. Maa magnetpoolused ei lange kokku geograafiliste poolustega. Magnetiline põhjapoolus (sageli lühendatud MNP) asub Kanada põhjaosas koordinaatidega 73N 100W ning magnetiline lõunapoolus (MSP) asub Austraaliast lõunas koordinaatidega 68S 144E. Maa magnetvälja jõujooned ei suundu paljudes kohtades Maa pinnal ühelt pooluselt teiseni mööda suurringi kaart. Joonis 4. Magnetväljas mõjub magnetnõelale jõud, mis orienteerib viimase kindlas suunas. Maa magnetvälja jõujooned ei paikne paralleelselt Maa pinnaga, nende suund sõltub asukohast magnetpooluste suhtes ning kõrgusest. Kasulik on lahutada Maa magnetvälja tugevuse vektor, mis on igas punktis jõujoone puutuja sihiline, horisontaal- ja vertikaalkomponendiks (joonis 5). Ebaregulaarsused magnetvälja jõujoonte suunas on põhjustatud Maa materjalist (materjali magnetiline läbitavus ja vastuvõtlikkus) antud kohas, eriti rauamaagi asukohtades. Samas võivad maakera pinnal esinevad magnetvälja ebaregulaarsused kahaneda kõrguse kasvuga väga kiiresti. Joonis 5. Magnetvälja tugevuse vektori lahutamine komponentideks. 6

7 Alljärgnevalt on toodud navigatsiooni seisukohalt olulisemad mõisted, mis seonduvad Maa magnetväljaga. Magnetiliseks inklinatsiooniks ka inklinatsiooninurk (magnetic dip) nimetatakse nurka antud kohta läbiva magnetvälja tugevuse vektori ja horisontaaltasandi (tasand, mis on paralleelne Maa pinnaga antud kohas) vahel (joonis 4). Magnetiline inklinatsioon on suurim magnetpoolustel, seal tungivad magnetvälja jõujooned maakera sisse ja inklinatsiooninurk on 90. Samas leiduvad maakera pinnal kohad, kus magnetiline inklinatsioon on 0º, st magnetvälja tugevuse vektor on seal paralleelne Maa pinnaga. Nendest punktidest moodustub magnetekvaator. Magnetekvaator on joon Maa pinnal, mis ühendab punkte, kus magnetiline inklinatsioon on 0. (joonis 5) Magnetmeridiaan on joon, mille suund kõigis maakera pinna punktides langeb kokku magnetvälja tugevuse horisontaalkomponendi suunaga nendes punktides. (See on suund, mida näitab kompass, seega orienteerub kompassi nõel magnetmeridiaani suunas.) Siin on silmas peetud seda, et me vaatame suunda kompassil kahemõõtmelises ruumis tasandil, mis on paralleelne maakera pinnaga. Tegelikkuses võtab kompassinõel magnetjõujoone suuna kolmemõõtmelises ruumis, seega on ta üldjuhul kaldu horisontaaltasandi suhtes. Magnetmeridiaanid kulgevad kõverate looklevate joontena magnetiliselt lõunapooluselt magnetilisele põhjapoolusele (joonis 6). Neid ei trükita kunagi navigatsiooni kaartidele. Joonis 6. Maakera magnetväli ja sellega seonduvad elemendid. 7

8 Probleemne võib siinkohal tunduda navigeerimine kaardi järgi, kus on kujutatud geograafilised meridiaanid ja paralleelid, kuid teejuhiks on magnetkompass, mis näitab magnetmeridiaani suunda. Teiste sõnadega: Kuidas siduda magnetmeridiaanid geograafiliste meridiaanidega? Informatsioon magnetmeridiaani suuna kohta on kaartidel antud variatsiooni kaudu. Magnetiliseks kõrvalekaldeks ehk variatsiooniks (variation) nimetatakse nurka antud kohta läbiva geograafilise(tegeliku)meridiaani põhjasuuna ja magnetmeridiaani põhjasuuna vahel. Variatsiooni kutsutakse antud kohas idapoolseks, kui magnetmeridiaani põhjasuund kaldub geograafilise meridiaani põhjasuunast ida poole (magnetiline põhi näib asetsevat geograafilisest põhjast ida pool. Joonisel 6 on see nii kohas, kus esitatud magnetmeridiaan ületab geograafilist ekvaatorit). Variatsiooni kutsutakse antud kohas läänepoolseks, kui magnetmeridiaani põhjasuund kaldub geograafilise meridiaani põhjasuunast lääne poole (magnetiline põhi näib asetsevat geograafilisest põhjast lääne pool. Joonisel 6 on variatsioon läänepoolne kohtades, kus toodud magnetmeridiaan on ligikaudselt 30 N põhja pool ). Variatsiooniline informatsioon on kaartidele kantud isogonaalide abil. Isogonaal (samakõrvalekalde joon) on joon, mis ühendab samasuguse variatsiooniga punkte. Kaardile kantakse isogonaalid tavaliselt lilla punktiirjoonega, mille juurde on märgitud kraadides magnetilise kõrvalekalde suund ja suurus. Idapoolset variatsiooni märgitakse kaardile, kas + või E. Läänepoolset variatsiooni märgitakse kaardile, kas - või W. Eesti alal on variatsioon keskmiselt +5 ehk 5E, seega magnetmeridiaan kaldub geograafilisest meridiaanist ida poole. 4. KURSID (SUUNANURKADE TÜÜBID). Varasemalt oli juttu suunast (suunanurgast), kui üldmõistest. Nüüd konkretiseerime põhjasuuna tüübi ja tutvume erinevate suunatüüpide teisendamisega, mis on vajalik praktiliseks navigeerimiseks. Lisaks võtame arvesse tuule mõju ja toome sisse kursi mõiste. Terminoloogilises mõttes tuleb erinevate kirjandusallikate puhul jälgida terminite sisu. Eriti puudutab see Euroopas, Ameerikas ja SRÜ aladel esinevat terminite kasutamist Geograafiline ehk tegelik teekonnanurk. Geograafiline ehk tegelik teekonnanurk/teekonnajoon (True Track - TT) on nurk geograafilise meridiaani põhjasuuna ja kaardile märgitud, lähtepunkti sihtpunktiga ühendava, joone vahel. Tõmbame kaardil joone lähtepunktist sihtpunkti või maršruudi pöördepunkti, saades seega teekonnajoone või ühe lõigu sellest. Seejärel mõõdame plotteriga(malliga) nurga geograafilise meridiaani põhjasuunast kuni teekonnajooneni (päripäeva). Saadud nurk ongi geograafiline teekonnanurk. Meridiaanid jooksevad kokku poolustel (ekvaatoril on nad üksteisega paralleelsed), mistõttu tasapinnalisel kaardil nad koonduvad (koonilise projektsiooni kaart). Seepärast tuleb teekonnanurk mõõta meridiaani järgi, mis läbib 8

9 teekonnajoone keskosa. Suurte distantside ületamisel mööda suurringi kaart tuleb teekonnajoon sektsioneerida ja mõõta eraldi iga osa jaoks teekonnanurk Geograafiline ehk tegelik kurss. Lennates tuulevaikse ilmaga liigub lennuk maa suhtes täpselt sinna, kuhu on pööratud lennuki nina (lennuki pikkitelg on paralleelne teekonnajoonega). Olukord muutub, kui kui teekonnajoone suhtes puhub külgtuul. Külgtuule olemasolul tuleb lennuki teekonnajoonel püsimiseks, hoida triivnurka(wind Correction Angle WCA). Sellisel juhul liigub lennuk pikki teekonnajoont, üks külg kergelt ees. Seega tuule külgkomponendi olemasolul tuleb kasutada triivnurka, kompenseerimaks tuule mõju. Kui suurt triivnurka on vaja hoida ja kuidas seda leida, sellest tuleb juttu navigatsioonilise kiiruste kolmnurga alapunktis. Geograafiline ehk tegelik kurss (True Heading TH) on nurk geograafilise meridiaani põhjasuuna ja lennuki pikkitelje vahel. Geograafiline(tegelik) kurss on triivnurga võrra korrigeeritud teekonnanurk. Olles kaardile märkinud teekonnajoone ja mõõtnud sealt geograafilise teekonnanurga leiame, geograafilise kursi. Lisaks on meil vaja teada triivnurka. Kui meil on meteo infost teada tuule suund ja tugevus, saame leida triivnurga suuruse. Geograafilise kursi saamiseks, liidame või lahutame leitud triivnurga teekonnanurgale (lennuki nina tuleb pöörata teekonnajoonelt natuke vastu tuult). Reegel TH leidmiseks TT ja WCA järgi on lihtne: kui tuul puhub lennuki parema parda poolt (nii paremalt eest kui ka paremalt tagant tuleb geograafilisele teekonnanurgale liita triivnurk(pöörame lennukit päripäeva, suurendades suunanumbrit port drift GB), kui tuul puhub lennuki vasakult parda poolt (nii vasakult eest kui ka vasakult tagant), tuleb geograafilisest teekonnanurgast lahutada triivnurk(pöörame lennukit vastupäeva, millega vähendame suunanumbrit starboard drift GB ). Tuul vasakult TH = TT - WCA Tuul paremalt TH = TT + WCA TN TT TH WCA Wind Joonis 7. Geograafiline kurss TH ja triivnurk WCA. 9

10 4.3. Magnetkurss. Eelnevalt oli juttu (3. Maakera magnetism) sellest, et magnetiline põhjasuund ja geograafiline põhjasuund ei lange üldjuhu kokku. Probleemne võib tunduda see, et suund meie planeeritava lennu sihtkohta on mõõdetud kaardilt geograafilise meridiaani põhjasuuna suhtes, kuid kompassi järgi lennates kasutame hoopis magnetilise meridiaani põhjasuunda. Nende suundade erinevust antud piirkonnas iseloomustatakse magnetilise kõrvalekalde ehk variatsiooni abil. Kaartidele kantakse joon - isogonaal, mis ühendab ühesuguse variatiooniga punkte. Isogonaalid märgitakse kaardile lilla punktiirjoonega ning nende juurde märgitakse variatsiooni suurus. Kui kaardile on isogonaali juurde kantud näiteks +5 või 5E, siis on selles paigas magnetmeridiaan pöördunud geograafilisest meridiaanist 5º ida poole. Kui isogonaali juurde on kantud -6 või 6W, siis on selles paigas magnetmeridiaan kaldunud geograafilisest meridiaanist 6º lääne poole. Magnetkurss (Magnetic Heading) on nurk magnetmeridiaani põhjasuuna ja lennuki pikkitelje vahel. Magnetkurss on variatsiooniliselt korrigeeritud geograafiline(tegelik) kurss. Kuidas arvutada magnetkurssi, kui meil on teada geograafiline kurss ja variatsioon Δv? Geograafilisele kursile TH tuleb lisada variatsioon(δv), kui magnetmeridiaan on geograafilisest meridiaanist lääne poole kaldunud(pöördunud vastupäeva). Geograafilisest kursist TH tuleb lahutada variatsiooninurk, kui magnetmeridiaan on kaldunud geograafilisest ida poole(pöördunud päripäeva). Selleks, et iga kord poleks vaja hakata nuputama, kuhupoole milline meridiaan jääb ning kas variatsioon liita või lahutada, tasub meelde jätta lausejupp: West is best, east is least. Ehk siis läänepoolne variatsioon liita (head juurde) ja idapoolne variatsioon lahutada(halba idast vähemaks). Läänepoolne variatsioon (Δv) kaardil - või W MH = TH + Δv West is best Idapoolne variatsioon (Δv) Kaardil + või E MH = TH - Δv East is least Δv TN MN TT MH MH WCA TH Wind Joonis 8. Geograafiline kurss TH, Magnetkurss MH ja variatsioon Δv. 10

11 4.4. Kompasskurss. Kompass näitab meile magnetkurssi, kui kompassinõelale mõjub ainult Maa magnetväli. Lennukis paiknevale tavalise (otseloetava) kompassi magnetnõelale mõjub lisaks Maa magnetväljale üldjuhul ka lennuki enda tekitatud lisamagnetväli. Lennuki kerekomponendid (terasest), töötav mootor, elektriseadmed ning lennukis paiknevad magnetilised materjalid tekitavad summaarse lisamagnetvälja, mis mõjutab magnetkompassi näitu. Lennuki enda magnetväli on lennukiga seotud teljestiku suhtes muutumatu(püsiv suund ja tugevus). Teisisõnu lennuki enda magnetväli ei sõltu lennuki asendist ruumis. Kokkuvõttes ei tarvitse lennuki kompassi magnetnõel näidata magnetilist põhjasuunda, vaid sellest natuke erinevat suunda. Seda nähtust, kus magnetnõel kaldub kõrvale magnetilisest põhjasuunast nimetatakse deviatsiooniks. Kompasskurss (Compass Heading) on nurk kompassmeridiaani põhjasuuna ja lennuki pikkitelje vahel. Kompasskurss on deviatsiooniliselt korrigeeritud magnetkurss. 5. NAVIGATSIOONILINE KIIRUSTE KOLMNURK Kiiruste kolmnurk seob kolme kiiruse vektorit: Teekonna kiirus GS Ground Speed (suurus GS ; suund TT), Lennuki õhkkiirus IAS Indicated AirSpeed (suurus IAS ; suund TH), Tuule kiirus WS Wind Speed (suurus WS ; suund WD). Maršruutlennu ettvalmistamisel tuleb lahendada kiiruste kolmnurk (leida selle puuduvad elemendid) iga maršruudi lõigu jaoks, arvestades võimalikult täpselt tuult. N WC A IAS GS WA WS HWA TT TH WD TT 11

12 Kolm vektorit sisaldsavad 3 suunda: Kaardile tõmmatud ja sealt mõõdetud TT Meteo infost teda olev tuule suund WD (prognoos) Triivnurgast sõltuv otsitav TH? Kolm vektorit sisaldavad 3 moodulit: TT suunas otsitav teekonna kiirus GS? Meteo infost teada olev tuule tugevus WS, Konkreetse õhusõiduki reisilennu kiirus IAS Oluliseimaks nurgaks kiiruste kolmnurgas on nurk TH ja TT suundade vahel - triivnurk WCA (Wind Correction Angle). TH sihis on suunatud lennuki pikkitelg, kuid lennuki liikumine maapinnal projitseerub TT joonele. Ehk siis tuule olemasolul liigub lennuk pikki TT joont üks külg kergelt ees. Kiiruste kolmnurga lahendamiseks saab kasutada mitut meetodit: matemaatilist; graafilist; Navigatsioonilist ringkalkulaatorit; elektroonilist navigatsiooni kalkulaatorit. Kiiruste kolmnurga matematiline lahendamine põhineb siinusteoreemil. Kirjutame välja kiiruste kolmnurga küljepikkuste ja külgede vastasnurkade siinuste suhted: IAS sin(wa ) WS sin(wca ) GS sin( 180 HWA ) Esimesest murdude suhtest leiame WCA ja teisest GS. Matemaatilisel lahendamisel baseeruvad elektroonilised navigatsiooni kalkulatorid, millise võib endale ise luua näiteka Exel i keskkonnas. Praktikas on palju mugavam ja kasutada WCA ja GS leidmiseks navigatsioonilist ringkalkulaatorit (Jeppesen või Pooleys CRP tüüpi). Ringkalkulaatori abil lahendatakse kiiruste kolmnurk graafiliselt. Navigatsioonilise ringkalkulatori kasutamine on lihtne ning saadud tulemus on läbinähtav ehk vigade vältimine on palju kindlam. Ringkalkulaatoriga tutvumiseks ja selle kasutamise õppimiseks on eraldi õppe- ja treeningmaterjalis Navigatsiooniline ringkalkulaator. Navigatsioonilist kiiruste kolmnurka saab lahendada graafiliselt paberile skitseerides, lisaks on vaja plotterit suundade mõõtmiseks ja joonlauda joone pikkuste mõõtmiseks. Graafiline lahendamine on esitatud õppe- ja treeningmaterjalis Navigatsiooniline ringkalkulaator. 12